Saateks
4. detsembril 1980 kell 900 saabus Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) Tartu sektori ruumidesse KGB[1] töötajate brigaad: alampolkovnik Arnolds Revalds Riiast, KGB Tartu osakonna ülem major Anti Talur, major Kolju ja vanemleitnant Poljakov Tallinna KGBst. Kaasas oli ka tõlk Ludmilla Padermaa. Esitati order minu töökoha ja isiku läbiotsimiseks. Töökoha läbiotsimisel võeti ära pakk valget paberit, minult aga taskumärkmik ja paberileht mingi masinakirjatekstiga. Seejärel pandi mind halli „Volgasse“ ja sõidutati Pagari tänaval asuvasse Tallinna KGB peamajja. Seal esitati süüdistatava kriminaalvastutusele võtmise määrus, mille kohaselt mind süüdistati Eesti NSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 68 lg 1 järgi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Samas toimus ka esimene ülekuulamine.
Nende toimingute järel sõidutati mind Tallinnas Kalaranna tn 1 asuvasse Eeluurimisisolaatorisse nr 1 ehk rahvakeeles Patarei vanglasse. Selle 19. sajandi keskel merekindluseks rajatud ja eelmise sajandi algul vanglana tegevust alustanud rajatise paksude müüride vahel tuli mul veeta veidi üle viie kuu, kuni mind pärast 23.-24. aprillil 1981 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessil kaheks aastaks vangilaagrisse ning sellele järgnevale kaheaastasele asumiselesaatmisele mõisteti.
Kuna eeluurimisealusel oli õigus teha kriminaalasjaga seotud ülestähendusi, asusin toimuvat talletama ruudulisse vihikusse, mille olin saanud endaga ühes võtta. Märkmetes keskendusin peamiselt ülekuulamistel esitatud küsimustele, samas kui elu-olu Patarei vanglas on leidnud tagasihoidlikumat kajastust. Siiski olen ära toonud kambrikaaslaste nimed ja nende karistused, et oleks ülevaade, millises seltskonnas pidin eeluurimise ajal viibima. Mõnevõrra rohkem on teavet Patarei elu kohta minu poolt väljasmugeldatud kirjas, mis on ära toodud lisas. Samuti olen lisadesse paigutanud minu kriminaalvastutusele võtmise määruse, ülevaate kohtuprotsessist, kohtuotsuse, Tiit Madissoni kahasse koostatud ühisavalduse liitumaks Balti apelliga ning Patareist ja tapiteekonnalt salaja saadetud kirju.
Märkmevihiku saatus kujunes järgmiseks. Esialgu pidi minu kaitsjaks kohtus olema Tallinna II õigusnõuandla advokaat Lembit Liiva. Temaga kohtusin ainult ühel korral ning sedagi prokurör Adolf Kessleri ja uurija Heino Kruusma juuresolekul kriminaaltoimiku sulgemisel 31. märtsil 1981. Ootamatult selgus, et Liiva asemel on minu kaitsjaks määratud Tallinna I õigusnõuandla advokaat Kaljo Kägi. Olin veendunud, et poliitilistel kohtuprotsessidel on kaitsjate käed igal juhul seotud, ent halvemal juhul kujunevad nad täiendavateks süüdistajateks. Seetõttu ei teinud ma advokaatide vahetusest suuremat numbrit, kuna kavatsesin kohtus kaitsjast niikuinii loobuda. Siis ma muidugi ei teadnud, et Kägi näol oli tegemist poliitiliste protsesside esineva stammkaitsjana, kelleks sai olla vaid KGB poolt usaldatud tegelane. Hiljem selgus, et ta oli tegutsenud kaitsjana Eesti demokraatide kohtuprotsessil Mati Kiirendi ning Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessil Pesti kaitsjana. Lisaks sellele oli olnud Sven Kreegi[2] ja Jan Kõrbi[3] kaitsja nende üle peetud kohtuprotsessidel. Selline minevik ei seganud Kägit aga sugugi Eesti taasiseseisvumise järel üles astumast üliägeda rahvuslasena, kes oma kirjutistes nõudis dekoloniseerimist ning esines ägedalt Euroopa Liitu astumise vastu. Samas tuleb tunnistada, et nii minu kui ka teadaolevalt Pesti ja Kiirendi kaitsjana käitus ta kohtus suhteliselt korrektselt.
Kägi kui kaitsjaga oli mul ainus privaatne kohtumine Patarei vanglas vahetult enne kohtuistungi algust, s.o 22. aprillil 1981. Jutuajamise käigus näitasin Kägile oma märkmeid ja palusin need üle anda minu töökaaslasele ja korteriperenaisele Ülle Einastole. Kägi oli neist märkmetest väga huvitatud ja lubas need ka edastada. Pärast asumiselt naasmist sain teada, et ta ei olnud oma lubadust täitnud. Arvasin, et ta andis need KGBle, kuid sellepärast ma eriti ei muretsenud, sest neis ei olnud midagi inkrimiteeritavat. Lisaks sellele sain Einastolt kuulda, et ta olevat andnud Kägile 25 rubla palvega see mulle edasi anda. Mingit raha ma temalt muidugi ei saanud. Kuid märget selle kohta, et Kägi oleks raha KGBle üle andnud minu toimikus ei olnud. Tõenäoliselt pistis selle raha oma taskusse lugedes seda lisatasuks minu ema poolt talle 24. aprillil 1981 makstud advokaadihonorarile, mis oli 100 rbl.
Millagi 1992. aasta lõpul või 1993. aasta algul võttis Kägi minuga ootamatult ühendust ja küsis, kas tahan oma märkmeid tagasi saada. Nii ma need tagasi saingi.
Allpool toodud märkmed on äratoodud ehedal kujul ja muutmata kirjaviisis. Parandatud on üksnes mõned ilmsed kirjavead. Nurksulgudes on minu poolt hiljem tehtud lisandused, allmärkustes olen lahti seletanud mõningaid vähemtuntud asjaolusid.
Viktor Niitsoo
[2]
Pärnu Lydia Koidula nimelise teatri komandant Sven Kreek (1930-1975) üritas
1974. aastal Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi
“Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu” ja “Mida teeb vene rahvas nüüd”.
Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime
all. 24. detsembril 1974 teostas KGB läbiotsimise Kreegi elu- ja töökohas ning 20.
jaanuaril 1975 ta arreteeriti. 3. juunil 1975 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja
Hilda Uusküla) Sven Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. 8. augustil
1975 poos Kreek end Patarei vangla kongis üles.
[3]
Tallinlane Jan Kõrb (s 1955) arreteeriti KGB poolt 14. mail 1984. 19. märtsil
1985 mõisteti ENSV Ülemkohtu (eesistuja M. Lõiv) poolt ENSV KrK § 68 lg 1
alusel Kõrbile neli aastat vabadusekaotust ühes sellele järgneva
asumiselesaatmisega neljaks aastaks. Kõrb tunnistati süüdi selles, et ta
aastail 1982-1983 saatis Jüri Linale Stockholmi grupiviisilises vägistamises
süüdi mõistetud Raimond Rosenfeldt’i süüasja materjale, mille tagajärjel Lina
saavutas Rosenfeldti lülitamise Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse
(EVVA) poliitvangide nimekirja. Peale selle levitas Kõrb Lina raamatut „Öised
päevad“, Juhan Talve artiklit “Venestuspoliitika eile ja täna”, artikleid
välis-eesti ajakirjandusest jm materjale.
