Lähiajaloost: Jüri Toomepuu jüngrite kallaletung Linnart Mällile

Pärast Indrek Tarandi poolt vallandatud intsidenti EKRE rändepakti vastasel  meeleavaldusel tõusis taevani valitsuserakondade hädakisa vägivalla ilmumisest Eesti poliitikasse. Seejuures tehti selle juhtumi eest ainuvastutavaks EKRE, samal ajal kui tüli algatajast Tarandist kujunes Indrek Suurkannataja. EKRE vastase sõjakäigu kuldraamatusse kuulub kindlasti sotside ja ajakirjanike vaimse ema Marju Lauristini paristus, mille kohaselt tõi EKRE Eestisse islamistliku poliitkultuuri. See lausung leiab kaheldamatult kõrge koha silmakirjalikkuse ja demagoogia meistriklassis, millist Lauristini usinamatelgi õpilastel annab järgi teha. Sama ajal ei liiguta Lauristini üldsegi tõsiasi, et erakonda Eesti 200 kuuluv sakslasest punaprofessor korraldas Vabaduse väljakul just islamistide stiilis provokatsiooni, kasutades inimkilbina sülelast,. 

Ka opositsiooni kuuluvad Reformierakond ja Vabaerakond ei ole suutnud jätta ründamata nendega koos vastasrinda esindavat EKREt. Paraku jääb Kaja Kallase ja Andres Herkeli väljaütlemistest mulje kui Venemaa riigiduumas tegutsevatest pseudoopositsioonilistest liberaaldemokraatidest ja kommunistidest, kes otsustaval hetkel on siiski alati Putini poolel. 

Näägutajate koori on püüdnud hoolega võimendada nn peavoolumeedia, ent videosalvestused Lossiplatsil toimunust on inimestele selgelt ära näidanud, kui lühikesed on valeuudiste jalad.

Ja muidugi ei ole suutnud kasutada võimalust vait olla president, kelle ka muudest avaldustest ja tegutsemisest (kus ta saamatult üritab järele ahvida Evelin Ilvest) jääb mulje, kui perenaisest, kes innukalt tahab süüa teha, aga ei oska seda üldse. Või kui veel otsekohesem olla, siis paratamatult tekivad paralleelid Mäeotsa Jeppega.

Tegelikult ei ole poliitiliste meeleavalduste ajal aset leidnud kähmlused midagi enneolematut ka Eestis. 1930. aastate algul oli üsna sagedased vabadussõjalaste löömingud nende koosolekuid segavate sotsidest rünnakrühmlastega.

Väiksemaid kokkupõrkeid tuli ette ka juunipöörde käigus. Üks sellistest leidis aset 17. juulil Tallinnas, mil juunikommunistide poolt organiseeritud rongkäik suundus Pikale tänavale tervitama NLiidu saatkonda. Otse saatkonna rõdul viibivate Moskva emissaride silme all puhkes kähmlus kolonnis punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO – rahvasuus tuntud kui „röövlid omavahel“) tegelased püüdsid lippu ära võtta, ent selle kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad. Ühisel jõul suudeti RO rünnakud tagasi lüüa, ent lipp kisti võitlustuhinas ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.

Kuid ka lähiajaloos on olnud juhtum, kus miitingulised on omavahel karvupidi kokku läinud. 19. mail korraldas ERSP Tallinna piirkond Toompea lossi ees meeleavalduse, kus nõuti mittekodanike ilma jätmist valimis- ja kandideerimisõigusest. Nimelt oli Riigikogu vastu võtnud kohalike omavalitsuste volikogude valimiste seaduse, mille kohaselt anti  mittekodanikele aktiivne valimisõigus, s.o õigus nendel valimistel hääletada. Kuigi analoogilist valimisõigust praktiseeriti tollal vaid mõnes üksikus Euroopa riigis, oli see üks paljudest Euroopa Nõukogu ja OSCE soovitustest Eestile, mida Mart Laari valitsus, püüdes olla paavstist suurem katoliiklane, kuulekalt täitma tõttas. Riigikogul jätkus siiski meelekindlust mitte anda mittekodanikele õigust kandideerida volikogudesse, vaatamate sellele, et praeguste sotside eelkäija valimisliit Mõõdukad seda innukalt ja häälekalt taotles. (Olgu märgitud, et hoopis sirgeselgsemalt käitusid kohalike valimiste küsimuses lõunanaabrid lätlased. Hoolimata sellest, et muulaste osakaal oli neil Eestiga võrreldes tunduvalt suurem, said õiguse valida kohalike omavalitsuste volikogusid üksnes Läti Vabariigi kodanikud.)

ERSP meeleavaldusel leidis aset füüsiline kokkupõrge ERSP aseesimehe Linnart Mälli ja meeleavaldusel osalenud valimisliit Eesti Kodaniku liidri Jüri Toomepuu poolehoidjate vahel. Oma kõnes ühines Mäll  meeleavaldusel esitatud nõudmistega. Ent sõnavõtu teise poole pühendas ta Jüri Toomepuu kritiseerimisele, kutsudes üles teda mitte usaldama, kuna Toomepuu olevat petnud väikerahvaid. Ühel Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üritusel esinedes oli Toomepuu lubanud igati seista väikerahvaste eest, ent Riigikogus ta neid ei toetanud. Meeleavaldusel osalenud Toomepuu toetajad hakkasid selle avalduse peale Mälli plakatitega togima. Saanud löögi vasaku põse pihta jättis ta sõnavõtu pooleli. Üksnes Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Rein Helme sekkumine hoidis ära suurema löömingu.

Erinevalt eelmise aasta lõpusündmustel aset leidnud intsidentidest, ei poliitiliste erakodade juhid ega ka president Meri selle sündmuse kohta arvamust ei avaldanud. Üksnes ERSP Tallinna piirkonna juhatus tegi 20. mail avalduse Mälli ja Toomepuu toetajate vahel aset leidnud intsidendi kohta. Selles märgiti, et Mälli ülesastumine ajal, mil piketeeriti ühise eesmärgi nimel, oli ERSPd kompromiteeriv ning avaldati arvamust, et ERSP volikogul tuleks kaaluda võimalust teha Mällile ettepanek astuda tagasi erakonna aseesimehe kohalt. Volikogu ei pidanud vajalikuks Mälli, kes oli tegelikult kallaletungi ohver, kuidagi karistada ning silmapaistev orientalistika korüfee jäi oma parteilisele ametikohale edasi.