Käesoleva aasta 17. veebruari Postimehe rubriigis „Täna ajaloos“ oli järgmine lühiteade: 1974 – Tallinnas Viru hotelli juures toimus volgasakslaste meeleavaldus. Kanti loosungeid „Nõuame väljasõitu Saksamaale!“, „Austage inimõigusi“, „Vabastage Moskva demonstratsioonist osavõtjad“. Miilits pidas kinni üle saja inimese.“
Tegemist oli nõukogude sakslaste väljarännuliikumise aktsiooniga, mille eesmärgiks oli juhtida tähelepanu nõudmisele saavutamaks õigust emigreeruda oma ajaloolisele kodumaale.
1960. aastatel Nõukogude Liidus alanud opositsiooniliikumises oli kolm suunda, millel oli massiline iseloom. Nendeks olid juutide liikumine emigreerumiseks Iisraeli, krimmitatarlaste liikumine naasmiseks Krimmi ja nõukogude sakslaste liikumine emigreerumiseks Saksamaa Liitvabariiki (SLV). Kõigi nende liikumiste taktika oli ühesugune: kollektiivsed pöördumised ja petitsioonid Nõukogude võimude, rahvusvaheliste inimõigustega tegelevate organisatsioonide ja lääneriikide valitsuste poole ning rahumeelsed meeleavaldused, piketid ja ka näljastreigid.
Võimud surusid neid liikumisi karmilt maha, paljud väljarännuliikumiste aktivistid vangistati või represseeriti kohtuväliselt. Ent erinevalt õiguskaitse liikumisest (dissidentlus) ning Ukrainas, Lätis, Leedus, Eestis, Gruusias ja Armeenias toimunud rahvuslikest vastupanuliikumistest, ei karistatud emigreerumisetaotluse aktiviste pikaajalise vanglakaristuse või sundhospitaliseerimise erivaimuhaiglatesse. Oli üksikuid vangistamisi, ent enamasti puudutasid liikumiste juhte ja isikuid, kes tegid koostööd dissidentidega. Reeglina õnnestus neil pärast vangistusest vabanemist emigreeruda. Väljarännutaotlejate meeleavaldustest osalenuid nuheldi peamiselt administratiivarestiga, rahatrahviga või kohtuväliselt (töölt vallandamise või ülikoolist väljaheitmisega). Suhteliselt leebed repressioonid, aga eelkõige asjaolu, et paljudel siiski õnnestus välja rännata, olid põhjuseks, miks need liikumised said olla massilised.
Eriti edukaks osutusid oma pürgimustes nõukogude juudid, keda toetasid USA juudiorganisatsioonid, rahvusvahelise inimõiguste organisatsioonid eesotsas Amnesty Internationaliga, aga ka mitmete lääneriikide valitsused. Kaalukat osa mängis siin ka asjaolu, et ajaloolisele kodumaale soovivate juutide seas oli palju rahvusvaheliselt tuntud teadlasi ja kultuuritegelasi, kelle toetuseks astusid aktiivselt välja lääneriikides elavad ametikaaslased. See sundis Kremli tegema järeleandmisi ning 1970.–1980. aastatel lubati kümnetel tuhandetel juutidel Nõukogude Liidust lahkuda. Oma osa oli ka neil aastatel valitsenud nn pingelõdvenduspoliitikal ja eriti 1975. aasta augustis Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamisel, mille lõppaktile allakirjutanud osavõtjariigid (kaasa arvatud Nõukogude Liit) kohustusid tagama oma kodanikele inimõigused, nende seas ka väljarännuõiguse. (Juudiliikumisest olen kirjutanud Natan Sharansky tõlkeraamatu „Ei karda ma kurja“ järelsõnas.)
Krimmitatarlased paraku olid oma pürgimustes tunduvalt vähem edukad. Nõukogude võimud ei lubanud neil Krimmi naasta, ehkki väikesel hulgal sinna siiski salaja imbuti, vaid pakkusid ümberasumiskohti mujal. Liikumise aktiviste jälitati ja represseeriti, mitmed selle juhid (nt Mustafa Džemiljev) vangistati korduvalt. Alles 1980. aastate lõpul perestroika ajal said krimmitatarlased loa Krimmi naasmiseks. (Krimmitatarlase võitlusest kodumaale naasmiseks kirjutasin 10. juuni 2016 postituses.)
Enne kui asuda nõukogude sakslaste väljarännuliikumise käsitlemise juurde, oleks paslik heita kiirpilk sakslaste osale Venemaa ajaloos. Eelkõige tuleb siin rääkida baltisakslastest, kes mängisid 18.–19. sajandil ja 20. sajandi alguses Venemaa riigielus erakordselt suurt rolli. Baltisakslased olid kõrgelt haritud, sageli saksa ülikoolides õppinud ning jõudsid riigiteenistuses kiiresti kõrgetele ametikohtadele. Nad olid tsaarivõimu silmis usaldusväärsed ametnikud. Baltisaksa aadlikud moodustasid ka kohalikes kubermangudes tugeva administratiivse tugivõrgu, mis oli keskvõimule lojaalne.
Baltisakslased andsid Vene armeele hulgaliselt kindraleid ja admirale. Nende seas olid paljud Napoleoni sõdade, Krimmi sõja ja hilisemate sõjakäikude juhte. Suur oli ka baltisakslaste osa maade avastamisel ja meresõitjatena. Vene impeeriumi laienemine Aasiasse ja Vaikse ookeani suunas toimus sageli just baltisaksa päritolu meresõitjate ja maadeavastajate juhtimisel. Väga kaalukas oli baltisakslaste osa loodusteadlaste, geograafide, arstiteadlaste ja õigusteadlaste seas.
Baltisakslased olid tsaaririigi universaalne eliit, kelle panus oli märgatav nii riigivalitsemises, sõjanduses, teaduses kui ka kultuuris. Nad olid sillaks Lääne-Euroopa ja Vene maailma vahel. Nad tõid sisse saksa haridustraditsiooni ja haldusoskuse, muutes Vene impeeriumi tsiviliseeritumaks ning euroopalikumaks. Nende mõju hakkas vähenema alles 20. sajandi algul. Vene impeeriumi kokkuvarisemine tegi täieliku lõpu baltisakslaste rollile Vene riigielus.
Esimesed saksa asundused Venemaal olid tekkinud tunduvalt varem. 16.–17. sajandil kutsuti saksa käsitöölisi ja spetsialiste Moskvasse. Seal tekkis „Saksa slobodaa” (Немецкая слобода), kus elasid peamiselt käsitöölised, sõjaväelased ja kaupmehed. 18. sajandil Peeter I ajal sakslaste arv Venemaal kasvas, kuna tsaar kutsus Lääne-Euroopast palju insenere, arste, õpetlasi ja ohvitsere.
Sakslaste suurim sisseränd algas 1763. aastal, mil keisrinna Katariina II andis välja manifestid, mis lubasid välismaalastel, eriti sakslastel, asuda elama Volga jõe äärde. Neile pakuti mitmeks aastaks maksu-, usu- ja sõjaväeteenistusest vabastust, maad ning toetust uute külade rajamiseks. Selle tulemusel tekkisid Volga äärsetel aladele sakslaste asundused (nn wolgadeutsche), mis hakkasid kiiresti kasvama ja püsisid kuni 20. sajandini. Sealt on ka pärit venemaasakslaste üldnimetus volgasakslased. Teine sisserännulaine viis saksa sisserändajad Lõuna-Ukrainasse ja Kaukaasiasse.
Sakslase positsioon Venemaal oli ebastabiilne, kuna see sõltus Venemaa ja Saksamaa omavahelistest suhetest. Kui varasemad kokkupõrked peamiselt Preisimaaga sakslaste olukorda oluliselt ei muutnud, siis pöördepunktiks sai Esimene maailmasõda. Tsaar Nikolai II andis 13. detsembril 1915 välja dekreedi, mille alusel kavandati saksa kolooniate likvideerimine ja sakslaste sunniviisiline ümberasustamine Siberisse. Sakslasi päästis küüditamisest Veebruarirevolutsioon.
Pärast oktoobripööret algas venemaasakslaste ajaloos uus ajajärk, mis tõi endaga kaasa sakslaste rahvuslikterritoriaalse institutsiooni loomise. Esialgu moodustati 19. oktoobril 1918 Saksa Töörahva Kommuun, mis 1924. aastal muudeti Volgasakslaste autonoomseks sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks (ANSV) (Autonome Sozialistische Sowjetrepublik der Wolgadeutschen) pealinnaga Pokrovsk, mis alates 1931. aastast hakkas kandma nime Engels. ANSVs elas umbes kolmandik nõukogude sakslastest. Ülejäänud asusid Ukrainas, Kaukaasias ja Altais. Enne Teist maailmasõda oli volgasakslastel 170 emakeelset kooli, 11 tehnikumi, 5 ülikooli, 21 saksakeelset keelset ajalehte, saksa teatrid, klubid ja kultuurimajad. Volgasakslaste ANSV oli esimene Nõukogude Liidu haldusüksus, mille elanikel oli täielik kirjaoskus.
1930. aastate massirepressioonid tabasid muude Nõukogude Liidu vähemusrahvaste kõrval rängalt ka volgasakslasi. Kümned tuhanded arreteeriti, neist enamik hukkus vangilaagrites. Sakslased polnud ainsad, kelle puhul Nõukogude Liit rakendas kollektiivse karistusena kogu rahva küüditamist. Nõukogude võimud süüdistasid neid kollektiivses reetmises või „ebausaldusväärsuses“. Mitmed rahvad viidi Teise maailmasõja ajal ja järel oma ajaloolistelt asualadelt Siberisse, Kasahstani ja teistesse Kesk-Aasia piirkondadesse. Peamised rahvad, keda süüdistati koostöös natsidega ja küüditati olid järgmised:
Sakslased – 1941, pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule, küüditati peamiselt Siberisse ja Kasahstani.
Krimmitatarlased – 1944, küüditati peamiselt Usbekistani.
Tšetšeenid ja ingušid – 1944, küüditati peamiselt Kasahstani ja Kõrgõzstani.
Kalmõkid – 1943, küüditati peamiselt Siberisse.
Balkaarid – 1944, küüditati peamiselt Kasahstani ja Kõrgõzstani.
Karatšaid – 1943–1944, küüditati peamiselt Kesk-Aasiasse.
Mesheti türklased, kurdid ja hemšiinid – 1944, küüditati peamiselt Kesk-Aasiasse.
22. juunil 1941 alanud Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule tõi nõukogude sakslastele kaasa uued ja veelgi rängemad katsumused, muutes nad nn vaenlasrahvaks. 28. augustil 1941 andis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium korralduse Volgasakslaste ANSV likvideerimiseks. Sakslastest küüditati Kasahstani ja Siberisse, ANSV territoorium jagati Saratovi ja Stalingradi (praegune Volgograd) oblastite vahel. Kesk-Aasiasse ja Siberisse küüditati sakslaseid, mitte ainult Volga piirkonnast, vaid kõikjalt, kus nad elasid.
1942. aastal mobiliseeriti sakslased – nii mehed kui naised alates 14. eluaastast NKVD jurisdiktsiooni alla kuuluvasse tööarmeesse, mis kujutas endast tegelikult sunnitöölaagrit. Inimesed majutati okastraadi taha laagribarakkidesse, laagri territooriumi valvasid relvastatud valvurid ja hundikoerad, tööle minek ja sealt tulek toimus konvoi saatel. Naised eraldati meestest, kellest paljud saadeti vangilaagritesse. Alla 14 aastased lapsed võeti emadelt ära ja saadeti lastekodudesse.
Pärast sõja lõppu saadeti tööarmee laiali, kuid sakslased koos teiste küüditatud rahvastega jäeti küüditus paikadesse igavesele eriasumisele. Eriasumine kaotati 13. detsembril 1955, ent piirangute kaotamine ei tähendanud konfiskeeritud vara tagastamist ega õigust pöörduda tagasi kohtadesse, kust nad olid küüditatud. 1957. aastal lubati tšetšeenidel, inguššidel, karatšaidel balkaaridel ja kalmõkkidel naasta oma kodumaale ning nende autonoomiad taastati. Krimmitatarlasi, mesheti türklasi ja volgasakslasi aga kodupaika naasta ei lubatud ning volgasakslaste autonoomiat ei taastatud. Sama saatus tabas ka mesheti türklasi, keda Gruusiasse tagasi ei lubatud.
Natside poolt põhjustatud sõjapurustused, tohutud inimkaotused ning sõjavangide ja tsiviilisikute ebainimlik kohtlemine tekitasid sõja aastatel viljaka pinnase propagandale, mille eesmärk oli õhutada vihavaenu sakslaste vastu.. Sakslaste suhtes kujunes välja vihkamise õhkkond, mida nood said teravalt tunda nii sõja ajal kui ka selle järel. Lisaks riiklikule tasandile avaldus see vaenulikkus ka olmes, mistõttu paljud sakslased hoidusid emakeeles rääkimisest ja üritasid oma rahvust varjata.
Olgu märgitud, et vangistused, küüditamised ja sundassimileerimine ei suutnud mõjutada sakslaste arvukuse pidevat kasvu. Nõukogude Liidu rahvaloenduste andmetel elas riigi territooriumil sakslasi järgmiselt: 1939 – 1427232, 1959 – 1619655, 1970 – 1846317, 1979 – 1936214, 1989 – 2038603 inimest. Vaatamata arvukuse kasvule, kulges nende assimileerimine kiires tempos. Kui 1959. aastal pidas 75% sakslastest saksa keelt oma emakeeleks, siis 1970. aastal oli nende osa vaid 66,8% ja 1979. aastal – 57%. Märkimisväärne osa noortest sakslastest olid minetanud saksa keele oskuse. Sakslaste varjatud diskrimineerimine tööalasel edutamisel ja kõrgkoolidesse vastuvõtmisel oli tekitanud olukorra, et neil peaaegu puudus rahvuslik intelligents.
Seoses Hruštšovi „sula“ perioodil toimunud Nõukogude režiimi mõningase leebumisega, hakkasid sakslased taotlema õiguste taastamist. See algas kodupaikadesse naasmise õiguse ja rahvusliku autonoomia taastamisega nõudmistega.
2. jaanuaril 1965 saabus Moskvasse esimene küüditatud sakslaste 13-liikmeline delegatsioon, mis koosnes kompartei ja komsomoli liikmetest ja parteitutest. Nad tõid kaasa NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehele Anastass Mikojanile adresseeritud kirjad, millele oli alla kirjutanud kokku 660 sakslast. Kirjades avaldati parteile ja valitsusele tänu selle eest, et „nõukogude-saksa“ rahva vastu esitatud alusetud süüdistused on tühistatud. Samas esitati palve rahvusliku autonoomia taastamiseks, kuna see oli sakslaste jaoks eriti oluline, mitte ainult täieliku tõendina nende õiguste taastamisest, vaid ainus võimalus rahvusliku kultuuri säilimiseks ja arenguks maal, kus Saksamaaga peetud sõja ajal tekkinud vihkamine kõigi sakslase vastu polnud vaibunud. Kirjades rõhutati, et nõukogude sakslased ei kuulu Saksa, Šveitsi ega Austria rahva hulka, vaid on eraldi rahvas, kelle kodumaa on Venemaa.
Järgmisel delegatsioonil, mis läks Moskvasse sama aasta 7. juunil, õnnestus saada Mikojani jutule. Pärast delegatsiooni liikmete soovide ja väidete ärakuulamist kõneles Mikojan suure paatosega sakslaste panusest majanduse arengusse, kiitis sakslaste töökust ja seaduskuulekust, kuid keeldus autonoomia taastamisest. Samas tehti eriti aktiivsetele delegatsiooni liikmetele ettepanek kolida Moskvasse. Tingimusena oma tegevuse lõpetamiseks pakuti neile tulusaid töökohti. Sellise äraostmisega õnnestus võimudel edukalt tasalülitada sakslaste palvekirjade aktsioonid. Ühes sellega tuli maha matta lootus autonoomse vabariigi taastamisele.
Pärast seda, kui kadus lootus autonoomse vabariigi taastamiseks, hakkas sakslastes idanema soov lahkuda Nõukogude Liidust ja asuda oma ajaloolisele kodumaale. Väärib märkimist, et välja rännata sooviti mitte Saksa Demokraatlikku Vabariiki, vaid SLVsse.
Sakslaste väljarännuliikumise algus on seotud Kõrgõzstani küüditatud Johann Ungeriga. Sügavalt usklik mennoniit Unger, kes taotles võimudelt õigust Saksamaale lahkuda, paigutati 1962. aastal vaimuhaiglasse. Pärast sealt vabanemist jätkas Unger võitlust väljarännuõiguse eest. 1970. aastal kohtus ta kauges Kõrgõzstani külas Krasnaja Retškas oma mõttekaaslase Peter Bergmanniga. Seal idanes plaan organiseerida kogu riiki hõlmav sakslaste väljarändeliikumine.
Aasta hiljem asus Bergmann elama Eestisse. 1960. ja 1970. aastatel kolis Kesk-Aasia vabariikidest Balti riikidesse suur hulk sakslasi, kuna levis teadmine, et erinevalt Venemaast, Ukrainast ja eriti Kesk-Aasia liiduvabariikidest, on Baltikumis suhteliselt lihtsam saavutada väljarännuluba. Ehkki Eesti NSV ametivõimud kohtlesid emigreerida soovijaid tunduvalt tsiviliseeritumalt kui riigi muudes osades, ei tähendanud see sugugi, et igale soovijale oleks antud väljarännuluba. Sellest keeldunute poolt moodustati Eestis ja Lätis esimesed sakslaste komiteed, kes ühiselt taotlesid õigust Nõukogude Liidust lahkuda.
1972. aasta lõpul külastas Bergmann taas Kõrgõzstani. 17. detsembril 1972 moodustati Alamedinis Frunze linna (tänapäeval Biškek) lähedal Saksa rahvuskomitee sakslaste emigreerumiseks NSV Liidust (Deutsche Nationalkomitee für die Auswanderung der Deutschen aus der UdSSR). Eestist loodi sidemed Kesk-Aasias asuvate väljarännuliikumise algatusrühmadega. Algas ajaloolisele kodumaale asuda soovijate nimekirjade koostamine ja allkirjade kogumine mitmesugustele institutsioonide poole saadetavatele märgukirjadele.
1973. aastal õnnestus Ungeril välja rännata SLVsse, kus ta peagi asutas Saksa Rahvuskomitee – abikampaania NSV Liidust lahkuda soovivatele sakslastele (Deutsche Nationalkomitee – Hilfsaktion für ausreisewilligen Volksdeutschen aus der UdSSR). Komitee sai peagi ametliku staatuse ja kujunes oluliseks institutsiooniks taotlemaks SLV valitsuse toetust tuhandetele Nõukogude Liidust lahkuda soovivatele saksa peredele.
Paraku ei olnud SLV valitsus kuigi innukas aitamaks rahvuskaaslasi Nõukogude Liidus. Tehti küll suurt kära teistest rahvustest dissidentide pärast, ent sõjajärgne sündroomina püüti sakslaste olukorda igati ilustada. Aastatel 1969–1982 olid SLVs võimul sotsiaaldemokraadid, kes alati kaitsesid aktiivselt kogu maailma rõhutuid, iseäranis palestiinlastest terroriste, ent pööras minimaalselt tähelepanu sakslaste olukorrale Nõukogude Liidus.
Sellega seoses pöördus akadeemik Andrei Sahharov 1974. aastal ametlikult SLV juhtide poole palvega pöörata tähelepanu sakslaste vastu suunatud repressioonidele Nõukogude Liidus. Ta kutsus üles kasutama ära iga võimalust, et avaldada survet Nõukogude valitsusele. Intervjuus sotsiaaldemokraatide häälekandjale Vorwärts! (nr 52/1974) vastates küsimusele, kas nõukogude sakslaste olukorda tuleb võrrelda nõukogude juutide olukorraga, ütles Sahharov järgmist: „Ei, kindlasti mitte, sest nõukogude juutidel lubatakse riigist lahkuda ja sakslastel mitte. Nõukogude juutidel on nüüd rahvusvaheline toetus. Hiljuti toimus Moskvas nõukogude juutide meeleavaldus ja kedagi ei arreteeritud. Ja kui sellisel meeleavaldusel keegi ka arreteeritakse, siis peetakse teda kinni maksimaalselt 15 päeva. Sakslaste jaoks on olukord hoopis teine. Paljud neist on vanglas... Ma tean täpselt 300 juhtumit, kus sakslased mõisteti 2–7 aastaks vangi lihtsalt seetõttu, et nad olid üritanud riigist lahkuda.“
Alles 1974. aastal, pärast nõukogude sakslaste aastaid kestnud pingutusi, tuli neile poolel teel vastu SLV valitsus, hakates taotlema lahkumislube ka Nõukogude kodanikele, kellel oli sugulasi SLVs.
Selleks ajaks oli väljarändu taotlenud umbes 40 tuhat sakslast. Eestis, Lätis, Kasahstanis ja mujal on nad loonud väljarändekomiteed, et ühiselt taotleda väljasõidulubasid. 1974. aasta jaanuaris andsid saksa emigratsiooniliikumise aktivistid välja omakirjastuslikku kogumikku Re Patria, mis oli pühendatud sakslaste ajaloole, kultuurile, probleemidele ja võitlusele väljarännuõiguse eest.
1970. algul hakkasid sakslased korraldama avalikke meeleavaldusi ja pikette sakslaste väljarännuõiguse eest võitlemisel. Enamasti korraldati neid Moskvas, sageli Punasel väljakul, aga ka Kesk-Aasia vabariikide pealinnades. Tavaliselt oli osavõtjate arv mõnikümmend inimest.
Teiseks võitlusmeetodiks oli Nõukogude kodakondsusest loobumine ühes Nõukogude passi loovutamisega. Esmakordselt kasutas seda meetodit 300 sakslast Kasahstanis ja Kõrgõzstanis ning samal ajal saatsid nad rahvusvahelistele inimõigusorganisatsioonidele ja Moskva Helsingi grupile kirja sakslaste olukorra kohta Nõukogude Liidus. Sellega seoses arreteeriti mitmed väljarännuliikumise aktivistid „passirežiimi“ rikkumise eest ja neile määrati vangistused.
Moskva meeleavaldus sai jätku 17. veebruaril 1974 Tallinnas. Viru hotelli ette kogunes arvukalt väljarändu nõudvaid sakslasi, mõningatel hinnangutel umbes 250 inimest. Äratas tähelepanu, et osalejate seas oli palju noori. Nende kohaletuleku oli organiseerinud Valgas elav Wanda Vahnsiedler, kellel oli õnnestunud leida toetust ka noorte eestlaste seas. Wanda oli pikka aega olnud KGB järelevalve all, kuid aktsiooni päeval õnnestus tal tšekiste ninapidi vedada. Tal oli kaksikõde, kes aktsiooni ajal läks Wanda asemel tööle. Ka see meeleavaldus aeti kiiresti laiali ja paljud sellest osavõtjad vahistati.
Tallinna meeleavaldusse üksikasjadest on vähe teada. Mõningal määral on seda sündmust käsitlenud Külli-Riin Tigasson artiklis „Kuidas toimis korruptsioon Eesti NSVs“. Raharullid altkäemaksuks Nõukogude Eesti ametnikud tegid välismaale kolida tahtnud inimestest endale kullasoone. (Eesti Ekspress, 18.03.2015).
 |
| Wahnsiedler ja Andrei Triller, 1998. a toimunud koosviibimisel. |
Kui sakslased, kellele oli väljarännuõigusest keeldutud, korraldasid 1974. aasta 17. veebruaril Tallinnas Viru hotelli ees meeleavalduse nõudes õigust Nõukogude Liidust lahkumiseks, oli 40 osaleja seas ka Wahnsiedler. Tema sõnul olid mõned demonstrandid nii noored, et passigi polnud veel taskus. Meeleavaldus aeti miilitsa ja KGB poolt kiiresti laiali ja sellest osavõtjad, nende seas ka Wahnsiedler võeti vahi alla. Ta keeldus tunnistusi andmast ja lasti juunikuus vabaks. Kõlab groteskselt, et tal jätkus võimumeeste aadressil lausa kiidusõnu: “Teate, ukraina ja vene funktsionäärid olid nõukaajal nagu kurjad koerad, aga Eestis olid isegi KGB-lased leebed. Käisid minu juures läbiotsimisel, nägid meeleavaldajate nimekirja, ja ei võtnud seda kaasa!” „Meelega,“ lisab ta.
Edasi, nagu pealkiri osutab, on artiklis juttu emigreerumisega kaasas käinud korruptsioonist. Pärast Helsingi lepet allakirjutamist näis ka sakslaste emigreerumine kergemaks muutuvat. Vähemalt nendel, kellel oli Saksamaal sugulasi ja kes polnud hiljuti sõjaväeteenistust läbinud. Viimase seitsme aasta jooksul ajateenistusest tulnud mehi riigist välja ei lastud.
Emigreerumisavaldused esitati kohalikule passilauale ja sealt edasi läksid need ENSV siseministeeriumisse viisade ja välismaalaste registreerimise osakonda ehk OVIRi. Seda juhtis Arnold Vähi. Aegamööda said aga sakslased aru, et eesmärgi huvides on hea süsteemi siit-sealt „õlitada”. Mängu tulid altkäemaksud – 4000 rubla inimese kohta, mis oli tolleaegne mitme aasta palk, uue auto hind. Maja müüdi maha, kogu kodusisustus takkapihta – kõik selleks, et raha kokku saada. Raha anti passilauaametnikule, ent kuidas see edasi liikus – kas ja kui palju võisid altkäemaksuskeemist teenida „toiduahela” kõrgemad lülid –, pole teada. Järgnevalt on artiklis juttu ühe sellise altkäemaksu juhtumi kirjeldus, mis asjaosalise kohtupinki viis.
Varsti pärast sündmusi Moskvas ja Eestis arreteeriti peaaegu kõik Rahvuskomitee liikmed, kellele mõisteti 2-4 aastat vangistust. 1970. aastate lõpuks oli enamik komitee korraldajaid ja aktiviste kas vanglas või pärast karistuse kandmist Nõukogude Liidust lahkunud. Sakslaste rahvuskomiteed olid sunnitud oma tegevuse lõpetama.
Ent need ohvrid ei olnud asjatud. Suuresti tänu rahvusvahelisele survele ja SLV valitsuse jõupingutustele hakkas sakslaste väljaränne 1970. aastatel tasapisi kasvama, et järgmise kümnendi algul uuesti drastiliselt langeda. Nii näiteks lahkus SLVsse aastal 1971 – 1145, 1972 – 3423, 1973 – 4494, 1975 – 5985, 1976 – 9704, 1977 – 9274, 1978 – 8445, 1979 – 7226, 1980 – 6650, 1981 – 3723, 1982 – 1958 sakslast.
Täielik õiguse oma ajaloolisele kodumaale suundumiseks saavutasid sakslased alles 1980. aastate lõpul. 2020/2021. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli etnilisi sakslasi kõigest 195261 inimest.
Fotod:
Движение российских немцев за право выезда на историческую родину в 70-х годах
https://rd-zeitung.eu/ru/bewegung-der-russlanddeutschen-in-den-70er-jahren/
