Helsingi lepped – Nõukogude impeeriumi lõpu algus

40 aasta eest 30. juulist 1. augustini 1975 Helsinkis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamine, mille lõppaktile kirjutasid alla 35 Euroopa riigi (ainsana jäi kõrvale Albaania) ning Ameerika Ühendriigid ja Kanada, oli pöördelise tähtsusega sündmust, mida võib lugeda Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise alguspunktis. Toona, augustikuu esimesel päeval konverentsi lõppaktile allkirja andes riikide juhid, teiste hulgas ka NLiidu kompartei peasekretär Leonid Brežnev, seda muidugi ei tajunud. Külma sõja tingimustes kahe erineva maailmasüsteemi esindajate lepitusetenduse taustal ei saanud selline mõte pähe tulla isegi kõige teravamapilgulisemal sovetoloogil või kaugelenägevamal dissidendil. (Erandiks viimaste seas oli vaid Andrei Amalrik, kes 1968. aastal kirjutatud traktaadis „Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" („Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?") ennustas Punaimpeeriumi hukku sõjas Hiinaga). 

Riigijuhtide allkirjad saanud konverentsi lõppaktiga leppisid konverentsil osalenud riigid kokku strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtetes ning kinnitasid Euroopa sõjajärgsetete riigipiiride vääramatust. Seda peeti NLiidu välispoliitika suureks võiduks kergeusklike lääneriikide üle, kes tunnistasid oma  leppimist status quo säilitamises Euroopas. Senised vaidlusalused küsimused, nagu Saksamaa lõhestatus, rääkimata Balti riikide okupeeritusest, võeti Helsingis ametlikult päevakorrast maha.

Sellele vaatamata kujunes see võit NLiidule Pyrrhose võiduks. Nimelt sisalda­s Helsingi lepe ka inimõiguste kohta käivaid sätteid, milles deklareeriti, et inimõigused ei ole ühegi riigi siseküsimus, vaid rahvusva­heline probleem. Lõppakti nn kolmanda korvi sätted kohustasid Helsingi leppele alla kirjutanud riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vaba­dusi, sealhulgas sõna-, trüki-, koosolekute, poliitilistesse organisatsiooni­desse kuulumise, väljarännu, perekondade taasühine­mise ja muid õigusi ning vabadusi.

Üsna pea kujunes inimõiguste teema Nõukogude Liidu ja tema satelliitide jaoks väga tülikaks probleemiks, kuna arvukatel rahvusvahe­listel foorumitel tuli seista silmitsi inimõiguste rikkumise kohta käivate süüdistustega.

Helsinki konverentsil oli suur mõju ja tähendus nii Nõukogude Liidus kui ka teistes Varssavi pakti kuuluvates riikides tegutsevatele opositsiooniliikumistele. Esialgu oldi dissidentlikes ringkondades Helsingi lepete suhtes väga skeptilised, kuna oldi veendunud, et NLiit ei hakka iialgi täitma temale ebamugavaid inimõigusi käsitlevaid lepingusätteid.

Ent selles vaidluses jäid peale Armeenia Tea­duste Akadeemia korrespondentliige füüsika-matemaatikateaduste doktor Juri Orlovi ja tema poolehoidjate argumendid. Ka nemad möönsid, et NLiit ei hakka inimõiguste alaseid kohustusi iialgi täitma. Kuid õiguskaitsjate ülesanne peab seisnema selles, et pidevalt juhtida lääneriikide tähelepanu sellele, kuidas NLiit neid lepinguid ei täida ning murda Läänes levinud sallivat hoiakut Kremli käitumise suhtes enda poolt võetud lepingulistesse kohtustesse ehk „Müncheni-laadset hoiakut“.

Dissidendid, kelle põhitaktikaks oli seni olnud siseriiklikult kehtivate seaduste täit­mise nõudmine, said tänu Helsingi lõppaktile täiendavad argumendid ning asusid nõudma, et võimud täidaksid ka Helsingi lõppakti sätteid. Kuna oldi õigustatult skeptilised Nõukogude valitsuse valmiduse suhtes neid sätteid täita, otsustati luua vastavad seireinstitutsioonid. Nende ülesandeks pidi olema järelevalve Helsingi lepete täitmise üle, nende lepete rikkumiste juh­tumite fikseerimine ja avalikustamine. Mõistagi anti endale aru, millise väljakutse nad sellega võimudele esitavad ja ei hellitatud illusioone sellega paratamatult kaasnevate tagajärgede suhtes. Kuid ka siin otsustati toimida õiguskaitsjate omaseks saanud põhimõtete järgi – käi­tuda mittevabas riigis kui vabad kodanikud, muutmaks riigis valitsevat moraalset atmosfääri.  

12. mail 1976 korraldati Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi initsiatiivil pressikonverents, kus Orlov teatas Helsingi lepete täitmise  järelevalvegrupi NLiidus (Группа содействия  выполнению  Хельсинских  соглашений  в   СССР) moodustamisest. Moskva Helsingi grupi (MHG) nimetuse all tuntuks saanud rühmituse asu­tamisest teatava deklaratsiooni kohaselt seati eesmärgiks aidata kaasa julgeoleku- ja koostöö­nõupidamise lõppakti humanitaarosa sätete järgimisele. Edasi loetleti lõppakti inimõiguste alaseid punkte ning deklareeriti, et grupp hakkab vastu võtma Nõukogude kodanike kirjalikke kaebusi, mis puuduvad nende õiguste rikkumisi isiklikult nende kodanike suhtes. Neid and­meid kavatseti lühivormis edastada kõigi lõppaktile allakirjutanud riikide valitsustele ja üld­susele. Samuti seadis grupp endale eesmärgiks koguda üldsuse abil igasugust muud teavet nende sätete rikkumise kohta, seda teavet töödelda ning edastada lõppaktile allakirjutanud riikide valitsustele ja üldsusele. Iseäranis räigete rikkumiste puhul, nagu laste äravõtmine usklikelt vanematelt, psühhiaatria sundravi poliitilistel või religioossetel põhjustel, eriti dra­maatilised perekondade lahutamise juhtumid, südametunnistusvangide eriti ebahumaanse kohtlemise juhtumid, kavatseti pöörduda vahetult riikide valitsuste poole üleskutsega moo­dustada komisjone nende juhtumite uurimiseks kohapeal. Teatati, et MHG juht on Juri Orlov, liikmeiks ajaloolased Ljudmila Aleksejeva ja Mihhail Bernštam, Jelena Bonner (akadeemik Sahharovi abikaasa), tuntud teisitimõtleja ja endine poliitvang Aleksandr Ginzburg, füüsik ja sotsioloog Aleksandr Kortšak, Pjotr Grigorenko, geoloog Malva Landa, endine poliitvang ja kirjanik Anatoli Martšenko, orientalist ja filosoof Vitali Rubin  ning füüsik ja juudiaktivist Anatoli Štšaranski.

Moskvalaste algatus leidis järgimist ka mujal  NLiidus. 9. novembril 1976 moodustati grupp Ukraina Helsingi grupp (UHG), mida asus juhtima nimekas kirjanik ja en­dine Ukraina kirjanike liidu partorg Mõkola Rudenko. Suurem osa UHG liikmetest olid endi­sed poliitvangid. Stalini ajal olid rahvusluse eest okastraadi taga viibinud ukraina rahvusliku vastupanu grand old lady Oksana Meško ja ulmekirjanik Oless Berdnik. Ivan Kandõba ja Levko Lukjanenko olid põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmed ning viibinud selle eest vangistuses 1950.-1960. aastatel. Oleksa Tihhii ja Niina Strokataja olid arreteeritud kuuekümnendatel ja mõne aasta eest vangistusest vabanenud. Üksnes 1949. aastal sündinud Miroslav Marinovitšit ja temast kaks aastat vanemat Mõkola Matussevitšit ei olnud varem represseeritud. UHGga liitus ka erukindral Pjotr Grigorenko, kes oli samaaegselt ka MHG liige.

UHG pühendus peaaegu sajaprotsendiliselt tähelepanu juhtimisele Ukrainas 1930. aastatel alanud ja seni jät­kuva genotsiidi ning etnotsiidile. Muude probleemidega, nagu usklike tagakiusamine, juutide ja etniliste sakslaste emigreerumistaotlused, krimmitatarlaste võitlus Krimmi naasmise eest, tööliste probleemid, üldiselt ei tegeletud, vaid keskenduti üksnes ukrainlaste rahvusliku rõhumise küsimustele. Kuni 1980. aasta lõpuni ülli­tas grupp 30 deklaratsiooni ja pöördumist, sh 18 memorandumit ja infobülletääni, mis eran­ditult olid pühendatud rahvusküsimustele.

25. novembril 1976 moodustati Leedu Helsingi grupp (LHG). 1. detsembril 1976 Moskvas Juri Orlovi korteris toimunud pressikonverentsil välisajakirjanikele tegi Viktoras Petkus avalduse, milles teatas LHG moodustamisest. Leedu vastupanuliikumise ajalugu uuri­nud Thomas Remeikise hinnangul oli LHGs esindatud kõik Leedus tegutsevad vastupanu­voolud, nagu katoliku kirik, rahvuslik vastupanu, õigus- ja vähemuste kaitse. LHG juht, endine poliitvang Petkus. Katoliiklasi esindasid LHGs jesuiidi preester Karolis Garuckas, poetess ja endine po­liitvang Ona Lukauskaite-Poškiene ja Tomas Venclova ning vähemusrahvusi juudiaktivist füüsikadoktor Eitan Finkelštein, kellele oli keeldutud andmast emigreerumisluba. Oma avaldustes ei piirdunud LHG üksnes inim- ja usklike õiguste tagamise nõuetega. Grupp pidas vajalikuks rõhutada, et Leedu praegune staatus on tekkinud Nõukogude vägede 15. juunil 1940 Leedusse tungimise  tagajärjel. Seetõttu on Leedu okupeeritud riik, mis pole kunagi nõustunud enda inkorporeerimisega Nõukogude Liidu koosseisu.

14. jaanuaril 1977 moodustati Gruusia Helsingi grupp, mida asus juhtima teisitimõtle­jast kirjanik Zviad Gamsahhurdia. Gruppi kuulusid veel Thbilisi ülikooli kunstiloo kateedri laborant Beglar Bežuašvili, Gruusia NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Muinsuskaitse Inspektsiooni juhataja Viktor Rtskhiladze, Rustavi laulmise ja muusikatehnikumi õpetaja Teimuraz Džanelidze ning juudiaktivistidest vennad Issai ja Grigori Goldšteinid, kellele oli keeldutud võimaldamast emigreeruda. See grupp jõudis välja anda üksnes ühe dokumendi, kuna juba aprillis arreteeriti selle liidrid ning grupi tegevus lakkas.

1. aprillil 1977 asutati Armeenia Helsingi grupp. Seda juhtis majandusteadlane Eduard Arutjunjan, liikmeteks olid füüsik ja armeenia õigeusu kiriku diakon Robert Nazarjan, Thbi­lisi Polütehnilise Instituudi üliõpilane Samvel Osjan ning töölised Šagen Arutjunjan ja Ambartsum Hlgatjan. Arreteerimiste tõttu jäi ka selle grupi tegevus lühiajaliseks.    

Võimudepoolset vastulööki ei tulnud kaua oodata. Juba 1977. aasta algul arreteeriti kõigi Helsingi gruppide juhtisikud. Seejuures ei pööratud mingit tähelepanu maailma avalik­kuse teravale hukkamõistule. Rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid eesotsas Amnesty Internationaliga astusid välja vangistatud inimõiguslaste kaitseks. Lääneriikides moodustati mitmeid inimõiguste kaitse organisatsioone, mis võtsid oma hoolduse alla Nõuko­gude vangilaagrites ja eripsühhiaatriahaiglates kinnipeetavaid poliitvange ning algatasid laia­ulatusliku kampaania nende vabastamiseks.

Vaatamata repressioonidele suutsid Moskva ja Leedu Helsingi grupid oma tegevust jätkata kuni järgmise kümnendi algusaastateni. Kui MHG teatas 8. septembril 1982 avaldu­sega oma tegevuse lõpetamisest, siis LHG lihtsalt hääbus oma liikmete arreteerimise (Petkus), surma (Garuckas †1979, Lukaskaite-Poškiene †1983) ning emigreerumise (Venclova, Finkelštein) tõttu. Ukrainas arreteeriti aasta jooksul kõik UHG meessoost asutajaliikmed, ent nende asemele astusid uued inimesed. Mõnel neist lubati emigreeruda, kuid enamik arretee­riti. Kuna peaaegu kõik UHG liikmed viibisid okastraadi taga, alustas UHG tegevust poliit­vangilaagrites. Nendega liitusid seal ka vangistuses viibivad Niklus ja Petkus.

Ka Eestis tehti 1977. aasta algul katse moodustada Helsingi lepete täitmist seirav grupp, ent paraku ei olnud Eesti vastupanuliikumine veel selliseks avalikuks väljaastumiseks valmis. Kuna see ettevõtmine lõppes nurjumisega, löödi kaasa leedulaste alga­tusega asutada Eesti-, Läti-, Leedu Rahvusliikumise Peakomitee kui nende maade vastupanu­liikumiste tegevust koordineeriv organisatsioon. Paraku lõppes ka see üritus fiaskoga. Eesti Helsingi grupi loomise katsest saab lugeda rubriigis Kirjutised/Katsetest moodustada Eesti Helsingi grupp ja Eesti-Läti-Leedu Rahvuslii­kumiste Peakomitee.

Vabadusristlemine

Vahetult pärast Balti tribunali toimus Läänemerel Vabadusristle­mine (Baltic Peace and Freedom Cruise). Algatuse selleks oli teinud Läti Maailmanõukogu ja peagi liitusid üritusega paljud teisedki juhti­vad pagulasorganisatsioonid. Eesti pagulaste poolt ilmutas aktiivsust Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee esimees Ülo Ignats, Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejete Abistamiskeskuse aktivisti­dest kuulusid Vabadusristlemise korralduskomiteesse Jaak Jüriado ja Mart Kikerpuu. Ristlemiseks renditi reisilaev tähendusliku nimetusega Baltic Star (Baltikumi täht), mis võttis peale umbes 300 inimest.

Kuna nõukogude propaganda oli seoses Balti tribunali ja Vaba­dusristlemisega muutunud mõlema aktsiooni suhtes üha ähvardavamaks, pöördusid ristle­mise organiseerijad Rootsi mereväe poole palvega saada laevale mereväe eskorti või mingit muud kaitset. Rootsi sõjaväe staap lükkas taotluse tagasi põhjendusega, et Baltic Star ei sõida mitte Rootsi, vaid Panama lipu all ja seetõttu ei ole Rootsi asi laeva kaitsta.

26. juulil 1985 asusid vabadusristlejad Stockholmis laeva par­dale. Piki Leedu, Läti ja Eesti rannikut seilates korraldati laeval ettekan­deid ja meeleavaldusi ning heideti merre lilli ja pärgi mälesta­maks vabadusse põgenemisel hukkunud eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Nõukogude sõjalaevad hoidusid Baltic Star’ist eemale, neid ei ilmu­nud silmapiirile kogu ristlemise ajal. Kuid möödudes Hiiumaast kur­siga Helsingile kihutas Baltic Star’i poole suure kiirusega piirivalvekaa­ter, mis pöördus viimasel hetkel siiski kõrvale ja kadus, kuid ilmus varsti uuesti laeva kiiluvette, seirates alust kaugemalt.

28. juulil randusid vabadusristlemisest osavõtjad Helsingis. Soome pealin­nas tähistati kümne aasta möödumist esimesest Euroopa julge­oleku- ja koostöökonverentsist. Ristluses osalenute läbi linna Nõuko­gude Liidu Helsingi saatkonna juurde suundunud rongkäik sai soom­laste suure poolehoiu osaliseks. Helsingi demonstratsiooni peakõnele­jaks oli endine poliitvang, organisatsiooni European Resistance esimees Vladimir Bukovski. Seejärel korraldati pressikonve­rents, millel teiste seas olid vastajateks Andres Küng ja Juhan Kristjan Talve.

Vabadusristlemise toimumist iga hinna eest, kuid tulutult ära hoida püüdnud KGB andmetel võttis ristlemisest Baltic Star’il osa 168 lätlast, 52 leedulast ja 51 eestlast (lapsi arvestamata), kellest 100 olid tulnud USAst. Neile lisandus ligikaudu 70 ajakirjanikku. KGB oli oma „meetmetega“ suutnud takistada veekindlates pakkides kirjan­duse merre heitmist, mida meeleavaldajad olid kavandanud. Selle oli ära keelanud laeva kapten, kuna Baltic Star’i reeder Fredrik Sindahl oli enne Vabadusristlemist käinud Nõukogude Liidu Stockholmi saat­konnas, kus teda ilmselt põhjalikult hoiatati võimalike tagajärgede eest.

29. juulil 1985 toimus Stockholmis Sergeli väljakul meeleaval­dus, kus astusid üles Läti sotsiaaldemokraatliku liikumise veteran Bruno Kalniņš, endine poliitvang Bukovski, Rootsi moderaatide välja­paistev naispoliitik Margareta af Ugglas, Rootsi sotsiaaldemokraat­liku partei Euroopa asjade sekretär Gunnar Stenarv ja Rootsi Rahvapartei uus esimees Bengt Westerberg. Kremlit pahan­das eriti just tema sõnavõtt, kus ta kutsus üles asendama NLiidus kommunistlik režiim demokraatliku riigikorraga. Mõni päev hiljem, 2. augustil 1985 antigi TASSi teatega Westerbergile vastu­löök, milles „riigimehetarkusest koormamata ja poliitiliste kogemus­teta“ Riksdagi deputaati süüdistati selles, et ta „tuli publiku ette võõra maski all, hakkas kuulutama võõraid mõtteid“.

Vabadusristlemine toimus ajal, mil avalik vastupanu Eestis oli selle liidrite vangilaagrisse saatmise, arvukate läbiotsimiste ja ülekuulamiste ning muude repressioonide tagajärjel maha surutud. Seda aktiivsemalt tegutsesid aga pagulased, kelle aktsioonidest jõudis vaatamata raudsele eesriidele ikkagi ka Eestisse. Vabadusristlemisest ja Balti tribunalist andsid põhjaliku ülevaate raadiojaamad Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl. Salateid pidi jõudis okupeeritud Eestisse ka Vabadusristlemisest vändatud videofilm, mida siin suure huviga vaadati. Ainult mõni aasta oli jäänud Kurjuse Impeeriumi lõpliku kokkuvarisemiseni. Seda oli tollal küll raske ette näha, kuid vabaduslootusi aitasid ülal hoida Vabadusristlemine ja muud üritused.

Balti tribunal

Kolm kümnendit tagasi 23.–25. juulil 1985 peeti Taani Kuningriigi pealinnas Kopen­haagenis Balti tribunal NLiidu üle. Selle korraldas Balti Ülemaailmne Konverents (BÜK), mis esindas eesti, läti ja leedu pagu­laste keskorganisatsioone Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Vabade Lätlaste Maailmaföderatsioon ja Leedu Vabastamise Ülemkomitee. Tribunal sõnastas kolm eesmärki: juhtida maailma avalikkuse tähelepanu NLiidu okupatsioonile kunagi vabades ja iseseisvates Balti riikides, dokumenteerida Balti riikide elanike suhtes toime pandud kuriteod ja genotsiid, mõista hukka NLiidu okupatsioonipoliitika kui kuriteod inimsuse vastu.

SAS-Scandinavia hotelli konverentsisaali kogunes umbes 250pealine publik, milles olulise osa moodustasid rahvusvahelise ajakirjanduse esindajad. Tribunali istungi avas Euroopa Parlamendi asepresident Paul Möller. Põhiettekande esitas BÜKi esimees Olgerts R Pavlovskis, kes andis põhjaliku ülevaate Eesti, Läti ja Leedu ajaloost, riikluse kujunemisest, Balti riikide sõjaväelises okupeerimi­sest NLiidu poolt, okupatsioonivõimude repressioonidest ja genotsiidist Eesti, Läti ja Leedu elanike vastu, rahvastiku koosseisu muutmisest küüditamiste ja ümber­asustamispoliitika kaudu, eesti, läti ja leedu keelte, õppeasu­tuste ja kultuuri venestamisest, inimõiguste rikkumisest ja põhiliste poliitiliste vabaduste mahasurumisest, sõjaväebaaside rajamisest kogu Baltikumi ranniku ulatuses, eesti, läti ja leedu noorte mobiliseerimisest Nõukogude armeesse ja nende saatmisest Kuubasse, Vietnami ja Afga­nistani ning järjekindlast elamistingimuste moonutamisest, et teha võimatuks Eesti, Läti ja Leedu omariikluse taastamine. (Pavloskise ja tunnistajate ettekannete tekstid vt: https://onedrive.live.com/redir?resid=D0EE819720D8C8D3!996&authkey=!ADh0AA2-UI3G_9k&ithint=file%2cpdf)

Pavlovkise ettekandes esitatud süüdistusi kinnitasid omapoolsete sõnavõttudega 15 tunnistajat, kelleks valdavalt olid kolmest Balti riigist Läände jõudnud endised poliitvangid, kuid oli ka välisreisilt mittenaasnuid. Eestit esindajatest oli Sergei Soldatov pärast kuueaastase vangistuse ära kandmist saanud 1981. aasta mais loa emigreeruda. Tema ettekanne käsitles peamiselt Eestis alates 1960ndate aastate teisel poolel tegutsenud demokraatide liikumiste tegevust, mis kulmineerus memorandumi saatmisega ÜROle. Samuti kõneles ta 1981. aasta sügisel Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise poolt levitatud lendlehtedest, mis kutsusid üles sel 1. detsembril 1981 pooletunnisele tööseisakule, mille käigus kavatseti nõuda Nõukogude vägede väljaviimist Afganistanist, sekkumise lõpetamist Poola siseasjadesse, poliitvangide vabastamist, ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Helsingi lepete täitmist jne. Veel rääkis ta sellest, et 1976. aastal mõisteti fabritseeritud süüdistuse alusel vangi tema poeg Aleksandr. Seejuures lubati poeg vabastada, kui Soldatov loobub avalikult oma vaadetest ja esitab armuandmispalve. Eestlastest esinesid tunnistajatena ka noor abielupaar Valdo Randpere ja Leila Miller. Olles ENSV delegatsiooni koosseisus 1984. aasta augustis Soomes Kotka merepäeva­del, põgenesid nad Rootsi ja palusid kuningriigilt poliitilist varjupaika. 1982. aastal TRÜ õigusteadus­konna lõpetanud Randpere oli mõnda aega töötanud ENSV justiits­ministri teise abina, sai temast peagi Eestimaa Lenin­liku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee propaganda ja kultuurmassilise töö osakonna instruktor. Tema abikaasa Miller õppis raamatukogundust Tallinna Pedagoogilise Instituudis ning esines lauljana leviansamblites „Kontor“ ja „Karavan“. Et välisreisile pääseda olid nad pantvangina sunnitud Eestisse maha jätma oma kolmeteistkümne kuu vanuse tütre Kaisa.  Mõlema ettekande põhiteemaks oli Eestis valitseva venestamise ning poliitiliste õiguste ja vabaduste puudumise kirjeldamise kõrval tütre kättesaamise küsimus. Olgu öeldud, et tänu rahvusvahelisele tähelepanule ja suurele toetusele kujunes võitlus see edukaks. Miller piketeeris pikka aega NLiidu Stockholmi saatkonna ees kuni pärast üle kahe aasta pikkust võitlust lubasid okupatsioonivõimud 23. novembril 1986 Kaisa viimaks oma vanemate juurde.

Põhiettekannet ja tunnistajate seletusi hindas kohtunike kollee­gium, kuhu kuulus nimekaid juriste, teadlasi ja poliitikuid, nagu Eu­roopa Nõukogu Inimõiguste Komisjoni esimees James Fawcett, Ühend­kuningriigi Kerston College’i teadlane ja vaimulik Michael Bordeaux, Rootsi endine valitsusliige Riigipäeva liberaalist saadik Per Ahlmark, Prantsusmaa Rahvusassamblee liige Jean-Marie Daillet ning rahvusvahelise õiguse professor Theodor Veiter (kolleegiumi esimees).

Nende hinnangu põhjal 26. juulil vastu võetud manifestis deklaree­riti, et omaaegsete sõltumatute riikide Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine ning annekteerimine on otseseks rahvusvaheliste sea­duste ju Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute rikkumise näiteks. Venelaste massiline immigratsioon on tõsiselt kahjustanud Baltikumi identiteeti ja poliitilist struktuuri, nõukogude korra tõttu on kannatada saanud keel, kultuur, religioon ning isegi ajaloo õppimine koolides. Balti riikide militariseerimine kujutab endast alalist meeldetuletust jätkuvast ohust maailmarahule. Baltikumi rahvaste õigus enesemäärami­sele tuleb taastada. Deklaratsioonis kutsuti üles tõsta­tama Baltimaade okupeerituse küsimus kõigil ülemaailmsetel foorumi­tel, nõudes Eestile, Lätile ja Leedule vabadust ning sõltuma­tust.