Vabadusvõitleja Henno Arrak

25. veebruaril 2017 manalateele läinud Henno Arraku (sündinud 18.aprillil 1930) järelehüüetes on põgusalt mainitud ka tema Gulagi vangistust Kasahstani tööparanduslaagris aastail 1949–1955 karistuseks nõukogudevastaste lendlehtede levitamise eest. Samas on täiesti eiratud tema kaalukat rolli 1980ndate aastate lõpul toimunud üldrahvalikus vabadusliikumises. Üksnes 27. veebruari Postimees on pidanud vajalikuks märkida, et „Arrak on ka A. Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ I-III üks tõlkijaid (1990)“.

Esmalt mõned täpsustused Arraku Gulagi vangistuse osas. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonna I kursuse üliõpilane Henno Arrak arreteeriti julgeolekuorganite poolt Tallinnas 5. mail 1949. Koos temaga võeti vahi alla TPI majandusteaduskonna I kursuse üliõpilased Sven Neemlaid (s 1927) ja Ülo Rooma (s 1929). Noormehi süüdistati instituudis okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises 4. detsembril 1948. 24. septembril mõistis NKVD erinõupidamine Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-la, 58-10 ja 58-11 alusel Neemlaidile 10, Arrakule ning Roomale paragrahvide 58-10 ja 58-11 alusel 8 aastat vangilaagrit. Arrak vabanes vangistusest 13. augustil 1955. Rooma oli vabastatud juba 17.08.1954, Neemlaid pääses priiks 28. veebruaril 1956.

Vähestele on teada, et Arrak osales aktiivselt Hirvepargi meeleavalduse ettevalmistusel.  1987. aasta 23. augustile kavandatud Molotovi-Ribbentropi salatehingut tauniva ürituse ajutiseks peakorteriks oli kunstnikupaar Arraku ja tema abikaasa Iiris Uuki Pääskülas asuv eramu, kus viimased päevad enne miitingut varjas end ka vahistamist kartev ürituse peakorraldaja Tiit Madisson. Sealsamas maaliti miitingu tarvis loosungid, mille juures etendas peaosa Arrakute kunstiüliõpilasest poeg Karl-Hans.

1988. aasta kevadel oldi olukorras, kus 21. jaanuaril välja kuulutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku eestvedajad olid Eestist lahkunud, kohalejäänud allakirjutanud ei olnud aga selles suunas midagi ette võtnud. 1988. aasta kevade vabamates oludes otsustati jätkata sealt, kus aasta algul oli mitmesugustel põhjustel pooleli jäädud. 21. aprillil 1988 moodustud ERSP Korraldava Toimkonna 14 liikme hulka kuulus ka Arrak. Toimkonna poolt võeti kasutusele ERSP hüüdlause “Eesti eest!“, Arraku poolt kujundati selle loosungiga sini-must-valges kirjas reklaamsärk. Arusaadavalt oli Arrak ka 20. augustil 1988 Pilistveres moodustud ERSP asutajate seas.

Kunstnikust Arrak tutvustas end ka andeka publitsistina ja tõlkijana. MRP-AEG Infobülletääni veergudel ilmus tema sulest mitu Nõukogude süsteemi kuritegelikku olemust paljastavat esseed, nagu näiteks „Ohvritest ja neist teistest“ (infobülletään nr 14/1988; Kogumik MRP-AEG Infobülletään 1987-1988. –Kirjastus SEJS, Tallinn, 1988, lk 350-356), „Kas kultus, tööarmee või orjus?“ (infobülletään nr 16/1988; Kogumik…, lk 405-407.

9.-10. juulil 1988 toimus Lätis Jelgava lähistel asuvas Abragciemsi kämpingus Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste rahvuslik demokraatlike liikumiste kokkutulek, millel esinesid Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina rahvusliikumiste esindajal. Arrak pidas seal venekeelse ettekande „Что и как мы будем перестрайватся?“, mis sai teenis kuulajate tulise aplausi. Eeskeelne tõlge pealkirjaga „Kas perestroika on võimalik?“ avaldati infoblletäänis nr 22 (Kogumik…, lk 550-556)

Arraku poolt tõlgitud „Gulagi arhipelaagi“ I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud infobülletäänis nr 21. 1990. aastal avaldati tema tõlgitud Solženitsõni suurteose 1-2 osa kirjastuse Eesti Raamat poolt.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tõmbus Arrak aktiivsest poliitilisest tegevust kõrvale, jäädes endiselt ERSP liikmeks, ja keskendus loometööle.

105 AASTAT ANTS KIPPARI SÜNNIST

14. märtsil 2017 möödub 105 aastat Ants Kippari sünnist. Erinevalt enamikust välis-Eesti aktivistidest ja välisvõitluse sangaritest on Kippar siiani jäänud Eestis võrdlemisi vähetuntuks. Nii näiteks pole Kippari kohta artiklit Vikipeedias ning isegi väliseesti tegelaste leksikoniks pretendeerivatesse saiti „TLÜAR väliseesti isikud“ sisestati ta alles 2013. aastal. Ometi on just Kippar olnud Eesti vastupanuliikumise esindajaks välismaal ning ka vastupanuliikumise kõige aktiivsemaks toetajaks nii sõnades kui tegudes. 
Sündinud 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas,  kaotas ta nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa, kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal. Esimeseks töökohaks sai Eesti Vabariigi Välisministeerium, aastail 1937–1939 töötas ta sekretärina Eesti Vabariigi konsulaadis Hullis Ühendkuningriigis. Eesti okupeerimise eelõhtul, 1939–1940, oli ta ametis väliskaubanduse büroos vanemreferendina Majandusministeeriumis, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat juhatajana Tallinna Varustusametis ning selle ümberkorraldamise järel varustusosakonna juhatajana majandusdirektooriumis. 1942. aastal asus Kippar juhatama Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbürood. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal oli ta sunnitud  koos perekonnaga põgenema Rootsi.Kahel esimesel pagulusaastal töötas Kippar arhiivitöölisena Rootsi Kaupmeeste Liidus, seejärel mõned aastad pangaametnikuna. Alates 1940. aastate lõpust tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna ning majanduskonsultandina käitismajanduse küsimustes. Olles ühiskondlikult aktiivne juba iseseisvas Eestis (oli Tartu Ülikooli esinduskogu ja akadeemilise hõimuklubi juhatuse liige), jätkas ta samas vaimus  ka paguluses. Kippar osales aktiivselt Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu reorganiseerimisel, Eesti rahvusfondi aktsioonitoimkonna juhtimisel ning ajakirjandus-, kultuuri- ja üliõpilaselu organiseerimisel. Ta kuulus Rootsi Eestlaste Esindusse (REE) ja tegutses esinduse Välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehena ning esimehena. 

Erinevalt teistest välisvõitlejatest jõudis Kippar seisukohale, et seoses avaliku vastupanuliikumise tärkamisega Eestis, vajab välisvõitluse taktika põhjalikku ümberkorraldamist. Senine välisvõitlus oli keskendunud memorandumite ning apellide saatmisele asukohamaade valitsusorganitele ja meediale, mis oli väga vajalik tegevus ja mida tuli jätkata. Ent võttes arvesse uusi olusid, oli vajalik  moraalselt toetada ja ka majanduslikult abistada eestlastest poliitvange ja nende perekondi, aga samuti ka vabaduses viibivaid vastupanijaid. Selleks tuli koguda andmeid vangistatud vabadusvõitlejate ja nende perekondade kohta, luua nendega sidemed ning neid abistada, taotledes neile Amnesty Internationali ja teiste asjaomaste organisatsioonide kaitset.  

Kipparis sõnul tekkis tal poliitvange ja vabadusvõitlejaid abistava organisatsiooni loomise idee seoses Mart Nikluse vangistamisega 1976. aastal.  Kippar asus seda juhtumit uurima ja avastas, et kusagil ei olnud keskselt ja süstemaatiliselt kogutud andmeid eestlastest poliitvangide kohta. Kuna ta kuulus REEsse, alustas ta VKKK raames poliitvangide väljaselgitamist. Läände  jõudnud endistelt poliitvangide  saadud info alusel koostas ta enam-vähem täielikud poliitvangide nimekirjad.      

Kippari eestvedamisel asutati 14. veebruaril 1978 Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). EVVA seadis endale eesmärgiks nõuda Nõukogude Liidu vangilaagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate eestlastest poliitvangide vabastamist, toetada majanduslikult nende perekonnaliikmeid ja juhtida maailma avalikkuse tähelepanu okupeeritud kodumaal toimuvatele inimõiguste rikkumistele. Koostati poliitvangide nimekirju, peeti kontakte vabadusvõitlejatega, teavitati Lääne infoagentuure olukorrast Eestis. Eesti poliitvangide kaitseaktsioonide raames esitati Helsinki konverentsi järelkonverentsidele Madridis, Belgradis ja Stockholmis memorandumeid koos poliitvangide küsimust selgitava materjalidega. Inimõiguste küsimustega tegelevatele organisatsioonidele ja Lääne teabeagentuuridele vahendati informatsiooni Eestis toimunud läbiotsimistest, ülekuulamistest, arreteerimistest ja poliitilistest kohtuprotsessidest. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes otsis ja leidis kontakti Eesti avaliku vastupanuliikumisega, kujunedes vastupanuliikumise välisesinduseks ja toetusbaasiks.         

Pole siis imestada, et Kipparist kujunes KGB silmis konkurentsitult kõige vihatum pagulasaktivist, kelle mustamiseks rakendati tööle mitmeid KGB „suuri sõnameistreid“ eesotsas Mart Kadastiku (Jaak Kalju nime all) ja Mark Leviniga. Perestroika ja glasnosti edenedes võeti Kippari ründamiseks ajalehepaskvillide kõrval kasutusele ka televisiooni võimalused. Nii näiteks võttis KGB vahetult pärast Tšernobõli tuumakatastroofi ette üsnagi seninägematu sammu meelitamaks Kippar teleekraanile, et teda seal rahva ees häbistada. Selleks valiti suure vaadatavusega Eesti televisiooni saatesari „Vaatevinkel“, mida juhtis tolleaegne populaarne telenägu Mati Talvik. Televaatajate silme all valis Talvik mingi telefoninumbri, sai kiiresti Kippariga ühenduse ja pidas maha ägeda telefonikõne. (Seda dialoogi vt http://aarneruben.blogspot.com/2009/11/6-eestlast-lasti-maha-tsernobolis.html)  

Asi puudutas Kippar poolt väljaöeldud informatsiooni Tšernobõli tuumajaama taastamisele sundvärvatud ent halbade tingimuste tõttu tööst keeldunud eestlaste väidetavast mahalaskmisest. Sellekohast teavet oli Kippar saanud salajastelt sidemeestelt, kes, nagu hiljem selgus, olid KGB teenistuses. Nüüd kasutati seda ära Kippari häbiposti seadmiseks. Tõenäoliselt edastas need andmed Kipparile meremees Voldemar Holm, kes töötas Tallinn-Stokholmi laevaliinil ja oli KGB ülesandel Kippari usalduse võitnud.Paljude arvates  mõjus juhtumi ümber puhkenud kära pagulasajakirjanduses halvasti Kippari tervisele ja tõi kaasa tema enneaegse surma

Kahjuks võttis kuri vikatimees Kipparilt võimaluse olla osaline Eesti iseseisvuse taastamisel. Tema ootamatu surm 21. jaanuaril 1987 oli suureks kaotuseks tema võitluskaaslastele, kes raskustele vaatamata suutsid EVVA tegevust käigus hoida kuni selle tegevuse lõpetamiseni 1993. aastal.