Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Valimik artikleid,
kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust.
HEREDITAS
440 lk, illustratsioonid.
Käesoleva aasta algul jõudis lugejateni Eesti tuntuima vastupanuvõitleja, elupõlise tartlase Mart Nikluse kirjutööde ja esinemiste kogumik. Tegemist on arvult kolmanda sama autori poolt avaldatud raamatuga, mis autori sõnul „kujutab endast kolmandat osa üsnagi ebatavaliste pealkirjadega triloogiast“. Selle kaks pehmekaanelist eellast (Mind ei tapetud õigel ajal. artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992-2004. – Iseseisvus, Tartu 2004; Ma ei vaiki ikka veel. Valimik artikleid, kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust. – Hereditas, Tartu 2010) jäävad vastsele kõvakaanelisele üllitisele alla nii mahult (esimeses 127 lk, teises 256) kui ka väljanägemise poolest. Oluliseks abimeheks on ka kogumikku lõppu lisatud isikunimede register. Triloogia kõik raamatud on pühendatud „teadlase ja märtri Jüri Kuke mälestusele, kelle kallal sooritud kommunistlikke justiitskuritegusid on Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid keeldunud uurimast.
Raamatu pealkirjaks valitud Friedrich Nietzsche tsitaat ei kehti kaugeltki igaühe puhul. Ent Nikluse puhul on raske tabavamat iseloomustust välja mõelda. Nii nagu ka autori saatesõnas esitatud Myanmari (Birma) vabadusvõitleja ja Nobeli rahupreemia laureaadi (1991) Aung San Suu Kyi kuulus tsitaat: „Fear is a habit. I am not afraid.“ („Hirm on harjumus. Mina ei karda.“)
1950. aastate teisel poolel viibis Mordva eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites (poliitvangilaagrid) arvukalt eestlasi. Saksa mundris võidelnute ja metsavendade kõrval moodustasid arvuka seltskonna noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmed. Ent oli ka individuaalse vastupanu eest vangistatuid. Üheks selliseks oli 25 aastane Niklus, Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud bioloog-ornitoloog, kes oli vangilaagrisse suletud 10 aastaks (pärast vabanemist terendas ees veel 3 aastat asumist suure kodumaa kaugemates paikkondades) N Liitu kukutada üritava rahvusvahelise kodanluse abistamise eest.
Eesti poliitvangid jagunesid kahte lehte. Vanemad mehed pidasid end rahumeelselt üleval ja ootasid vabanemist, et siis eluga edasi minna. Nooremad aga igatsesid vabanedes jätkata võitlust. Esimesi hakati kutsuma lillekasvatajateks, teisi lõvilüpsjateks. Endise poliitvangi Jaan Isotamme sõnul mõtles lõvilüpsmise termini välja Enn Laanearu, ent teine Sindi mees, Jaan Sassor, kuulutas end lillekasvatajaks. Kujunes tavaks üksteiselt lõõpimisi küsida: „Noh, kas lähed lõvi lüpsma või lillekesi kasvatama?“ (Jaan Isotamm. Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid, sõnavõtte. – Ilmamaa. Tartu, 2015, lk 52)
Niklus oli muidugi lõvilüpsjate tõust. Vahest kõige tabavamalt on teda iseloomustanud kaasvang ja hilisem võitluskaaslane Priit Silla oma raamatus „Tõe karvane pool. Pajatusi ja targutusi ka «kuldsetest kuuekümnendatest»“ (2012, lk 73-74). Kogumikus kannab katkend pealkirja „Darwini vaim sündis kuivavate viltide ja puhvaikade vahel“ (lk 358). Autor on oma kangelased varustanud äratuntavate pseudonüümidega ning Niklus kannab nime „Märt“. Silla kirjutab: „Selle mehe sisse oli Looja pannud sama palju andeid kui jagas poolele linnale, lisaks veel külatäie kangust. Märt tehti pääkoolis loodusteadlaseks, samal ajal õppis ta muusikat ja klaverimängu, sai suhu mitu keelt ja hakkas vihkama ülekohut. /…/ Ta suutis koiku nurgal, kuivavate viltide ja puhvaikade vahel riidehoius /kaptjorka/ ning suviti elutsooni õues pingil tõlkida Darwini teoseid. /…/ Laagri tsensorile, poliitülemale ja teistele vastutavatele isikutele selgeks teha, kes oli Darwin, miks tema töö on tähtis ja miks Märt tema raamatuid oma keelde ümber panna püüab – see oli Heraklese vägitükk. Milleks meile mingi Darwin, meil on oma Lõssenko ja Mitšurin? /…/ Kõigi nimetatud võitluste käigus tuli Märdil aeg-ajalt nautida puhkust kartsas – kasvatusasutuse kuurordis.“
Suurtest plaanidest hoolimata said enamikust lõvilüpsjatest pärast vabanemist ikkagi lillekasvatajad. Ent mitte Niklusest. Tema jätkas võitlust, kui oli kodulinna naasnud. Koos lõvilüpsmisele truuks jäänud kaaslaste Enn Tarto, Erik Udami ja Endel Ratasega, kujunes Niklus rahvusliku vastupanuliikumine järjepidevuse kandjaks. Kõrvuti Udamiga pani Niklus aluse avalikule vastupanule 1970. aastate teisel poolel, kujunedes maailma avalikkuse silmis Eesti vastupanuliikumise sümbolkujuks. Teda on korduvalt esile tõstnud Ühendriikide president Ronald Reagan, välismeedias on Niklust tituleeritud ka Eesti Mandelaks. Erinevalt viimasest, Eesti presidenti Niklusest ei saanud. Ent siiski valiti ta okupatsioonijärgsesse Riigikokku, kus tal avanes võimalus anda oma panus iseseisvuse taastanud Eesti riikluse kujundamisse.
Ometi on nii mõnelegi tundunud Nikluse tegevus liialt epateerivana. Nii näiteks on mitmekordne Riigikogu liige ja lühikest aega justiitsministri ametit pidanud Jüri Adams võrdlemisi skeptiline Nikluse tegevuse suhtes. Jaanus Kulli toob kirjutises „Omakirjastus okupatsiooni ajal“ (Õhtuleht, 26.07.2006) ära Adamsi sõnad, mille kohaselt oli Mart Niklus, edevusehunnik ja üks produktiivsemaid nõukogudeaegse põrandaaluse kaebekirjanduse autoreid Eestis. Adams lisab, et „ükski mõistlik mees pead silmusse ei pistnud, samas tehti mõistlikkuse piires ära kõik, mida oli vaja teha, ning vahele ei jäädud“.
Adams oli üks neist, kes kuulus Enn Tarto sõpruskonda ning tegeles aktiivselt omakirjastuslike materjalide koostamise ja levitamisega. Tema oli ka vastupanuliikumise kroonika „Lisandusi mõtete vabale levikule Eestis“ esimese numbri toimetaja. Ent edasisest toimetamisest Adams keeldus ja järgnevaid kogusid pandi kokku teiste poolt. Nähtavasti polnud Adams piisavalt edev või oli enda arvates jõudnud mõistlikkuse piirini.
Erinevalt Adamsist oli Nikluse tegevus alati avalik. Võttes arvesse, et Eesti vastupanuliikumine kujutas endast tegelikult infosõda, mille eesmärgiks oli juhtida maailma avalikkuse tähelepanu Eesti okupeeritusele, oli isegi tagasihoidliku sisuga avaldus, millele oli(d) alla kirjutanud konkreetsed inimesed, kordades kaalukam kui mõne kõlava organisatsiooni varjunime taha peitunud anonüümne proklamatsioon.
Nimetada aga Nikluse avaldusi üleolevalt kaebekirjanduseks, tundub paremal juhul ülekohtusena. Tegelikult olid ametnike omavoli vastu protesteerivad kaebekirjad ainuke tõhus viis omavoli ülbete ja korrumpeerunud võimuesindajate ohjeldamiseks. Olgu märgitud, et seda kasutasid agaralt ka poliitvangid ujutades kõiksugu riigiasutused üle oma kaebustega. Neil avaldustel ja kaebustel ei pruukinud küll olla avaldaja jaoks positiivset tulemust (ime küll, mõnikord siiski oli!), kuid ametnike jaoks olid need väga ebameeldivad ja tülikad. Esiteks tuli igale kaebusele anda kirjalik vastus. See aga nõudis mugavustsoonist välja ronimist. Teiseks tingis kaebus ülemuste tähelepanu kaebuse objekti suhtes, millega võis kaasneda ka ametkondlik juurdlus. Ning siis võis igasuguseid asju välja tulla. Endise riigiametnikuna võin kinnitada, et ka tänases Eestis peaksid inimesed julgemalt esitama kaebusi ametnike võimutsemise või korruptsiooniilmingute kohta. Tänapäeval võimalus abiks võtta ka meedia ja sotsiaalvõrgud.
Hoopiski enam on olnud Nikluse tegevus ja pelgalt tema olemasolu pinnuks silmas endistele kommunistele-kollaboratsionistidele, kunagistele represseerijatele ja nende poolt kujundatud mentaliteeti kandvale võimuladvikule. Ega ilmaasjata ei ole Niklus siiamaani Tartu aukodanik, teda on selleks esitatud juba 18. korda (!). Miks teda küll õigel ajal ei tapetud, miks ta ei emigreerunud!
Õigluse nimel tuleb siiski tunnistada, et Eesti Vabariik on Niklust pisukesel määral isegi tunnustanud. President Meri on teda 2006. aastal autasustanud Valgetähe II klassi teenetemärgiga. Aastal 2004 tähistas Tartu avalikkus kahe personaalnäitusega tema 70. sünnipäeva. Kümme aastat hiljem, septembris 2014 tähistati tema 80. sünnipäeva konverentsiga Tartu Linnamuuseumis ning konverentsi ja ulatusliku näitusega Tartu Ülikooli raamatukogus.
Ent nagu prohvet mujalmaal, on ka Niklus pälvinud enam tunnustust võõraste käest. Nii on teda autasustatud Kanada Eestlaste Kuldteenetemärgi, Balti-Ameerika Vabadusliiga (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna, Eesti Vabadusvõitlejate Michigani Ühingu Kuldrinnamärgi, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III järgu teeneteristi, Horvaatia Poliitvangide Liidu teenetemärgi, Leedu Vabariigi Suurvürst Gediminase III järgu ordeni, Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühingu juubelimedali ja Ungari Vabariigi teenetemärgiga. 1992. aastal oli ta New Yorgis peetud kuuendate ülemaailmsete Eesti päevade (ESTO-92) üheks kolmest aupatroonist.
Selle pika sissejuhatuse järel oleks paslik ka raamatu poole pöörduda. Kogumik koosneb kümnest osast. Neist esimeses mälestatakse Jüri Kukke. Järgnevas on juttu represseerijatest ja nende „süütusest“. Siin figureerib staarina endine Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, kelle poolt toime pandud nurjatusi on kajastatud lausa 33 leheküljel. Peatükk „Artikleid ja kõnesid“ sisaldab kirjutisi ja sõnavõtte vastupanuvõitluse ja tänapäeva Eesti murede teemal. Mälestuste osas on kõrval akadeemik Andrei Sahharovi, vangistuse surnud ukrainlasest poeeti Vassõl Stussi, Erik Udami kõrval meenutatud ka antropoloog Juhan Auli ja ajaloolast Vello Helki. Laiemale üldsusele vähem tuntud valdkondadest on kogumikus oma koha leidnud ka võõrkeeled ja muusika Nikluse elus. Juttu on ka erialasest tegevusest. Pealkirja all „Darwiniana“ on ära trükitud ka katkendid suurmehe kirjatööde tõlgetest, samuti kirjeldused karidest Darwini peateose trükki jõudmise teel. Väärika koha on leidnud ka Nikluse poolt eesti keelde ümber prantsuse XIV sajandi mõtleja Étienne de La Boétie (1530–1563) traktaadi „Arutlus vabatahtlikust orjusest“. Seda võib mingil määral pidada võtmetekstiks Nikluse maailmamina lahtiseletamisel. Olgu märgitud, ka selle teose tõlkimist alustas Niklus Mordva vangilaagris.
Vaatamata auväärsele eale on Niklus endiselt ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivne, hoiab igapäevaelusündmustel hoolikalt silma peal ning paljastab halastamatult kõiksugu parteisid vahetavaid poliitilisi seiklejaid, tuulenuusutajaid, puise pioneerijuhi stiilis Brüsselile raporteerijaid, rahva vara riisuvaid ja laiaks löövaid parasiite, peavoolumeedia tõeväänajaid ning muid tegelinskeid, kelle sahkerdamisi ei suuda üliterava õiglusemeelega vastupanuliikumise veteran taluda. Kõik see annab lootus arvata, et võime oodata lisa käesolevale kogumikule.
PS
Käesolevaga kasutan juhust ära õiendada enda kohta käiva ebatäpsuse. Kirjutises „GULAG ja kirjandus“ (lk 72) väidab Niklus, et minu uurimust „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus“ ei ole avaldatud. Tegelikult on see ilmunu digiraamatuna 2013 aastal ja huviline saab sellega tutvuda aadressil
http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/21974. Kes aga eelistab vanamoodsat lugemisviisi, nende jaoks on minu kodulehel saadaval ka raamatu pdf versioon.
