GULAG KESTIS EDASI KA PÄRAST STALINIT

Paaril viimasel aastal on meil avaldatud mitmeid raamatud, mis olid aastakümnete taguse Nõukogude Liidu opositsiooniliikumise kultusteosed. Nii näiteks on eesti keelde tõlgitud Varlam Šalamovi jutustused ning Jevgenia Ginzburgi, Vladimir Bukovski ja Natan Sharansky (Anatoli Štšatranski) mälestused. Samuti ilmus hiljuti Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ kordustrükk. Nüüd on neile lisandunud Anatoli Martšenko „Minu tunnistused“. Raamatu on tõlkinud Valdek Kiiver ja selle on välja antud kirjastus Helios.

Ühelgi neist teostest  polnud vähimatki lootust nende valmimise ajal ametlikku trükki pääseda. Need olidki kirjutatud levitamiseks omakirjastuses (samizdat) ja sealkirjastuses (tamizdat – käsikiri smugeldati üllitamiseks välimaale ja sealt tagasi raudse eesriide taha), kus need peamiselt fotopaljundatuna leidsid arvuka lugejaskonna nii režiimikriitikute kui ka liberaalse intelligentsi ringkondades. 1970.-1980. aastatel liikusid need käest kätte ka Eestis.

Anatoli Martšenko oli Nõukogude Liidu opositsiooniliikumises üsna haruldane persoon. Nn dissidendi standardi kohaselt kujutati teisitimõtlejat loome- või tehnilise intelligentsi esindajana, kes oli kuulunud komparteisse ja soovis välja rännata. Tegemist oli üsna elitaarse seltskonnaga, kuhu kuulusid ka mitmed omade poolt represseeritud endiste revolutsionääride järeltulijad. Eesti vastupanuliikujatest vastas ainsana sellele stereotüübile Tartu riikliku ülikooli keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk. Olgu märgitud, et nii tema kui ka Martšenko saatust ühendab märtrisurm Gulagi vangistuses.

23. jaanuaril 1938 Novosibirski oblasti Barabinski linnas ilmavalgust näinud Martšenko oli lõpetanud 7klassilise põhikooli. Tema isa ja ema olid kirjaoskamatud. Pärast kooli sõitis ta värbamise korras komsomoli suurehitusele Novosibirski hüdroelektrijaama ehitama. Elas töölisühiselamus ühes sellega kaasneva proletaarse elulaadiga, kuhu kuulusid lausjoomine, ropendamine, tantsupidudel käimine ja ning sellega vältimatult kaasnevad löömingud. Martšenko on kirjutanud, et eriline vaen valitses neil küüditatud tšetšeenidega, kellega peeti alatasa kaklusi ja esines ka pussitamisi. 1958. aastal toimus Martšenko ühiselamus massikaklus, milles ta küll ei osalenud, ent mõisteti ikkagi kaheks aastaks Karaganda vangilaagrisse. Olles ära kandnud karistusajast poole, õnnestus tal põgeneda ja ligikaudu aasta end varjata. Tunnetades olukorra lootusetust, üritas Martšenko välismaale põgeneda, ent 29. oktoobril 1960 tabati ta Iraani piiri ületamise katsel ja mõisteti kodumaa reetmises süüdistatuna kuueks aastaks range režiimiga vangilaagrisse.

Martšenko saadeti vangiaastaid veetma ühte Mordva ANSVs paiknevasse „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ laagrisse. Sel ajal olid sinna koondatud üle kogu Nõukogude Liidu kõik süüdimõistetud, keda tavamõistena nimetatakse poliitvangideks. Kuni Teise maailmasõja järgsete aastateni oli „ rahvavaenlasi“ peetud okastraadi taga koos kriminaalvangidega. Selle tagajärjeks oli kriminaalide ohjeldamatu vägivallatsemine poliitvangide kallal, alates viimaste paljaksröövimisest, pidevast terroriseerimisest kuni tapmiseni välja. Kõik see toimus võimude otsesel mahitusel, kuna erinevalt poliitvangidest peeti krimkasid „sotsiaalselt lähedasteks“.

Ent sõjajärgsetel aastatel oli „rahvavaenlaste“ koosseis oluliselt muutunud. Erinevalt varasematest aegadest, sattus sel ajal laagritesse arvukalt tulest ja veest läbi käinud rindemehi, aga samuti Ukraina ja Balti riikide relvastud vastupanus osalenuid. Nood olid võimelised osutama ja osutasidki „sotsiaalselt lähedastele“ füüsilist vastupanu, mis kohati kujunesid tapatalguteks, ning krimkade võimutsemine poliitvangide üle lõi kõikuma.

Tõenäoliselt seetõttu võttis Nõukogude Liidu ministrite nõukogu 21. veebruaril 1948 vastu määruse, mille alusel loodi erilaagrid eriti ohtlikele riiklikele kurjategijatele. Hruštšovi „sula“ ajal koondati selle kategooria vangid Kolõmalt, Norilskist, Komi ANSVst ja Kasahstanist Mordvas asuvatesse vangilaagritesse ning Vladimiri vanglasse.

Nagu eelpool öeldud, oli Martšenko laagris esindatud täielik riigivastaste kooslus, alates okupeeritud Balti riikide ja Ukraina relvastustatud vastupanus osalenutest ning noorte põrandaalusete vastupanuorganisatsioonide liikmetest kuni tärkava õiguskaitseliikumise esindajateni välja. Oli ka vangistatud usklikke, aga ka sõja aja sakslaste teenistuses olnuid. Tundub, et laagrikaaslastest avaldas Martšenkole kõige suuremat mõju kirjanik Juli Daniel, kelle toetuse ja sidemeteta poleks Martšenko oma raamatut ilmselt kirjutanud.

„Minu tunnistused“ on isiklikel kogemustel põhinev jõuline ja paljastav dokumentaaljutustus nõukogude süsteemi repressioonid läbi elanud mehe elust. Kui novembris 1962 ajakirjas Novõi Mir ilmunud Aleksander Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus” avas nõukogude ja maailma avalikkuse silmad stalinlike vangilaagrite süsteemi kohta, siis oma raamatuga juhtis Martšenko tähelepanu, et vaatamata Stalini isikukultuse hukkamõistule nõukogude juhtkonna poolt ja selle ohvrite (ehkki sugugi mitte kõigi) rehabiliteerimisele, elas Gulag endiselt edasi ühes poliitvangide piinamiste, ebainimlike vangistustingimuste ja inimõiguste rikkumistega.

Raamatu sünnile, sisule ja stiilile aitas oluliselt kaasa Juli Danieli naine, filoloog Larissa Bogoraz, kellega Martšenko hiljem abiellus. „Minu tunnistused“, mis kirjutati autori poolt kuuma sulega vahetult pärast vangistusest vabanemist, valmis 1967. aastal lõpul ja levis laialdaselt omakirjastuses. Käsikiri avaldati sealkirjastatuna 1969. aastal Pariisis kirjastuse La Presse Libre poolt, hiljem järgnesid sellele mitmed üllitised ja tõlked Euroopas ja USAs. Raamat avaldus tohutut mõju Nõukogude opositsiooniliikumisele ja liberaalsele intelligentsile, aga ka lääne avalikule arvamusele. Selle autorist sai üks dissidentluse sümbolkujusid. Tundmatust kasina haridusega Siberi noorukist ja nimetust Gulagi asukast sai üleöö maailmakuulsus.

Autori eessõnas kirjutab Martšenko, et Vladimiri vanglas haaras teda korduvalt meeleheide. Nälg, haigus ja võimetus kurjusega võidelda viis ta selleni, et oli valmis vangistajatele kallale kargama ainsa eesmärgiga hukkuda. Või teha endale ots peale mõnel teisel viisil. Teda hoidis tagasi vaid lootus, et vabanedes räägib ta kõigile sellest, mida on näinud ja läbi elanud. Kuna valitseva tsensuuri ja kõikjaleulatava KGB kontrolli tõttu näis see ülesanne võimatu, kaalus ta välismaale põgenemist. Vabaks saades aga mõistis, et oli eksinud ja sai aru, et tema tunnistusi on vaja oma rahvale. Sest inimesed tahavad tõde teada. Martšenko sõnul oli selle kirjatöö peamine eesmärk rääkida tõde tänapäeva poliitvangide laagrite ja vanglate kohta. Rääkida seda inimestele, kes tahavad kuulata. Ta oli veendunud, et ainus toimiv vahend võitluses kurjuse ja seadusetusega on avalikustamine.

Martšenko kirjeldab viibimist Mordva poliitvangide laagrites ja Vladimiri vanglas. Jutustus algab tema vahistamisega 29. oktoobril 1960 ja lõpeb laagrist vabastamisega 2. novembril 1966. Autor ei püüa end esitleda kangelase või ohvrina ega romantiseerida oma kannatusi, nagu paljudes memuaarides sageli ette tuleb. Ta lihtsalt kirjeldab tingimusi Mordva poliitvangilaagrites ja Vladimiri vanglas, vangide piinamist nälja, külma, tapvate sunnitöönormidega, vintsutusi pikkadel tapiteekondadel ja kinnise vangla kongides, vangide omavahelisi suhteid, laagriadministratsiooni omavoli ja julmust, vangide õigusetust ja nende inimväärikuse jalge alla tallamist.

Raamatus on juttu juhtumitest, kus väljakannatamatu olukorra tõttu meeleheitele viidud vangid neelasid haiglasse pääsemise lootuses male- ja doominonuppe, kahvleid ja lusikaid, puistasid klaasipuru silma, raiusid jäsemeid jne. Enamasti tegelesid sellega krimkad, kelle seas oli levinud arvamus, et poliitvange peetakse paremates tingimustes. Seetõttu või kurjategijate maailma kirjutamata seadusete vastu eksimine (nt kaardimänguvõlg, koostöö võimudega, kaaslaste peale koputamine jne) püüdsid mõned neist poliitvangide laagrisse pääseda. Selleks levitasid nad oma laagris nõukogudevastaseid lendlehti ja tegid tätoveeringuid, nagu „Kommunistid on timukad“, „Kommunistid joovad rahva verd“, „NLKP ori" või „Hruštšovi ori“. Autor kirjeldab juhtumeid, kus meeleheitele viidud vangid ronisid okastraataiale, et valvurid nad surnuks tulistaksid.

Vladimiri vanglas viibimise kirjelduses on muuhulgas juttu, et samal ajal viibis seal ka USA sõjaväelendur Gary Powers, keda mõnel vangil oli isegi õnnestunud vilksamisi näha. Levisid jutud, et Powers ja tema kambrikaaslane, kelleks oli „eestlane või lätlane, ühesõnaga Baltimaadest, kannavad isiklikke riideid ja nende nägu on korralikult raseeritud. Edasi räägitakse USA piloodi kambrikaaslasest kui eestlasest, kes olevat haritud ja rääkivat hästi inglise keelt. Tal olevat kaelas 25aastane karistus ja teda olevat hakatud ette valmistama juba enne Powersi üle peetavat kohtuprotsessi. Mõistagi pidi ta Powersi kohta keelt kandma ja talle puru silma ajama nõukogude vanglasüsteemi humaansuse kohta. Pärast Powersi väljavahetamist kadus eestlane jäljetult.

Lisaks Powersile olid kuulsateks vanglaasukateks ka berialased, kes kuni 1963. aastani elasid väga luksuslikes tingimustes, ja Vassili Stalin.

Eestlastest on paaris kohas juttu Mart Niklusest, keda iseloomustatakse kui äärmiselt erudeeritud ja teravmeelset väitlejat, keda poliittunde pidavad lektorid väga pelgasid ja katsusid temast eemale hoida. Eestlastest, lätlastest ja leedulastest on autor üldse väga heal arvamusel. Raamatus on juttu, kuidas nood tähistasid rahvuslikke tähtpäevi ja jõule. Aga ka Baltikumi korvpallivõistkondadest, kus särasid noored pikakasvulised mängijad.

Olgugi et laagris oli võimalik omandada keskharidus, eelistas Martšenko tegeleda eneseharimisega. Paljudel laagrikaaslastel oli kõrgharidus, teaduskraad, nad olid avaldanud raamatuid ning neil olid põhjalikud teadmised filosoofiast ja ajaloost. Martšenko tundis, et ei vaja valmis tõdesid ja soovis iseseisvalt asjadest aru saada. Selleks töötas ta läbi ja konspekteeris kõik Lenini teoseid. Leninile viidates suutis ta laagriülemusi korduvalt nurka suruda, viidates vastuoludele nende väidetes.

Raamatus teeb Martšenko juttu ka teda piinanud kõrvahaigusest, millele ta ei saanud mingit ravi. Selle tagajärjel muutus ta vaegkuulajaks. Vangistuse lõpul haigestus ta meningiiti ja ravi puudumisel sattus eluohtlikku seisukorda. Alles tänu pärast vabanemist tehtud operatsioonile pääses ta surmasuust, ent tema kuulmist ei õnnestunudki taastada.

Pärast vabanemist asus Martšenko elama Vladimiri oblasti Aleksandrovo linna, kus leidis tööd laadijana. „Minu tunnistuste“ avaldamisega tuntust kogunud, hakkas ta aktiivselt osalema õiguskaitseliikumises. 22. juulil 1968 avalikus kirjas hoiatas ta Nõukogude invasiooni ohust Tšehhoslovakkiasse. Mõni päev hiljem Martšenko arreteeriti ja süüdistatuna passirežiimi rikkumises ja karistati aastase vangistusega. Väärib märkimist, et kohus toimus 21. augustil ehk samal päeval, mil Nõukogude väed tungisid Tšehhoslovakkiasse. Seda vangitust on ta kirjeldanud jutustuses „Ela nagu kõik teised“.

Kohe pärast vabanemist arreteeriti ta uuesti ja mõisteti raamatus „Minu tunnistused“ olevate nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate laimavate väljamõeldiste levitamise süüdistusel kaheks aastaks vangilaagrisse.

Tema tulevane naine Larissa Bogoraz osales 25. augustil kuulsal „seitsmiku meeleavaldusel“ Moskva Punasel väljakul protesteerimaks Praha kevade lämmatamise vastu Nõukogude tankiroomikute all. Kõik sellest osavõtjad vahistati. Bogorazile mõisteti asumisele saatmine nelja aastaks Irkutski oblasti Tsuna rajooni. Kui Martšenko vangistusest vabanes, sõitis ta Bogorazi juurde ja elas seal kuni naise asumistähtaja lõpuni. Seal registreeriti ka nende abielu ja 1973. aastal sündis paaril poeg Pavel. Pagenduses kogetut on ta kirjeldanud jutustuses „Tarusest kuni Tsunani“.

Naise vabanemisel suundusid perekond elama Moskva oblasti Taruse linna, kus Martšenko asus tööle katlakütjana ning sukeldus ta innukalt õiguskaitse alasesse tegevusse ja levitas oma kirjutisi omakirjastuses. Võimude kättemaks tõi 1975. aastal kaasa uue arreteerimise, seekord administratiivjärelevalve tingimuste rikkumise ettekäändel ja ta saadeti neljaks aastaks asumisele sinnasamasse Tsunasse. Nüüd sõitis omakorda naine tema juurde elama. Seal sai Martšenkost mais 1976 moodustatud Moskva Helsingi grupi asutajaliige.

Asumiselt naasis Martšenko 1978. aastal Aleksandrovi linna lähedasse Karabanovo asulasse, ent septembris 1981 vangistati ta kuuendat korda. Seekord oli süüdistuseks nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda ning karistuseks 10 aastat vangistust range režiimiga vangilaagris ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Karistust saadeti ta kandma Permi oblasti vangilaagritesse BC 389/35 ja BC 389/37. 1985. aasta sügisel saadeti Martšenko „süstemaatiliste režiimirikkumiste“ eest Tšistopoli türmi. Seal hoiti teda täielikus isolatsioonis ja ainsaks vahendiks välismaailma suhtlemisel jäi näljastreik. Kogu riigis oli alanud perestroika, ent Gulagi ei olnud see jõudnud. 4. augustil 1986 alustas Anatoli Martšenko kolmandat, seekord tähtajatut näljastreiki, nõudes kõigi Nõukogude poliitvangide vabastamist. 28. novembril, 117. streigipäeval, lõpetas ta näljastreigi, ent tervis oli lõplikult hävitatud. Kiiruga viidi ta haiglasse, ent arstid ei suutnud enam midagi teha. 8. detsembril lakkas tema süda tuksumast.

Aga juba 16. detsembril helistas NLKP keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov Gorkis asumisel viibivale akadeemik Andrei Sahharovile teatades, et too võib Moskvasse naasta ning lubades vabastada kõik poliitvangid. On avaldatud arvamust, et just Martšenko märtrisurm oli peasekretärile viimaseks tõukeks selle otsuse langetamisel.

Tänu oma raamatule ja isiklikule märtrisaatusele sai Anatoli Martšenkost totalitaarsele režiimile vastupanu sümboliks. Pole juhuslik, et 1988. aastal asutatud Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna (50000 €) esimesteks laureaatideks sai samal aastal postuumselt Anatoli Martšenko. 

Artikkel on avaldatud 4. oktoobril nädalalehes Sirp