Leedu vabatahtlike mäss 1993. aasta suvel

Tänaste julgeolukriiside valguses on hakanud unustusehõlma vajuma vastselt iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene tõsine eksistentsiaalne proovilepanek – Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LJK) vastasseis Eesti kaitseväe ja valitsusega 1993. aasta teisel poolel. See kulmineerus Jäägerkompanii lahkumisega kaitseväe koosseisust ning kindlustamisega oma baasis Pullapääl. Tekkis reaalne sõjalise kokkupõrke oht, mida õnneks suudeti vältida. Kuni novembri lõpuni kestnud konflikt lahenes jäägrite ülema Asso Kommeri dramaatilise arreteerimisega, teised juhid läksid pakku. Juhtideta jäänud kompanii loobus vastupanust ja selle liikmed läksid laiali. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) endise aktiivse liikme Kommeri tegevus sundis kaht ERSP ministrit, kaitseminister Hain Rebase ja siseminister Lagle Pareki, tagasi astuma.

Huvitava kokkulangevusena toimus peaaegu täpselt samal ajal vabatahtlike mäss Leedus Kaunase lähedal.  See puhkes Leedu Rahvusliku Kaitse Vabatahtlike Jõudude (tollal tuntud kui Savanoriškoji krašto apsaugos tarnyba ehk SKAT) umbes 150 võitleja ja Leedu valitsuse vahel. Põhjuseks oli SKATi liikmete ja Leedu valitsuse usaldamatus teineteise suhtes. 

11. märtsil 1990 võttis Leedu Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni, milles rõhutas maailmasõdade vahelise Leedu Vabariigi taastamist ja riigi õiguslikku järjepidevust. Samaaegselt asuti organiseerima vabatahtlike üksusi, et kaitsta noort iseseisvat valitsust. Nõukogude Liit vastas iseseisvusdeklaratsioonile majandusblokaadi ja hiljem sõjalise jõuga, mis kulmineerusid veriste sündmustega 13. jaanuaril 1991. Vabatahtlikud koos relvastamata tsiviilisikutega mängisid olulist rolli Leedu valitsusasutuste kaitsel. SKAT loodi ametlikult 17. jaanuaril 1991, vahetult pärast veriseid jaanuarisündmusi ja määrati siseministeeriumi alluvusse. 

SKATi lipp

SKATi vapp
Mõlema kujutise allikas
 https://en.wikipedia.org/wiki/Lithuanian_National_Defence_Volunteer_Forces

Taasiseseisva Leedu esimesed parlamendivalimised peeti kahes etapis - 25. oktoobril ja 15. novembril 1992. Ülemnõukogu asendanud Seimi valiti kokku 141 liiget, neist 70 proportsionaalse esindatuse alusel ja 71 ühemandaadiliste valimisringkondade kaudu. Kui ükski kandidaat ühemandaadilistes valimisringkondades ei saanud 25. oktoobril üle 50% häältest, toimus 15. novembril teine ​​voor. Valimiste esimene voor toimus samaaegselt rahvahääletusega uue põhiseaduse vastuvõtmiseks.

Kuna riigis oli majandusraskuste ja valitseva Sąjūdise poliitika tagajärjel tekkinud suur rahulolematus, noppis mäekõrguse võidu endistest kommunistest Leedu patriootideks ümberkehastunud Leedu Demokraatlik Tööpartei (LDDP), mis sai Seimis 73 kohta. LDDP juht, aastail 1977-1987 Leedu NSV kompartei keskkomitee esimese sekretäri ametit pidanud Algirdas Brazauskas, valiti seejärel Seimi spiikriks ja asus presidendi kohusetäitjaks. Hiljem valiti ta presidendiks.

Vabatahtlikke peeti aga peeti uue ekskommunistidest koosneva valitsuse poolt ebausaldusväärseteks tegelasteks. Nood omakorda suhtusid endistesse okupatsioonvõimu kaasjooksikutest poliitikutesse ja relvajõudude „punapolkovnikutesse“ paremal juhul kui korruptantidesse, halvemal juhul aga kui KGB päris- või mõjuagentidesse. Kuigi avalikult ei söandatud SKATi kallale minna, hakkasid võimud vabatahtlikke provotseerima vähendades SKATi rahastust, jättes nad ilma vajalikust varustusest jne. 

Jonas Maskvytis

Vabatahtlike mõõt sai täis 31. juulil, kui SKATi ohvitser Jonas Maskvytis kogus kokku enda poolt Vene vägedelt ostetud relvad ja lahkus Kaunasest. Saades teada, et teda kavatsetakse arreteerida ja et ta on kaitseministri käsul teenistusest vabastatud, otsustas ta varjuda metsas. Talle järgnes algul kolm meest, hiljem liitusid veel paljud. Nad hõivasid professor Liudvikas Lašase talu Riogliškiais.

Vastuhakk eskaleerus 14. septembril, kui valitsus andis käsu võtta ära SKATi üksuste relvad. 16. septembril liitus Maskvytisega ka kompaniiülem Alvydas Pangonis oma meestega. Nüüdseks umbes 150 relvastatud meest esitasid sotsiaalseid ja poliitilisi nõudmisi, väljendasid rahulolematust LDDP ja president Algirdas Brazauskase vastu ning väitsid, et neid toetab ka Leedu armee. President Brazauskas väitis hiljem, et vabatahtlikud kavandasid tema mõrva ja et osa nõudmisi saadeti Seimi arvutitelt ja faksidelt. 

Vabatahtlike vastuhakk toimus Leedu jaoks väga kriitilisel ajal. Aasta varem oli Leedu suutnud saavutada Venemaaga kokkulepe, mis sätestas okupatsioonivägede väljaviimise ajakava ja tehnilised üksikasjad. Ilmselt tänu 1992.–1993. aasta konstitutsioonikriisile Venemaal, mis on tuntud ka kui Oktoobriputš või Must Oktoober, oli sealsel valitsusel käed seotud ägeda vastasseisuga täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi) vahel, mis kulmineerusid 1993. aasta septembris ja oktoobris tõsiste tänavalahingutega Moskvas. Tõenäoliselt ei olnud Kremlil sel ajal mahti kasutada ära Leedu sisekriisi saamaks ettekäänet vägede väljaviimise peatamiseks. Või, mis veel hullem, Leedu siseasjadesse sekkumiseks. 31. augustil 1993 lahkusid viimased Vene sõjaväelased Leedu territooriumilt. Leedu oli esimene Balti riik, kust Vene väed täielikult lahkusid.

Õnneks ei suutnud SKATi vastuhakk ära jätta või segada 4.–8. septembril 1993 toimunud paavst Johannes Paulus II visiiti Leetu. See oli ajalooline sündmus nii Leedu rahvale kui ka kogu Ida-Euroopa katoliiklastele. Paavsti külaskäik Leetu pärast riigi iseseisvuse taastamist sümboliseeris Leedu vabanemist Nõukogude okupatsioonist ja taasühinemist kristliku Läänega. Paavst pidas missa Vilniuse katedraali väljakul, kus osales kümneid tuhandeid inimesi. SKATi mäss ei suutnud pidumeeleolu kuidagi häirida, ehkki Kaunases toimunud suurel välimissal, millest võttis osa üle 300 000 inimese, võttis keegi peast põrunud vabatahtlik nõuks õhku tulistada.

Pärast paar kuud kestnud pingelist vastasseisu ja vastastikuseid süüdistusi, õnnestus Leedu valitsusel konflikt rahumeelselt lahendada. 22. septembril sõlmiti kokkulepe: Seimi erikomisjon külastas üksust ja andis lubaduse, et kedagi ei karistata, välja arvatud juhul, kui nad on toime pannud muid kuritegusid. SKATi liikmed naasid oma baasi Kaunases. Seal hõivasid nad SKATi peakorteri ja tegid relvituks komandöri Juras Abromavičiuse, kes põgenes Kaunase garnisoni. Konflikt siiski ei eskaleerinud, kuid vabatahtlikud said distsiplinaarkaristusi ja nende juhid vahetati välja. Kaitseminister Butkevičius astus tagasi ja tema asemel nimetati Linas Antanas Linkevičius.

Siiski ei jäänud tulemata ka karmimad karistused. Maskvytis ja veel üks ohvitser mõisteti 1994. aasta detsembris süüdi oma volituste ületamises ja neid karistati kaheaastase vangistusega tingimisi. 2000. aasta oktoobris mõisteti Maskvytis neljaks aastaks vangi ebaseaduslike relvade, lõhkeainete ja laskemoona omamise ja levitamise eest.

Ehkki SKATi mäss õnnestus lahendada ilma vereohvriteta aasta, tumestas kogu toimunut traagiline sündmus. 30. oktoobril hukkus vabatahtlike kuulist 16aastane neiu Žaneta Sadauskaitė, kes oli nendega suhelnud. Tema surma asjaolud on ebaselged. Väidetavalt lasti talle kogemata kuul pähe, kui teda kasutati mingis arulagedas etteastes elava märklauana.  

Lisaks on mässuga seotud mitmeid kahtlasi surmajuhtumeid. 1997. aasta jaanuaris hukkus pommiplahvatuse tagajärjel SKATi ja Leedu Julgeolekuteenistuse ohvitser Juras Abromavičius, kes uuris nii mässu kui ka 6. novembril 1994 toimunud Bražuolė raudteesilla õhkulaskmist. Silla õhkimisel inimohvreid ei olnud, sild aga purustati. Juhtunut on seostatud sooviga häirida Vene sõjaväe transporti Kaliningradi ja toetusega Tšetšeeniale. Plahvatuste korraldajana tuvastati Vladas Grybauskas, kes sooritas enesetapu. Mitmed vabatahtlike surmad tunnistati enesetappudeks: Remigijus Kuršas kukkus alla kolmandalt korruselt, Irmantas Ruplys, Edmundas Simanavičius ja Remigijus Kazokaitis lasid end maha, Kornelijus Rudauskas uppus 1997. aasta suvel.

SKATi vastuhakku ümbritseb palju vandenõuteooriaid. Juba kriisi ajal arvati, et tegu polnud üksikute rahulolematute tegevusega, vaid sihiliku poliitilise provokatsiooniga. Kaks levinumat versiooni süüdistavad kas Venemaa Föderaalset Julgeolekuteenistust või Leedu tulipäiseid marurahvuslasi. Senini aga pole leitud nendele küsimustele ammendavat vastuseid. Nii nagu pole täielikku selgust Eesti toimunud jäägrikriisi puhkemise tegelike asjaolude osas.