Reede, 3. mai 2019

Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju

Taastatud Eesti Vabariigi põhiseaduse koostajad olid piisavalt ettenägelikud, et mitte anda vabariigi presidendile ülearu palju võimu. Ilmselgelt oli neil silme ees president Pätsi autoritaarne kuju, tänu kelle võimutsemisele pidi Eesti kogema nii vaikivat ajastut kui hääletut alistumist. Samas oli esimese iseseisvuse aegne nostalgia siiski veel piisavalt suur, et presidendi institutsioonist (mis siinkirjutaja arvates on Eesti suguse väikeriigi jaoks täiesti tarbetu) üldse loobuda. Põhiseaduse Assamblees (PA) jäi domineerima seisukoht, et president peab olema tasakaalustav arbiiter seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, moraalne tuletorn ja rahva ühendaja.
Et mitte anda presidendile täiendavaid võimuhoobasid, loobusid põhiseaduse koostajad ka presidendi otsevalimisest rahva poolt. Tollal oli otsevalimise tulihingeline eestvõitleja sini-must-valgestunud endiste kommunistide seltskond, kes nägid oma šanssi eelkõige Arnold Rüütlis. Samas ei pooldanud presidendi otsevalimist ei Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ega Rahvarinne, kes mõlemad oli PAs domineerivad jõud.
Äratab tähelepanu, et presidendi otsevalimist on eri aegadel toetanud just need poliitilised jõud, kellel on olnud oma kindel kandidaat sellele ametipostile. Lisaks Rüütli jüngritele oli otsevalimiste propageerija pikka aega Keskerakond, kes nägi presidendina oma suurt juhti ja õpetajat. Pärast Savisaare langust pole Keskerakond enam otsevalimisest juttu teinud. Käesoleval ajal on ainsaks rahva poolt otse valitava presidendi apologeediks jäänud Konservatiivne Rahvaerakond ja seda muidugi Mart Helmet silmas pidades.
Taastatud iseseisvuse ajal on jõutud katsetada kõiksugu presidentidega, nagu väidetav KGB agent, endine tippkommunist, väliseestlane ja naine. (Huvitaval kombel sama tüüpi presidendid olnud ametis ka naabermaades Lätis ja Leedus.) Igal neist olid omad head ja vead. Neist ehk Meri on jäänud meelde karismaatilise riigipeana, Rüütel omas rollis tasase ja tublina, Ilves eesti rahvast põlastava maailmakodaniku fassaadi varjus labase korruptandina. Ametis oleva presidendi maine on alles kujunemisel, ent ta on juba väga palju jõudnud ära teha, andmaks oma panuse presidendi institutsiooni autoriteedi õõnestamiseks.
Ekstsentriline kirjaniku ja filmimehe Lennart Meri ülistamises on peavoolumeedia küll igasuguse mõõdutunde minetanud. Hiljutine Meri 90nda sünniaastapäeva tähistamine jättis mulje, et tegemist on pigem Türkmenbašiga, mitte aga põhjamaise riigimehega. Selle iiveldama ajavalt kriitikavaba kiidulaulu kõrval on aga maha vaikitud mitmed tumedad varjud Meri elukäigus, alates kahtlustustest kaastöös KGBga (agent „Nikolajev“), kuni majanduslikest mahhinatsioonidest seoses majaehitusega.
Endised kommunistid võtsid revanši sajandivahetusel, mil Kadriorgu pääses endine kompartei nomeklaturnik Arnold Rüütel. Vaatamata tema punasele minevikule või hoopis sellest kammitsetuna oli just tema selline president, millist PA ette kujutas.
Mis aga puutub Toomas Hendrik Ilvesesse, siis tema joonistub välja kui undisputed heavyweight harvade Eesti poliitikas kaasalöönud ja läbi põlenud väliseestlaseste kurvas rodus. Algse päikesepoisi maine eesti rahvast põlastavate ja vaenavate väljaütlemiste, naiste vahetuste, aga eelkõige „ärmatamisega“ maha mängida, oli ta lõpuks sunnitud Eestimaa tolmu jalgelt pühkima. Kuna tema aeg-ajalt tehtavad avaldused kattuvad peavoolumeedia üldise hüsteeritsemisega, siis neid tiražeeritakse, ent nende mõju on pigem kontraproduktiivne.
Ja lõpuks naine, Kersti Kaljulaid, kes Luksemburgi kontrollikojast juhuse tahtel kõigile ootamatult Kadriorgu lennutati. Oma habrast autoriteeti tunnetades üritab Kaljulaid iga hinna eest oma halli hiire kujundist lõviks rabeleda, kuid kipub aeg-ajalt käituma kui viinalattu sattunud joodik.
Algus oli ju suurepärane. Kontrastiks oma korruptandist eelkäijale, loobus ta residentsist ja eelistas oma kodus elamist. Ent kohe tuli tõsine vääratus seoses keeldumisega osalemast ametisse nimetamise päeval tema auks korraldatavast tänujumalateenistusest.   
Mida aeg edasi, on asjad ikka rohkem ära käest läinud – ei möödu päevagi, kui proua president ei figureeriks lehtedes või teleekraanil, kusjuures iga asja kohta on tal midagi öelda. Paraku pole need etteasted alati adekvaatsed ja neist jääb tihtilugu mulje kui pooletoobisest seenelisest, kes saabub koju korvitäie kärbseseentega: Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju!
Igale poole sekkumisega meenutab ta pigem agarat ämma, kes oma nina noorpaari igale toimingule sisse pistab, kui riigipead. Enamasti on need tühilasud, nagu bravuurikas Narva asumine mõneks ajaks, mis ei aidanud kuidagi kaasa Eesti riigi viimisele Narva ega toonud mingit kasu ka narvakatele. Ainult suurt hulk rahva raha pilluti tuulde presidendi ja tema pridurkade söötmiseks-jootmiseks-majutamiseks. Kohtumine Putiniga oli aga propagandistlik lotovõit, pime juhus nagu presidendiks saaminegi. Mis aga samuti midagi kaasa ei toonud.
Kuid kõige tõsisemaks etteheiteks on olnud otsene poliitikasse sekkumine ja poole valimine. Mis ime siis, kui väga paljude silmis on Kaljulaid pigem Brüsseli virtin, mitte aga kogu Eesti riigipea. Samas ei anna Kaljulaid endale ilmselt üldse aru, et tema võimupiiridesse ei kuulu näpunäidete andmine, kelle poolt ei sobi hääletada või oma maitse kohase valitsuse kohandamine. Vastuvoolu ujudes lõhestab ta veelgi enam rahvast, ent samaaegselt õõnestab ta ka omaenese jalgealust.  
Kuid iseäranis häiriv on Kaljulaidi puhul silmakirjalikkus ja topeltstandardite kasutamine, milles on ta olnud oma Euroopa isandate usin õpilane. Mida muud arvata tema seenelise pusaga primadonnatsemisest Riigikogus valitsuse ametisse määramisel. Samas on kõigil hästi meeles Kaljulaidi üleskutse andestada raseda naise lumme paisanud ja jalahoopidega peksnud NO99 teatrijuht Tiit Ojasoole ning premeerida teda rammusa tellimusega lavastada vabariigi aastapäeva etendus. Samal ajal sai anonüümsetete allikatele tugineva naisepeksu süüdistusega Marti Kuusikule osaks demonstratiivne hukkamõist. Ainult pime ja kurt ei adu, et Ojasoo puhul oli tegemist omaga, kelle kuritegu andestatakse, teise puhul aga vaenlasega, kes kuulub (õnneks moraalsele) hävitamisele.
Ükski varasem president, isegi mitte Ilves, ei ole suutnud häälestada enda vastu nii palju inimesi kui Kaljulaid. Kahjuks ei ole ametisse asunud koalitsiooni plaanidesse presidendi institutsioonist loobumise algatamine. Ent võib olla päris kindel, et järgmine president ei ole Kersti Kaljulaid.   


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar