Ühest vähetuntud omakirjastuslikust väljaandest

Alates 1970. aastate algusest tekkis Eestis mitmeid põrandaaluseid poliitilise sisuga omakirjastuslikke väljaandeid, mida anti välja rohkem kui üks number. Neist tuntuim on avaliku vastupanuliikumise kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida aastail 1978–1987 üllitati 25 numbrit. Lisandusi saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis, selle eksemplare smuugeldati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena.

1980. aastate algul ilmus omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail 1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid. Ka Isekirja eksemplarid jõudsid Läände, kus selle valitud palad loeti ette raadiojaamas Vaba Euroopa.

Aastail 1978-79 ilmus Tartus omakirjastuslik ajaleht Poolpäevaleht, milles kultuuriküsimuste kõrval leiti ruumi ka ühiskonnaelu probleemidele. Paraku oli  selle väljaandja TRÜ eesti keele ja kirjanduse I kursuse üliõpilane Hubert Jakobs tegelikult KGB agent. Tõsi, suheldes ja sõbrunedes Tartu võimukriitiliste ringkondadega, loobus ta kaastööst KGBga, vabandas tehtud kurja eest ning kirjutas kahetsuskirja. Ent see ei säästnud Poolpäevalehega seotud inimesi KGB repressioonidest. Neist ei pääsenud ka Jakobs ise. Õnneks kedagi ei vangistatud, piirduti vaid ametlike hoiatuste, profülaktiliste vestluste ja paaril juhul ülikoolist väljaheitmisega.

Veelgi varem, kümnendi algul oli Eesti demokraadide nime all tuntuks saanud internatsionaalse koosseisuga režiimikriitiliste ringkondade esindajad üllitanud mitmeid põrandaaluseid väljaandeid. Esialgu Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise moodustamise nimel tegutsenud seltskonnast, kes andis välja venekeelset ajakirja Демократ (Demokraat), tekkis ajapikku kolm poliitilist rühmitust, kellel kõigil oli ka oma häälekandja. Artem Juskevitši ja Mati Kiirendi poolt loodi Eesti Demokraatlik Liikumine, mis hakkas välja andma ajakirja Eesti Demokraat. Kalju Mätik ja Arvo-Gunnar Varato moodustasid rühmituse Eesti Rahvusrinne, mille häälekandjaks sai Eesti Rahvuslik Hääl. Sergei Soldatov rajas religioosse kallakuga liikumise Moraalpoliitiline Taassünd, mis andis välja üllitist  “Луч Свободы” („Vabaduse Kiir“). Erinevalt Lisandustest ja Poolpäevalehest ei leidnud demokraatide häälekandjad kuigi suurt levikut. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati neid vaid „pühendatute“ kitsukeses ringis ja välismaale ei toimetatud. 

Kuid veelgi vähem on avalikkusele teada omakirjanduslikust almanahhist Sotsioloogilised vihikud, mille toimetajaks oli tartlane Jüri Pertmann.

13. juulil 1938 Tartus sündinud Pertmann õppis aastail 1953-1956 Tartu Ehitustehnikumis.         1952-57 osales ta Tartu I Keskkooli ja Tartu Ehitustehnikumi õpilastest koosneva noorte põrandaalune vastupanuorganisatsiooni Kuperjanovlased tegevuses. 24. veebruaril 1955 levitas organisatsioon hektograafil paljundatud lendlehti, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 37. aastapäevale. Pärast KGB ulatuslikke aktsioone organisatsiooni tabamiseks, lõpetas organisatsioon tegevuse ja jäi KGB poolt tabamata.

11. novembril 1957 arreteeriti Pertmann Nõukogude–Soome piiril. 28. jaanuaril 1958 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel kuus aastat vangilaagrit. Karistuse kandis Mordva ANSV vangilaagrites, kus osales põrandaaluse laagriorganisatsiooni Eesti Uusrahvuslaste Liit tegevuses.[1]

Vabanes 11. novembril 1963 ja asus elama Tartusse. 1964-70 töötas Eesti Kolhoosiehituse (EKE) süsteemis ehitusinsenerina,1981-88 EKE juhtimise laboratooriumis sotsioloogi ja sotsiaalpsühholoogina, 1989-92 arendus- ja koolitusfirma EKE-ARIKO juhtivspetsialistina, 1993-94 Siseministeeriumis eriülesannete vanemreferendina ning 1994-2004 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartu osakonna juhatajana. Taasvabas Eestis on osalenud juhtivas rollis represseeritute ühingu Memento tegevuses ning kandideerinud Riigikogusse ja Tartu volikogusse.

Aastail 1970-75 õppis TRÜs psühholoogiat; 1978-81 õppis samas aspirantuuris, mis jäi KGB sekkumise tõttu lõpetamata.

Pärast vangistusest vabanemist suhtles aktiivselt vastupanuliikumise aktivistidega, levitas võimude poolt keelatud kirjandust, omakirjastuslikke väljaandeid, nagu näiteks Moskvas välja antav Jooksvate sündmuste kroonika[2] ning kõikvõimalikke avalikke kirju.1980-81 Poola sündmuste ajal kirjutas avaliku kirja sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ toetuseks.

Aastail 1967-88 kutsuti korduvalt välja KGBsse ja tehti mitteametlikke hoiatusi. Kuni 1991 ei lubatud viibida nn piiritsoonides ega sõita välja NLiidust.

Sotsioloogiliste vihikute väljaandmise kohta on Pertmann siinkirjutajale seletanud, et lävides  oma vana laagrikaaslase Jaan  Isotammega (tuntud rohkem mässumeelse poeedi Johnny B Isotammena), tekkis tal viimase kaudu  ligipääs venekeelsele sam- ja tamizdatile[3]. Pärast  ülikooli  lõpetamist sisustas  maakodus fotolabori ja  asus  paljundama võimude poolt keelatud kirjandust.

Pertmanni sõnul ajendas teda vihikuid välja andma  kaks 1979. aastal  aset leidnud sündmust: Jakobsi  toimetatud Poolpäevaleht ja Tartus Narva  maanteel silmatud kriidiga kirjutatud plangukuulutus: „Täna 28. novembril 1918 algas Vabadussõda“. Sellest tekkis  tal arusaam, et  peab  asuma  oma  ajaloo  perioodide  kaupa lahkamisele. Kuna  Valdo  Pant  oli  seda  teinud  II maailmasõja suhtes ja see oli  olnud  väga  vaadatav telesaade, siis  tekkiski  idee esitada Eesti ajaloo sündmused kümne  aasta  kaupa.

Pertmann: „Siis  mõtlesin  ma, et  aitab! Me  peame  oma  noortele  lahti  kirjutama  oma  ajaloo ja  ning näitama  seda  kolmes  plaanis: poliitilised, sotsiaalsed ja  majanduslikud protsessid ja seda  nii Eestis, NLiidus kui ka  ülejäänud maailmas. Sest need  protsessid  on seotud omavahel  ja paljude  teiste protsessidega. See idee  saigi  Sotsioloogiliste  vihikute päisleheks.“[4]

Omalt poolt lisaksin, et üheks ajendiks oli ilmselt Pertmanni mentori Isotamme ülikriitilise suhtumine avaliku vastupanuliikumise ja eriti ühe selle liidri Enn Tarto tegevusse ning ka selle häälekandjasse Lisandusi. Seda suhtumist jagas leebemal kujul ka Pertmann. Selle suhtumise tagamaid pole siinkohal paslik analüüsida. Piisab vihjest, et selle taga olid suuresti Istomme ja Tarto aastatevanused isiklikud vastuolud.

Esimene vihik valmis 1979. aasta sügisel. Selle kujundas Pertmanni palvel EKE Projekti masinkirjutaja Elli Soo. Tiitellehel on lisaks väljaande eestikeelsele nimetusele see ära toodud ka inglise-, prantsuse- ja saksakeelsena. Ka sisukord on inglisekeelses tõlkes. Ülejäänu aga on kõik maakeelne.

Saatesõnas selgitatakse, et vihikute väljaandmist on ajendanud teadmine, et elatakse kiiresti muutuvas maailmas, mis seisab uute ümberkorralduste lävel. Igal mõtleval eestlasel tekivad küsimused, kuhu lähen mina, kuhu läheb mu rahvas kuhu läheb inimkond tervikuna? Kuna tänases päevas nähakse analoogiaid minevikusündmustega  alustatakse ajaloolistest tagasivaadetega. 

Vahekirjas tõdetakse, et on väga raske määrata rangeid piire, kus lõpeb sotsioloogia ja algab poliitika, filosoofia, ajalugu, kirjandus või mistahes iseseisev teadus. Seetõttu asub väljaanne analüüsima tegelikult toimivaid ühiskondlikke protsesse, sh kõike seda, millest vaikivad ametlik ajakirjandus, raadio ja televisioon.  

Esimese vihiku sisu põhiosa moodustab kronoloogiline ülevaade poliitilistest ühiskondlikest sündmustest aastail 1919, 1929, 1939, 1949, 1959, 1969, 1979. Väljaande lisas on ära trükitud mõni dokument nende ajastute iseloomustamiseks.

Pertmanni sõnul kirjutas ta igas numbris põhiartiklid oma suhtlusringkonnast (Arvo Jaama, Aime  Kangur, Malle Kiirend, Uno Veismann, Jaak Sakla jt) saadud  kirjanduse ja talle endale teadaoleva  info abil. Kuna  ta samal  ajal  oli  ka  Lisanduste paljundaja, siis laenas ta ka sealt paremad palad. Osa materjale ammutas ta venekeelsest Vabadusraadiost, mida  ta  regulaarselt kuulas ja  vajadusel  ka  salvestas. Üksnes ajastute iseloomustusi  kirjutas  ta  Isotamme abiga.

Vihik nr 2 kannab avaldamisaastat 1980. Selles on saab lugeda poliitilistest päevamuredest, Nõukogude armee sissetungist Afganistani, akadeemik Sahharovi asumiselesaatmisest Gorkisse ning olümpiamängude pidamisest NLiidus. Mälestatakse Tartu rahulepingu 60. aastapäeva, Talvesõja sündmusi ning antakse kronoloogiline ülevaade aastail 1919-20 ja 1939 aset leidnud sündmustest. Veel on koha leidnud anonüümse autori (Pertmann) kirjutis pealkirjaga „Sotsioloogia ja pseudosotsioloogia“ ning traditsioonilise rubriigina lisad, kus on ära trükitud mitmesuguseid dokumente.  

Vihikud trükkisid kirjutusmasinal Pertmann ja Elli Soo. Urmas  Märtin valmistas neist positiivfilmi  ja  Pertmann  tegi  fotokoopiad. Paljundamiseks sobis Pertmanni sõnul eriti  hästi  suure  kontrastsusega fotopaber, mida ta sai TA Füüsika- ja Astronoomiainstituudi sektori juhatajalt Uno Veismannilt. Masinkirjas valmis mõlemast vihikust 5 koopiat, millest ta tegi 10 fotokoopiat.

Vihikute eksemplare ei levitatud. Neid  luges ehk ainult  kümmekond  inimest. Väljaannete välismaale  toimetamisest ta  isegi  ei  mõelnud. Pertmann jätkas vihikute koostamist 1984. aasta lõpuni, kuid piirdus materjalide kogumisega ilma et oleks need kogudesse vorminud. Loobumise põhjuseks oli samal aastal toimunud KGB suurpealetung sihiga lõpetada avalik vastupanu Eestis, mille käigus arreteeriti vastupanuliikumise tuumik eesotsas Enn Tarto ja Lagle Parekiga ning millega kaasnesid massilised läbiotsimised ja ülekuulamised.

Pertmani sõnul on ta  vihikuid  hiljem  mõnele tegelasele kinkinud, „kuid  mitte enne kui  KGB oli likvideeritud!“.

Vihiku nr 1 sisuga saab tutvuda siin:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVMlFXeEFqZS1jaGM/view?usp=sharing 

Vihiku nr 2 sisuga saab tutvuda siin:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVZHhaWkJMSzFBa0k/view?usp=sharing

    

                                       

---

[1] Vt Jüri Pertmann. „Kuperjanovlaste salaorganisatsioon Tartus 1955. aastal“ – Kultuur ja Elu 1/2015. Põgenemiskatse kohta vt Virkko Lepassalu. Riigipiir. – Kirjastus Pegasus. Tallinn, 2010, lk 142-149.

[2] Moskva inimõiguslaste väljaanne Хроника текущих событий, milles toodi ära andmeid inimõiguste rikkumiste juhtumite, poliitiliste kohtuprotsesside, vangilaagrite ja eripsühhiaatriahaiglate kohta, teisitimõtlejate kohtuväliste repressioonidest (läbiotsimised, ülekuulamised, töölt vallandamised, emigratsiooni sundimine jne) jms. Kroonika ilmus aastail 1968-1982 ja seda anti välja 63 numbrit.

[3] Samizdat (vn omakirjastus) – võimude poolt tsenseerimata loomingu kirjastamine peamiselt masinkir­jas eksemplarides, paljundatuna kas õhukesele maisipaberile trükituna, fotografeerimise või harvemini kserokopeerimise teel. Tiraažid oli väga väikesed kõikudes mõnekümnest kuni mõnesaja eksemplarina. Samizdatina käsitletakse ka võimude poolt keelatud autorite teoste paljundamist.

Tamizdat (vn sealkirjastus) – omakirjastusväljaanne, mis smuugeldati Läände, trükiti seal ära ja toimetati tagasi NLiitu, et seda seal levitatada.

[4] Pertmanni e-kiri autorile 21,11.2013.

Teie ja meie vabaduse eest!

Moskva kirjastuse „Novoje Literaturnoje obozrenije“ poolt üllitati käimasoleva aasta juulis põhjalik uurimus dissidentluse ajaloost Venemaal. Mahukas raamat (576 lk, illustratsioonid) peakirjaga „За вашу и нашу свободу! Диссидентское движение в России“ („Teie ja meie vabaduse eest! Dissidentlik liikumine Venemaal“) on tõlge prantsuse keelest. Selle on koostanud Rennes’i ülikooli Venemaa ja Nõukogude uuringute professor Cécile Vaissié. Tema puhul on tegemist oma valdkonna tunnustatud asjatundjaga, kelle sulest on arvukalt raamatuid ja teaduskirjutisi.  

Kui jätta kõrvale dissidentluse grand old lady Ljudmila Aleksejeva 1984. aastal ilmunud „История инакомыслия в СССР“ („Teisitimõtlemise ajalugu NSVLis“), siis põhjalikumat ülevaateteost dissidentluse ajaloost ei ole pärast seda koostatud. Teema ei ole lihtsalt müünud. Küll aga on viimastel aastatel enamik tuntumaid režiimikriitikuid avaldanud mälestusraamatuid, paraku küll omal kulul või sõprade toel.

Vaissié raamatu esmatrükk pealkirjaga „Pour votre liberté et pour la nôtre. Le combat des dissidents de Russie“ ilmus Prantsusmaal juba 1999. aastal. Venekeelsele lugejale sai see kättesaadavaks alles 16 aastat hiljem. Ehkki autor esitles 2000. aasta algul oma raamatut Moskvas Venemaa Riikliku Väliskirjanduse raamatukogu Prantsuse keskuses, oli huvi selle vastu pigem akadeemiline ning kirjastajat sellele leida ei õnnestunud.

Paraku on Venemaa suhteliselt liberaalse Jeltsini valitsemisperioodi järel muutunud üha enam politseiriigiks, kus võimukriitikute jälitamine ühes arreteerimiste ning kohtulavastusega on muutunud igapäevasteks nähtusteks. Poliitilise võimu koondumine KGB taustaga tegelaste kätte, sõnavabaduse lämmatamine sõltumatute väljaannete sulgemise ja rahva nüristamine televisiooni kaudu edastatava lauspropagandaga, opositsiooni tasalülitamine brutaalsete vahenditega alates võimule mittelojaalsete isikute kõrvaldamisest valimisnimekirjadest, valimistulemuste räigest võltsimisest kuni opositsiooniliidrite ja sõltumatute ajakirjanike füüsilisest kõrvaldamisest (Boriss Nemtsov, Anna Politkovskaja jpt) ning võimudele ebakuulekate mittetulundusühingute kuulutamisest välisagentideks annavad selgelt märku sellest, et Putini Venemaa on üha kasutule võtmas Nõukogude režiimi repressiivmeetodeid. Seda silmas pidades esitab autor küsimuse, et kas kõik see, mida tegid dissidendid, on läinud tühja (lk 9). Mis veelgi kinnitab, et raamatu venekeelse tõlke ilmumine oli väga kohane ja õnneks veel ka võimalik.

Raamatu jaoks materjale kogudes vestles autor paljude endiste dissidentidega nii Pariisis kui ka Moskvas. Samuti kasutas ta Vene ajaloo ja inimõiguste ühingu „Memorial“ koostatud dissidentluse arhiivi. Üllataval kombel ei ole autor kasutanud allikmaterjalina ülalmainitud Aleksejeva kanoonilist narratiivi teisitimõtlemise ajaloost. See uurimus hõlmas opositsiooniliikumisi üle kogu Nõukogude Liidu, ent lõviosa raamatu mahust oli pühendatud inimõiguste kaitse liikumisele. Küll aga kuulub Aleksejeva intervjueeritavate hulka, samuti on viidatud mitmele tema kirjutisele.

Venemaa dissidentluse ajaloo koostamisel on  Vaissié  olnud Aleksejevaga võrreldes mitmel moel eelisseisus. Aleksejeva raamatu koostamise aegu  oli kommunistlik režiim veel elujõus, ehkki üks nimekaimaid dissidente Andrei Amalrik oli selle kadu ennustanud just 1984. aastal.[1] Paljut ei saanud kirja panna põhjusel, et see oleks seadnud ohtu raudse eesriide taga viibivaid inimesi. Lisaks sellele puudus Aleksejeval juurdepääs arhiivimaterjalidele. Vaissiél neid piiranguid ei olnud. Seetõttu on tal olnud võimalik lausa entsüklopeedilise täpsusega talletada dissidentlikus liikumises aset leidnud sündmused ja neis osalenud isikud. Raamatu lisas on ta ära toonud tuntumate dissidentide lühielulood, samuti ülevaade tähtsamatest dissidentlikest organisatsioonidest ja omakirjastuslikest väljaannetest.

Esmalt raamatu pealkirjast. See on autorilt väga õnnestunud valik. Hüüdlause „Teie ja meie vabaduse eest!“ on tegelikult Poola päritoluga („Za naszą i waszą wolność”), mida kasutasid poola patrioodid XIX sajandil venevastaste ülestõusude aegu. See loosung sai aga laiemalt tuntuks seoses Moskvas Punasel väljakul 25. augustil 1968 toimunud demonstratsiooniga, kus avalikult protesteeriti Nõukogude vägede sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Kaheksa  dissidenti Konstantin Babitski, Tatjana Bajeva, Larissa Bogoraz, Natalja Gorbanevskaja, Vadim Delone, Vladimir Dremljuga, Pavel Litvinov ja Viktor Fainberg heiskasid Nõukogude okupatsiooni taunivate ja tšehhi rahvast toetavate plakatite kõrval ka ülaltoodud plakati, mis oli selle tekstistki kõnekam. Demonstratsioon aeti miilitsa ja KGB poolt koheselt laiali ja selles osalejad vangistati. Ent selle eneseohverdava aktiga näitasid dissidendid, et mitte kõik Nõukogude kodanikud ei ole nõus Praha kevade lämmatamisega tankiroomikute all, vaid et lisaks vaikivatele mittenõustujatele leidub ka neid, kes seda avalikult välja julgevad ütelda. Lisaks sellele väljendas see ilmekalt dissidentide solidaarsust ehk valmisolekut astuda avalikult välja nende kaitseks, kelle õigusi rikutakse. Teiste õiguste rikkumist loeti ka endi õiguste rikkumiseks.

Ka raamatu alapealkiri väljendab täpselt selle sisu. Autor on keskendunud üksnes Venemaal toimunud inimõiguste kaitse liikumise ehk dissidentluse vaatlemisele. Servapidi on käsitletud ka usklike õiguste kaitse liikumist, juutide võitlust õiguse eest emigreeruda, liikumisi puuetega inimeste ja tööliste õiguste eest, katseid luua vabu ametiühinguid ning ka vene rahvuslaste liikumist, mis olid autori arvates paslikud sobituma dissidentluse raamidesse. Samas on kõrvale näiteks jäetud krimmitatarlaste liikumine õiguse eest naasta Krimmi või etniliste sakslaste liikumine õiguse eest emigreeruda ajaloolisele kodumaale.

Vaatluse alt on täiesti kõrvale on jäänud rahvuslikud vastupanuliikumised, ehkki teadaolevalt tegid need dissidentidega aktiivselt koostööd. Mahukast nimeregistrist ei leia me Mart Niklust või Jüri Kukke, ega mitte ka Ukraina, Leedu, Läti, Gruusia või Armeenia rahvuslike vastupanuliikumiste juhtfiguure. (Olgu märgitud, et Eestiga seotud isikutest on autor pidanud vajalikuks ära nimetada Sergei Soldatovit seoses tema poolt juhitud seltskonna koostatud „Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktikalistele alustele“ osaks saanud kriitikale dissidentide väljaande „Jooksvate sündmuste kroonika veergudel (lk 122).) Kuigi rahvuslike vastupanuliikumiste võitlusvahendite seas oli palju dissidentident laenatut, erinesid nende eesmärgid dissidentide sihtidest kardinaalselt. Kui dissidendid kuulutasid, et nende eesmärgiks ei ole kehtiva riigikorra muutmine, vaid seaduslikkuse ja inimõiguste kaitse ning nõudmised, et riik täidaks omaenese seadusi ja rahvusvahelisi leppeid, siis rahvuslike liikumiste eesmärgiks oli eelkõige võitlus okupatsioonivõimude poolt teostavale venestamispoliitika ja etnotsiidi vastu, rahvuskultuuri ja emakeele kaitse ning lõppeesmärgina oma maade lahkulöömine Nõukogude Liidust.  

Raamatus, mis on algselt kirjutatud prantsuse lugejale, on põhjalikult lahti seletatud sellised enesestmõistetavaid asjad, nagu Hruštšovi sula, küüditamine, suur terror, ning antud lühiülevaade kommunistliku režiimi repressioonidest ning represseerijatest. Siiski tundub, et  nende sündmuste üleseletamine pole liiast ka tänase Venemaa lugejale (ega jookseks mööda külgi maha meie noorema põlvkonna puhul). Pealegi on dissidentlus teema, millest teati vähe juba selle liikumise toimumise ajal, praegu aga tuntakse selle vastu veelgi vähem huvi.

Nii näiteks on autor toetudes tuntud dissidendi Valeri Tšalidzele märkinud, et Nõukogude Liidus ei rikuta õigust mõtlemisele (lk 10). Teine lugu on aga nende mõtete väljendamisele. Siin on silmas peetud üht levinud terminit dissidentide kohta, milleks on „teistimõtleja“. Edasi on kirjutatud, et Brežnevi ajal oli sadu tuhandeid „teisitimõtlejaid“, kes oma kitsukeses köögis teeklaasi või viinapudeli taga väljendasid usaldusväärsete sõprade ringis oma kriitikat võimude suhtes. Samas oli vaid mõnikümmend neid, kes julgesid endi ja teiste õiguste eest avalikult välja astuda. Vastukaaluks võimude käitumisele „justkui“ reaalsus kattuks nende loosungitega, olid dissidendid seisukohal, et „justkui“ ametlikke sõnumeid tuleb võtta sõna-sõnalt, aga nõukogude seadused peavad olema praktikas rakendatud. Autori toob õnnestunud paralleelina välja nn dissidentsuse spiraali: „ühtesid jälitatakse nende väljaütlemiste pärast, teised avaldavad protesti ja langevad omakorda jälitamise ohvriks“. Ta nõustub tuntud dissidenti Aleksandr Ginzburgi seisukohaga, et dissidentlus on eelkõige ajakirjandus ning koostöö vaba ajakirjandusega. Kui seda ei ole, tuleb see ise luua. Seda vaadet toetab ka, Aleksandr Daniel: dissidentlus on eelkõige töö informatsiooniga, selle kogumine ja levitamine. (lk 179) Sellest järeldub, et dissidendid püüdsid täita seda rolli, mis on demokraatlikes riikides vaba  ajakirjanduse pärusmaa.

Raamat algab Nõukogude Liidu nimekama dissidendi akadeemik Andrei Sahharovi Moskvast pagendamise kirjeldusega. Autor on andnud detailse pildi sellest, kuidas 22. jaanuaril 1980 akadeemik võetakse kinni teel oma töökohta teaduslikus instituudis, toimetatakse prokuratuuri, kus talle loetakse ette Ülemnõukogu Presiidiumi määrus, millega ta jäetakse ilma kõigist valitsuse autasudes ning saadetakse välja Gorki linna. Edasi on antud põhjalik ülevaade ühiskonnaelu liberaliseerimisest pärast Stalini surma, „silmade avanemisest“ pärast Hruštšovi poolt kommunistliku partei XX kongressil peetud Stalini „isikukultust“ hukkamõistvast salajasest ettekandest, omakirjastuse levikust, avalikest luulelugemistest Moskvas Majakovski monumendi juures ja nende laialiajamisest võimude poolt, dissidentluse tekkimisest protestina kirjanike Andrei Sinjavski ja Julij Danieli arreteerimise vastu.

Suur osa raamatust on pühendatud akadeemik Sahharovi ja kirjanik Aleksandr Solženitsõni tegevusele, samuti nendevahelise poleemika analüüsile. Põhjalikult on vaadeldud ka tähtsamate dissidentlike organisatsioonide (Inimõiguste Initsiatiivgrupp, Moskva Helsingi grupp, Psühhiaatria poliitilistel eesmärkidel kuritarvituste uurimise töögrupp, Invaliidide õiguste kaitse initsiatiivgrupp jt) tegevust ning tähtsamaid omakirjastuslikke väljaandeid.

Luubi alla on autor võtnud ka dissidentlikus liikumises osalenud isikud, kelle kohta ta silmakirjatsemata kirjutab, et valdavalt olid nendeks juudid. Osa neist olid assimileerunud, osa mitte. Ühed soovisid emigreeruda Iisraeli (või sinna emigreerumise ettekäändel Nõukogude Liidust välja saada), teised seda ei soovinud. Autor peab juutide dissidentluses domineerimise põhjuseks eelkõige nende suurt kontsentratsiooni haritlaskonnas ja domineerivat rolli teaduses ja kultuuris. Aga samuti ka seda, et neil oli veel värskelt meeles Stalini aegsed juutidevastased kampaaniad, mida paljude lähedased olid omal nahal tunda saanud. Oma osa mängis siin ka venelastele igiomane antisemitism ja ksenofoobia, mis oli juba enne revolutsiooni ajendanud paljusid juudinoorukeid asuma võitlusse tsaarivõimudega. Tähelepanu on juhitud ka sellele, et paljud dissidendid olid Stalini poolt represseeritud revolutsionääride järglased (Pjotr Jakir, Pavel Litvinov, Jelena Bonner, kaksikvennad Roi ja Žores Medvedjev jmt). Siinkirjutajal tekib siin tahtmatu paralleel 1960. aastate komsomoliopositsiooni eestvedajatega, kelleks olid õde-venda Marju Lauristin ja Jaak Allik. Neist muidugi dissidente ei saanud, vaid „õigel ajal“ perestroika eestkostjad ning tuule suuna järgi loovijatena viimaks ka Eesti iseseisvuse taastajad.

Suur osa raamatust on pühendatud repressioonidele dissidentide vastu. Kirjeldatud on arreteerimisi, poliitilise kohtuprotsesse ja vangilaagreid ning poliitvangide ja nende sugulaste materiaalset abistamist. Kõrvuti kangelaslike ülesastumistega on ära toodud ka need juhtumid, kus võimud on suutnud dissidente murda ja panna neid oma tegevust hukka mõistma. Seda, et mõni vangistatud võimukriitik endale tuhka pähe raputas, oma tegevust hukka mõistis ja kutsus oma kaaslasi üles lõpetama „lääne eriteenistuste poolt mahitatud tegevus“ ei olnud palju kuigi palju, ent võimud üritasid oma propagandaks võtta neist maksimumi. Tegelikult ei olnud repressioonide peamiseks eesmärgiks dissidente vangilaagrisse või erirežiimiga psühhiaatrihaiglatesse saata – see oli poolik võit. Täielik triumf saabus siis, kui suudeti  panna mõni väljapaistev inimõiguslane, rahvuslik vastupanija, usuaktivist või sõltumatu vaimulik teleekraanil esinema ja oma tegevust hukka mõistma, sunniti patukahetsusega esinema välisajakirjanike ees või kirjutama artikleid ajalehte artikli. Vastutasuks oli vabadus, mis oli siiski mõru maiguga, sest endised sõbrad ja võitluskaaslased ei soovinud selliste renegaatidega mingit tegemist teha.

Peatükk raamatu lõpuosas, mis käsitleb poliitvangide vabastamist vangilaagritest, on pealkirjastatud intrigeerivalt – „Dissidentide vabastamine – triumf või kapituleerumine?“ Nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetute  vangilaagritest ja psühhiaatriakliinikutest vabastamise avalöök anti 1986. aasta lõpul, mil Gorbatšovi isiklikul osalusel vabastati Akadeemik Sahharov Gorki pagendusest. Dissidendid ja ka Lääne avalikkus oli aastaid nõudnud nõukogude poliitvangide vabastamist, kuid peale üksikute nimekamate (Vladimir Bukovski, Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Pjotr Vins jmt) väljavahetamise lääneriikides sissekukkunud spioonide vastu, ei olnud kedagi vabaks lastud. Gorbatšov, kes püüdis end Lääne silmis näidata edumeelse ja liberaalse reformaatorina, oli oma maine säilitamiseks sunnitud viimaks nendele nõudmistele järele andma. Kui vastumeelne see liigutus talle tegelikult oli, annab tunnistust sovetlikus stiilis läbi viidud vabastamisprotseduur, mis tehti poliitvangide jaoks väga alandavaks. Nimelt seati vabastamise tingimuseks, et poliitvang peab kirjutama avalduse, milles tunnistab oma süüd ja kohustub edaspidi hoiduma nõukogudevastasest tegevusest. Autor kirjutab, et taolise avalduse tegi ka akadeemik Sahharov, kes poetaks teksti siiski alternatiivi „välja arvatud erakorraliste juhtumiste puhul“. Akadeemik kutsus üles poliitvange tema eeskuju järgima, mis kutsus esile paljude dissidentide nördimuse. Sealjuures tuletati talle meelde kurioosumitena mõjunud näljastreiki, kus Sahharov nõudis oma sugulastele emigreerumise võimaldamist.   

Oli üksikuid poliitvange, kes sellele liimile läksid ja pääsesid vabadusse juba 1987. aasta algul. Enamusele oli selline tehing see aga põhimõtteliselt vastuvõetamatu ning nad keeldusid avaldusi kirjutamast. Võimud olid tupikus – poliitvangid tuli vabaks lasta, kuid seda ei tohtinud kõrgemalt poolt tulnud korralduse tõttu tingimusteta teha. Viimaks leppisid võimud sellega, et poliitvange kirjutavad ükskõik missuguse sisuga paberi, peaasi, et selles oleks lubadus hoiduda edaspidi nõukogudevastasest tegevusest. Lõpuks saavutati kompromiss: enamus poliitvange pani lihtsalt paberile, et pole kunagi nõukogude seadusi rikkunud ega kavatse ka edaspidi teha. Sellest võimudele piisas, kuid vabakslastud ise elasid oma järeleandmisi võrdlemisi raskelt üle. Seda enam, et leidus ka neid, kes keeldusid kategooriliselt igasuguse avalduse kirjutamisest ja viibisid seetõttu vangistuses kuni 1988. aasta lõpukuudeni. Nende meelekindlate sekka kuulus näiteks ka Enn Tarto.

Nii on nn avalduse alusel vabastatud dissidente hiljem süüdistatud võimudelt armu palumises ning nendega kompromissile minekus. Seda on teinud nii nende poliitilised vastased kui ka endised võitluskaaslased. Autor vahendab mitmeid arvamusi, mille kohaselt just dissidentide vabastamisprotseduuriga külvatud vastuolud ei lubanud dissidentidel edaspidi osaleda aktiivselt poliitilises elus ega opositsioonina ühineda. Teame, et poliitikas läbi löönud dissidente võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Andes dissidentide tegevusele kokkuvõtva hinnangu võrdleb autor neid poisikesega Anderseni muinasjutust „Kuninga uued riided“, kes sellal, kui kõik kiitsid kuninga uut rüüd, julges avalikult välja öelda, et kuningas on alasti. Poisikesega ei juhtunud muinasjutus suurt midagi, ent dissidentidele said tõe avalikustamise eest osaks karmid repressioonid. Nõudes võimudelt seaduste täitmist, üritades elada mittevabas riigis kui vabad kodanikud ja ilma valeta, avalikustades võimukuritegusid oma kodanike vastu ning Nõukogude ekspansionistlikku välispoliitikat, aitasid dissidendid avada Läänel silmad „töörahva paradiisi“ tegeliku olemuse suhtes. Mitmed dissidentide poolt sõnastatud ideed leidsid hiljem ellu rakendamist perestroika käigus. Ilmekaks näiteks olgu siinkohal akadeemik Sahharovi 1968. aastal ilmunud essee pealkirjaga „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“ jm kirjutised. Hindamatu on dissidentide panus Nõukogude Liidu lähiajaloo varjatud lehekülgede avalikustamisel (Solženitsõn, Anatoli Martšenko, Varlam Šalamov jpt), samuti tsensuurikammitsaist vaba vene kultuuri edasikandmisel.

 

Kirjutis avaldati 16.10.2015 ajalehes Sirp tublisti kärbitud kujul. Kärpeid autoriga eelnevalt ei kooskõlastatud.

 

---

[1] Vt Андрей Амальрик. Просуществует ли Советский Союз до 1984 года? - Фонд имени Герцена, Амстердам, 1970.

 

 

---

[1] Vt Андрей Амальрик. Просуществует ли Советский Союз до 1984 года? - Фонд имени Герцена, Амстердам, 1970.