Antanas Terleckas |
Balti apell ehk neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu
kodaniku avalik märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa
DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada
Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need
allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide
iseseisvus oli ajastatud avalikustada MRP 40. aastapäeval 23. augustil 1979.
Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla endised
poliitvangid Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines
sellega veel viis vene dissidenti, nende seas akadeemik Andrei Sahharov. Tagantjärele
liitusid sellega veel ka mõned eestlased, nagu Gulagi vangistuses hukkunud
Tartu teadlane Jüri Kukk, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo. Balti apell avaldati välisajakirjanduses ja levis NSV Liidus laialdaselt omakirjastuslikul
teel. Balti apelli otsese tulemusena võttis Euroopa Parlament Otto von
Habsburgi algatusel 13. jaanuaril 1983
98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni,
milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ning
nõuti nende iseseisvuse taastamist.
Terleckasele läks Balti apell maksma 8 aastat vangistust.
30. oktoobril 1979 arreteeriti ta KGB poolt ja mõisteti Leedu NSV Ülemkohtu
poolt kolmeks aastaks vangi ja viieks aastaks asumisele. Ta kandis vangistust Permi
oblastis asuvas „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ vangilaagris BC 389/36, kus
allakirjutanul oli au temaga isiklikult tutvuda. Asumisele saadeti Terleckas Magadani oblastisse. Temaga koos kohtu all
olnud Julius Sasnauskasele mõisteti viis aastat asumist.
Terleckas sündis 9. veebruaril 1928 väiketalupoja peres. 1949.
aastal lõpetas Vilniuse kaubandustehnikumi. Õppis Vilniuse Ülikooli
majandusteaduskonnas. 1954-1957 töötas NSVLi Riigipanga Leedu filiaalis
krediidiinspektorina, Vilniuse Linnavalitsuse juhataja asetäitjana ja õppis Leedu
NSV TA Majandusinstituudi aspirantuuris.
Nagu ülalpool öeldud, liitus Terleckas
vastupanuliikumisega väga noorelt. Nii nagu Niklus, Tarto, Udam ja Ratas olid
Eesti vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, oli seda ka Terleckas Leedu
vastupanuliikumises. Esimest korda arreteeriti ta 17-aastaselt 1945 süüdistatuna
põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni kuulumises. Teistkordselt arreteeriti
Terleckas 1957. aastal ja mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest neljaks
aastaks Irkutski oblasti Taišeti vangilaagrisse.
Viimasest vangistusest vabanenuna naasis ta Leetu 1987.
aastal osales innukalt Leedu vabanemisliikumises. Lisaks aktiivsele
poliitilisele ja ühiskondlikule tegevusele oli ta viljakas publitsist ja mitme
raamatu autor.
Eesti Vabariigi presidendi 16. mai 2013 otsusega omistati Terleckasele kui ka Sasnauskasele Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk.
Artikkel avaldati 16. veebruari 2023 Postimehe veebiväljaandes.