MIKS JÄID MOODUSTAMATA EESTI HELSINGI GRUPP JA EESTI-LÄTI-LEEDU RAHVUSLIIKUMISTE PEAKOMITEE

1975. aasta Helsingi konverents ja selle lõppakt, mis Euroopa sõjajärgsete fikseerimise kõrval sisaldas ka inimõiguste ja poliitiliste vabaduste sätteid. Kuigi lääne analüütikud ja Nõukogude teisitimõtlejad arvasid, et Nõukogude Liit ei kavatsegi hakata täitma konverentsi inimõiguste alaseid punkte, kujunesid need Nõukogude impeeriumi vastasrindlastele oluliseks argumendiks nõudmaks inimõiguste ja poliitiliste vabaduste tagamist. Nõukogude Liidus loodi Moskva Helsingi grupp, mille eesmärk oli jälgida leppe järgimist. Sarnased grupid tekkisid ka Ukrainas, Leedus ja teistes vabariikides.  

Ka Eestis plaaniti ka Helsingi grupi loomist, kuid selleks puudus piisav ühiskondlik toetus ja valmisolek eneseohverduseks. Seda kasutas ära KGB üritades luua liba-Helsingi gruppi, ent õnneks ei saavutanud nad selles edu.

Samal ajal süvenes koostöö kolme okupeeritud Balti riigi rahvuslike vastupanuliikumiste vahel mille tulemusel otsustati luua ühine organisatsiooni avalik vastupanuorganisatsioon Eesti-Läti-Leedu rahvusliikumiste peakomitee. Paraku suutis KGB  selle moodustamist samuti takistada. Pärast seda võeti taktikaks tegevus, mille formaalselt organisatsiooni ei moodustatud, kuid tegutseti nagu Helsingi grupp. Üheskoos lätlaste ja leedulastega hakati koostati avalikke protestiläkitusi Nõukogude Liidu kui ka lääneriikide välisustele ning rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Samal teemal on autorilt varem ilmunud uurimused „Vastupanu“ (TÜ Kirjastus, 1997) ja „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus“ (digiraamatuna). 

Raamat ilmub üksnes epub formaadis.