Kuidas tuvastada enesetapupommarit?

Jõulud on tulemas ja seoses sellega on oluliselt suurenenud terrorioht. Eestis ei ole õnneks seni veel inimohvritega enesetapurünnakuid aset leidnud, ent terroriteod on meile aina lähemale jõudnud. Ülemere Rootsis on terroriaktid on saanud suisa igapäevaseks ning neid on juhtunud isegi siiani rahumeelseks ning turvaliseks loetud ülelahenaabri Soome pinnal.

Eestis on sellest pääsenud ilmselt seetõttu, et tänu vaesusele ei ole me immigrantide silmis ahvatlev marjamaa. Seni on enamus siia ümber asustatud kvoodipagulasi hõlmad vöö vahele võtnud ja Merkeli pudrumägede man pagenud. Nii on valitsusel õige mugav Türgist järjekordne partii moslemeid tellida, teadmisega et varem või hiljem plagavad needki Vaterlandi. Nii on asjad praegu, kuid kas ka tulevikus. Jõukuse kasvades suureneb paratamatult Eestisse tikkuvate kõrbepoegade ja -tütarde hulk, mis lisaks terroriohule toob kaasa ka tavakuritegude, eriti aga naistevastase vägivalla (sic! Stockholm on juba pälvinud Euroopa vägistamispealinna tiitli) drastilise kasvu.

Kindlasti on meie sisejulgeolekuorganid sellest hästi teadlikud. Koostatakse plaane, tehakse koostööd teiste riikidega, koolitatakse spetsialiste. Paraku ei ole mõeldav kohaldada 24/7 järelevalvet igale moslemist sisserännanule. Samas tuleks asjale kasuks, kui elanikud hoiaksid silmad lahti võimalike terroristide suhtes, oskaksid neid tuvastada ja teaksid, mida ette võtta.

Paraku on asjad sedaviisi, et terrorismist räägitakse ainult siis, kui järjekordselt on mõni islamifanaatik end rahvarohkes kohas õhkinud, veokiga rahva sekka kihutanud, pidulisi automaaditulega maha niitnud või amokki joostes möödakäijaid pussitanud. Ent mõne aja pärast asi unustatakse ning kinnimakstud inimõiguslaste, müüdavate ajakirjanike, põrutada saanud veteranidest sõjalise õpetajaid meenutavate „arvamusliidrite“  ja muude udupeade süüdimatu lalina: „islam on ju rahureligioon“, „terrorism ei seotud immigratsiooniga“ jne saatel,  läheb elu edasi. Kuni järgmise pauguni.

Nagu tihti, kui asjakohaseid manuaale napib, ulatab abikäe ilukirjandus. Lee Child’i raamatus Gone Tomorrow on autor endise sõjaväepolitseiniku Jack Reacheri seiklusi kirjeldades andnud kasulikke näpunäiteid, kuid ära tunda enesetapupommarit. Child kirjutab, et sõites öises peaaegu inimtühjas metroovagunis märkab Reacher üksikut naist, kelle käitumine lausa kisendab, et tegemist on terroristiga. 

Reacheri arvates on neid kerge tuvastada, kuna nad väljutavad pidevalt reetlikke tundemärke. Ennekõike on nad alati närvilised. Pole ka ime, sest nad ikkagi esimest korda üritamas. Reacher kirjeldab Iisraeli vastuluureteenistus poolt väljatöötatud nimekirja enesetaputerroriste käitumuslikest indikaatoritest, millega ta tutvus 20 aastat tagasi ühe Iisraeli kapteni vahendusel.

Meessoost terroriste puhul on nimekirjas ära toodud 12 karakteristikut, naiste puhul 11.

See kaheteistkümnes tunnus on värske raseeritus. Isased islamifanaatikutest pommarid ajavad enne aktsiooni habeme (ja muud ihukarvad) maha, mis aitab neil rahva sekka sulada. Tulemuseks on heledam nahk näo allosas, mis ei ole veel jõudnud päevituda. Aga ka naiste puhul tasub jälgida kahvatuid kohti näol ja kaelal, mis on varem olnud pearätiga kaetud.

Üheks oluliseks märgiks on aastaajale sobimatu riietus – paks mantel suvisel ajal või lohvakad kottis riided, mille alla on võimalik peita lõhkeainet.

Tähelepanu peaks äratama ka kummaline või ebatavaline kõnnak, nn robotlik liikumine.  Pommarid on sunnitud kõndima imelikult ja kohmakalt, kuna kannavad endal paarikümnekilost lisaraskust.

Reeglina on need tüübid närvis ja see paistab välja. Pommarid on oma viimasel eluetapil ning kes ei oleks siis närvis, meeleheitel ja paanikas. Nad higistavad sõltumata sellest, kas nad kannavad paksu mantlit, tihtilugu läbib neid tahtmatu tõmblus. Nende hingamine on kiire ja katkendlik.

Keegi ei tea miks, kuid kõik tunnistajad kinnitavad fakti, et nende pilk on suunatud otse ette, nad ei vaata ringi ja on fokuseeritud sihtmärgile.

Samuti on tunnistajad täheldanud, et terroristid pomisevad omaette palveid, või liigutavad huuli.

Enamasti kannavad nad endaga kaasas suurt (selja)kotti või pakki, mille sees on detonaator. Käed on sütiku käivitamiseks surutud koti või paki sisse. Reacher selgitab, et paljudel kordadel on terroriste kätest kinni rabades õnnestunud pommiplahvatust ära hoida. Ent terroristid võtsid sellest õppust ja hakkasid edaspidi hoidma käsi pidevalt sütikul.

Täienduseks võiks lisada, et enamasti on tegemist noore Lähis-Ida või Põhja-Aafrika päritolu mehega, harvemini naisega, ent mitte alati. Eesti puhul võib näiteks tegemist olla ka mõne endise N Liidu territooriumilt pärit tegelasega, enamasti vene keelt kõneleva põhjakaukaaslase või keskaasialasega.

Mida sel juhul ette võtta? Reacheri tegutsemisviisi ei saa küll soovitada. Superkangelane võtab nõuks keelitada naist oma kavatsusest loobuma. Miks ka mitte? Tegemist ei ole ju moslemiga, vaid valge ameeriklannaga. Äkki läheb õnneks. Ent mõeldamatu oleks märtrisurma järgsest paradiisist ja 70 neitsist unistavat moslemifanaatikut ümber veenda. Seda ei teeks ilmselt ka Reacher. Kuid ka naise ümberveenmise katse lõpeb fiaskoga – naine laseb end Reacheri silme all maha. Tagatipuks selgub, et tegemist ei olnudki terroristiga. Aga see on omaette lugu.

Siit koorub välja tõsine probleem, sest kahtluse alla võib ilmsüütu isik. Parimal juhul on tegemist piinliku vahejuhtumiga, kuid ei saa välistada traagilisi tagajärgi. Kuid siiski on parem karta, kui kahetseda.

Julgeolekueksperdid kinnitavad, et mitte mingil juhul ei tohi üritada terroristi ise kahjutuks teha ega ka valjuhäälselt kaasreisijaid hoiatada. Selline käitumine ajendab pommarit otsekohe tegutsema ning õudne lõpp saabub kohe. Paraku ei ole keegi seni suutnud välja lollikindlat tegutsemisjuhist, kuidas taolises olukorras käituda. Tundub, et ainus võimalus on tähelepanu äratamata helistada hädaabinumbrile, väljuda esimesel võimalusel ühissõidukist ja loota parimat.    

Quo vadis, Kataloonia?

Ikestatud rahvad saavutavad iseseisvuse peamiselt relvastatud vabadusvõitluse tulemusel. Mõnikord võib see kesta aastakümneid või isegi sajandeid, nagu näiteks Iirimaal. Samas on iseseisvusvõitlus harva tulemuslik, kui sellega ei kaasne koloniaalriigi sõjalist lüüasaamist (Austria-Ungari, Venemaa, Osmani impeerium I maailmasõjas) või isegi võidukast sõjast tingitud kurnatust, sest siis lihtsalt ei suudeta asumaid enam hallata (Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Portugal jmt riigid pärast I ja II maailmasõda – kes alates möödunud sajandi keskpaigast jäid ridamisi ilma oma Aasia ja Aafrika asumaadest).Möödunud sajandi lõpp tõi kaasa kommunistlikku ideoloogiat kandva tuumikriigi N Liidu kollapsi, mille tulemusel said iseseisvaks nii need rahvad, kes olid oma vabaduse eest aastakümneid võidelnud (okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu, aga ka N Liidu nn asutajaliikmed, nagu Ukraina, Gruusia ja Armeenia) kui ka rahvad, kellele omariiklus lausa sülle kukkus (Valgevene, Moldova, Aserbaidžaan ja Kesk-Aasia liiduvabariigid). Kommunistliku maailmariigi kadumine mõjutas ka Jugoslaavia jagunemist mitmeks iseseisvaks riigiks, millega paraku kaasnesid ohvriterohked sõjad.Ajalugu tunneb paari nn tsiviliseeritud lahutust, mille näideteks on Tšehhoslovakkia liitriigi jagunemine Tšehhi ja Slovakkia vabariikideks ning Norra iseseisvumine. Austria-Ungari impeeriumi sõjalise hävingu järel Tšehhiga sundliidetud Slovakkiale avanes võimalus iseseisvumiseks seoses natsi-Saksamaa agressiooniga Tšehhoslovakkia vastu. Slovakid kasutasid ära 30. septembri 1938 Müncheni kokkulepet, kus Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia liidrid sundisid Tšehhoslovakkiat loovutama sudeedisakslastega asustatud alad Saksamaale, ning saavutasid sama aasta oktoobris autonoomia. Peaministriks sai katoliku vaimulik ja Slovakkia Rahvapartei esimees Josef Tiso. Tema oli aastail 1925-1938 olnud Tšehhoslovakkia parlamendis ning 1927–1929 tervishoiu- ja spordiminister. 13. märtsil 1939 kohtus Tiso Berliinis Hitleriga, kelle julgustusel kuulutas Slovakkia parlament päev hiljem välja Slovaki Vabariigi iseseisvuse. Tisost sai uue riigi peaminister, hiljem president.Punaarmee tungimine Ida-Euroopasse tegi Slovakkia iseseisvusele kiire lõpu, Tiso põgenes Saksamaale, kus langes ühendriiklaste kätte sõjavangi. Ta anti välja Tšehhoslovakkia võimudele  ning süüdistatuna riigireetmises hukati poomise teel 18. aprillil 1947.Uue võimaluse sai Slovakkia nn sametrevolutsiooni käigus 1989. aasta sügisel. Esialgu oldi Tšehho-Slovakkia Föderatiivne Vabariigi koosseisus, ent kooselu tšehhidega osutus vastuvõetamatuks. 1992. aastal otsustas riigi parlament saata Tšehhoslovakkia rahumeelselt laiali. Mõlema poole tsiviliseeritud kokkuleppe tulemusel sai Slovakkia 1. jaanuaril 1993 iseseisvaks sõltumatuks riigiks.Kui Slovakkia iseseisvusvõitluse ajalugu on teatud määral kompromiteeritud süüdistustega kollaboratsioonis Hitleri Saksamaaga (mida tehti taktikalistel kaalutlustel), siis Norra iseseisvumine  on plekitu, ehkki ka siin ei saadud läbi verevalamiseta. Napoleoni sõdade järel 1814. aasta jaanuaril Kieli rahuga Rootsile loovutatud Norral õnnestus sama  aasta maikuus vastu võtta põhiseadus, mis sätestas norra rahva suveräänsuse printsiibi. Pärast lühikest sõda Rootsiga lepiti kokku personaalunioonis Rootsiga, kus Norra sai parlamendi, valitsuse, armee, valuuta ja keskpanga, jättes üksnes välispoliitika Rootsi-Norra uniooni kuninga pädevusse. Kuid ka nendest õigustest jäi väheks, sest 1905. aasta rahvahääletuse tulemusel otsustas Norra iseseisvuda. Rootsi selleks takistusi ei teinud ning Norra Kuningriik kuulutati välja 7. juunil 1905.Norra mudelit on paar korda praktiseeritud Quebeci provintsis Kanadas ja viimati Šotimaal. (Sellesse loetellu ei saa muidugi lisada Krimmi referendumit, mis toimus Venemaa agressiooni tingimustes, ega muid sarnased „rahvaalgatusi“.) Kummatigi on sealsed rahvahääletused lõppenud iseseisvuslaste napi lüüasaamisega. Tundub, et selline mudel oleks kaasaegsetes demokraatlikes riikides rahvusprobleemide lahendamisel ainuvõimalik. Paraku mitte Cervantese kodumaal. Sealne valitsus kuulutas kavandatava iseseisvusreferendumi aegsasti ebaseaduslikuks ja üritas selle läbiviimist 1. oktoobril jõuga takistada. Rahvahääletus suudeti siiski läbi viia ja sellel andis poolthääle iseseisvusele arvestav hulk katalaane, seda vaatamata Madridi keskvõimu repressioonidele, mis seisnesid valimisjaoskondade rüüstamises ja inimeste julmas läbipeksmises. Siinkohal võib järjekordselt täheldada ametliku Brüsseli silmakirjalikkust ja topeltstandardeid, kui võrrelda näiteks ELi reaktsioone seoses Brexitiga või hurjutustega Poola ja Ungari aadressil. Milline hüsteeria vallanduks, kui Ühendkuningriigi politsei kasutaks sarnast vägivalda Brexiti vastastel meeleavaldustel osalejate suhtes.  

Hispaania valitsus ei ole ilmutanud vähimatki valmidust dialoogiks Kataloonia iseseisvuslastega. Otse vastupidi. Saates laiali Kataloonia parlamendi, vangistanud omavalitsuse juhte ning kuulutanud välja uued parlamendivalimised 21. detsembril, on peaminister Mariano Rajoy ilmutanud erakordset poliitilist lühinägelikkust. Kuhu ta tahab välja jõuda, millisena näeb ta Kataloonia tulevikku? Kui valimised ei peaks andma soovitud tulemust, kas kuulutab ta Kataloonias välja sõjaseisukorra ning käivitab Erdoğani stiilis puhastused? Mida ütleks EL siis? Jõumeetodid, mis kuuluvad ilmselgelt möödunud sajandisse, ei ole ilmselgelt kõiki pooli rahuldav lahendus. Isegi kui uutel parlamendivalimistel peaksid unionistid saavutama ülekaalu, on džinni uuesti pudelisse pistmine võimatu.

Esialgu ei ole selge, mida uues olukorras võtavad ette Kataloonia iseseisvuslased. Uue parlamendi valimisi boikoteerida ei kavatseta. Kui nad peaksid uues rahvaesinduses saama ülekaalu, on tõenäoline, et jätkatakse iseseisvumise rajal. Kui mitte, ei saa välistata keskvõimuvastase kodanikuallumatuse organiseerimist üldstreikidest kuni eksiilvalitsuse moodustamiseni. Hoopis hullem lugu aga oleks siis, kui vastuseks keskvõimu repressiivpoliitikale võetakse kasutusele terroristlikud võitlusmeetodid. Hispaania lähiajalugu on seoses baskide iseseisvusliikumise ETA tegudega nendega ülihästi tuttav ning mille kordumist keegi ei soovi.

Gennadi Gavrilov: päästa end ise!

Гаврилов Геннадий Владимирович

Спаси себя сам: Автобиогр. повесть.

– Тверь: Союз фотохудожников, 1993. 295 lk.

Sõjaväelaste panusest tsaari- või kommunistliku režiimi vastasesse võitlusse pole just palju näiteid. Vähesed üritamised, alates dekabristide väljaastumisest, Kroonlinna madruste mässust kuni nii korraldusliku kui ka militaarse poole pealt käpardlikult läbiviidud 1991. aasta augustiputšini, on alati lõppenud lüüasaamisega. Sellesse nurjumiste loetellu võib lisada ka valgete kindralite ülemängimise punaste komissaride poolt Vene kodusõjas.
Marssalite Georgi Žukovi ja Ivan Konevi osalus Lavrenti Beria arreteerimisel ei olnud nende endi algatus, vaid tegutsemine Beria-vastase vandenõu juhtide Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkovi käsilastena. Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi tapmine leitnant Leonid Nikolajevi poolt 1. detsembril 1934, oli tõenäoliselt ajendatud Nikolajevi naise Milde Draule väidetavast armuvahekorrast Kiroviga. Samas andis see Stalinile võimaluse süüdistada Lev Kamenevi ja Grigori Zinovjevit trotskistlikus vandenõus. N Liidu kompartei peasekretär Leonid Brežnevi tulistamise nooremleitnant Viktor Iljini poolt 22. jaanuaril 1969 oli ilmselt vaimselt ebastabiilse nooruki isetegevus.
Ainsaks sõjaväeliste riigipöörete katseks saab ehk pidada ülestõusu allveelaevahävitajal „Storoževoi“, mis oli 1975. oktoobripühade puhul ankrus Riia reidil. Seda juhtinud komandöri asetäitjana poliitalal 1. järgu kapteni Valeri Sablini eesmärgiks oli N Liidu juhtkonna väljavahetamine ja naasmine „tõeliste leninlike väärtuste“ juurde. Selleks kavatses ta seilata Leningradi ning oktoobripöörde sümboli ristleja „Aurora" juures nõuda oma manifesti tutvustamiseks esinemist üleriigilises televisioonis. Keset Balti merd ründasid ristlejat Nõukogude laevad ja lennukid sundides mässajad alistuma. Sablin mõisteti surma, teda toetanud meeskonnakaaslased degradeeriti.
Küll aga on mõned sõjaväelased olnud tegevad N Liidu õiguskaitse liikumises (dissidentlus). Dissidentluse suurkujuks oli Ukraina päritolu erukindralmajor Pjotr Grigorenko. Tema varju on jäänud Thbilisis sündinud, ent dissidentliku tegevuse eest armeest minema kihutamise järel Harkivis elanud erumajor Genrihh Altunjan, kes oli venestunud armeenlane. Mõlemad on avaldanud ka mälestusraamatu.[1] Olgu märgitud, et aastatel 1981-82 viibisin koos temaga Permi oblasti Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris (poliitvangilaager) VS 389/36. 1988. aastal suvel väisas Altunjan koos abikaasaga Eestis ning ööbis minu tolleaegses elamises Jõgeval.
Oma panuse sõjaväelaste vastuhakkudesse on andnud ka Eesti. Nimelt üritati 1968. aastal okupatsiooniväe Paldiskis paikneva sõjalaevastikubaasi nr 56190 mereväelaste poolt moodustatud salaorganisatsiooni nimetusega Союз Борцов за Полититческую Свободу, (Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit).

Asudes 1990. aastate algul koostama Eesti vastupanuliikumise ajalugu tuginesin ma peamiselt Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsesside toimikutes leiduvatele materjalidele. Muudest allikatest oli mul teada, et 1969. aasta suvel oli nõukogudevastase tegevuse süüdistusel arreteeritud Paldiski mereväebaasi vanemleitnant Gennadi Gavrilov, vanemleitnant Aleksei Kossõrev ja mitšman Gennadi Paramonov. Viimane õppis Tartu Riikliku Ülikoolis kaugõppes ajalugu. 

Laevastiklased protsessitoimikuid Eesti arhiivides ei olnud, sest nemad olid süüdi mõistetud sõjatribunali poolt. Ent õnneks oli Gavrilov avaldanud mälestusraamatu pealkirjaga „Спаси себя сам: Автобиогр. Повесть“ („Päästa end ise: Autobiograafiline jutustus“). Paraku ei olnud Eestis seda võimalik hankida ja nii otsustasin pöörduda otse Gavrilovi poole. Aadressi sain Moskva represseeritute ühingu Memoriali juhi Aleksandr Danieli kaudu, kirjutasin Gavrilovile, palusin raamatut ja õige pea see ka saabus. Hiljem andsin selle raamatu kellelegi lugeda, paraku läks see kaduma.  Õnneks on internetis sait Воспомнания о ГУЛАГе и их авторы (https://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth/), kuhu on koondatud vangilaagrite mälestusi, teiste seas on seal ka Gavrilovi teos.
Keegi pühamees on öelnud: „Päästa end ise – ja sinu ümber pääsevad tuhanded“. Nende sõnadega alustab Gennadi Gavrilov mälestusteraamatut. Raamat on pühendatud vangistuses hukkunud dissidendist poeedi Juri Galanskovi[2] mälestusele.

         Endast kolmandas isikus kirjutava Gavrilovi raamatust saame teada, et ta on sündinud 16. aprillil 1939 Leningradis (praegu Peterburi), elas lapsena üle Leningradi blokaadi, üritas saada lenduriks, kuid ilmselt blokaadiaastate nälgimise tagajärjena vedas tervis alt, harrastas ALMAVÜ kursustel langevarjuhüppes (nagu ka Eesti demokraat Kalju Mätik). Keskkooli lõpetamise järel õppis aastatel 1956-1957 tehase Elektrosila tehnikakoolis nr 1 treialiks, mille lõpetamise järel töötas kuni 1959. aastani Ždanovi-nimelises Leningradi laevaehitustehases. 1959. aastal asus õppima Leningradi Kõrgemasse Sõja-Merelaevastiku Relvainseneride Õppeasutusse. Sealt suunati praktikale Kroonlinna, kus teenis madrusena miiniristlejal. Aastail õppis 1960-1965 Kirovi-nimelise Bakuu Kõrgema Sõja-Merelaevastiku Õppeasutuses, kuhu Leningradi oli fakulteet viidud. Pärast lõpetamist insener-keemiku kutsega suunati teenima Paldiskisse.

            Nagu okupatsioonivägi üldiselt elasid ka Paldiski sõjaväelased omas paralleelmaailmas (nagu enamus Eesti venelasi tänini). Gavrilovi ja tema kaaslaste jaoks Eesti küsimust sama hästi kui ei eksisteerinud ning eestlastega, rääkimata Eesti rahvuslikust vastupanuliikumisest, ei olnud nende neil vähimatki puutumust. (Paari eestlast on raamatus siiski mainitud. Neist esimene oli tema kambrikaaslane Patarei vanglas nimega Eduard Rudolfi p Kott, ametilt KGB töötaja, keda süüdistati oma KGBlasest sõbra mõrvamises. Veel on mainitud eestlasest kambrikaaslane eeluurimise perioodist – nimetuks jäänud valuutahangeldaja. Laagrikaaslastest on ära toodud Raivo Lapp[3] ja Juku Haldmann[4]. Neist viimast on autor kõrgelt hinnanud kui jooga asjatundjat.)

Gavrilov oli kokkupuuteid ka Sergei Soldatoviga, Eesti demokraatide käilakujuga, kes oli rahvuselt venelane. Kuna mõlemad suhtlesid Moskva dissidentidega, siis võib oletada, et üksteist leidsid nad dissidentide juhatusel. Soldatoviga arutati ülalnimetatud organisatsiooni  moodustamist, selle häälekandja „Демократ“ („Demokraat“) väljaandmist ning põrandaaluse tegevuse rahastamiseks ühiskassa loomist. Pärast Gavrilovi arreteerimist kuulati Soldatovit korduvalt üle KGB ja Balti Laevastiku eriosakonna (sõjaline vastuluure) poolt. Soldatovi väidetava nõukogudevastase tegevuse kohta Gavrilov midagi ei tunnistanud ning vastastamisel keeldus teda tuvastamast. Enda arvates päästis ta sellega Soldatovi arreteerimisest. Karistusest Soldatov siiski ei pääsenud. KGB survel tunnistas Vabariiklikku Psühhoneuroloogiakliiniku psühhiaatriakomisjon Soldatovi vastutusvõimetuks, määrates diagnoosiks aeglaselt kulgev skisofreenia.

Edasi loeme, et Gavrilovi „ärkamine“ toimus 1968. aastal algul seoses kommunistliku režiimi liberaliseerimise katsetega Tšehhoslovakkias, mis on tuntud Praha kevade nimetuse all. Ta asus neid sündmusi hoolega jälgima ammutades teavet eelkõige N Liitu suunatud venekeelsete raadiosaadetest, mida lindistas. Lindistuste ja ajaleheväljalõigete põhjal koostas kogumiku „Слово и Дело“ (Sõna ja Tegu), mida levitas oma kaaslaste seas. Sama aasta lõpul ja järgmise aasta algul esines korduvalt parteikoosolekuil sõnavõttudega, milles kritiseeris demokraatlike vabaduste ja inimõiguste puudumist riigis, eriti aga N. Liidu vägede sisseviimist Tšehhoslovakkiasse 1968. aasta augustis. 11. detsembril 1968 saatis ta telegrammi Aleksandr Solženitsõnile, mille õnnitles kirjanikku 60. sünnipäeva puhul. Karistuseks heideti Gavrilov 1969. aasta maikuus komparteist välja ja saadeti erru. 

Lisaks sellele  koostas ta kirjutise „Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele“, mida levitati omakirjatuse kanalite kaudu. Varjunime „Gennadi Aleksejev“ taha peitunud autor mõistis teravas toonis hukka Nõukogude vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse, kutsus üles kaotama kompartei juhtiva osa ühiskondlikus ja poliitilises elus ning vaatama üle kriminaalkoodeksi.

Seoses avaliku kirja ettelugemisega välisraadiotes sai KGB mõõt täis. 3. juunil 1969 korraldati läbiotsimine Gavrilovi Paldiski korteris-hruštšovkas, lisaks pööningul ja keldris. Ära võeti raamatuid, ajaleheväljalõikeid, märkmeid (nende seas Lenini teoste konspekte), kirjutusmasin, magnetofon ja magnetofonilinte. 10. juunil  järgnes arreteerimine.

Juba esimesel ülekuulamisel pani Gavrilov vabatahtlikult kirja oma režiimikriitilised seisukohad ning andis edaspidi võrdlemisi avameelseid ütlusi oma tegevuse kohta. Samas keeldus ta tunnistamast oma kaaslaste vastu. Tema jätkuvast võitlusvaimust annab tunnistust eeluurimisisolaatoris kirjutatud läkitus pealkirjaga Организационные задачи “Союза Сторонников Свободы” (“Vabadusepooldajate Liidu” organisatsioonilised ülesanded), milles käsitleti põrandaaluse organisatsiooni loomise ülesandeid ning analüüsiti organisatsiooni struktuuri-, konspiratsiooni- ja sidepidamise küsimusi.

27. veebruarist kuni 7. märtsini Kaliningradis 1970 toimunud Kahekordselt Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal istungil mõisteti Gavrilovile nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel 6 aastat vangilaagrit. Gavrilov loobus kaitseadvokaadist, süüdi end ei tunnistanud ja nõudis kriminaalasja lõpetamist kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kossõrevi nuheldi 2aastase vabadusekaotusega võttes arvesse tema avameelseid tunnistusi eeluurimisel, puhtsüdamlikku kahetsust ja tegevuse hukkamõistmist. Paramonov protsessil ei osalenud, tema oli juba varemalt mõistetud sundravile eripsühhiaatriahaiglasse.

Karistuse kandis Gavrilov Mordva ja Permi oblasti poliitvangilaagrites. Laagrielu puudutavas osas iseloomustab Gavrilov end kui üksiklast, kellele käisid närvidele kaasvangid oma tüütu lobaga. Ta lausa nautis kartseris üksiolemist. Suurem osa selle perioodi kohta kirjapandust on täidetud eneseanalüüsi, mõtiskluste, unenägude kirjelduste ning saadud ja saadetud kirjadega. Väga palju trükimusta on kulutatud terviseprobleemidele, kuna Gavrilov kannatas südamepuudulikkuse käes.

Mis puutub suhetesse laagrikaaslastega, siis tundub, et sõpru ja mõttekaaslasi tal eriti ei olnud. Üksnes Galanskov oli võimeline ära kuulama Gavrilovi heietusi, kuigi viimane sai aru, et näiteks laagrikõuts Vaska oli Galanskovile olulisem kui Gavrilovi loogikateemalised targutused. Gavrilov kurdab, et tal ei olnud millestki rääkida demokraatidega, kes ometi pidanuksid olema tema mõttekaaslased, ega tee saladust Vladimir Bukovski jt Moskva dissidentide iroonilisest suhtumisest tema ideesse. Hindi keele õppimine ja joogaga tegelemine, milles ilmselgelt nähtub püüd näida isiksusena, eriti ei aidanud. Dissidendid pidasid iseäranis lapsemeelseks tema Lenini teoste konspekteerimist, veendumust vajaduses pöörduda „Lenini tõeliste ideede“ juurde, millest N Liidu juhid alates Stalinist olid kõrvale kaldunud, usku salaorganisatsioonidesse, mida dissidendid kui avaliku vastupanu apologeedid pidasid kommunistliku režiimi tingimustes perspektiivituks.

Mida aeg edasi, seda enam tekib Gavrilovi kirjaridadesse enesehaletsuse märke ning kahtlemist oma senise käitumise arukuses. Oma osa on siin ka tema naise Galina pidavatel etteheidetel nii kirjades kui ka kokkusaamistel. Hõõrudes Gavrilovile nina alla, et mida suudab pisike inimene kolossaalse võimumonstrumi vastu, eriti aga seda, kuidas mees oma mõttetu tegevusega on  pannud raskesse olukorda naise ja pisitütre, tekitas naine toeks olemise asemel Gavrilovile täiendavaid hingepiinu ja kahtlusi. Olgu märgitud, et samas võttis Galina meelsasti vastu Moskva inimõiglaste saadetud raha ja muud toetust. Ilmselt märkas ka KGB Gavrilovi hingevankumisi, võimaldades präänikuna talle kinomehhaaniku ameti Permi vangilaagris. See aga oli selgelt pridurka[5] amet, mis oli meelekindlatele poliitvangidele kättesaamatu. Gavrilov kirjutab, et lausa nautis üksiolemist kinomehhaaniku putkas. Karistusaja lõppedes õnnestus tal isegi saada invaliidsusgrupp, mis andis vabastuse sunnitööst.

 Raamatus ei ole ridagi tema vangilaagrist vabanemisest ega edasisest elukäigust, mis jätab raamatust kuidagi lõpetamata mulje. Teadaolevalt kirjutas Gavrilov oma vangistusaja lõpupoole armuandmispalve. Kuna sellega käis paratamatult kaasa oma süüteo tunnistamine, tõekspidamistest lahtiütlemine ja senine tegevuse hukkamõist, oli Gavrilovil ilmselt piinlik raamatus avalikustada. Kuna Gavrilov ei olnud end tribunali ees süüdi tunnistanud, pidi see tema jaoks olema suur enesesalgamine. Kui parafraseerida tema mälestusraamatu pealkirja, siis võiks küsida, kas selles on silmas peetud oma hinge või naha päästmist? Armuandmispalve esitamine oli poliitvangide eetika kohaselt vastuvõetamatu käitumine, mis tähendas poliitilist surma. 

1974. aasta juulis Gavrilov vabastatigi ennetähtaegselt N Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määruse alusel. Oma karistusajast oli ära kandnud viis kuuendikku.

Peale mõne infokillu ei õnnestunud mul Gavrilovi vangilaagri-järgse elukäigu kohta suurt midagi leida. Tundub, et pärast vabanemist ta dissidentidega enam ei suhelnud ning  vastalisi kirjutisi ei koostanud. Pärast vabanemist asus ta elama Tallinna, ent 1976. aastal siirdus elama esmalt Novosibirskisse, hiljem Tveri, kus temast sai vaimulik Belaja Troitsa kirikus. Gavrilov suri 29. oktoobril 2016.

Poliitvangilaagrist läbikäinu kohta sobib hästi vanasõna: mis ei tapa, teeb tugevaks. Meiegi ajaloost on teada kangelaslikke isiksusi, kelle jaoks oli poliitvangilaager, mida sai pidada N Liidu tegutseva vastasrinna kontsentratsiooniks, vastupanuvõitluse ülikooliks, kus ammutati teadmisi ja kogemusi edasiseks vastupanuks ning leiti mõttekaaslasi lähedalt ja kaugelt. Samuti moodustavad suurema osa laagrimemuaaridest just sellised edulood. Kuid oli ka murdumisi ja isiksuse allakäike, nagu Gavrilovi juhtum. Tervikpildi saamiseks on vaja ka taolisi lugusid.

           

*Märkus: ülemine Gavrilovi foto on pärit internetisaidilt http://polit.ru/article/2008/09/02/people68/; alumisel osaleb Gavrilov oktoobris 1976 Novosibirskis peetud konverentsil "Roerichi lugemised" (http://docplayer.ru/28532996-Gennadiy-gavrilov-avtobiograficheskaya-povest.html).

. 

           

---

[1] Григоренко П.Г. В подполье можно встретить только крыс... – NY.: Детинец, 1981. (eesti keeles kõlab pealkiri järgmiselt: Põranda all võib kohata ainult rotte. Sellega väljendab autor oma suhtumist põrandaaluse võitluse meetoditesse.); Алтунян Г. О. Цена свободы: Воспоминания диссидента. – Харьков: Фолио: Радиокомпания+, 2000.

[2] Luuletaja, ajaloolane ja inimõiguslane Juri Galanskov on sündinud 19.06.1939 Moskvas. Osales aktiivselt inimõiguste kaitse liikumises ja omakirjastuslikus  tegevuses, üllitades näiteks omakirjastuslikku almanahhi Феникс (Fööniks). Nõukogudevastase tegevuse süüdistusel mõisteti ta 7 aastaks vangilaagrisse. Raske maohaiguse ja puuduliku ravi tulemusel suri 4.11.1972 Mordva vangilaagris.

[3] Raivo-Toomas Lapp (18.04.1947 Antsla vald, Võrumaa) töötas Tartu Riikliku Ülikooli eksperimentaalfüüsika kateedris laborandina, hiljem tehnikuna. 1966. aastal moodustas põrandaaluse organisatsiooni, mis kogus ja õppis tundma tulirelvi ning valmistus rahvusvahelise olukorra teravnemise või sõjalise konflikti puhkemise korral kapitalistlike riikide ja N Liidu vahel alustama võitlust Eesti iseseisvuse taastamiseks. Samuti levitas Lapi grupp võimude poolt keelatud kirjandust. 12. detsembril 1969 arreteeriti ta KGB poolt. Koos temaga arreteeriti Tartu Autobussi ja Taksopargi paigutaja Andres Võsu, Tartu Autoremondi Katsetehase lukksepp Enn Paulus, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi tööline Evald Kõiv  ja Tartu Põllumajandusmasinate Tehase „Võit“ tööline Sven Tamm. 9.-15. juunil 1970 mõistis ENSV Ülemkohtus Lapile nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda ning osalemise eest nõukogudevastases organisatsioonis süüdistusel 5 aastat vabadusekaotust. Võsu  karistati  3½,  Paulust  2½ ja  Kõivu 1-aastase vabadusekaotusega. Sama seadusesättega ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega karistatud Sven Tamme kohtuotsus pöörati mittetäitmisele tingimusel, kui Tamm ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu. Lapp vabanes 12. detsembril 1974 ja naasis Tartusse, kus talle kohaldati 2-aastast administratiivjärelevalvet.   

[4] Õige nimi on Johannes Valdmann (s 12.04.1948 Jõgeva raj Pajusi kn), ametilt mehaanik, elas Tartus. Olles Nõukogude okupatsiooniväes Tšehhoslovakkias arreteeriti ta 13. oktoobril 1968 tabatuna põgenemiskatsel välismaale. 6. märtsil 1969 mõistis sõjaväetribunal talle kodumaa reetmise süüdistusel 8 aastat range režiimiga vangilaagrit. Ta vabanes 13. oktoobril 1976.

[5] Vangilaagri administratsiooniga koostööd tegev vang, kes öördab kaasvangide peale, teenides sellega välja kergema töö ja ennetähtaegse vabanemise.

Väliseestlased – põrujad eesti poliitikas

Kogu taasiseseisvusperioodi kestel on alatasa esile kerkinud mõni poliitiline jõud, kes on valjuhäälselt lubanud platsi endistest punavõimuritest puhtaks lüüa, kompetentsust ja kodurahu, äraostmatut uut poliitilist kultuuri, sulid puuri pista jne.  Ikka ja jälle on suudetud ilusate lubadustega kergeusklike valijate poolehoid võita, mida neil on õige varsti tulnud kibedalt kahetseda. Näited teab igaüks omast käest, aga olgu nad siinkohal siiski ära nimetatud: Isamaa, Koonderakonna ja Maarahva erakonna koalitsioon, Res Publica, Rohelised, Vabaerakond. Seda rodu täiendaks tõenäoliselt ka Konservatiivse Rahvaerakond, kui sel peaks kunagi õnnestuma võimukoalitsiooni pääseda. EKRE lunastajamissiooni pimesi uskujad saaksid ilmselt ka selle erakonna kiire ja põhjaliku allakäigu tunnistajaks, sest inimlikult on ikka äärmiselt keeruline viljasalve pääsenuna jätta suu seks tegemata. Absolute power corrupts absolutely. Kes ei usu, vaadaku, mis juhtus põlissoomlastega.

Eesti taasiseseisvumise algaegadel olid väliseestlased minevikutaagata jõuks, kellele loodeti. Kogu okupatsiooniaja vältel olid väliseestlaste organisatsioonid pidanud visa välisvõitlust, mis seisnes asukohamaade valitsuste ja meedia tähelepanu juhtimises Eesti okupeeritusele ning inim- ja rahvusõiguste rikkumisele okupatsioonivõimu poolt. Oluliseks toeks välisvõitlusele kujunes Eestis 1970ndate aastate keskel tekkinud avalik vastupanuliikumine, mida asuti ka otseselt toetama (Ants Kippari asutatud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus).

Eesti taasiseseisvumise protsessis avanes väliseestlastel võimalus selles ka vahetult kaasa lüüa. Materiaalselt ja moraalselt asuti toetama Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteid (ERSP), Eesti Kongressi ja Muinsuskaitse Seltsi. Rahvarinne pälvis vähem poolehoidu, põhjuseks selle ebamäärased seisukohad alates perestroika ja liidulepingu toetamiseks, kuni Edgari Savisaare poolt lansseeritud rahvuslike jõudude otsese vaenamiseni.

Kui algas taasiseseisvunud Eesti riiklike institutsioonide loomine, osalesid selles ka paljud väliseestlased. Suurem osa neist leidis täna keeleoskusele rakenduse välisministeeriumis ja saatkondades. Suurde poliitikasse pürgisid vähesed. Kahetsusväärselt osutusid peaaegu kõik neist läbikukkujateks.

Esimeseks pääsukeseks Eesti tegevpoliitikas oli rootsieestlasest finantsettevõtja Jaan Manitski, kellest sai pärast Lennart Meri USAsse suursaadikuks suundumist 6. aprillil 1992 Tiit Vähi valitsuse välisminister. Välisministri amet on teatavasti poliitilise maine hoidmise koha pealt võrdlemisi lollikindel ja Manitski pidas suuremate sekelduste oma ametis vastu kuni riigikogu valimisteni. Ilmselt osutus poliitika köögipoole tundmaõppimine ebameeldivaks kogemuseks, sest ühegi poliitilise erakonnaga Manitski ei ühinenud ja ka riigikogu valimistel ei osalenud. Nõnda on Manitski suutnud säilitada puhta rinnaesise. Kas ta seda oleks suutnud hoida ka mõnes muus ministriametis, näiteks sotsiaal- või siseministri omas? Raske uskuda.

Teine väliseestlasest poliitikasse pürgija oli politoloog Rein Taagepera. Tema osales rahvarinde kandidaadina presidendivalimiste esimeses voorus ja sai seal Arnold Rüütli ja Lennart Meri järel kolmanda tulemuse. Mitmesugustel põhjustel ei soostunud ka Taagepera osalema tegevpoliitikas, piirdudes eksperdi ja nõuandja turvalise rolliga. Sellegipoolest lasi ta end moosida 8. detsembril 2001 asuda moodustatud erakond Res Publica esimeheks, püsides sitzpresidendina sellel postil kuni 2002. aasta augustini. Uppuvalt laeval õigel ajal ära hüpanuna, jäi Taageperal kaasa tegemata „bez rublika“ nime pälvinud poliittehnoloogide kiire allakäik, mille kordusetenduseks on meie silme all toimuv IRLi häving.

Mõned väliseestlased kandideerisid 20. septembril 1992 toimunud VII riigikogu valimistel. Valituks osutus neist kõigest kaks. Üliedukaks kujunes USA armee erukoloneli, Vabariigi Valitsus eksiilis sõjaministri ja Eesti Kongressi saadiku Jüri Toomepuu valimisliit Eesti Kodanik, mis kogus 31 553 (6,89%) häält, millest üle poole moodustasid Toomepuule antud hääled. Saanud 4,6 isikumandaati, vedas Toomepuu  riigikokku ka näiteks Rein Helme (kes jalamaid jooksis üle Isamaa fraktsiooni), Paul-Olev Mõtsküla ja Aime Sügise. Suurele valimisedule vaatamata jäi Toomepuu tähelend kulutulena üürikeseks. Suutmata leida liitlasi isegi tänuvõlglaste seast, jäi talle osaks piirduda üksikvõitleja groteskilaadsete soolodega. Kõik hilisemad katsed suures poliitikas kaasa lüüa on Toomepuul lõppenud nurjumistega.

VII riigikokku sai ka ESRPlasest advokaat K Jaak Roosaare New Yorkist ning IX riigikokku Mari-Ann Kelam Isamaaliidust. Mõlemale jäi ainukeseks tähelennuks suure poliitikas, hilisemad katsed parlamenti pürgida on neile jäänud edututeks.

Poliitilise karjääri poolest kõige edukam väliseestlane on konkurentsitult Toomas Hendrik Ilves. Aastail 1993-1996 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos, 1996-1998 välisminister Tiit Vähi valitsuses. Valituna erakond Mõõdukate nimekirjas IX riigikokku, sai temast Mart Laari valitsuse välisminister (1999-2002). Järgmissegi parlamenti juba sotsiaaldemokraadina valitud ja sealt 2004. aastat Euroopa Parlamenti suundunud Ilves jäi seni viimaseks väliseestlaseks Toompeal. Diplomaadi ja väliministri kuldses puuris populaarsust kogunud Ilvese päikesepoisi imago purunes tükkideks seoses tema presidenduuriga. Riigipea ameti suhtes ilmselget tüdimust demonstreerinud rahva lemmik paljastus rehepapliku saamamehena ja temast sai korrumpeerunud poliitiku võrdkuju.

Kolm väliseestlased on olnud ka valitsuse liikmed. Mart Laari esimeses valitsuses esindasid valimisliit Isamaad energeetikaminister Arvo Niitenberg ja rahandusminister Madis Üürike. Tehnikateadlane Torontost Arvo Niitenberg (1934–2003) elas üle ka Laari valitsuse umbusaldamise jätkates ministritööd ka Andres Tarandi „jõulurahuvalitsuses“. Pärast 1995. aasta riigikogu valimisi sai Niitenbergist Eesti Vabariigi erivolitustega suursaadik Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juures. Rootsi eestlasest majandusteadlane Üürike oli ametis 1994. aasta jaanuarini, mil ta valitsusremondiga seotud poliitiliste mängude tulemusel oli sunnitud  oma portfelli loovutama Heiki Kranichile. Hiljem pole temagi enam poliitikasse kippunud.

ERSP toel Laari valitsuse kaitseministriks saanud Kieli Christian Albrechti Ülikooli Põhjamaade ajaloo professor Hain Rebasele sai saatuslikuks 1993. aasta suvel puhkenud Pullapää kriis, kus tema erakonnakaaslase Asso Kommeri juhitud jäägerkompanii otsustas Eesti kaitseväest välja astuda. Tekkinud olukorras võttis Rebas poliitilise vastutuse ja esitas 3. augustil 1993 lahkumisavalduse. Rebase lahkumise tagajärjena tekkis ERSP sisekriis, kuna ei suudetud leida üksmeelt uue kaitseministri isiku osas. See viis osa liikmete lahkumiseni erakonnast ja oli ERSP allakäigu algus.

Et kedagi poleks kõrvale jäetud, tuleb rääkida ka Aleksander Einselnist (1931–2017). Ühendriikide mundris Korea ja Vietnami sõjas teeninud Einseln läks erru koloneli auastmes 1985. aastal. 4. mail 1993 sai temast Eesti Kaitseväe juhataja. Paraku käis ka Einselniga kaasas sama viga mis teistegi väliseestlastega. Neile tüüpiline arrogantsus ja üleolekutunne kohalike suhtes, mis väljendus suutmatuses teha koostööd kaitseministeeriumiga ja valitsuse liikmetega, viis selleni, et suure häälteenamusega otsustas riigikogu 19. detsembril 1995 vabastada Einselni kaitseväe juhataja ametikohalt. Einseln üritas suures poliitikas jätkata, kandideerides 1999. aastal riigikokku Sinise Erakonna ja 2007. aastal Eesti Kristlike Demokraatide nimekirjas, ent ei osutunud valituks.

Hiljuti võis lehtedest lugeda, kuidas USA George Masoni ülikooli majandusprofessor Garett Jones soovitas värvata riigisektorisse välistalente. „Põrunud professori“ arvates tuleks Eesti uueks arenguhüppeks välismaalasi kaasata mitte ainult konsultantidena, vaid võtmetähtsusega ametikohtadele. Jonesi arvates võiks Eesti ettevõtlusminister olla näiteks rootslane. 

Paraku on näiteks Ukraina kogemused näidanud, et varjaagide palkamisemisest sünnib tulu asemel pigem tüli. Loodetavasti jätkub meie poliitikutel tervet mõistust, mitte kuulata kõiksuguste isemõtlejate tarkusi. Nende, nagu ka Eesti poliitikas osalemisega katsetanud väliseestlaste häda seisneb suutmatuses tunnetada kohalikke  ajaloo iseärasusi, mis ei pruugi sugugi kokku sobida lääneriikide ülikoolides õpetavate valdavalt vasakliberaalsete ja kohati eluvõõraste teooriatega. Meenutame, et mitte väga ammu olid välismaise eksperdid kategooriliselt vastu meie rahareformile ja proportsionaalsele tulumaksule. Õnneks neid kuulda ei võetud ning Eesti kroonist ja ühetaolisest tulumaksust sai edulugu.

Vabadusvõitleja Henno Arrak

25. veebruaril 2017 manalateele läinud Henno Arraku (sündinud 18.aprillil 1930) järelehüüetes on põgusalt mainitud ka tema Gulagi vangistust Kasahstani tööparanduslaagris aastail 1949–1955 karistuseks nõukogudevastaste lendlehtede levitamise eest. Samas on täiesti eiratud tema kaalukat rolli 1980ndate aastate lõpul toimunud üldrahvalikus vabadusliikumises. Üksnes 27. veebruari Postimees on pidanud vajalikuks märkida, et „Arrak on ka A. Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ I-III üks tõlkijaid (1990)“.

Esmalt mõned täpsustused Arraku Gulagi vangistuse osas. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonna I kursuse üliõpilane Henno Arrak arreteeriti julgeolekuorganite poolt Tallinnas 5. mail 1949. Koos temaga võeti vahi alla TPI majandusteaduskonna I kursuse üliõpilased Sven Neemlaid (s 1927) ja Ülo Rooma (s 1929). Noormehi süüdistati instituudis okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises 4. detsembril 1948. 24. septembril mõistis NKVD erinõupidamine Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-la, 58-10 ja 58-11 alusel Neemlaidile 10, Arrakule ning Roomale paragrahvide 58-10 ja 58-11 alusel 8 aastat vangilaagrit. Arrak vabanes vangistusest 13. augustil 1955. Rooma oli vabastatud juba 17.08.1954, Neemlaid pääses priiks 28. veebruaril 1956.

Vähestele on teada, et Arrak osales aktiivselt Hirvepargi meeleavalduse ettevalmistusel.  1987. aasta 23. augustile kavandatud Molotovi-Ribbentropi salatehingut tauniva ürituse ajutiseks peakorteriks oli kunstnikupaar Arraku ja tema abikaasa Iiris Uuki Pääskülas asuv eramu, kus viimased päevad enne miitingut varjas end ka vahistamist kartev ürituse peakorraldaja Tiit Madisson. Sealsamas maaliti miitingu tarvis loosungid, mille juures etendas peaosa Arrakute kunstiüliõpilasest poeg Karl-Hans.

1988. aasta kevadel oldi olukorras, kus 21. jaanuaril välja kuulutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku eestvedajad olid Eestist lahkunud, kohalejäänud allakirjutanud ei olnud aga selles suunas midagi ette võtnud. 1988. aasta kevade vabamates oludes otsustati jätkata sealt, kus aasta algul oli mitmesugustel põhjustel pooleli jäädud. 21. aprillil 1988 moodustud ERSP Korraldava Toimkonna 14 liikme hulka kuulus ka Arrak. Toimkonna poolt võeti kasutusele ERSP hüüdlause “Eesti eest!“, Arraku poolt kujundati selle loosungiga sini-must-valges kirjas reklaamsärk. Arusaadavalt oli Arrak ka 20. augustil 1988 Pilistveres moodustud ERSP asutajate seas.

Kunstnikust Arrak tutvustas end ka andeka publitsistina ja tõlkijana. MRP-AEG Infobülletääni veergudel ilmus tema sulest mitu Nõukogude süsteemi kuritegelikku olemust paljastavat esseed, nagu näiteks „Ohvritest ja neist teistest“ (infobülletään nr 14/1988; Kogumik MRP-AEG Infobülletään 1987-1988. –Kirjastus SEJS, Tallinn, 1988, lk 350-356), „Kas kultus, tööarmee või orjus?“ (infobülletään nr 16/1988; Kogumik…, lk 405-407.

9.-10. juulil 1988 toimus Lätis Jelgava lähistel asuvas Abragciemsi kämpingus Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste rahvuslik demokraatlike liikumiste kokkutulek, millel esinesid Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina rahvusliikumiste esindajal. Arrak pidas seal venekeelse ettekande „Что и как мы будем перестрайватся?“, mis sai teenis kuulajate tulise aplausi. Eeskeelne tõlge pealkirjaga „Kas perestroika on võimalik?“ avaldati infoblletäänis nr 22 (Kogumik…, lk 550-556)

Arraku poolt tõlgitud „Gulagi arhipelaagi“ I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud infobülletäänis nr 21. 1990. aastal avaldati tema tõlgitud Solženitsõni suurteose 1-2 osa kirjastuse Eesti Raamat poolt.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tõmbus Arrak aktiivsest poliitilisest tegevust kõrvale, jäädes endiselt ERSP liikmeks, ja keskendus loometööle.

105 AASTAT ANTS KIPPARI SÜNNIST

14. märtsil 2017 möödub 105 aastat Ants Kippari sünnist. Erinevalt enamikust välis-Eesti aktivistidest ja välisvõitluse sangaritest on Kippar siiani jäänud Eestis võrdlemisi vähetuntuks. Nii näiteks pole Kippari kohta artiklit Vikipeedias ning isegi väliseesti tegelaste leksikoniks pretendeerivatesse saiti „TLÜAR väliseesti isikud“ sisestati ta alles 2013. aastal. Ometi on just Kippar olnud Eesti vastupanuliikumise esindajaks välismaal ning ka vastupanuliikumise kõige aktiivsemaks toetajaks nii sõnades kui tegudes. 
Sündinud 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas,  kaotas ta nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa, kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal. Esimeseks töökohaks sai Eesti Vabariigi Välisministeerium, aastail 1937–1939 töötas ta sekretärina Eesti Vabariigi konsulaadis Hullis Ühendkuningriigis. Eesti okupeerimise eelõhtul, 1939–1940, oli ta ametis väliskaubanduse büroos vanemreferendina Majandusministeeriumis, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat juhatajana Tallinna Varustusametis ning selle ümberkorraldamise järel varustusosakonna juhatajana majandusdirektooriumis. 1942. aastal asus Kippar juhatama Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbürood. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal oli ta sunnitud  koos perekonnaga põgenema Rootsi.Kahel esimesel pagulusaastal töötas Kippar arhiivitöölisena Rootsi Kaupmeeste Liidus, seejärel mõned aastad pangaametnikuna. Alates 1940. aastate lõpust tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna ning majanduskonsultandina käitismajanduse küsimustes. Olles ühiskondlikult aktiivne juba iseseisvas Eestis (oli Tartu Ülikooli esinduskogu ja akadeemilise hõimuklubi juhatuse liige), jätkas ta samas vaimus  ka paguluses. Kippar osales aktiivselt Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu reorganiseerimisel, Eesti rahvusfondi aktsioonitoimkonna juhtimisel ning ajakirjandus-, kultuuri- ja üliõpilaselu organiseerimisel. Ta kuulus Rootsi Eestlaste Esindusse (REE) ja tegutses esinduse Välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehena ning esimehena. 

Erinevalt teistest välisvõitlejatest jõudis Kippar seisukohale, et seoses avaliku vastupanuliikumise tärkamisega Eestis, vajab välisvõitluse taktika põhjalikku ümberkorraldamist. Senine välisvõitlus oli keskendunud memorandumite ning apellide saatmisele asukohamaade valitsusorganitele ja meediale, mis oli väga vajalik tegevus ja mida tuli jätkata. Ent võttes arvesse uusi olusid, oli vajalik  moraalselt toetada ja ka majanduslikult abistada eestlastest poliitvange ja nende perekondi, aga samuti ka vabaduses viibivaid vastupanijaid. Selleks tuli koguda andmeid vangistatud vabadusvõitlejate ja nende perekondade kohta, luua nendega sidemed ning neid abistada, taotledes neile Amnesty Internationali ja teiste asjaomaste organisatsioonide kaitset.  

Kipparis sõnul tekkis tal poliitvange ja vabadusvõitlejaid abistava organisatsiooni loomise idee seoses Mart Nikluse vangistamisega 1976. aastal.  Kippar asus seda juhtumit uurima ja avastas, et kusagil ei olnud keskselt ja süstemaatiliselt kogutud andmeid eestlastest poliitvangide kohta. Kuna ta kuulus REEsse, alustas ta VKKK raames poliitvangide väljaselgitamist. Läände  jõudnud endistelt poliitvangide  saadud info alusel koostas ta enam-vähem täielikud poliitvangide nimekirjad.      

Kippari eestvedamisel asutati 14. veebruaril 1978 Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). EVVA seadis endale eesmärgiks nõuda Nõukogude Liidu vangilaagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate eestlastest poliitvangide vabastamist, toetada majanduslikult nende perekonnaliikmeid ja juhtida maailma avalikkuse tähelepanu okupeeritud kodumaal toimuvatele inimõiguste rikkumistele. Koostati poliitvangide nimekirju, peeti kontakte vabadusvõitlejatega, teavitati Lääne infoagentuure olukorrast Eestis. Eesti poliitvangide kaitseaktsioonide raames esitati Helsinki konverentsi järelkonverentsidele Madridis, Belgradis ja Stockholmis memorandumeid koos poliitvangide küsimust selgitava materjalidega. Inimõiguste küsimustega tegelevatele organisatsioonidele ja Lääne teabeagentuuridele vahendati informatsiooni Eestis toimunud läbiotsimistest, ülekuulamistest, arreteerimistest ja poliitilistest kohtuprotsessidest. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes otsis ja leidis kontakti Eesti avaliku vastupanuliikumisega, kujunedes vastupanuliikumise välisesinduseks ja toetusbaasiks.         

Pole siis imestada, et Kipparist kujunes KGB silmis konkurentsitult kõige vihatum pagulasaktivist, kelle mustamiseks rakendati tööle mitmeid KGB „suuri sõnameistreid“ eesotsas Mart Kadastiku (Jaak Kalju nime all) ja Mark Leviniga. Perestroika ja glasnosti edenedes võeti Kippari ründamiseks ajalehepaskvillide kõrval kasutusele ka televisiooni võimalused. Nii näiteks võttis KGB vahetult pärast Tšernobõli tuumakatastroofi ette üsnagi seninägematu sammu meelitamaks Kippar teleekraanile, et teda seal rahva ees häbistada. Selleks valiti suure vaadatavusega Eesti televisiooni saatesari „Vaatevinkel“, mida juhtis tolleaegne populaarne telenägu Mati Talvik. Televaatajate silme all valis Talvik mingi telefoninumbri, sai kiiresti Kippariga ühenduse ja pidas maha ägeda telefonikõne. (Seda dialoogi vt http://aarneruben.blogspot.com/2009/11/6-eestlast-lasti-maha-tsernobolis.html)  

Asi puudutas Kippar poolt väljaöeldud informatsiooni Tšernobõli tuumajaama taastamisele sundvärvatud ent halbade tingimuste tõttu tööst keeldunud eestlaste väidetavast mahalaskmisest. Sellekohast teavet oli Kippar saanud salajastelt sidemeestelt, kes, nagu hiljem selgus, olid KGB teenistuses. Nüüd kasutati seda ära Kippari häbiposti seadmiseks. Tõenäoliselt edastas need andmed Kipparile meremees Voldemar Holm, kes töötas Tallinn-Stokholmi laevaliinil ja oli KGB ülesandel Kippari usalduse võitnud.Paljude arvates  mõjus juhtumi ümber puhkenud kära pagulasajakirjanduses halvasti Kippari tervisele ja tõi kaasa tema enneaegse surma

Kahjuks võttis kuri vikatimees Kipparilt võimaluse olla osaline Eesti iseseisvuse taastamisel. Tema ootamatu surm 21. jaanuaril 1987 oli suureks kaotuseks tema võitluskaaslastele, kes raskustele vaatamata suutsid EVVA tegevust käigus hoida kuni selle tegevuse lõpetamiseni 1993. aastal.