Taastatud Eesti Vabariigi
põhiseaduse koostajad olid piisavalt ettenägelikud, et mitte anda vabariigi presidendile
ülearu palju võimu. Ilmselgelt oli neil silme ees president Pätsi autoritaarne
kuju, tänu kelle võimutsemisele pidi Eesti kogema nii vaikivat ajastut kui hääletut
alistumist. Samas oli esimese iseseisvuse aegne nostalgia siiski veel piisavalt
suur, et presidendi institutsioonist (mis siinkirjutaja arvates on Eesti suguse
väikeriigi jaoks täiesti tarbetu) üldse loobuda. Põhiseaduse Assamblees (PA) jäi
domineerima seisukoht, et president peab olema tasakaalustav arbiiter
seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, moraalne tuletorn ja rahva ühendaja.
Et mitte anda presidendile
täiendavaid võimuhoobasid, loobusid põhiseaduse koostajad ka presidendi
otsevalimisest rahva poolt. Tollal oli otsevalimise tulihingeline
eestvõitleja sini-must-valgestunud endiste kommunistide seltskond, kes nägid
oma šanssi eelkõige Arnold Rüütlis. Samas ei pooldanud presidendi otsevalimist
ei Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ega Rahvarinne, kes mõlemad oli PAs
domineerivad jõud.
Äratab tähelepanu, et
presidendi otsevalimist on eri aegadel toetanud just need poliitilised jõud,
kellel on olnud oma kindel kandidaat sellele ametipostile. Lisaks Rüütli jüngritele
oli otsevalimiste propageerija pikka aega Keskerakond, kes nägi presidendina
oma suurt juhti ja õpetajat. Pärast Savisaare langust pole Keskerakond enam
otsevalimisest juttu teinud. Käesoleval ajal on ainsaks rahva poolt otse
valitava presidendi apologeediks jäänud Konservatiivne Rahvaerakond ja seda
muidugi Mart Helmet silmas pidades.
Taastatud iseseisvuse ajal on
jõutud katsetada kõiksugu presidentidega, nagu väidetav KGB agent, endine tippkommunist,
väliseestlane ja naine. (Huvitaval kombel sama tüüpi presidendid olnud ametis
ka naabermaades Lätis ja Leedus.) Igal neist olid omad head ja vead. Neist ehk
Meri on jäänud meelde karismaatilise riigipeana, Rüütel omas rollis tasase ja
tublina, Ilves eesti rahvast põlastava maailmakodaniku fassaadi varjus labase
korruptandina. Ametis oleva presidendi maine on alles kujunemisel, ent ta on
juba väga palju jõudnud ära teha, andmaks oma panuse presidendi institutsiooni
autoriteedi õõnestamiseks.
Ekstsentriline kirjaniku ja
filmimehe Lennart Meri ülistamises on peavoolumeedia küll igasuguse mõõdutunde
minetanud. Hiljutine Meri 90nda sünniaastapäeva tähistamine jättis mulje, et
tegemist on pigem Türkmenbašiga, mitte aga põhjamaise riigimehega. Selle iiveldama
ajavalt kriitikavaba kiidulaulu kõrval on aga maha vaikitud mitmed tumedad
varjud Meri elukäigus, alates kahtlustustest kaastöös KGBga (agent
„Nikolajev“), kuni majanduslikest mahhinatsioonidest seoses majaehitusega.
Endised kommunistid võtsid
revanši sajandivahetusel, mil Kadriorgu pääses endine kompartei nomeklaturnik
Arnold Rüütel. Vaatamata tema punasele minevikule või hoopis sellest
kammitsetuna oli just tema selline president, millist PA ette kujutas.
Mis aga puutub Toomas Hendrik
Ilvesesse, siis tema joonistub välja kui undisputed
heavyweight harvade Eesti poliitikas kaasalöönud ja läbi põlenud
väliseestlaseste kurvas rodus. Algse päikesepoisi maine eesti rahvast põlastavate
ja vaenavate väljaütlemiste, naiste vahetuste, aga eelkõige „ärmatamisega“ maha
mänginuna, oli ta lõpuks sunnitud Eestimaa tolmu jalgelt pühkima. Kuna tema aeg-ajalt
tehtavad avaldused kattuvad peavoolumeedia üldise hüsteeritsemisega, siis neid
tiražeeritakse, ent nende mõju on pigem kontraproduktiivne.
Ja lõpuks naine, Kersti
Kaljulaid, kes Luksemburgi kontrollikojast juhuse tahtel kõigile ootamatult
Kadriorgu lennutati. Habrast autoriteeti tunnetades üritab Kaljulaid iga
hinna eest oma halli hiire kujundist lõviks rabeleda, kuid kipub aeg-ajalt käituma
kui viinalattu sattunud joodik.
Algus oli ju suurepärane.
Kontrastiks oma korruptandist eelkäijale, loobus ta residentsist ja eelistas oma
kodus elamist. Ent kohe tuli tõsine
vääratus seoses keeldumisega osalemast ametisse nimetamise päeval tema auks
korraldatavast tänujumalateenistusest.
Mida aeg edasi, on asjad ikka rohkem ära käest
läinud – ei möödu päevagi, kui proua president ei figureeriks lehtedes või
teleekraanil, kusjuures iga asja kohta on tal midagi öelda. Paraku pole need
etteasted alati adekvaatsed ja neist jääb tihtilugu mulje kui pooletoobisest seenelisest, kes saabub koju
korvitäie kärbseseentega: Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid
palju!
Igale poole sekkumisega
meenutab ta pigem agarat ämma, kes oma nina noorpaari igale toimingule sisse
pistab, kui riigipead. Enamasti on need tühilasud, nagu bravuurikas Narva
asumine mõneks ajaks, mis ei aidanud kuidagi kaasa Eesti riigi viimisele Narva
ega toonud mingit kasu ka narvakatele. Ainult suurt hulk rahva raha pilluti
tuulde presidendi ja tema pridurkade söötmiseks-jootmiseks-majutamiseks. Kohtumine
Putiniga oli aga propagandistlik lotovõit, pime juhus nagu presidendiks
saaminegi. Mis aga samuti midagi kaasa ei toonud.
Kuid kõige tõsisemaks
etteheiteks on olnud otsene poliitikasse sekkumine ja poole valimine. Mis ime
siis, kui väga paljude silmis on Kaljulaid pigem Brüsseli virtin, mitte aga kogu
Eesti riigipea. Samas ei anna Kaljulaid endale ilmselt üldse aru, et tema
võimupiiridesse ei kuulu näpunäidete andmine, kelle poolt ei sobi hääletada või
oma maitse kohase valitsuse kohandamine. Vastuvoolu ujudes lõhestab ta veelgi
enam rahvast, ent samaaegselt õõnestab ta ka omaenese jalgealust.
Kuid iseäranis häiriv on
Kaljulaidi puhul silmakirjalikkus ja topeltstandardite kasutamine, milles on
ta olnud oma Euroopa isandate usin õpilane. Mida muud arvata tema seenelise
pusaga primadonnatsemisest Riigikogus valitsuse ametisse määramisel. Samas on
kõigil hästi meeles Kaljulaidi üleskutse andestada raseda naise lumme paisanud
ja jalahoopidega peksnud NO99 teatrijuht Tiit Ojasoole ning premeerida teda
rammusa tellimusega lavastada vabariigi aastapäeva etendus. Samal ajal sai
anonüümsetete allikatele tugineva naisepeksu süüdistusega Marti Kuusikule osaks
demonstratiivne hukkamõist. Ainult pime ja kurt ei adu, et Ojasoo puhul oli tegemist
omaga, kelle kuritegu andestatakse, teise puhul aga vaenlasega, kes kuulub
(õnneks moraalsele) hävitamisele.
Ükski varasem president, isegi
mitte Ilves, ei ole suutnud häälestada enda vastu nii palju inimesi kui
Kaljulaid. Kahjuks ei ole ametisse asunud koalitsiooni plaanidesse presidendi
institutsioonist loobumise algatamine. Ent võib olla päris kindel, et järgmine
president ei ole Kersti Kaljulaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar