Iraani šahhi ohver ja N Liidu viimane poliitvang

See on lugu minu vangilaagrikaaslasest, kellest sai N Liidu viimane poliitvang. Tema oli olnud üks paljudest, kelle reeturlik šahh nõukogulastele välja andis.

Bogdan Klõmtšak pärast vabanemist

Nõukogude impeeriumi uus juht Mihhail Gorbatšov püüdis oma põhjaminevat hiiglavaldust uuele hingusele turgutada. Selleks oli vaja iga hinna eest parandada suhteid lääneriikidega, kellest loodeti, et nood ullikesed tuleksid ise enda poomiseks vajalikku nööri müüma. Ent lihtsameelsete ja silmakirjalike Lääne-Euroopa riikide taga seisis USA, kelle president Ronald Reagan ei lasknud ennast petta. Olles 50. aastatel edukalt lõpu teinud kommunistide katsetele Hollywood üle võtta, oli ta edasiseks sihiks kurjuse impeeriumi ajaloo prügimäele saatmine.

Gorbatšovil aga seisis läänega suhete parandamise teel ees oluline takistus. Selleks olid N Liidu poliitvangid, kelle vabastamist oldi läänes aktiivselt taotletud. Seni olid need taotlused kostunud kurtidele kõrvadele, kui mitte arvestada mõne väljapaistva dissidendi väljavahetamist läänes kinnipüütud Nõukogude spioonide vastu. Seda polnud tehtud mitte lääne lepitamiseks, vaid sissekukkunud omade päästmiseks. Nüüd aga oli impeeriumi päästmise nimel saavutada olukord, et poliitvangide olemasolu poleks enam takistuseks läänest krediitide saamisel.

Esimese pääsukesena vabastati 19. detsembril 1986 Gorki asumiselt akadeemik Andrei Sahharov. Päev varem oli täielikus isolatsioonis viibinud akadeemiku korterisse ühtäkki paigutatud telefon, millele Gorbatšov helistas ja teatas, et Sahharov võib Moskvasse naasta. See oli signaaliks üleüldisele poliitvangide vabastamisele. Üksteise järel vabanesid vangilaagritest ka Eesti poliitvangid. Arvo Pesti oli vabaks saanud juba 1986. aasta lõpul, järgmise aasta algul läksid vangilaagriväravad valla ka Lagle Pareki ja Heiki Ahoneni ees. Ent kahe kõige nimekama Eesti poliitvangi, Mart Nikluse ja Enn Tarto, kodumaale jõudmiseks kulus ikkagi veel poolteist kuni kaks aastat.

Milles oli asi? Aga selles, et vabanemiseks oli vaja täita teatud tingimus. Poliitvangil tuli end süüdi tunnistada ja anda kirjalik lubadus nõukogudevastasest tegevusest loobumiseks. Esimesest tingimusest kui ebareaalsest loobusid võimud peagi, ent teise osas oldi järeleandmatud. Enamus poliitvange suutis selle takistuse siiski ületada. Nemad ei olnud end kohtus süüdi tunnistanud ja kuna nad polnud nõukogudevastast tegevust omaks võtnud, ei olnud neil vaja ka millestki loobumist tõotada. Nii nad oma avaldustes kirjutasidki ja selle formuleeringuga võimud leppisid.

Ent siiski oli palju selliseid poliitvange, kes sarnaselt Niklusele ja Tartole, keeldusid mistahes avaldust kirjutamast. Neid hoiti veel pikalt kinni aga lõpuks oldi sunnitud ka nemad vabaks laskma. 

N Liidu kõige viimaseks poliitvangiks oli ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes vabanes Gulagist alles 11. novembril 1990. Kokku oli ta vangilaagrites viibinud 17 aastat ja 40 päeva, sellest 540 päeva kartseris. Välja saades loobus ta demonstratiivselt Nõukogude passist ja rehabiliteerimisest.

Bogdan Klõmtšak sündis 22. juulil 1937 Lvivi oblasti Sebetševi külas Lääne-Ukrainas, mis toona kuulus Poolale. Pärast Teist maailmasõja läksid need alad Ukraina NSV koosseisu ja nii sai ka temast Nõukogude alam. Ühes vallutatud territooriumiga said nõukogulased endale kaela ka Ukraina rahvusliku vastupanuliikumise, mis Ukraina idapoolsetel aladel oli sajanditepikkuse venestamine, kolmekümnendate aastate massirepressioonide, aga iseäranis kunstlikult esile kutsutud näljahäda holodomor’i tagajärjel välja juuritud. Kohe pärast Punaarmee sissetungi alustas Ukraina Ülestõusuarmee relvatatud võitlust okupantide vastu, mis kestis kuni 50. aastate alguseni. Samas tegutsesid ka põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, mille tegevus kestis kuni Ukraina iseseisvumiseni.

Ühe sellise noorte vastupanugrupiga oli seotud ka Bogdani vanem vend Miron, kes arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse. 1949. aastal saadeti Bogdan koos ema ja kahe õega kui rahvavaenlase sugulased asumisele Habarovski kraisse. Seal lõpetas Klõmtšak 7 klassi ja asus õppima Magadani mäetehnikumi.

1957. aastal Miron vabastati ja ühes sellega kadus alus perekonna asumisel hoidmiseks. Ema ja õed naasid kodumaale, kuid Bogdan nendega kaasa ei sõitnud. Tema jäi tehnikumiõpinguid lõpetama. Ent juba järgmisel päeval pärast lõpudiplomi kättesaamist, 15. juunil 1957, ta arreteeriti nõukogudevastaste väljaütlemiste eest ja mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse. Pärast vabanemist naasis Ukrainasse, asus elama ja Ternopili oblastisse, kus töötas elektrimontöörina.

Klõmtšak unistas maale elama asumisest ja oma majapidamise rajamisest. Ent talunikke sel ajal Ukrainas enam järel ei olnud ja ainuüksi mõte nõukogude kolhoosidest oli tema jaoks vastuvõetamatu. Venekeelne jutt, mis üha enam tõrjus välja ukraina keelt, kutsus temas esile raevuhood. Idanes soov siit võimalikult kaugele põgeneda, ükskõik kuhu, kas Ameerikasse või Kanadasse, kus saaks põldu harida, karja kasvatada ja kirjutada. Ta luges palju ja kirjutas ulmelis-poliitilisi novelle.

Palju aastaid haudus Bogdan põgenemisplaani ja tegi luureretkeid Nõukogude impeeriumi piirialadel, kuni viimaks sai plaan küpseks. Sõitnud 22. septembril 1978 rongiga ühte Türkmenistani mahajäetud raudteejaama, kõndis kaks päeva mööda kõrbe Iraani piirini. Et teda lennukitelt ei nähtaks, kaevus ta päeval nagu sisalik liiva sisse ja kõndis öösiti. Jõudnud esimese piiritarani, roomas Klõmtšak selle alt läbi. Ta ei teadnud, et sel hetkel lülitus sisse häiresignaal. Ent tal vedas. Hiljem sai Klõmtšak kohtutoimikust teada, et piirivalvekordonis arvati, et jälle läks üks rebane piiritarast läbi ja korrapidajaohvitser lülitas häiresignaali välja. 

Viie kilomeetri kaugusel oli teine tara, mille ta läbi lõikas ja oligi Iraanis. Enam ta end ei varjanud ja esimesse külla jõudes nõudis ta enda politseisse viimist, kus teatas, et on põgenenud N Liidust poliitilistel põhjustel ja palus viia Teherani Ameerika saatkonda.

Klõmtšak viidi Tabrizi ja pandi vanglasse. Toit oli seal hea ja tingimused suurepärased. Temaga hakkas rääkima šahhi politsei esindaja, kellele Bogdan jutustas avameelselt kõigist oma vintsutustest. Vahepeal oli KGB oma Iraani informaatorite kaudu teada saanud, et keegi oli üle piiri läinud. Nõukogulased saatsid Teherani telegrammi, milles teatasid Iraani on põgenenud ohtlik kurjategija ja mõrtsukas ning nõudsid ta väljaandmist.

Šahh muidugi ei tahtnud oma ähvardava põhjanaabriga suhteid rikkuda. Veidi aega küll puigeldi, ent 1. oktoobril 1978, üheksa päeva pärast piiriületust, panid politseinikud Bogdani autosse, sõidutasid piirile ja andsid nõukogulastele üle. Klõmtšak ei suutnud kuidagi uskuda, et ta välja antakse. Iraan oli ju USA sõber! Vaba maailm reedab ta?! Kui teda üle piiri irvitavate kagebistide juurde viidi, sülgas ta Iraani ohvitserile näkku ja ütles ukraina keeles: „Olge te neetud, teie maa ja teie riik!“

Klõmtšakile mõisteti kodumaa reetmise paragrahvi alusel viisteist aastat vangistust ja viis asumist, mis oli maksimaalne karistus surmanuhtluse järel. Karistust hakkas ta kandma Permi oblastis asuvas poliitvangilaagris nr VS 389-36.

Kui aga šahhirežiim islamirevolutsiooni tagajärjel kokku varises ja Homeini poolehoidjad alustasid massirepressioone parem- ja vasakpoolsete, moslemite ja ateistide, ohvitseride ja poliitikute kallal, oli seda Tšistopoli vangla kambris raadiost kuulaval Klõtšakil põhjust kahjurõõmu tunda. Tema needus oli täide läinud.

1. augustil 1981 saabusin ma pärast üle kahe kuu kestnud vangitappi (isegi Katariina ajal oleks hobutapiga kiiremini saanud) 36. laagrisse. Sel ajal viibis Klõmtšak juba seal viimaseid päevi. 16. juunil oli ta laagris toimunud kohtuistungil mõistetud kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse ja ootas tappi saatmist (see toimus 17. septembril). Lisaks mitmesugustele rikkumistele (tööst keeldumine, normi mittetäitmine, mittelugupidav suhtumine valvuritesse, nagu nende mitte tervitamine, peakatte peast mittevõtmine, püsti tõusmata jätmine valvurite sisenemisel jne) oli peamiseks süüdistuseks 24. juunil aset leidnud vahejuhtum lipnik Samokar’iga, kes püüdis ära võtta ukraina keele sünonüümide sõnastikku, mida Klõmtšak koostas. Puhkenud kähmluses lõi Samokar Klõmtšaki peaga vastu lauda ja sõnastik konfiskeeriti kui „laagris hoidmiseks mitte ettenähtud materjal“. Protestiks kuulutasid laagri aktiivsemad poliitvangid välja lühiajalise tööseisaku.

Minul ei õnnestunudki Klõmtšakiga õieti tuttavaks saada. Olin alles äsja laagrisse saabunud ja sealsetele asukatele võõras. Lisaks äratas kahtlusi mu harukordselt lühike karistusaeg (2 aastat laagrit ja kaks asumis), nii et mul kulus üksjagu aega, et umbusaldus kummutada. Ent Klõmtšak oli üleüldse omaette hoidev ja seltsimatu vang, nii et piirdusime teineteise teretamisega, kui omavahel kokku puutusime.

Klõmtšaki edasine elukäik kulges järgmiselt. 1987. aastal keeldus ta kategooriliselt ülalnimetatud avaldust kirjutamast ja teda hoiti vangistuses edasi. Alles 1990. aastal tunnistati N Liidu ülemkohtu pleenumi otsusega, et ta poliitilistel põhjustel süüdimõistmine oli olnud põhjendamatu ja ta kuritegu klassifitseeriti ebaseaduslikuks piiriületuseks ilma nõukogudevastase eesmärgita, mille eest sai mõista mitte viisteist, vaid kolm aastat.

Pärast vabanemist elas ta mõnda aega Kiievis, Ternopilis ja asus hiljem Lvivi. Bogdan Klõmtšak läks manala teele 21. juunil 2018.