Hilinenud järelehüüe sõbrale ja kaasvõitlejale

Avastasin mitmekuise hilinemisega, et 13. juunil on julm vikatimees viinud manalateele Rein Arjukese (sünd 20. veebruaril 1941). Ehk vabandab minupoolset mittemärkamist asjaalu, et kuigi oli Arjukese puhul tegemist tuntud vabadusvõitleja, poliitika- ja ühiskonnategelasega, ei leidnud tema lahkumine kajastamist suuremates meediaväljaannetes. Mis sest, et tegemist oli Simisalu matkakodu elupõlise juhataja, tuntud loodusmehe, Albu vallavanema, Albu valla aukodaniku (2013),  Riigikogu VII koosseisu liikme ning Valgetähe teenetemärgi kavaleriga (2001).  

Olgu lisatud, et Arjukese kuulub nende 14 isiku hulka, kes 21. jaanuaril 1988 läkitasid massiteabevahenditele ja ENSV Ministrite Nõukogule ettepaneku Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamiseks, mis kaitseks „eesti rahva huve praeguses riiklikus situatsioonis ja oleks rahvuslikuks opositsioonirühmituseks EKPle“. Tema oli ka ERSP asutajaliige ning ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Arjukese oli ka üks Eesti Vabariigi põhiseadusele aluseks olnud projekti autoriteks, kuuludes Jüri Adamsi poolt juhitud töögruppi.

Tema elutööks oli aga Simisalu matkakodu juhtimine. Simisalu keskuse rajamise aegu 1977. a kolis ka Rein oma perega Simisallu, millest sai talle kodu elu lõpuni.

1982. aasta jaanipäev Simisalu matkakodus, mille KGB tembeldas natsionalistlikuks koosviibimiseks (sborištše). Fotol vasakult Arvo Pesti, Erna Tarto (seljaga), Urmas Inno, Enn Tarto ja Karin Inno. Istuvad Eve Pärnaste ja Lagle Parek.

Oluline roll oli Arjukesel ka okupatsioonivastases vastupanuliikumises. Tema vastasseis võõrvõimuga sai alguse klaasitehnoloogia õpingutest Tallinna Ehitustehnikumis, kus  kursuseõeks oli Lagle Parek. Sealt sai algase nende elukestev sõprus ja ühine vastupanuvõitlus. Esialgu moodustus maailma näha soovivatest kursusekaaslastest matkaseltskond, kes autostopitas mööda impeeriumi avarusi. Noortekogum, kuhu muuhulgas kuulus samuti vastupanus nähtamatut ent olulist rolli etendanud Õie-Mai Matveus (hiljem Laarman) ja Leili Tammjõe ning teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa, korraldas koosviibimisi, kus arutati kõiksugu maailmaasju. Nende väitluste tulemusena idanes idee võtta midagi ette, et ei ununeks mälestus kunagi eksisteerinud Eesti Riigist ning et see teadmine kinnistuks eestlaste meeltes ja südames. Selleks tuli võimalikult palju suhelda ning matkamine ühitati rahvusliku selgitustöö tegemisega. Moodustati matkaklubi nimetusega „Lempo“, mille juhiks sai Arjukese. Vormiriietuseks oli punased pagunitega särgid. Muidugi sattusid punasärklased peagi KGB tähelepanu orbiiti. Noormehed saadeti sõjaväkke, neiude puhul rakendati hirmutamistaktikat profülaktiliste vestluste kujul. Ja lool oligi lõpp.

Ent lõpp ei olnud vastupanuliikumisel ega Arjukese osalemises selles. Tema tegeles aktiivselt omakirjastusliku ja keelatud kirjanduse levitamisega, samuti lõi kaasa 1970ndatel aastatel tekkinud avalikus vastupanuliikumise aktsioonides. Iseloomult tagasihoidlikuna ei mänginud ta selles küll juhtivat osa, ent andis allkirja mitmele vastupanuliikumise kollektiivsele protestikirjale.

Jaanipäev Simisalus, foto 2. Vasakult Eve Pärnaste, Erik Udam, Mati Kiirend ja Rein Arjukese.

Avalikul vastupanuliikumise liikmetel kujunes tavaks koguneda Simisalu matkakodusse jaanipäeva tähistama. Arjukesele nuheldi selle eest KGB-poolt ametliku hoiatusega nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest. Süüdistuseks olid natsionalistlikust koosolekust osavõtmine Simisalu matkakodus ning kahele avalikule kirjale allakirjutamine. Lisaks sellele teostas KGB Arjukese kodus mitmeid läbiotsimisi ja teda kuulati korduvalt üle seose mõne vastupanuliikuja arreteerimisega.

Arjukese osales aktiivselt Eesti taasiseseisvumise eest peetavas võitluses ning vastse riikluse ülesehitamisel. Ent kõige suurem oli tema panus Simisalu matkakodu käigus hoidmisel ning looduse kaitsel.

Puhka rahus, kallis sõber.