Noppeid vastse TA presidendi okupatsioonivõimuvastasest tegevusest

Üsna vähe on olnud juttu sellest, et 28. jaanuaril 2015 Teaduste Akadeemia presidendiks inaugureeritud Tarmo Soomere valmistas oma noorpõlves KGBle suurt peavalu. Kokkuvõtvalt on sellest juttu vastupanuliikumise kroonikas („Tarmo Soomere juhtum.“ – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis IV kd, XXIII kogu 1986, Stockholm, 1988, lk 753-757). Ilmselt kirikuringkondadest pärit kirjutisest selgub, et usklikust perest pärit Soomere tegutses tudengipõlves aktiivselt kirikutöös. Astunud 1974. a pärast Kohila Keskkooli kuldmedaliga lõpetamis TRÜ matemaatikateaduskonda, lülitus ta aktiivselt ülikoolis õppivate noorte kristlaste tegevusse. Eri teaduskondade noored kogunesid ühiselamutes vestlusõhtutele, kus arutleti teoloogiliste ja kristliku elu probleemide üle, kuulati muusikat, loeti ja vahetati kirjandust jne. Kristlike noorte tegevus hakkas tõsiselt häirima tudengkonna ideoloogilise puhtuse eest seisvat KGBd ning seltskond aeti laiali. Eestvedajatest heideti juuraüliõpilane hilisem pastor, poliitik ja ärimees Illar Hallaste ülikoolist välja ning Tarmo Soomere saadeti õppima Moskva Riikliku ülikooli matemaatikateaduskonda.

1978. a alates toimusid kristlike noorte kokkutulekud Häädemeestel, kus teenis tollal pastorina Villu Jürjo. Kokkutulekute sisu kajastati käsikirjalistes Soomere poolt koostatud ülevaateajakirjades ECCE, kus käsitleti ühtlasi mitmeid kirikuelu päevaprobleeme ja kitsaskohti ning pakuti võimalikke lahendusi.  

1979. a algas Soomere eestvedamisel kristliku suvemaleva tegevus. Eesmärgiks oli  organiseerida remonttöid Eesti kirikute, palvemajade ja pastoraalide juures. Malevagrupid koosnesid peamiselt Usuteaduste Instituudi (UI) üliõpilastest. Samal ajal algas muusikaürituste korraldamine Soomere poolt, kus lisaks vaimuliku sisuga muusika lintide ja plaatide kuulamisele, muusika sisu tutvustamisele ja selgitamisele, oli sobiv kirjanduslik vahelugemine ning alati ka algus- ja lõpupalve (milliseid tegevusi kirikus ilma jutluseta nimetatakse vespriteks). Taolisi õhtuid korraldati aastail 1979-84 üle kogu Eesti, aastail 1982-84 igal esmapäeval Tallinnas Pühavaimu kirikus, kuni need keelati koguduse juhatuse poolt alates 1984. a maist seoses Jan Kõrbi kriminaalasjaga.

Moskvas õppimise ajal tõi Soomere tuttavate palvel Eestisse seal müügil olevaid ladina tähestikuga kirjutusmasinaid, nii uusi kui komisjonikauplustest ostetuid. Ladina tähestikuga kirjutusmasinaid oli Eestis pea võimatu osta, küll aga oli saada kirillitsas masinaid. Seevastu Moskvas oli olukord vastupidine. Nii käisid venelased hankimas kirjutusmasinaid Tallinnast ja eestlased omakorda Moskvast või Leningradist.

Lisaks sellele Soomere organiseeris UI-le õppekirjanduse, EELK käsikirjalise kogumikku „Teoloogiline kogumik", pastorite poolt tõlgitud teoloogiliste ja kirikutöös otseselt vajaliku kirjanduse trükkimist ja levitamist müügi või vahetuse teel. Sageli toimetati seda EELK Konsistooriumi ruumes UI õppesessioonide ajal õppejõudude teadmisel ning tunnustamisel.  Muuhulgas organiseeris Soomere ka Uku Masingu tööde omakirjastuslikku väljaandmist.

14. mail 1984 seoses Soomere koolivenna Jan Kõrbi kriminaalasjaga tegi KGB Soomere kodus Kohilas läbiotsimine. Seda juhtis KGB major Anto Ots. Kõrbi asjus kuulati Soomeret KGB poolt viis korda üle. Teda kahtlustati Stockholmi Jüri Linale saadetava materjali edastamisele kaasaaitamises ja kogumises, piiblite hankimises Münchenist, valuutatehingutes jne. KGB andmetel olevat Lina oli loonud salajase ühenduskanali Eestisse, mille kaudu peamiselt Eestit külastavate turis­tide ning Tallinna-Helsingi liinil kurseeriva praamlaeva Georg Ots meeskonnaliikmete abil käis kirjanduse ja info vahetus Eestis elavate kontaktisikutega. Üheks tema kontaktisikuks oli ülaltoodud määruse järgi priimabaleriini Kaie Kõrbi vend Jan Kõrb, kelle KGB 14. mail 1984 selle tegevuse eest arreteeris. 19. märtsil 1985 toimunud kohtuprotsessil mõisteti Kõrb ENSV Ülemkohtu poolt nõukogudevastase tegevuse eest neljaks aastaks range režiimiga parandusliku töö kolooniasse ühes asumisele saatmisega neljaks aastaks. Kohtu erimäärusega eraldati Soomere materjal Kõrbi toimikust täiendavaks uurimiseks.

Ligikaudu kolmveerand aastat hiljem, ühel 1986. a jaanuari lõpupäeval ilmus KGB  alampolkovnik Valter Kreitsmann Soomere töökohta ENSV Teaduste Akadeemia Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakonda ja sõidutas Soomere Lai tn 40 asuvasse KGB hoonesse. Seal toimus üle kaheksa tunni kestnud jutuajamine, milles osales Lev Kuzmitši nime all esinenud Moskvast pärit KGB töötaja, kelle tõttu toimus keskustelu vene keeles. Soomerele näidati esmalt tema "isiklikku toimikut" ja hakati sealt ette lugema katkendeid. Toimik sisaldas materjale umbes kümne aasta kohta, mil Soomere isik on olnud KGB huviorbiidis. Kreitsmann tegi teatavaks, et Tarmo Soomere pikemaajaline tegevus on kvalifitseeritav ENSV KrK järgmiste paragrahvidega: spekulatsioon, keelatud tööndusega tegelemine suures ulatuses palgatööjõu kasutamisega; riigi vara (pisi)riisumine ning nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate ja teadvalt valede väljamõeldiste levitamine.

Oma väite kinnitamiseks hakkas Kreitsmann toimikust ette lugema lõike toimikutes olevatest seletuskirjadest. Ilmnes, et 1985.a varasuvest oktoobrini oli Kreitsmanni kutsel KGBs „vestlemas" käinud 51 inimest, kelleks olid valdavalt kirikuõpetajad ja UI üliõpilased. 30 neist kirjutasid seletuskirjad. Vaid tosin väljakutsutuist pidasid vajalikuks Soomerele mainida oma jutulkäimistest. Teada on järgmiste vestlemas käinute nimed: aseõpetaja ja UI üliõpilane Peeter Karma, aseõpetaja ja UI üliõpilane Üllar Kask, õpetaja Illar Hallaste, jutlustaja ja UI üliõpilane Jüri Bärg, endine õpetaja Kalle Lindi, Konsistooriumi peasekretäri abi Tiit Pädam, Konsistooriumi köitja P. Randman, Pühavaimu koguduse juhatuse esimees, Konsistooriumi ametnik Gustav Kivirand, õpetaja, assessor, dotsent Jaan Kiivit, filoloog Uno Schultz, kooliõpetaja ja masinakirjutaja Helgi Männik, muusika üliõpilane Maris Vallsalu, Tartu Riikliku Ülikooli vanem õpetaja Krista Soomere jt.  

Nendest seletuskirjadest koorusid välja ka Soomerele esitatud süüdistused:

• spekulatsioon: kirjutusmasinate hulgaline (umbes 100 tk) ostmine ja müümine jaehinnast kallimalt. Soomere põhjendas, et kõrgem hind pidi tasuma sõidukulud ja muud toomisega seotud kulutused.
• keelatud tööndus: palgatööjõu kasutamine käsikirjaliste (masinakirjas ja kserokoopiatena) teoste paljundamisel, paljundamise vaheltkasuga organiseerimine, nende toodete hulgaline müük (seletuskirjades olid toodud konkreetsed näited: pealkirjad, hinnad, ostu-müügiajad, tiraažid). 
•  riigivara pisiriisumine: selle kinnituseks oli üks seletuskiri, mille kirjutaja väitis valge paberi kõrvale toimetamist Soomere poolt (tollases hinnas 30 rbl eest, umbes 150 kg). 
• nõukogudevastase laim: selleks peeti 8 numbri omakirjastusliku ajakirja ECCE  toimetamist, Rumeenia luteri kiriku pastori Richard  Wurmbrandti mälestusteraamatut 14st vanglas veedetud aastast (eestik. tõlkes),  ning Anatoli Martšenko raamatu „Na každom listke" („Iga lehe peal") fotokoopiat originaalist.

Järgnevalt püüdis Kreitsmann saada andmeid mitmesuguste EELK siseelu probleemide ja inimeste kohta. Ta nimetas kirikusisest „paha liikumist", mis seisnevat suhete loomises Leedu Katoliku Kirikuga. Selle liikumise liidrina nimetas Kreitsberg Torma koguduse õpetajat Illar Hallastet, toetajate-tegijatena Räpina õpetajat Andres Põder’it ning Urvaste õpetajat Villu Jürjot. Soomerele jäi mulje, et kõige „plahvatusohtlikumaks" peeti kirikus praegu Jürjot, kellelt võiks karta kõiksuguseid "ettenägematuid ektsesse". Kreitsmann küsis ka, mida T. Soomere peab „Harri Mõtsniku kuritegude ajendiks". (Mõtsnik arreteeriti KGB poolt 3. aprillil 1985 ja mõisteti 5. oktoobril 1985 süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. 29. märtsil 1986 vabastati Mõtsnik armuandmispalve põhjal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse alusel karistuse kandmisest.)

Lõppkokkuvõttes kästi Soomerel kirjutada seletuskiri, milles nõuti hinnangut oma tegevuse kohta. T. Soomere väitis, et ta peab tehtut EELKle vajalikuks ning ei näe siin vastuolu seaduste ja nõukogude riigikorraga. Ta lisas, et on kristlasena tegutsenud oma paremal äratundmisel, tehes talle sobivat tööd.

Seejärel kutsuti kohale KGB esimees Karl Kortelainen, kes tutvunud Soomere seletuskirjaga,  esitas venekeelsel blanketil trükitud hoiatuse, mis hõlmas kolme kriminaalkoodeksi paragrahvi eelpool loetletuist: spekulatsioon, keelatud tööndusega tegelemine suures ulatuses palgatööjõu kasutamisega ning nõukogudevastane laim. Soomere andis hoiatusele allkirja ja tal lasti minna. Ilmselt ei kuulunud KGB plaanidesse uue märtri loomine.

Lahkus Tartu vaimu viimane mohikaan

Paari viimase aasta jooksul on vikatimees viinud manalasse kolm meest, kes kehastasid endast kuulsat Tartu vaimu. 4. juulil 2013 lahkus meie hulgast muusik, näitleja ja poeet Aleksander Müller, kes oli tartlastele üldtuntud Mülleri Sassina. Ligikaudu aasta hiljem, 2. juunil 2014, suri raske haiguse tagajärjel teine Tartu legend – endine poliitvang, poeet, tõlkija, toimetaja ja esseist Jaan Isotamm. Ka temal oli oma pseudonüüm, Johnny B., mis pärines möödunud sajandi kuldsetest kuuekümnendatest, mil vastselt Mordva poliitvangilaagrist vabanenena sai temast kurikuulus mässumeelne luuletaja ja boheemlik arvamusliider Taaralinnas. Ning läks sellest kuulsast kolmikust manalateele kunstikoguja, boheemlase ja elukunstniku Matti Miliuse süda. See juhtus ööl vastu 3. juunit Tartu Ülikooli kliiniku õendusosakonnas ravil viibinud, kus Miliust üritati ravida pärast temaga juhtunud rasket õnnetust.

Kõik nii Tartus kui ka mujal üldtuntud isikut surid pea täpselt aastase vahega. Mülleri ja Isotamme hiilgeaeg oli „kuldsed“ kuuekümnendad, millele järgnes rahulikum kulgemine. Müller jaoks oli selleks lahkumine teatrilavalt ja sukeldumine boheemlaslikesse elulainetesse, milles olid kesksel kohal musitseerimine ja luuletamine. Isotamme tõmbus 1975. aastal ootamatult sisepagulusse, tegi lõpu boheemielule ühes sellega kaasnevale ohjeldamatule vägijookide pruukimisele, loobus luuletamisest ning piiras otsustavalt oma suhtlusringi. Tema enda sõnul oli kõigi selle juures kõige tõhusamaks mooduseks küllatulnud (jooma)sõpradelt pudeli äravõtmine ja tühjakskallamine. Ja sellistel sõprusel oligi kiire lõpp. Välise epateerimise asemel keskendus Isotamm eneseharimisele ning kujunes autodidaktina pädevaks asjatundjaks nii kultuuri kui ka ühiskonnaasjade küsimuses. Vaatamata välise aplombi taandumisse jäid kõik kolm kindlalt edasi Tartu vaimu kandjaiks.

Võrreldes kahe kaaslasega ei muutunud Miliuse elus suurt midagi. Nagu ta alustas Eesti ja naabermaade kunstnikelt piltide „kerjamisega“ oma kunstikogu loomist, nii jätkus see kuni tema viimaste päevadeni. Okupatsiooni aegu oli ta võimude poolt põlu all ja ametlike kunstiringkondade poolt põlatud ja tõrjutud, tüüp, kellega vanemad hirmutasid lapsi, et neist sellist ei saaks. Ametlikule tõrjutusele vaatamata õnnestus Miliusel siiski oma kogus leiduvatest taiestest mõned näitused korraldada, kus tuli ette ka seoses ülemeelikute etteastetega miilitsaga tegemist teha. Samuti organiseeris ta mõne Moskva, Riia või mõne kaugema nonkonformistliku kunstniku näituse korraldamise Eestis.

Nii Mülleril, Isotammel ja Miliusel oli arvukas austajaskond, kes koosnes nende ümber groupidena keerlevatest noortest plikadest ja neid noolivatest kultuurihuvilistest noormeestest. Mülleri kodust ja Isotamme valvuriputkast kujunesid omamoodi salongid, kus lisaks mainitud noorsoo esinejatele või sageli kohata endale kultuuri- või teaduse vallas nime teinud isikuid, usuaktiviste, aga ka vastupanuliikujaid. Mülleri salongi domineerid muusika ja poeesia, Isotamme juures aga arutati kultuuri- ja ühiskonnaelu probleeme ning vahetati kõiksugu põrandaalust kirjandust. Milius ei saanud oma kodus salongi pidada, tema teiseks koduks oli Werneri ja ülikooli kohvikud, hiljem aga Püssirohukelder.

Ka Mülleri ja Isotamme peale ei vaadanud võimud kuigi leebe pilguga. Esimesel tuli aeg-ajalt maadelda  esinemis- ja avaldamiskeeldudega, teine aga kuulutas avalikult, et tunne mingit vajadust oma loomingu avaldamiseks ametlikes väljaannetes. Tema jaoks oli kanaliks omakirjastus.

Omakirjastus üldiselt, aga iseäranis luule- ja kunstialmanahhid olid ka Miliuse suureks kiindumuseks. Neid paljundas ja levitas ta lausa palavikulise innuga. Ning pani ka ise käed külge andes 1973. aasta detsembris  käsikirjalise almanahhi Karjamaa. Lisaks sellele paljundas ta oma päevinäinud kirjutusmasinal suus tossava piibu vine sisse mässituna mitmesugust religioosset kirjandust, mis tõi lisa kasinale valvuripalgale. Vastupanuliikumise kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis paljundas ta aga tasuta. Selliste asjadega tegelemine tõi kaasa esimese kohtumise KGBga ning sestpeale oli Matti tšekistide huviorbiidis kuni KGB tegevuse lõpetamiseni. Tema oli KGBle ka suhteliselt lihtne kunde. Suheldes nii Eestis kui väljaspool kõiksugu mitteformaalidega ja undergraundi esindajatega, levitades ja paljundades omakirjastuslikke väljaandeid ning võimude poolt keelatud trükiseid, oli tema ümber sebivatel agendikestel üsna hõlbus Matti kohta oma isandatele ettekandeid koostada, temalt pabereid näpata ja neid KGBsse toimetada, et niiviisi oma juudaseekleid teenida. Nuhke aitas ka Miliuse usaldav iseloom ja kergeusklikkus. Inimeste korralikkusse uskumise eest pidi Milius ka hiljem kannatama. 12.8.2004 Eesti Ekspressi andmetel võttis Tartu meditsiinikooli tudeng Ene Künnap (TRÜ professori Ago Künnapi abikaasa) 1997. ja 1998. aastal Hoiu- ja Hansapangalt õppelaenu kokku 23 000 krooni. Milius oli üks kahest käendajast. Kuna Künnap jättis laenud tagastamata,  mõistis neli aastat hiljem Tartu Maakohus võla koos intresside ja kohtukuludega kõigilt kolmelt käendajalt välja. Miliuse pangaarve pandi lukku, muuhulgas rekvireeriti suurem osa 15 000st kroonist, mille Miliuse kunstikogu ära ostnud riik talle kord kvartalis üle kandis.

Tõsisem kokkupuude KGBga oli Matil 1979. aasta kevad-suvel, kui talle tehti Tartu KGB ülema Heino Vallneri poolt kirjalik hoiatus omakirjastusliku ajalehe Poopäevaleht levitamise ja sellesse materjalide andmise eest. Samal põhjusel sai hoiatuse ka Isotamm ja veel kaks inimest.

Näitustega seotud ettevõtmised tõid kaasa ka sekeldusi miilitsaga. 1983. aasta mais korraldas häppeningi TRÜ raamatukogu ees asuvas purskkaevus, kus suplesin trussikutes ja ajaloolase Rein Helme vestis, mille eest sai 30 rubla trahvi pisihuligaansuse eest. Kolm aastat hiljem tuli Miliusel aga seista kohtulaua ees ja taas huligaansuse süüdistusel. Talle sai saatuslikuks kunstikogumisega seotud episood. Nimelt õnnestus Miliusel kunstnik Andrus Kasemaalt välja nuiata kaks suureformaadilist maali. Tartu Kunstnike majast toimunud Kasemaa sünnipäevalt oma saagiga, enne kui kunstnik jõuaks ümber mõtelda, minema kiirustanud Miliusel lõppes aga jaks otsa ja ta otsustas ühelt autoomanikult abi paluda. Viimane aga keeldus maale mõnesaja meetri kaugusel Kastani tänaval asuvasse koju viimast. Napsine Milius sattus sellest raevu ja lajatas paar rusikahoopi auto katuse pihta. Autoomanik, kelleks osutus keegi füüsikainstituudi töötaja, esitas tema peale miilitsasse kaebuse. Tartu linnakohus mõistis Miliusele üheaastase vabaduskaotuse üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Õnneks ei tulnud tal trellide taha minna. Milius kaebas kohtuotsuse edasi ja saavutas tunduvalt leebema karistuse – 6 kuud paranduslike töid oma töökohas ühes 20% töötasu kandmisega riigituludesse. Kriminaalsele minevikule vaatamata oli Milius kuni surmani IRL liige, ilma et sest oleks mingit tüli tõusnud. 

Kõigi kolme Tartu vaimu kandja lõplik areenilt taandumine seotud turumajandusega, mil leidis aset drastiline pööre inimeste väärtushinnangutes. See taandumine ei tähendanud siiski nende haihtumist tundmatusse, vaid nende kardinaalset rollimuutust Tartu seltskonnas. Tegelikult suutsid endise aja seltskonnaelu suurkujudest oma positsiooni säilitada olid rokkmuusikud ja mingil määral teleseriaalide näitlejad. Ülejäänud kultuurikorüfeede degradeerumine vene aja kõrgeid honorare taganutvateks tähtsusetuteks lihtsurelikeks oli laviinitaoliselt kiire. Rahva lemmikute kohad hõivasid edevate uurikaste kõrval nn mõttetud kuulsused, nagu Farmi-Gabrieli, Baari-Madise või Vändra-Aveli staarid ja Mihkel Raua tüüpi telekehkenpüksid.

Ei saa kaugeltki väita, et Müller, Isotamm ja Milius oleks uuel ajal kuidagi ise alla käinud. Müller sai avaramad lavavõimalused, Isotammest sai ajakirja Akadeemia ajaloo- ja sotsiaalvaldkonna toimetaja ning Milius jätkas täitraavis oma senist tegevust. Küll aga muutus nende roll ja tähendus ühiskonnas üsna väheütlevaks ning vähestele oluliseks. Et kodumaisel kuulsuste parnassil neile kohta ei olnud, ei ütelnud suurele osale noortest need nimed midagi. Ja see käib isegi akadeemilisele noorsoole. Üheks küljest võib seda seletada kõrghariduse taseme üleüldise langusega, mis toodab massiliselt eluvõõraid lapsajakirjanikke ja ninakaid ent piiratud silmaringiga ametnikke. Olgu selle kohta toodud üks näide. Mõni aasta tagasi Saaremaal ühes seltskonnas viibides sain paraja jahmatuse osaliseks. Nimelt ei olnud üks TÜ ajakirjandustudeng, kes praegu on ametis Eesti Päevalehes, midagi kuulnud Linnart Mällist! Eks ta ole.

Ja kuidas on lugu Tartu vaimuga. Eks seda kanna edasi Jaan Muna. Aga ka Sirbi ülevõtmise aktsioonis lausrumalusega silma paistnud ja selle eest reformarite tagatoa poolt riigikogust Tartu linnapeaks pagendatud Urmas Klaas.

Ah, jaa. Veel on olemas ka Hannes Varblane. Aga temal ka tema pole endist sära. Nii et ikka Muna ja Klaas.