Vabadusvõitleja Henno Arrak

25. veebruaril 2017 manalateele läinud Henno Arraku (sündinud 18.aprillil 1930) järelehüüetes on põgusalt mainitud ka tema Gulagi vangistust Kasahstani tööparanduslaagris aastail 1949–1955 karistuseks nõukogudevastaste lendlehtede levitamise eest. Samas on täiesti eiratud tema kaalukat rolli 1980ndate aastate lõpul toimunud üldrahvalikus vabadusliikumises. Üksnes 27. veebruari Postimees on pidanud vajalikuks märkida, et „Arrak on ka A. Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ I-III üks tõlkijaid (1990)“.

Esmalt mõned täpsustused Arraku Gulagi vangistuse osas. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonna I kursuse üliõpilane Henno Arrak arreteeriti julgeolekuorganite poolt Tallinnas 5. mail 1949. Koos temaga võeti vahi alla TPI majandusteaduskonna I kursuse üliõpilased Sven Neemlaid (s 1927) ja Ülo Rooma (s 1929). Noormehi süüdistati instituudis okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises 4. detsembril 1948. 24. septembril mõistis NKVD erinõupidamine Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-la, 58-10 ja 58-11 alusel Neemlaidile 10, Arrakule ning Roomale paragrahvide 58-10 ja 58-11 alusel 8 aastat vangilaagrit. Arrak vabanes vangistusest 13. augustil 1955. Rooma oli vabastatud juba 17.08.1954, Neemlaid pääses priiks 28. veebruaril 1956.

Vähestele on teada, et Arrak osales aktiivselt Hirvepargi meeleavalduse ettevalmistusel.  1987. aasta 23. augustile kavandatud Molotovi-Ribbentropi salatehingut tauniva ürituse ajutiseks peakorteriks oli kunstnikupaar Arraku ja tema abikaasa Iiris Uuki Pääskülas asuv eramu, kus viimased päevad enne miitingut varjas end ka vahistamist kartev ürituse peakorraldaja Tiit Madisson. Sealsamas maaliti miitingu tarvis loosungid, mille juures etendas peaosa Arrakute kunstiüliõpilasest poeg Karl-Hans.

1988. aasta kevadel oldi olukorras, kus 21. jaanuaril välja kuulutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku eestvedajad olid Eestist lahkunud, kohalejäänud allakirjutanud ei olnud aga selles suunas midagi ette võtnud. 1988. aasta kevade vabamates oludes otsustati jätkata sealt, kus aasta algul oli mitmesugustel põhjustel pooleli jäädud. 21. aprillil 1988 moodustud ERSP Korraldava Toimkonna 14 liikme hulka kuulus ka Arrak. Toimkonna poolt võeti kasutusele ERSP hüüdlause “Eesti eest!“, Arraku poolt kujundati selle loosungiga sini-must-valges kirjas reklaamsärk. Arusaadavalt oli Arrak ka 20. augustil 1988 Pilistveres moodustud ERSP asutajate seas.

Kunstnikust Arrak tutvustas end ka andeka publitsistina ja tõlkijana. MRP-AEG Infobülletääni veergudel ilmus tema sulest mitu Nõukogude süsteemi kuritegelikku olemust paljastavat esseed, nagu näiteks „Ohvritest ja neist teistest“ (infobülletään nr 14/1988; Kogumik MRP-AEG Infobülletään 1987-1988. –Kirjastus SEJS, Tallinn, 1988, lk 350-356), „Kas kultus, tööarmee või orjus?“ (infobülletään nr 16/1988; Kogumik…, lk 405-407.

9.-10. juulil 1988 toimus Lätis Jelgava lähistel asuvas Abragciemsi kämpingus Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste rahvuslik demokraatlike liikumiste kokkutulek, millel esinesid Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina rahvusliikumiste esindajal. Arrak pidas seal venekeelse ettekande „Что и как мы будем перестрайватся?“, mis sai teenis kuulajate tulise aplausi. Eeskeelne tõlge pealkirjaga „Kas perestroika on võimalik?“ avaldati infoblletäänis nr 22 (Kogumik…, lk 550-556)

Arraku poolt tõlgitud „Gulagi arhipelaagi“ I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud infobülletäänis nr 21. 1990. aastal avaldati tema tõlgitud Solženitsõni suurteose 1-2 osa kirjastuse Eesti Raamat poolt.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tõmbus Arrak aktiivsest poliitilisest tegevust kõrvale, jäädes endiselt ERSP liikmeks, ja keskendus loometööle.