Vabadusristlemine

Vahetult pärast Balti tribunali toimus Läänemerel Vabadusristle­mine (Baltic Peace and Freedom Cruise). Algatuse selleks oli teinud Läti Maailmanõukogu ja peagi liitusid üritusega paljud teisedki juhti­vad pagulasorganisatsioonid. Eesti pagulaste poolt ilmutas aktiivsust Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee esimees Ülo Ignats, Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejete Abistamiskeskuse aktivisti­dest kuulusid Vabadusristlemise korralduskomiteesse Jaak Jüriado ja Mart Kikerpuu. Ristlemiseks renditi reisilaev tähendusliku nimetusega Baltic Star (Baltikumi täht), mis võttis peale umbes 300 inimest.

Kuna nõukogude propaganda oli seoses Balti tribunali ja Vaba­dusristlemisega muutunud mõlema aktsiooni suhtes üha ähvardavamaks, pöördusid ristle­mise organiseerijad Rootsi mereväe poole palvega saada laevale mereväe eskorti või mingit muud kaitset. Rootsi sõjaväe staap lükkas taotluse tagasi põhjendusega, et Baltic Star ei sõida mitte Rootsi, vaid Panama lipu all ja seetõttu ei ole Rootsi asi laeva kaitsta.

26. juulil 1985 asusid vabadusristlejad Stockholmis laeva par­dale. Piki Leedu, Läti ja Eesti rannikut seilates korraldati laeval ettekan­deid ja meeleavaldusi ning heideti merre lilli ja pärgi mälesta­maks vabadusse põgenemisel hukkunud eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Nõukogude sõjalaevad hoidusid Baltic Star’ist eemale, neid ei ilmu­nud silmapiirile kogu ristlemise ajal. Kuid möödudes Hiiumaast kur­siga Helsingile kihutas Baltic Star’i poole suure kiirusega piirivalvekaa­ter, mis pöördus viimasel hetkel siiski kõrvale ja kadus, kuid ilmus varsti uuesti laeva kiiluvette, seirates alust kaugemalt.

28. juulil randusid vabadusristlemisest osavõtjad Helsingis. Soome pealin­nas tähistati kümne aasta möödumist esimesest Euroopa julge­oleku- ja koostöökonverentsist. Ristluses osalenute läbi linna Nõuko­gude Liidu Helsingi saatkonna juurde suundunud rongkäik sai soom­laste suure poolehoiu osaliseks. Helsingi demonstratsiooni peakõnele­jaks oli endine poliitvang, organisatsiooni European Resistance esimees Vladimir Bukovski. Seejärel korraldati pressikonve­rents, millel teiste seas olid vastajateks Andres Küng ja Juhan Kristjan Talve.

Vabadusristlemise toimumist iga hinna eest, kuid tulutult ära hoida püüdnud KGB andmetel võttis ristlemisest Baltic Star’il osa 168 lätlast, 52 leedulast ja 51 eestlast (lapsi arvestamata), kellest 100 olid tulnud USAst. Neile lisandus ligikaudu 70 ajakirjanikku. KGB oli oma „meetmetega“ suutnud takistada veekindlates pakkides kirjan­duse merre heitmist, mida meeleavaldajad olid kavandanud. Selle oli ära keelanud laeva kapten, kuna Baltic Star’i reeder Fredrik Sindahl oli enne Vabadusristlemist käinud Nõukogude Liidu Stockholmi saat­konnas, kus teda ilmselt põhjalikult hoiatati võimalike tagajärgede eest.

29. juulil 1985 toimus Stockholmis Sergeli väljakul meeleaval­dus, kus astusid üles Läti sotsiaaldemokraatliku liikumise veteran Bruno Kalniņš, endine poliitvang Bukovski, Rootsi moderaatide välja­paistev naispoliitik Margareta af Ugglas, Rootsi sotsiaaldemokraat­liku partei Euroopa asjade sekretär Gunnar Stenarv ja Rootsi Rahvapartei uus esimees Bengt Westerberg. Kremlit pahan­das eriti just tema sõnavõtt, kus ta kutsus üles asendama NLiidus kommunistlik režiim demokraatliku riigikorraga. Mõni päev hiljem, 2. augustil 1985 antigi TASSi teatega Westerbergile vastu­löök, milles „riigimehetarkusest koormamata ja poliitiliste kogemus­teta“ Riksdagi deputaati süüdistati selles, et ta „tuli publiku ette võõra maski all, hakkas kuulutama võõraid mõtteid“.

Vabadusristlemine toimus ajal, mil avalik vastupanu Eestis oli selle liidrite vangilaagrisse saatmise, arvukate läbiotsimiste ja ülekuulamiste ning muude repressioonide tagajärjel maha surutud. Seda aktiivsemalt tegutsesid aga pagulased, kelle aktsioonidest jõudis vaatamata raudsele eesriidele ikkagi ka Eestisse. Vabadusristlemisest ja Balti tribunalist andsid põhjaliku ülevaate raadiojaamad Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl. Salateid pidi jõudis okupeeritud Eestisse ka Vabadusristlemisest vändatud videofilm, mida siin suure huviga vaadati. Ainult mõni aasta oli jäänud Kurjuse Impeeriumi lõpliku kokkuvarisemiseni. Seda oli tollal küll raske ette näha, kuid vabaduslootusi aitasid ülal hoida Vabadusristlemine ja muud üritused.