Pühapäev, 26. mai 2019

Ratsamonument Edgarile tänutäheks rammusate võimuaastate eest


Hiljuti kostus ühe võrdlemisi poliitikakauge juhututtava suust tähelepanuväärne lause: „Kõik vihkavad reformierakondlasi, aga ometi Reformierakond kõige populaarsem partei.“
Tõepoolest. Kui maha arvata oravapartei liikmed, toiduahelasse kuuluvad parteipridurkad, nende sugulased ja mõned lihtsameelsed isendid, siis ülejäänud rahva silmis on Reformierakond (RE) läbi aegade olnud korruptiivse valitsemise võrdkuju.
RE moodustati 13. novembril 1994 tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallase ja mitmete uusärimeeste eestvedamisel Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) baasil. Ent juba RE moodustamise eel oli selle käilakuju Kallas seotud kahtlase rahapaigutusega, mis röövis Eesti maksumaksjalt 10 miljonit USA dollarit. See juhtus 1993. aastal. Kallas anti selle tehingu eest kohtu alla, ent pikk kohtusaaga  lõppes Kallase jaoks 2000. aastal õigeksmõistva otsusega. Olgu märgitud, et sellal oli Kallas Mart Laari valitsuse rahandusminister.
Järgmine Kallasega seotud skandaal on tuntuks saanud VEF fondi saagana. Edasi tulid R-Hooldus, „Silvergate“, „Autorollo“, „nelja sidruni“ nurumine, valguskartvad asjad seoses Arsenali keskuse arendusega ning kõige krooniks Tallinna Sadama juhtide altkäemaksuvõtmine. Nendega Kallas otseselt seotud ei olnud.
Kõigi korruptsiooniskandaalidele kiuste on RE, kui maha arvata lühiajalised opositsionääri perioodid (1995, 1997-1999), pidevalt kuulunud valitsuse koosseisu. Kuid riigitüüri ei saanud nad enda kätte enne 2002. aastat. Selleks hinnaks oli Mart Laari teisest valitsuse hülgamine ning koalitsioon Keskerakonnaga (KE). Peaministriks (PM) tõusis Siim Kallas. Tema jaoks oli see kolmas katse saada valitsuse etteotsa.  
Esimest korda üritati Kallast valitsuse etteotsa upitada, kui 4. novembril 1990 ilmus 8 poliitiku – Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome  – avaldus  rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamiseks, millel oleks Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi toetus. Tegemist oli tolleaegse PMi Savisaare vastase avantüüriga, kus ühte paati olid istunud endised juhtkommunistid ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Eesti Kongressi juhtliikmed. Mõistagi ei pälvinud 8 poliitiku avaldus üldsuse poolehoidu ja kukkus armetult läbi. Lisaks andis see hea võimaluse Savisaare propagandaveskile. Nende poolt ristiti üritus “enamlaste-kelamlaste liiduks” ning selle kallal tänitamine kahjustas suuresti ERSP ja Eesti Kongressi tegevorgani Eesti Komitee mainet.
Teist korda tekkis Kallasel šanss saada PMiks 1994. aasta septembris, mil Riigikogu avaldas umbusaldust PM Mart Laarile. Usalduse kadumist põhjendati Laari poolse ebakorrektse riigiasjade ajamise, ebaseaduslikult garanteeritud Lekto laenu, Eestile kahjulikuks osutunud relvade ostuga Iisraelilt, Vene rublade mahamüümise ja paljude muude üleastumistega.  
13. septembril 1994 esitas Kallas Riigikogus ettekande tulevase valitsuse moodustamise põhimõtetest. Kallas vajas ametisse nimetamiseks lihthäälteenamust, ent ometi vajutas  kohalolnud 100st Riigikogu liikmest 55 punasele nupule. Kallase toetajaid oli kõigest 40.
Ühelt poolt sellest tulenes Kallase läbikukkumine sellest, et osa riigikogulasi pidas teda liialt seotuks Isamaaga. Teiselt poolt oli Kallase ülesseadjatel olnud kokkulepe Keskfraktsiooniga, et ka nemad toetavad Kallase kandidatuuri. Paraku tuli Savisaarega sobingu sooritanutel järjekordselt veenduda, et Edgaril on tihtilugu kombeks partneritel tool alt ära tõmmata. Toonane valitsuskriis päädis Andres Tarandi „jõulurahu valitsuse“ moodustamisega.
Ent 2002. aastal olid Savisaare toonased tembud unustatud ning Keskerakond näis väärilise partnerina.
Kallase esimene ja ainus valitsus püsis ametis kuni X Riigikogu valimisteni märtsis 2003, mil PMi portfell tuli loovutada komeedina poliitikataevasse tõusnud ühenduse Respublica (RP) juhile Juhan Partsile. RP juhitud valitsusliitu koos Rahvaliiduga kuulunud RE pidi leppima majandus- ja kommunikatsiooniministri, välisministri,  kultuuriministri   kaitseministri   ja rahvastikuministri portfellidega.
Suure ootustega alanud RP juhitud valitsus astus 24. märtsil 2005 omal algatusel tagasi.  Põhjuseks oli justiitsminister Ken-Marti Vaheri umbusaldamine Riigikogus. Kuna seda toetasid ka  valitsuserakondadesse kuuluvad saadikud, tuli Partsil nentida valitsuse koostöövõime lõplikku kadumist. See oli teine kord, kus RE heitis omakasu nimel üle parda oma partneri. REle kinnistus lõplikult reeturliku erakonna maine.
Kõrvalpõikena ei ole vast ülearune meelde tuletada, et 2004. aasta algul pidasid RP ja RE tõsiseid plaane ühise erakonna moodustamiseks. Tollal oli RP toetus kahanenud pea olematuks ja selle juhid nägid päästerõngast ühinemises oravaparteiga. Viimastel jätkus aga oidu sellest tehingust loobuda, ning korvi saanud respublikaanid heitsid viimaks ühte Isamaaga. Juhtus aga nii, et RP sisuliselt võttis Isamaa ja Respublica Liidu (IRL) nime saanud ühenderakonna üle. RP tiiva survel loobus IRL rahvuslik-konservatiivsest joonest ja keskendus poliittehnoloogilistele trikkidele. Tagajärjeks oli muutumine RE taskuvariandiks ning toetusreitingu järjepidev langus balansseerimisele Riigikogu valimiskünnise piiril. Alles pärast RP juhtfiguuride kõrvaldamist IRLi ladvikust ja naasmisele endise ideoloogia juurde suutis tänaseks Isamaa nime kandev erakond oma toetuse taastada.
Tundub, et RE peaks kuhugi küünla panema, et neil RPga leivad ühete kappi panemata jäid. Kes teab, äkki oleks ka RE tarmukate respublikaanide tegevuse tulemusel praegu valimiskünnise piiril kõõlumas.  
12. aprillil 2005 sai Partsi mantlipärijaks endine Tartu linnapea Andrus Ansip. Lisaks REle kuulusid koalitsiooni veel RL ja KE. Ansipist alates sai alguse RE pikem valitsemisperiood, mis kestis 23. novembrini 2016. Ansip ise troonis 9 aastat, siis aga väsis ja andis valitsuskepi üle Taavi Rõivasele. Ning kõik see sai toimuda ainult tänu valjuhäälsele vastandumisele Savisaarele ja tema juhitud KEle.
Aastatuhande vahetuse paiku olid Eesti poliitiliselt areenilt kadunud venelaste pisiparteid ning kohalikud venekeelsed valijad olid leidnud endale kaitsja Savisaare näol. Lisaks sellele oli Savisaar üsna otsesõnu deklareerinud oma vastasseisu Eesti ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. See tõi küll kaasa mõne juhtliikme lahkumise KEst, mis aga ei vähendanud sugugi üldist erakonna toetust.
Esimene suurem Savisaarega seostatud poliitiline skandaal oli 1995. aastal toimunud lindiskandaal, mil tollast siseministrit Savisaart süüdistati enda ja teiste poliitikute vaheliste kõneluste ebaseaduslikus lindistamises. Lindiskandaali tagajärjel astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond.
Kuigi ka toona manati  Savisaar maapõhja, kõlbas KE siiski partneriks Siim Kallase pisut enam kui aastapikkuseks (28.01.2002 – 10.04.2003) jäänud valitsusse. Tõsi, Savisaar ise hoidus targu sellest valitsusse kõrvale. Tema oli sel ajal Tallinna linnapea. Ning sellest ajast peale hakkasid KE pealinnas ilmnema analoogilised korruptiivse valitsemise ilmingud, mida võis täheldada riigi juhtimises. Ajapikku need üha süvenesid saavutades hirmuäratava ulatuse.
Lõpliku hoobi Savisaare mainele andsid aga kaks sündmust. Esimene väljendus Savisaare suhtumises Pronksiöö sündmustesse. Teine aga oli seotud nn idarahaskandaaliga, mille tagajärjel hakati avalikult rääkima Savisaarest kui Venemaa mõjuagendist.Need kaks episoodi kinnistasid lõplikult Savisaare kui poliitilise paaria ning kõik „valged“ erakonnad kuulutasid boikoti Savisaarele.
Tulles tagasi RE 11 aasta pikkuseks veninud katkematu võimuperioodi juurde, siis kahtlemata sai see toimuda ainult tänu sellele, et RE võttis kõigil valimistel taktikaks vastandumise Savisaarele. Viimast kujutati venemeelse Kremli käsilasena, kelle võimulepääs tähendaks Eesti vältimatut langemist suure idanaabri mõjusfääri. Ning ainsaks kaitsevalliks selle vastu on RE valitsemine. See taktika töötas pikka aega tõrgeteta ning RE sai nautida võimuprivileege.
Eelöeldust saab kindlalt järeldada, et oma pikaajalise võimulpüsimise eest võlgneb RE eelkõige tänu Savisaarele. Sestap oleks RE poolt viisakakas tänutäheks rammusate võimuaastate püstitada Savisaarele mälestussammas, näiteks Edgari ratsamonument.  
RE valitsemise lõpp saabus 2016. aasta sügisel, mil allakäinud tervise ja korruptsioonisüüdistustega kohta alla antud Savisaar KE kaotas siseheitluses noorematele rivaalidele ning pidi esimehetrooni loovutama Jüri Ratasele. Sedamaid adusid partnerid, keda RE oli korduvalt üle parda heitnud, kättemaksutunni saabumist. IRL ja sotsid moodustasid koalitsiooni koos KEga ning saatsid RE opositsiooni. Ja kuigi RE võitis kindlalt 2019. aasta Riigikogu valimised, jäeti ta ikkagi valitsusest välja.    
Ent paistab, et RE ei ole võimu kaotamisest midagi õppinud. Mida muud arvata Iraani ajatollade stiilis fatwa väljakuulutamises Konservatiivse Rahvaerakonna EKRE suhtes. Ka nüüd on RE end kuulutanud ainsaks kaitsjaks Eesti rahvast ähvardava hirmsa hädaohu eest. Ainult et adressaat on muutunud.
Kui osundada klassikutele, siis kogu rahvast kogu aeg lollitada ei saa. Vähemalt senini pole REd pühas heitluses, kuhu on mobiliseeritud ka RE pilli järgi tantsiv peavoolumeedia, mingi edu saatnud. Näib et RE kordab jagada KE saatust – olla küsitluste järgi kõige populaarsem, võita valimisi, aga sellegipoolest istuda opositsioonis.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar