Pühapäev, 12. mai 2019

Miks toetab osa Euroopa Liidu riike Putinit?

Eesti peavoolumeedia ajakirjanikud, raadiohääled ning telenäod ammutavad välismaal toimuva kohta infot pea sajaprotsendiliselt ja kriitikavabalt lääne vasakliberaalsetest meediaväljaannetest. Siin pole eesti ajakirjanike käitumises midagi muutunud. Alles see oli, kui nende okupatsiooniaegsed eelkäijad, kellest nii mõnigi on praegugi ametis, kõrv kikkis Moskva poole vaatasid. Väliskommentaatorid, nagu Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder, Herbert Vainu, Peeter Kaldre jmt edastasid kohusetundlikult Kremli välispoliitilisi jutupunkte paljastades suure innuga lääne imperialistide sepitsusi ning ülistades NLiidu rahuarmastavat välispoliitikat. Selles kontekstis on lausa tragikoomiline, kuidas Mart Kadastik, kes praegu ajakirjanduse suukorvistamise eest hoiatab, kribas sellal Jaak Kalju nime all usinalt KGB tellimuslugusid. Tuleb välja, et Kadastiku arvates 1980. aastate okupeeritud Eestis ei olnud mingeid probleeme sõnavabadusega.
Oma hoiakutelt on lääne vasakmeedia äärmiselt kriitiline esmajoones Ühendriikide presidendi Donald Trumpi, aga ka mitme Euroopa Liitu kuuluva riigi suhtes, kes järgivad oma riiklikke huvisid. Need ent on tihtilugu vastukarva Saksamaa ja Prantsusmaa käepikendusena tegutsevale Euroopa Komisjonile (EK). Seejuures on Trumpi ja isepäised ELi riike kajastavate kirjutiste sisu ülimalt silmakirjanik, tulvil topeltstandardeid ja võlts kui neljarublane rahatäht.
Kõigepealt sattusid löögi alla Ungari ja Poola, hiljem on neile lisandunud Tšehhi ja Slovakkia. Pärast viimaseid parlamendivalimisi on „klubisse“ lisandunud ka Austria ja Itaalia.  
Ungari sattus ELi rünnakulaviini alla, kuna olles 2015. aastal sattunud immigrantide transiitmaa olukorda, otsustati võtta olukord kontrolli alla ja püstitada kutsumata külaliste takistamiseks füüsilised tõkked. ELi kriitikat peljates ei söandatud seda siiski teha enne, kui Austria hakkas kontrollima oma piiri Ungariga ja takistama immigrantide, kellest valdav enamik oli noortest meestest koosnevad Lääne sotsiaalsüsteemi huvisid lantivad sisserändajad, sisenemist. Immigrantide tulvale pandi piir peale, kuid sellel oli oma hind. Ungari muutus silmakirjalike ELi juhtide jaoks inimõigusi  jalge alla tallavaks paariariigiks, kuigi tegelikult oli päästis Ungari teistkordselt Euroopa moslemite tulvast.
Esimene kord oli 1683. aastal Viini all, mil Ungari andis suure panuse Türgi vägede purustamisse. Kara Mustafa Paša juhitud Türgi hiigelarmee üle saavutatud võidus mängis juhtrolli ka Poola, teine pahalane tänase ELi silmis.    
Kuigi formaalselt seisneb EK kriitika nii Ungari kui ka Poola suhtes demokraatlike vabaduste kitsendamises neis riikides, on tegelik põhjus keeldumises võtta sundkorras vastu sõjapõgenikeks tituleeritud majanduspagulasi Komisjoni poolt määratud kvootide alusel. Veidi vaoshoitumalt on sama liini järginud ka Tšehhi ja Slovakkia ning Austria. Sundkvootide kavale löödi hingekella pärast Itaalia parlamendivalimisi ja immigrantide vastase Põhjaliiga pääsemist Saapamaa valitsusse. Ning patuste seltskonda lisandus uus liige.
Kõiki neid riike, aga ka Kreekat ja Küprost, saadavad pidevad süüdistused Putini poliitika toetamises. Neid süüdistusi on pidevalt nämmutatud ka Eesti peavoolumeedias. Nii näiteks alles mõni aeg tagasi nimetas ajakirjanik Ainar Ruussaar Kuku raadio saates „Keskpäevatund“ Ungarit Kremli otseseks käepikenduseks ELis. Ruussaar on muidugi tuntud oma lapsemeelsete heietuste poolest, mis ilmselgelt põhjustavad meelehärmi ka tema saatekaaslastele, raadiokuulajatest rääkimata. Paljud on Ruussaare pärast selle saate kuulamisest üldse loobunud. Jutud käivad, et omal ajal kihutas Anvar Samost Ruussaare ERRi poliitikasaatest minema, kuna ei suutnud viimase suust tulevat lausrumalust taluda. Nüüd läks täide paljude Keskpäevatunni kuulajate ootus ja Ruussaar koondati Postimehest. Võib olla kindel, et täna sellele suurenes oluliselt ka „Keskpäevatunni“ kuulajaskond.
Samas pole Ruussaar sugugi ainuke peavoolumeedia ajakirjanik, kes on sarnaseid seisukohti avaldanud.
Kuigi Kreekale ja Küprosele ei saa suurt midagi ette heita immigrantide kohtlemise osas, kuulub neist esimese pattude registrisse eelarveliste kuritarvituste tõttu riigi pankroti äärele ajamine, teist on süüdistustud Venemaa päritoluga musta raha pesus.
Tekib küsimus, miks ometi on ülalnimetatud riigid, Poola väljaarvatud, tolerantsemad Venemaa tegemiste suhtes näiteks seoses Krimmi annekteerimise või agressioonis Ukraina vastu. Olgu märgitud, et see sallivus avaldub peamiselt deklaratiivselt. Faktiliselt siiski mingist otsesest toetusest rääkida ei saa. Olgugi et kõik need riigid on sõnades olnud vastu Venemaa sanktsioonide pikendamisele, ei ole seni keegi neist teinud tõsist katsetki sanktsioone ELi tasemel vetostada. Kui Venemaa vastaste survemeetodite toetamine on Putini käepikendus, siis on selliselt arvajate loogikaga midagi väga sassis.
Aga ikkagi, millest tuleneb mõne ELi riigi Venemaa toetamine olgu siis kasvõi sõnades. Näib, et siin on eelkõige tegemist trotsi demonstreerimine EK suunal. Kuna need riigid on ülalmainitud põhjustel kõik sattunud EK kriitikatule alla, tuleb nende Vene-sõbraliku käitumise tagant otsida pigem vastupanu Komisjoni ähvardusele vähendada arenguabi ja piirata hääleõigust, mitte aga siirast poolehoidu Putinile ja tema tegudele.
Sama kehtib ka erinevates Euroopa riikides üha enam toetust koguvatest rahvuslik-konservatiivsete liikumiste suhtes, keda ka Eesti peavoolumeedias on tituleeritud ksenofoobseteks populistideks ja äärmuslasteks. Nii Alternatiiv Saksamaale, Rootsi Demokraadid, Prantsusmaa Rahvuslik Liit, Gert Wildersi Vabaduspartei Hollandis, rääkimata Matteo Salvini Põhjaliigast Itaalias on kõik Kremli suured sõbrad. (Meie sulesepad on Kremli sidemetes üritanud süüdistada isegi EKREt, ent see on võrdlemisi hädiselt välja kukkunud.) Mõnda neist on süüdistatud isegi Moskvalt raha saamises, mis kõlab eriti kurjakuulutavalt. Vaevalt et Venemaal neile palju krabisevat anda on, aga teadaolevalt sai Marine Le Pen enne 2014. aasta presidendivalimisi laenu Vene omanikele kuuluvalt Tšehhi pangalt (First Czech Russian Bank – FCRB). Le Pen oli FCRBlt sunnitud laenu küsima põhjusel, et Prantsuse pankadest talle laenu lihtsalt ei antud. (Kõigi eurousklike meelehärmiks külastab Le Pen lähipäevil Eestit.)
Raske on uskuda, et ka Euroopa rahvuskonservatiivid tunneksid siirast poolehoidu Putini suhtes. Pigem on siin tegu olukorraga, kus taktikalistel kaalutlustel käsitletakse oma vaenlase vaenlast liitlasena. Just nagu Euroopa feministid näevad islamiste liitlastena rahvuslaste vastu, à la pigem lasen end moslemil vägistada, kui otsin kaitset Odini sõdalaselt. Mida aga moslemid feministidest arvavad, jäägu siinkohal kommenteerimata.

    

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar