Laupäev, 6. juuni 2015

Lahkus Tartu vaimu viimane mohikaan

Paari viimase aasta jooksul on vikatimees viinud manalasse kolm meest, kes kehastasid endast kuulsat Tartu vaimu. 4. juulil 2013 lahkus meie hulgast muusik, näitleja ja poeet Aleksander Müller, kes oli tartlastele üldtuntud Mülleri Sassina. Ligikaudu aasta hiljem, 2. juunil 2014, suri raske haiguse tagajärjel teine Tartu legend – endine poliitvang, poeet, tõlkija, toimetaja ja esseist Jaan Isotamm. Ka temal oli oma pseudonüüm, Johnny B., mis pärines möödunud sajandi kuldsetest kuuekümnendatest, mil vastselt Mordva poliitvangilaagrist vabanenena sai temast kurikuulus mässumeelne luuletaja ja boheemlik arvamusliider Taaralinnas. Ning läks sellest kuulsast kolmikust manalateele kunstikoguja, boheemlase ja elukunstniku Matti Miliuse süda. See juhtus ööl vastu 3. juunit Tartu Ülikooli kliiniku õendusosakonnas ravil viibinud, kus Miliust üritati ravida pärast temaga juhtunud rasket õnnetust.
Kõik nii Tartus kui ka mujal üldtuntud isikut surid pea täpselt aastase vahega. Mülleri ja Isotamme hiilgeaeg oli „kuldsed“ kuuekümnendad, millele järgnes rahulikum kulgemine. Müller jaoks oli selleks lahkumine teatrilavalt ja sukeldumine boheemlaslikesse elulainetesse, milles olid kesksel kohal musitseerimine ja luuletamine. Isotamme tõmbus 1975. aastal ootamatult sisepagulusse, tegi lõpu boheemielule ühes sellega kaasnevale ohjeldamatule vägijookide pruukimisele, loobus luuletamisest ning piiras otsustavalt oma suhtlusringi. Tema enda sõnul oli kõigi selle juures kõige tõhusamaks mooduseks küllatulnud (jooma)sõpradelt pudeli äravõtmine ja tühjakskallamine. Ja sellistel sõprusel oligi kiire lõpp. Välise epateerimise asemel keskendus Isotamm eneseharimisele ning kujunes autodidaktina pädevaks asjatundjaks nii kultuuri kui ka ühiskonnaasjade küsimuses. Vaatamata välise aplombi taandumisse jäid kõik kolm kindlalt edasi Tartu vaimu kandjaiks.
Võrreldes kahe kaaslasega ei muutunud Miliuse elus suurt midagi. Nagu ta alustas Eesti ja naabermaade kunstnikelt piltide „kerjamisega“ oma kunstikogu loomist, nii jätkus see kuni tema viimaste päevadeni. Okupatsiooni aegu oli ta võimude poolt põlu all ja ametlike kunstiringkondade poolt põlatud ja tõrjutud, tüüp, kellega vanemad hirmutasid lapsi, et neist sellist ei saaks. Ametlikule tõrjutusele vaatamata õnnestus Miliusel siiski oma kogus leiduvatest taiestest mõned näitused korraldada, kus tuli ette ka seoses ülemeelikute etteastetega miilitsaga tegemist teha. Samuti organiseeris ta mõne Moskva, Riia või mõne kaugema nonkonformistliku kunstniku näituse korraldamise Eestis.
Nii Mülleril, Isotammel ja Miliusel oli arvukas austajaskond, kes koosnes nende ümber groupidena keerlevatest noortest plikadest ja neid noolivatest kultuurihuvilistest noormeestest. Mülleri kodust ja Isotamme valvuriputkast kujunesid omamoodi salongid, kus lisaks mainitud noorsoo esinejatele või sageli kohata endale kultuuri- või teaduse vallas nime teinud isikuid, usuaktiviste, aga ka vastupanuliikujaid. Mülleri salongi domineerid muusika ja poeesia, Isotamme juures aga arutati kultuuri- ja ühiskonnaelu probleeme ning vahetati kõiksugu põrandaalust kirjandust. Milius ei saanud oma kodus salongi pidada, tema teiseks koduks oli Werneri ja ülikooli kohvikud, hiljem aga Püssirohukelder.
Ka Mülleri ja Isotamme peale ei vaadanud võimud kuigi leebe pilguga. Esimesel tuli aeg-ajalt maadelda  esinemis- ja avaldamiskeeldudega, teine aga kuulutas avalikult, et tunne mingit vajadust oma loomingu avaldamiseks ametlikes väljaannetes. Tema jaoks oli kanaliks omakirjastus.
Omakirjastus üldiselt, aga iseäranis luule- ja kunstialmanahhid olid ka Miliuse suureks kiindumuseks. Neid paljundas ja levitas ta lausa palavikulise innuga. Ning pani ka ise käed külge andes 1973. aasta detsembris  käsikirjalise almanahhi Karjamaa. Lisaks sellele paljundas ta oma päevinäinud kirjutusmasinal suus tossava piibu vine sisse mässituna mitmesugust religioosset kirjandust, mis tõi lisa kasinale valvuripalgale. Vastupanuliikumise kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis paljundas ta aga tasuta. Selliste asjadega tegelemine tõi kaasa esimese kohtumise KGBga ning sestpeale oli Matti tšekistide huviorbiidis kuni KGB tegevuse lõpetamiseni. Tema oli KGBle ka suhteliselt lihtne kunde. Suheldes nii Eestis kui väljaspool kõiksugu mitteformaalidega ja undergraundi esindajatega, levitades ja paljundades omakirjastuslikke väljaandeid ning võimude poolt keelatud trükiseid, oli tema ümber sebivatel agendikestel üsna hõlbus Matti kohta oma isandatele ettekandeid koostada, temalt pabereid näpata ja neid KGBsse toimetada, et niiviisi oma juudaseekleid teenida. Nuhke aitas ka Miliuse usaldav iseloom ja kergeusklikkus. Inimeste korralikkusse uskumise eest pidi Milius ka hiljem kannatama. 12.8.2004 Eesti Ekspressi andmetel võttis Tartu meditsiinikooli tudeng Ene Künnap (TRÜ professori Ago Künnapi abikaasa) 1997. ja 1998. aastal Hoiu- ja Hansapangalt õppelaenu kokku 23 000 krooni. Milius oli üks kahest käendajast. Kuna Künnap jättis laenud tagastamata,  mõistis neli aastat hiljem Tartu Maakohus võla koos intresside ja kohtukuludega kõigilt kolmelt käendajalt välja. Miliuse pangaarve pandi lukku, muuhulgas rekvireeriti suurem osa 15 000st kroonist, mille Miliuse kunstikogu ära ostnud riik talle kord kvartalis üle kandis.
Tõsisem kokkupuude KGBga oli Matil 1979. aasta kevad-suvel, kui talle tehti Tartu KGB ülema Heino Vallneri poolt kirjalik hoiatus omakirjastusliku ajalehe Poopäevaleht levitamise ja sellesse materjalide andmise eest. Samal põhjusel sai hoiatuse ka Isotamm ja veel kaks inimest.
Näitustega seotud ettevõtmised tõid kaasa ka sekeldusi miilitsaga. 1983. aasta mais korraldas häppeningi TRÜ raamatukogu ees asuvas purskkaevus, kus suplesin trussikutes ja ajaloolase Rein Helme vestis, mille eest sai 30 rubla trahvi pisihuligaansuse eest. Kolm aastat hiljem tuli Miliusel aga seista kohtulaua ees ja taas huligaansuse süüdistusel. Talle sai saatuslikuks kunstikogumisega seotud episood. Nimelt õnnestus Miliusel kunstnik Andrus Kasemaalt välja nuiata kaks suureformaadilist maali. Tartu Kunstnike majast toimunud Kasemaa sünnipäevalt oma saagiga, enne kui kunstnik jõuaks ümber mõtelda, minema kiirustanud Miliusel lõppes aga jaks otsa ja ta otsustas ühelt autoomanikult abi paluda. Viimane aga keeldus maale mõnesaja meetri kaugusel Kastani tänaval asuvasse koju viimast. Napsine Milius sattus sellest raevu ja lajatas paar rusikahoopi auto katuse pihta. Autoomanik, kelleks osutus keegi füüsikainstituudi töötaja, esitas tema peale miilitsasse kaebuse. Tartu linnakohus mõistis Miliusele üheaastase vabaduskaotuse üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Õnneks ei tulnud tal trellide taha minna. Milius kaebas kohtuotsuse edasi ja saavutas tunduvalt leebema karistuse – 6 kuud paranduslike töid oma töökohas ühes 20% töötasu kandmisega riigituludesse. Kriminaalsele minevikule vaatamata oli Milius kuni surmani IRL liige, ilma et sest oleks mingit tüli tõusnud. 
Kõigi kolme Tartu vaimu kandja lõplik areenilt taandumine seotud turumajandusega, mil leidis aset drastiline pööre inimeste väärtushinnangutes. See taandumine ei tähendanud siiski nende haihtumist tundmatusse, vaid nende kardinaalset rollimuutust Tartu seltskonnas. Tegelikult suutsid endise aja seltskonnaelu suurkujudest oma positsiooni säilitada olid rokkmuusikud ja mingil määral teleseriaalide näitlejad. Ülejäänud kultuurikorüfeede degradeerumine vene aja kõrgeid honorare taganutvateks tähtsusetuteks lihtsurelikeks oli laviinitaoliselt kiire. Rahva lemmikute kohad hõivasid edevate uurikaste kõrval nn mõttetud kuulsused, nagu Farmi-Gabrieli, Baari-Madise või Vändra-Aveli staarid ja Mihkel Raua tüüpi telekehkenpüksid.
Ei saa kaugeltki väita, et Müller, Isotamm ja Milius oleks uuel ajal kuidagi ise alla käinud. Müller sai avaramad lavavõimalused, Isotammest sai ajakirja Akadeemia ajaloo- ja sotsiaalvaldkonna toimetaja ning Milius jätkas täitraavis oma senist tegevust. Küll aga muutus nende roll ja tähendus ühiskonnas üsna väheütlevaks ning vähestele oluliseks. Et kodumaisel kuulsuste parnassil neile kohta ei olnud, ei ütelnud suurele osale noortest need nimed midagi. Ja see käib isegi akadeemilisele noorsoole. Üheks küljest võib seda seletada kõrghariduse taseme üleüldise langusega, mis toodab massiliselt eluvõõraid lapsajakirjanikke ja ninakaid ent piiratud silmaringiga ametnikke. Olgu selle kohta toodud üks näide. Mõni aasta tagasi Saaremaal ühes seltskonnas viibides sain paraja jahmatuse osaliseks. Nimelt ei olnud üks TÜ ajakirjandustudeng, kes praegu on ametis Eesti Päevalehes, midagi kuulnud Linnart Mällist! Eks ta ole.
Ja kuidas on lugu Tartu vaimuga. Eks seda kanna edasi Jaan Muna. Aga ka Sirbi ülevõtmise aktsioonis lausrumalusega silma paistnud ja selle eest reformarite tagatoa poolt riigikogust Tartu linnapeaks pagendatud Urmas Klaas.
Ah, jaa. Veel on olemas ka Hannes Varblane. Aga temal ka tema pole endist sära. Nii et ikka Muna ja Klaas. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar