Vassili Tjorkin – valgete ülemvõimu pooldaja

Kõiksugu sallivuslastel, näriliseparteilastel, sotsidel ja muudel silmakirjateenritel ning mõistagi ka neid ümmardaval peavoolumeedial jäi jahmatusest hing kinni, kui EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep tähistas Riigikogu XIV koosseisu avaistungil ametivande andmist käemärgiga, mis kujutas endast pöidla ja nimetissõrme abil moodustatud ringi. Kui „euroopalike väärtuste eestvõitlejad“ kõnevõime tagasi said, puhkes sedamaid taevani kostuv ulgumine ja hammaste kiristamine. Nimelt näidanud Kaalep käemärki, millel olevat valgete ülemvõimu („White power“) toetav tähendus, mida kasutavat kurikuulus neegreid lintšiv Ku Klux Klan ja ka Uus-Meremaal Christchurchis mošeedes 50 inimest tapnud ja 48 haavanud Brenton Tarrant.
Kaalep oli teisel arvamusel, tema meelest oli see on hea tuju ehk „kõik on OK” märk. 

Kaalepi toetuseks ja protestiks talle osaks saanud kanakarja kambakale ning sellega seoses ka EKRE pihta suunatud rünnakutele, õrritasid valitsusliikme ametivande andmisel liberaalset üldsust sama käemärgiga ka Mart ja Martin Helme. Mis muidugi andis EKRE vastastele rünnakutele uut hoogu küündides isegi BBCsse ja New York Times’i veergudele. Olgu öeldud, et mõlema meediakanali puhul on tegemist nn liberaalsete väärtuste eestkõnelejatega, kes näiteks ebaseadusliku sisserände, migrantide poolt sooritatud kuritegude, sh naistevastase vägivalla, või homoagenda käsitlemisel jäävad valgusaastate kaugusele ajakirjanduslikust tasakaalukusest ja objektiivsusest .

Mida aga ülalnimetud õigestimõtlejad ilmselt ei tea, on tõsiasi, et „OK“ või siis „White power“ käemärki kasutasid ka Teises maailmasõjas Punaarmee võitlejad. Igatahes on selle tunnistuseks silmapaistva Nõukogude maalikunstniku ja graafiku, Punatähe, Tööpunalipu ja Lenini ordenite kavaleri Juri Neprintsevi (1909–1996) maal "Puhkus pärast lahingut", mille on kujutatud legendaarset sõdalast Vassili Tjorkinit just nimelt seda kurikuulsat käemärki näitamas.

Fotod: https://russian.rt.com/science/article/426422-75-let-vasilii-tyorkin-poema-publikaciya

Tegelikku Vassili Tjorkinit pole kunagi olemas olnud. Tema on väljamõeldud tegelane, olles kuulsa Nõukogude kirjaniku Aleksandr Tvardovski (1910-1971) samanimelise poeemi kangelane. Olgu märgitud, et aastail 1950-54 ja 1958-70 oli Tvardovski kirjandusajakirja Novõi mir peatoimetaja. Suuresti tänu Tvardovkile kujunes ajakiri nn Hruštšovi sulaperioodil liberalismi ja demokraatliku sotsialismi lipulaevaks, kus ei peljatud ära trükkida ka kirjutisi, mille üllitamine oleks mõned aastad varem olnud mõeldamatu. Nii näiteks õnnestus Tvardovskil saada kompartei esimeselt sekretärilt personaalne luba avaldada tollal veel verisulis kirjaniku Aleksandr Solženitsõni Gulagi laagrite teemaline lühijutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ 

Aastail 1941-42 töötas Tvardovki edelarinde ajalehe Krasnaja Armija toimetuses. Neil aastatel sündis ka poeem „Vassili Tjorkin“ ehk teise pealkirjaga Kniga pro boitsa bez natsala ei kontsa (Lugu sõdurist alguse ja lõputa), millest sai Tvardovski kõige kuulsam teos. See on jutustus Suure Isamaasõja episoodidest, mis on üksteisega seotud peategelase isiku läbi ning mis kujunes kultusteoseks sõjaaegsele põlvkonnale. Samas äratab tähelepanu, et „Vassili Tjorkinis“ ei leidu kohta ideoloogilisele propagandale, samuti ei ole selles mainitud ei Stalinit ega parteid. 

Eesti keeles avaldati „Vassili Tjorkin“ Vladimir Beekmani tõlkes1957. aastal.