 |
| Stepan Bandera https://en.wikipedia.org/wiki/Stepan_Bandera |
Kaheksa
aastat kestnud Venemaa madala intensiivsusega sõda Ukraina vastu eskaleerus
käesoleva aasta 24. veebruaril Vene armee massilise sissetungiga Ukraina
kontrolli all olevale territooriumile. Juhtus see, mida peljati, ent ei
suudetud uskuda. Ent kõige uskumatum oli ukrainlaste südi vastupanuvõime ja
võitlustahe, mistõttu Putini blitzkrieg’ist sai blitzpizdets.
2014. aastal avaldasin pikema
kirjutise „Rahvuslikust vastupanust Ukrainas“, milles andsin ülevaate ukrainlaste
rahumeelsest vastupanust nõukogude okupatsioonile kuni iseseisvuse saavutamiseni.
Järgnevate ridadega on tehtud katse vaadelda Ukrainas 1940.-1950. aastatel aset
leidnud relvastatud võitlust, mis sarnaselt Eestis, Lätis ja Leedus toimunud
metsavendlusega kestis 1950. aastate keskpaigani, ent oli tunduvalt massilisem
ja organiseeritum. Tõenäoliselt võib just sealt leida ukrainlaste kangelasliku ja
surmapõlgava vastupanu lätteid, mis on ilmekalt avaldunud 240 päeva kestnud
Donetski lennujaama või sadakond päeva väldanud Mariupolit kaitsvate küborgide surmapõlglikus
võitluses orkide ülekaalukate jõukude vastu.
Erinevate vastupanuliikumiste
kontekstis paistab ukraina vastupanu silma selle poolest, et omamata riiki, relvajõude,
materiaalseid ressursse ning välisriikide toetust, suudeti ometi lühikese aja
jooksul ja rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes organiseerida massiline üldrahvalik
relvastatud vastupanu. Teiseks omapäraks oli see, et üheaegselt võideldi kahel
rindel – nii Natsi-Saksamaa kui ka kommunistliku Nõukogude Liidu vastu. Lisaks
sellele tuli lahinguid lüüa ka Moskva poolt toetatud partisanide ja
ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakatega.
Hoolimata sellest, et ukrainlaste
võitlus sai peamiselt välise toetuse puudumise ja ebasoodsa rahvusvahelise
olukorra tõttu kaotuse osaliseks, võivad selle vastupanu kogemused olla Ukraina
relvajõududele tänapäevavalgi kasutatavad. Et Ukraina sõjaväejuhid on seda
arvesse võtnud, annab tunnistust nende osav ja üliedukas lahingutegevus
ülekaaluka Venemaa sõjamasina vastu.
Tõenäoliselt arvestasid ukrainlased Venemaa
vägede kallaletungi puhul eelkõige tõrjelahingute ja vastase väljakurnamise
taktikaga ning päris kindlasti ka sissisõjaga. Ja just siin kulus 1940.-1950.
aastate ukrainlaste relvastatud vastupanuliikumise kogemus marjaks ära. Sissisõjaga arvestasid ka Ukrainat toetavad
riigid, kes juba enne 24. veebruaril toimunud vaenuvägede mitmel rindel
sissetungi varustasid ukrainlasi kergete tõrjerelvadega, nagu javelinid ja
stingerid. Mida edukamaks ukrainlaste vastupanu osutus, seda enam hakkas
lisanduma relvaabi, millest saab järeldada ainult üht: aidata saab ainult seda,
kes end ise aitab. Hääletu alistuja jääb tühjade pihkudega.
Kogu teksti saab lugeda SIIT:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar