„Крым наш! – Krimm on meie
oma!“, hõiskavad õnnejoovastuses venelased ja paraku mitte ainult Venemaal. Ka
meie slaavlastest sisserännanute seas leidub liigagi palju neid, kes on sama
meelt. Kui vaid isake Putin need aborigeenid (1980. a lõpul Patareis viibides
kuulsin eestlaste kohta ka väljendit „индейцы“ („indiaanlased“)) paraski juurde
paneks, kus nende koht on. Koos nende mänguarmeega …
Ilmselt jätkub seda eufooriat
pikemaks ajaks, mis sest, et Venemaa on NLiidu eeskujul asunud kogu sõjajalale
kogu tsiviliseeritud maailmaga ega hooli, mida see pikemas perspektiivis endaga
kaasa toob. Justnagu joomar või narkomaan, kes ei mõtle homsele, vaid naudib
pudelist või süstlast ammutatud hetkekaifi. Et kui tulebki pohmelus, siis saab
pead parandada või uus prits manustada. Ajalugu aga on näidanud, mis juhtub
impeeriumite ja imperialistlike ambitsioonidega ning NLiidu kurb lõpp ei olegi nii
väga ammune minevik. Ent ajalugu on näidanud ka seda, et ajaloost ei õpita.
Ülaltooduga seoses on paslik
heita pilk Krimmi „aborigeenide“ krimmitatarlaste traagilise saatusele Stalini
päikese all. Järgnevate ridadega on üritatud anda ülevaade krimmitatarlaste
võitlusest kodumaale naasmise eest. Selle rahvale osaks saanud genotsiid on
erakordne juba kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma
kodumaalt küüditatud rahvastest (tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased,
balkaarid jt), keda süüdistati sakslastega koostöö tegemises, keelduti pärast
Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale
naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust
õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles NLiidu lagunedes.
Krimmitatarlaste küüditamine
Teise maailmasõja ajal
aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks
koostöö eest saksa okupantidega eest küüditati krimmitatarlased 18. mail põhiliselt
Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Mõni aeg
hiljem küüditati ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. Ühtekokku
deporteeriti 228 543 inimest, neist 191 014 krimmitatarlast. Talumatult raskete
sõidutingimuste, harjumatu kliima, nälja ja küüditamiskohtades valitseva
ülerahvastuse tagajärjel hukkus esimesel eriasumiseaastal suur hulk inimesi.
Pärast sõja lõppu saadeti küüditatuile järele Nõukogude armee ridades võidelnud
krimmitatarlased. Nende süüdistamine sakslaste abistamises kõlas eriti
absurdselt ja küüniliselt. Sama süüdistus kehtis nii rindel hukkunud
krimmitatarlaste perede kui ka pärast sõda sündinud laste kohta
Kogu teksti saab lugeda siit:
