Aleksandr Podrabinek.
Dissidendid.
Tõlgitud väljaandest: Александр Подрабинек. Диссиденты. - Издательство: АСТ, 2014 г.
http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full
Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo
Seitse aastat tagasi avaldasin oma blogis selle raamatu kohta arvustuse, millega huvilistel on võimalik tutvuda blogileheküljel "Arvustused" pealkirja all "Uus mälestusraamat dissidentidest". Täna ei ole mul sellele suurt midagi lisada. Selle asemel pakun lugejale isuäratamiseks mõned katkendid raamatust.
Lääs –
ida
Sel
probleemil ei olnud mustvalget lahendust. Paljugi sõltus asjaoludest. Keegi
poleks julenud hukka mõista dissidente, kes lahkusid läände pärast vangilaagrit,
asumist või hullarit. Igal inimesel on oma tugevuspiir ja kasulik on seda
õigeaegselt tunnetada. Nii lahkusid 1977. aastal läände Pjotr Grigorjevitš ja
Zinaida Mihhailovna Grigorenko. Nad sõitsid ajutise viisaga, et Pjotr
Grigorjevitš saaks ravi, kuid oli selge, et tagasi nad enam ei tule. Teekonnal
lennujaama jooksis kogu elu ateistina elanud Zinaida Mihhailovna asetama küünalt
oma maja kõrval asuvasse Hramovniku Püha Nikola kirikusse. Kellele ja mispärast,
seda ta ei öelnud. Mul oli raske neist lahkuda. Lennujaamas ütlesin ema Zinale,
et arvatavasti ei kohtu me enam kunagi, millega kurvastasin teda väga. Siiani
kahetsen, et ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Pealegi osutus, et mul
polnud õigus – kohtusime Zinaida Mihhailovnaga umbes viieteist hiljem pärast
New Yorgis, kui nõukogude võim oli kokku varisenud ja ma sain sinna sõita. Ent
Pjotr Grigorjevitšiga jätsime tol päeval tõepoolest hüvasti.
Aasta
varem saadeti Nõukogude Liidust välja Vladimir Bukovski, kelle nimi oli juba
kogu maailmas hästi tuntud. Tema vabastamise nimel käis ülivõimas kampaania ja
lõppes see sellega, et Ameerika vahendusel leppisid Tšiili ja Nõukogude
valitsused kokku vabastada vanglast ning lubada oma riikidest ära sõita
Bukovskil ja Tšiili kompartei peasekretäril Luis Corvalánil. Hägused kuuldused
võimaliku vahetuse kohta liikusid kogu 1976. aasta sügise vältel ja detsembri
keskpaiku sai teatavaks, et vahetus oli tõepoolest aset leidnud.
18.
detsembril sõitsid mõnikümmend Bukovskit saata soovinud inimest Šeremetjevo
lennujaama, mis oli ainuke koht, kust lennukid välismaale lendasid. Mitu tundi ootasime
Bukovki kohale toimetamist, ent teda muudkui ei toodud. Šeremetjevo-2 tühjas
väljalendude ootesaalis oli palju lääne ajakirjanikke ja KGB töötajaid. Kõik
ootasid kõige nimekama nõukogude poliitvangi tulekut. Lõppude lõpuks sai
teatavaks, et ta oli viidud Moskva lähise Tškalovski sõjaväelennuväljale ja
sealt KGB spetsnazi Alfa ohvitseride konvoiga eraldi lennukiga Zürichisse.
Bukovskil jäi karistus lõpuni istumata ja kohtuotsus muutmata. Formaalsest
seisukohast võttes korraldasid Alfa ohvitserid talle põgenemise välismaale!
KGB saluteeris
Bukovski väljasaatmist omal kombel. Naisdissident Malva Landa, kes oli samuti Šeremetjevosse
ärasaatmisele tulnud, kodus puhkes samal ajal tulekahju. Põleng muidugi
kustutati, ent Malva vastu algatati kriminaalasi. Naist ei arreteeritud ja asi jäi
väga pikalt venima, lõppedes kohtuotsusega, milleks oli asumisele saatmine kaheks
aastaks.
Dissidentliku
liikumise nimekate tegelaste vabatahtlikku väljarändamist võeti meid toetavas
kogukonnas vastu kui vangla eest põgenemist. Nii see sisuliselt oligi. Oli see
hea või halb, õige või vale, oli paljuski isiklik küsimus. Ent suhu jäi mõru
maik, kuna avaliku elu tegelased olid vastupanus režiimile tähtkujud ja nende
ärasõit nägi paratamatult välja positsioonide loovutamisena.
Niipea
kui 1977. aastal algasid Moskva Helsingi grupi liikmete arreteerimised,
emigreerus kiiruga USAsse Ljudmila Aleksejeva (ja naasis alles 1993. aastal
uuele ja ohutule Venemaale). Muide, mitte kõigil ei õnnestunud nii kergesti ja
kiiresti ära sõita. Muist pidid kannatama pikaajalist ähvarduste,
tagakiusamiste ja provokatsioonide kampaaniat KGB poolt. 1977. aasta oktoobris
lahkus Nõukogude Liidust Kronid Ljubarski[1],
kes oli 5 aastat istunud Mordva vangilaagrites ja Vladimiri vanglas. Samal
aastal suundusid pagulusse nimekad demokraatlikus liikumises osalejad – end
Jooksvate sündmuste kroonika legaalseks levitajaks kuulutanud lingvist Tatjana
Sergejevna Hodorovitš ja Amnesty Internationali Moskva grupi esimees,
füüsika-matemaatikateaduste doktor Valentin Fjodorovitš Turtšin.
Ükskord oli
Turtšin võetud KGB töötajate poolt kinni, topitud autosse ja sõidutud kaks
tundi ümber Lefortovo vangla, lubades talle, et varsti on ta seal. Turtšin
polnud argade killast, ent taoline ebatseremoniaalsus, jõhkrus ja näitlik
seadusetus KGB tegutsemisel, ajendasid teda lõppude lõpuks väljarännudokumente
sisse andma.
1977.
aastal sai lõplikult selgeks, et KGB kavatseb dissidentlikust liikumisest jagu
saada selle kõige aktiivsemaid liikmeid istuma pannes või kaelast ära
välismaale saates. Mõnel emigreerumisest unistajal tärkas mõte, et kärarikas
osalemine demokraatlikus liikumises võib saada lähetuseks läände. Tõsi küll,
valearvetust tehes ja pisut üle soolates võis hoopiski kolinal itta lennata. Ja
ometi otsustasid nii mõnedki katsetada Moskva Helsingi gruppi hüppelauana
vabasse maailma.
Klassikalist
hüpet demonstreeris Teaduste akadeemia korrespondentliige, füüsik Sergei
Polikanov. Ta oli üsnagi edukas nõukogude teadlane, kellel olid valitsuse
autasud ja Lenini preemia ning kes oli lausa „väljasõitlik“ – oli töötanud
Šveitsis. Ent nüüd äkki ei lubatud teda välismaale ja 1977. aasta sügisel
kirjutas ta L. I. Brežnevile vihase kirja. Vastuseks sellele heideti ta 1978.
aasta veebruaris NLKPst välja. Sama aasta juulis astus ta pidulikult MHGsse,
septembris jäeti ta ilma Lenini ordenist ja kõigist ametikohtadest, ent juba
oktoobris sai ta emigreerumisloa ning lahkus NSVList. See oli hoogne ja täpse
arvestusega kampaania, milles demokraatlik liikumine oli olnud käepäraseks
vahendiks väljarännu saavutamisel.
Suurema
või vähema edukusega kasutasid MHGd läände sõitmiseks ka mõned teised grupi
liikmed. Demokraatlik liikumine ei olnud sellest muidugi ruineeritud, ent tema
maine sai oluliselt kannatada. Muuhulgas palusid ärasõitnud, et nad esindaksid
läänes dissidentlike gruppide huve, selleks et nende ärasõit NSVList ei
paistaks niivõrd pagemise kui komandeeringuna. Mõnikord need volitused antigi,
ehkki selleks polnud mingit vajadust. Seevastu läände jõudnutena nad
jutustasid, et neid „pigistati“, „suruti“ ja „heideti“ NSVList välja, „sunniti
ära sõitma“ või isegi „saadeti välja“.
Tegelikult
saadeti demokraatliku liikumise tegelastest tõeliselt välja kõigest seitse
inimest. 1974. aastal arreteeriti ja saadeti Saksamaale Aleksandr Solženitsõn.
1976. aastal viidi sunniviisiliselt NSVList välja ja vahetati Luis Corvaláni
vastu Vladimir Bukovski. 1979. aastal saadeti NSVList välja ja vahetati kahe
USAs vahele jäänud nõukogude spiooni vastu viis poliitvangi: Aleksandr
Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Mark Dõmšits, Georgi Vins ja Valentin Moroz. Ja ongi
kõik[2].
Kõik ülejäänud sõitsid ära vabatahtlikult – kas andes nõusoleku ärasõiduks või
seda iseseisvalt taotledes.
[1]
Kronid Arkadjevitš Ljubarski (1934-1996) – astrofüüsik, Poliitvangide
abistamise fondi haldur, Amnesty Internationali nõukogude grupi liige,
poliitvang. – AP.
[2] Olgu lisatud, et 11. veebruaril 1986 vahetati 1977. aastal 13 aastaks vangi mõistetud juudi väljarännuliikumise aktivist ja MHG liige Anatoli Štšaranski (Natan Sharansky) viie nõukogude bloki spiooni vastu.
Koputajad
Koputajad on vanglaelu nuhtlus. Nad on nagu gripp, millest ühiskond on võimetu lahti saama, ent mille eest on ikkagi vaja hoiduda. /.../
Krimkatsoonides
ei ole koputajate saatus kadestusväärne. Ent kes ütles, et koputajaid pole olnud
poliitvangide keskel? Olid! Oli ka neid, kes hakkasid avalikult KGBga koostööd
tegema. Ent tõelisi koputajaid, kes olid demokraatlikusse liikumisse sokutatud
või vabatahtlikult informaatoriks hakanud, on teada vähe. Peamiselt on selle
kohta oletused ja kahtlused, täpsed andmeid puuduvad. KGB agentuur on siiamaani
salastatud. See-eest on küllalt palju teada nendest, kes avalikult nõustusid julgeolekuga
koostööd tegema.
Arvatavasti
oli liikumise jaoks kõige valusam Pjotr Jakiri ja Viktor Krassini reeturlus.
Arreteeritud 1972. aastal, viibides Lefortovo vanglas eeluurimise all, murdusid
mõlemad väga kiiresti ja hakkasid KGBga koostööd tegema. Nad andsid tunnistusi
enam kui kahesaja inimese kohta – kõigi, keda suutsid meelde tuletada. Need
tunnistused figureerisid paljude dissidentide kohtuasjades. Pjotr Jakir oli
demokraatlikus liikumises tuntud inimene. Tema kodu oli üheks selle liikumise
kasvamise keskuseks. 5. septembril 1973. aastal kahetsesid Jakir ja Krassin
avalikult oma nõukogudevastast tegevust pressikonverentsil, kus osalesid ka
välisajakirjanikud. Selle pressikonverentsi katkeid näidati ka nõukogude
televisioonis.
Dissidentide
avalik kahetsemine oli KGBle tunduvalt tähtsam kui nende tunnistused oma
sõprade vastu. KGBl jätkus selletagi operatiivandmeid ning ka paroodilise
nõukogude kohtu jaoks polnud see just kuigi oluline. Teine asi oli aga murdumine
rahva silme ees, kahetsussõnad oma tegevuse kohta ning partei ja valitsuse
tegevuse õigeks tunnistamine. Sellesse suhtus KGB kui tõelisesse võitu. Eriti
kui jutt käis tuntud dissidentidest.
KGBl
õnnestus murda ja kahetsema sundida isegi religioosseid dissidente, kelle puhul
tundus, et usk oleks pidanud neid aitama võitluses võimuga. KGBga tegid
koostööd Usklike õiguste kaitse kristliku komitee liige Viktor Kapitantšuk,
kirikuajaloolane ja Kristlikus seminaris osaleja Lev Regelson ning tol ajal
populaarne ristiusu kuulutaja vaimulik Dmitri Dudko. Esimesed kaks andsid
ulatuslikke ütlusi enda ning oma sõprade ja tuttavate kohta ning tunnistusi
Gleb Jakunini vastu tolle üle peetud kohtuprotsessil, neile mõisteti sümboolsed
karistused ja vabastati kohtusaalis vahi alt. Pärast kohtuprotsessi teatas Lev
Regelson teda ümbritsevatele lääne ajakirjanikele paatoslikult: „Ma olen valmis
istuma Kristuse eest, ent pole valmis istuma õiguskaitseliikumise eest.“
Vaimulik
Dmitri Dudko arreteeriti 1980. aastal süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses.
Räägiti, et arreteerimisel, enne autosse istumist, pöördus ta järgmiste
sõnadega oma rohkearvulise koguduse poole, mis teda pidevalt ümbritses: „Lähen
Kolgata teele!“ Sellised ilusad pildid head ei tõota. Kolgatani Dudko välja ei
jõudnud, teekonnal otsustas ta KGB ees kahetseda. Ja kahetses sellise innuga,
et ta kriminaalasi lõpetati kohtusse jõudmata. Suvel, Moskva olümpiamängude
ajal esines ta kahetsusega televisioonis, seejärel aga puistas ta veel igaks
juhuks tuhka pähe ajalehes Izvestija, avaldades seal artikli „Lääs otsib
sensatsiooni“.
See, kes
endale kõigist tugevamini vastu rinda taob, tõstab tavaliselt esimesena käed
üles. Nii juhtus Gruusia Helsingi grupi juhi ja Amnesty Internationali
Nõukogude grupi liikme Zviad Gamsahhurdiaga. Ta arreteeriti koos
muusikateadlase Merab Kostavaga 1977. aasta aprillis. Aasta hiljem, 1978. aasta
mais kahetses Gamsahhurdia alandaval moel oma nõukogudevastast tegevust, andis
Kostava-vastaseid tunnistusi ning paljastas USA NSVLi saatkonna esimese
sekretäri Igor Belousovichi ja Ameerika korrespondentide David Shipleri ja
Alfred Friendly nõukogudevastast tegevust. Talle omase ilukõnega seletas
Gamsahhurdia kohtule, kui suurepäraselt on ta eeluurimise ajal vaimselt
küpsenud ja kuidas ta tema poolt sooritatud poliitilisi vigu kahetseb.
Kahetsuskõne
ajal hüüatas tema naine Manana, kes oli šokeeritud mehe käitumisest: „Zviad!
Võta aru pähe! Kas sa saad aru, mida sa teed?“ millele ta naise poole pöördudes
vastas: „See oled sina, kes aru ei saa, millest sa räägid!“
Nii tema
kui ka Kostava (kes end süüdi ei tunnistajad ja käitus väärikalt) said mõlemad
kolm aastat laagrit. Ent Gamsahhurdia esines kahetsusega veel nõukogude
televisioonis ja ülemkohus asendas ta kolm laagriaastat kaheaastaseks asumisele
saatmiseks, mille ta kandis ära Dagestanis.
Paljud
ei uskunud tema teleesinemise ehtsust. Ei suutnud uskuda. Ei tahtnud. Ameerika
ajakirjanikud Piper ja Whitney kirjutasid oma väljaannetes, et telesalvestus
oli võib-olla võltsing, mis oli kokku monteeritud varjatud kaameraga võetud
episoodest. NSVLi Gosteleradio[2]
esitas oma au ja väärikuse kaitseks nende peale Moskva linnakohtusse hagi.
Ajakirjanikud sõitsid õigeaegselt kodumaale, aga Moskva linnakohtus andis nende
vastaseid tunnistusi Zviad Gamsahhurdia.
Raske on
ennast lurjuseks tunnistada, seepärast etendas Gamsahhurdia kangelast. Hiljem
ta seletas, et läks KGBga kompromissile üksnes gruusia rahva huvides. Kui ta
oleks olnud kangekaelne oma süü eitamisel, oleks talle mõistetud maksimaalne
karistus, mis aga oleks kindlasti massilised rahvarahutused esile kutsunud,
kuid need oleks relva jõul maha surutud ja tohutu palju ohvreid kaasa toonud. Tema,
võib öelda, päästis Gruusia vältimatust verevalamisest.
Rahul oma leidlikkusega, sõitis ta asumisele tegemaks kultuurhariduslikku tööd Dagestani rohumaadele karja ajavate gruusia karjuste seas, aga juba järgmisel aastal anti talle armu.
Perestroika ajal sõitis ta 1988. aastal Moskvasse sidemeid taastama. Ta tuli Gogoli puiesteele, kus igal pühapäeval kogunes palju inimesi ja miilitsaid ning kus me jagasime meie iganädalast ajalehte Ekspress-Hronika. Ta tahtis minuga rääkida, ent ma keeldusin ja selgitasin juuresolijatele, miks. Ta kihutati puiesteelt häbiga minema.
Gamsahhurdia tegi ka poliitilist karjääri. Ta juhtis Gruusia rahvuslikku liikumist, oli Gruusia NSV Ülemnõukogu esimees, aga seejärel sai 1991. aasta mais Gruusia esimeseks presidendiks. Oma riigis kehtestas ta autoritaarse valitsemisrežiimi, tulistas opositsiooni meeleavaldust ja alludes GKTšP 19. augusti korraldusele, käskis laiali saata kõik ebaseaduslikud relvaüksused. Pärast GKTšP läbikukkumist, teatas ta talle omases maneeris, et see otsus oli vastu võetud rahva huvides, et kaitsta inimesi Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnas dislotseeritud nõukogude relvajõudude võimalike jõuaktsioonide eest.
Kaheksa
kuud väldanud presidendiameti järel kukutati ta opositsiooni poolt läbi viidud riigipöördega,
mis tõi võimule endise parteinomenklatuuri eesotsas nõukogude eksvälisministri
Eduard Ševardnadzega. Pärast Thbilisi kesklinnas toimunud ägedaid lahinguid
põgenes Gamsahhurdia esialgu Armeeniasse, hiljem Tšetšeeniasse, seejärel
moodustas Lääne-Gruusias pagulasvalitsuse. Lühikest aega kestnud kodusõjas
keskvõimuga, said tema toetajad kaotuse osaliseks. Puruks löödu ja end
valitsusvägede eest varjav Gamsahhurdia hukkus 31. detsembril 1991. aastal
siiani ebaselgetel asjaoludel. Ametliku versiooni kohaselt lasi ta end
vältimatu arreteerimise ootel püstolist maha. Ent see on väheusutav – inimesed,
kes nii väga ennast armastavad, pole kalduvad enesetapule. Kuulduste järgi ta
tapeti. Tõenäoliselt see nii oligi, seda enam, et nagu hiljuti selgus, oli tal sisenev
kuuliauk kuklas. Enesetapjad end kuklasse ei tulista.
Gamzahhurdia saatuse puhul oli minu jaoks kõige arusaamatumaks, et inimesed kuulutasid oma rahvuslikuks juhiks koputaja, kes oli andnud tunnistusi oma sõprade ja kaasvõitlejate vastu. Kuidas võis seda teadmist eirata?
Tõlkeraamatut tervikuna saab lugeda SIIT:
