Lahkus Õie-Mai Laarman

25. jaanuaril 2024 lahkus igaviku radadele Õie-Mai Laarman (sündinud Matveus). Näinud ilmavalgust Pärnus 25. mail 1942 karmil sõja-aastal, mil Eesti riik oli järjekordse okupandi raudse kanna all, õnnestus tal ikkagi oma eluaastate viimane kolmandik elada vabas iseseisvas Eestis, oma unelmate riigis. Ja vabaduse saabumisele oli ta andnud oma väliselt märkamatu, ent seda kaalukama panuse.

Õie-Mai nooruspäevil polnud just ülearu palju neid, kes ei suutnud leppida võõrvõimuga ega lakanud lootmast, et ükskord on taas Eesti riik. Ning see oli saatuse sõrm, mis viis ta Tallinna Ehitustehnikumis klaasitehnoloogiat õppides kokku õpingukaaslase Lagle Parekiga, kellest sai tema mõttekaaslane, kaasvõitleja ja eluaegne sõber.

Mõtetelt mindi tegudele tehnikumi lõppedes. Aastanumbriks kirjutati 1960. Oma mälestusteraamatus («Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused.» – Kunst. Tallinn, 2010) kirjutab Parek: «Maailma nägemise kihk viis meid selle aja piirides grandioosse plaanini: läheme autostopiga reisima ümber Nõukogude Liidu.» Kambas oli neli piigat: lisaks Laglele veel Õie-Mai Matveus, Leili Põldeots ja Linda Aasorg (hilisem Pertmann). Kaunasesse jõudes külastati matkaklubi, kus rahvast täis ruumis domineerisid mustades pagunitega särkides rahvuslikult meelestatud noormehed. Mõningase suhtlemise järel jõudsid eestlannad otsusele, et tuleb nagu leedulased vabadusvõitlusele pühenduda.

Ühiste koosviibimiste tulemusel jõuti eesmärgini töötada selle nimel, et ei ununeks mälestus Eesti riigist ja taheti seda teadmist eesti rahva seas kinnistada. Selleks tuli suhelda võimalikult paljude inimestega. Ametlikult moodustati Tallinna Ehitustehnikumi baasil matkaklubi Lempo, aga sisuliselt oli see vabadusvõitluse organisatsioon. Leedukate eeskujul soetati vormiriietus.

Et oli Kuuba ja Fidel Castro aeg, said selleks punased pagunitega särgid. Juhiks valiti hilisem riigikogu liige Rein Arjukese. Tuntumatest kuulus seltskonda näiteks hilisem vaimulik, teoloog, tõlkija ja TRÜ emeriitprofessor Kalle Kasemaa. Matkadeks kasutati tolleaegseid säästureise – autostoppi ja loomavedu.

Õie-Mai Laarmanil oli ülisuur roll info edastamisel, kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed 26. augustil 1991 võtsid üle KGB Tartu osakonna hoone ja sealt tšekistid välja tõstsid.

 Rahvavalgustuseks oli hädavajalik kõigepealt ennast harida. Anti endale aru, et rahvana allesjäämiseks on eelkõige vaja tunda Eesti ajalugu ja kultuuri. Klubi liikmetele koostati eneseharimisprogramm, moodustati vastavate valdkondade toimkonnad ja hakati üksteist lausa eksamineerima.

Mõistagi ei saanud selline tegevus jääda KGB-le märkamatuks. 1962. aasta sügisel saadeti poisid sõjaväkke, neiud aga pidid läbi käima «profüklaktiliste vestluste» ja seletuskirjade kirjutamise kadalipust. See oli punasärklaste liikumise lõpp.

Tormiliste noorusaastate järel leidis Õie-Mai rahulikuma sadama Eesti Maaehitusprojekti Tartu osakonnas, kus töötas projekteerijana kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ja kõik need aastad säilisid sõprussuhted Lagle Parekiga. Ja mitte ainult sõbrannana, vaid usaldusväärse võitluskaaslasega rahvuslikus vastupanus okupatsioonivõimu vastu.

Õie-Mai polnud Pareki, Mart Nikluse, Erik Udami, Jüri Kuke või Enn Tarto masti eesliinivõitleja. Tema nime ei leia me vastupanuliikmete arvukate protestikirjade alt, mistõttu tal õnnestus vältida otseseid repressioone. Tema roll jäi väliselt märkamatuks, ent tegelikult oli see ülioluline. Ta oli üks paljudest, kes tegeles aktiivselt põrandaaluse kirjanduse levitamise ja hoidmisega ning oli Pareki n-ö isiklik tagala. Õie-Mai suhtles tihedalt poliitvangide omastega ja osutas neile igakülgset abi.

 Õie-Mai ei jäänud ka kõrvaleseisjaks üldrahvalikus võitluses Eesti taasiseseisvumise eest. Molotov-Ribbentropi Eesti Avalikustamise Gruppi (MRP-AEG) ta küll ei vormiliselt ei kuulunud, ent oli selle aktiivne toetaja. Kuna ta oli üks vähestest vastupanijaist, kel tol ajal oli telefon, kujunes ta «dispetšeriks», kelle kaudu anti edasi jooksvat teavet. Näiteks oli tal ülisuur roll info edastamisel, kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed 26. augustil 1991 võtsid üle KGB Tartu osakonna hoone ja sealt tšekistid välja tõstsid.

Kuid alati ta tagaplaanile jääda ei suutnud. Kui Võimud 20. veebruaril 1988 Tartu rahu aastapäeval MRG-AEG korraldatud meeleavalduse elluviimise võimatuks tegid, juhtis Õie-Mai rahva Toomemäele, kus meeleavaldus KGBd, miilitsaid ja verekoeri trotsides ikkagi maha peeti.

Ja muidugi oli Õie-Mai 20. augustil 1988 Pilistveres moodustatud ERSP asutajaliige.

Taasiseseisvunud Eestis Õie-Mai poliitikasse ei pürginud, vaid jäi endiselt asendamatuks tagalatoeks. Oli ERSP Tartu piirkonna büroo juhataja, selle kõrval täitis ta ka ESRP Riigikogu saadikurühma nõuniku kohuseid.

Ja nüüd pole teda enam meie hulgas. Mis teha, järjest kitsamaks jääb meie ring. Puhka rahus, Õie-Mai.

Järelehüüe avaldati Postimehe 28.01.2024 veebiväljaandes