Kui
jätta kõrvale dissidentluse grand old lady Ljudmila Aleksejeva
1984. aastal ilmunud „История инакомыслия в СССР“ („Teisitimõtlemise
ajalugu NSVLis“), siis põhjalikumat ülevaateteost dissidentluse ajaloost ei ole
pärast seda koostatud. Teema ei ole lihtsalt müünud. Küll aga on viimastel
aastatel enamik tuntumaid režiimikriitikuid avaldanud mälestusraamatuid, paraku
küll omal kulul või sõprade toel.
Vaissié
raamatu esmatrükk pealkirjaga „Pour votre liberté et pour la nôtre. Le combat
des dissidents de Russie“ ilmus Prantsusmaal juba 1999. aastal. Venekeelsele
lugejale sai see kättesaadavaks alles 16 aastat hiljem. Ehkki autor esitles
2000. aasta algul oma raamatut Moskvas Venemaa Riikliku Väliskirjanduse
raamatukogu Prantsuse keskuses, oli huvi selle vastu pigem akadeemiline ning
kirjastajat sellele leida ei õnnestunud.
Paraku
on Venemaa suhteliselt liberaalse Jeltsini valitsemisperioodi järel muutunud
üha enam politseiriigiks, kus võimukriitikute jälitamine ühes arreteerimiste
ning kohtulavastusega on muutunud igapäevasteks nähtusteks. Poliitilise võimu
koondumine KGB taustaga tegelaste kätte, sõnavabaduse lämmatamine sõltumatute
väljaannete sulgemise ja rahva nüristamine televisiooni kaudu edastatava
lauspropagandaga, opositsiooni tasalülitamine brutaalsete vahenditega alates
võimule mittelojaalsete isikute kõrvaldamisest valimisnimekirjadest,
valimistulemuste räigest võltsimisest kuni opositsiooniliidrite ja sõltumatute
ajakirjanike füüsilisest kõrvaldamisest (Boriss Nemtsov, Anna Politkovskaja
jpt) ning võimudele ebakuulekate mittetulundusühingute kuulutamisest
välisagentideks annavad selgelt märku sellest, et Putini Venemaa on üha
kasutule võtmas Nõukogude režiimi repressiivmeetodeid. Seda silmas pidades esitab
autor küsimuse, et kas kõik see, mida tegid dissidendid, on läinud tühja (lk
9). Mis veelgi kinnitab, et raamatu venekeelse tõlke ilmumine oli väga kohane
ja õnneks veel ka võimalik.
Raamatu
jaoks materjale kogudes vestles autor paljude endiste dissidentidega nii
Pariisis kui ka Moskvas. Samuti kasutas ta Vene ajaloo ja inimõiguste ühingu
„Memorial“ koostatud dissidentluse arhiivi. Üllataval kombel ei ole autor
kasutanud allikmaterjalina ülalmainitud Aleksejeva kanoonilist narratiivi
teisitimõtlemise ajaloost. See uurimus hõlmas opositsiooniliikumisi üle kogu
Nõukogude Liidu, ent lõviosa raamatu mahust oli pühendatud inimõiguste kaitse
liikumisele. Küll aga kuulub Aleksejeva intervjueeritavate hulka, samuti on
viidatud mitmele tema kirjutisele.
Venemaa
dissidentluse ajaloo koostamisel on Vaissié olnud Aleksejevaga
võrreldes mitmel moel eelisseisus. Aleksejeva raamatu koostamise aegu oli
kommunistlik režiim veel elujõus, ehkki üks nimekaimaid dissidente Andrei
Amalrik oli selle kadu ennustanud just 1984. aastal.[1] Paljut ei saanud
kirja panna põhjusel, et see oleks seadnud ohtu raudse eesriide taga viibivaid
inimesi. Lisaks sellele puudus Aleksejeval juurdepääs arhiivimaterjalidele.
Vaissiél neid piiranguid ei olnud. Seetõttu on tal olnud võimalik lausa
entsüklopeedilise täpsusega talletada dissidentlikus liikumises aset leidnud
sündmused ja neis osalenud isikud. Raamatu lisas on ta ära toonud tuntumate
dissidentide lühielulood, samuti ülevaade tähtsamatest dissidentlikest
organisatsioonidest ja omakirjastuslikest väljaannetest.
Esmalt
raamatu pealkirjast. See on autorilt väga õnnestunud valik. Hüüdlause „Teie ja
meie vabaduse eest!“ on tegelikult Poola päritoluga („Za
naszą i waszą wolność”), mida kasutasid poola patrioodid XIX sajandil
venevastaste ülestõusude aegu. See loosung sai aga laiemalt tuntuks
seoses Moskvas Punasel väljakul 25. augustil 1968 toimunud demonstratsiooniga,
kus avalikult protesteeriti Nõukogude vägede sissetungi vastu
Tšehhoslovakkiasse. Kaheksa dissidenti Konstantin Babitski, Tatjana
Bajeva, Larissa Bogoraz, Natalja Gorbanevskaja, Vadim Delone, Vladimir
Dremljuga, Pavel Litvinov ja Viktor Fainberg heiskasid Nõukogude okupatsiooni
taunivate ja tšehhi rahvast toetavate plakatite kõrval ka ülaltoodud plakati,
mis oli selle tekstistki kõnekam. Demonstratsioon aeti miilitsa ja KGB poolt
koheselt laiali ja selles osalejad vangistati. Ent selle eneseohverdava aktiga
näitasid dissidendid, et mitte kõik Nõukogude kodanikud ei ole nõus Praha
kevade lämmatamisega tankiroomikute all, vaid et lisaks vaikivatele
mittenõustujatele leidub ka neid, kes seda avalikult välja julgevad ütelda.
Lisaks sellele väljendas see ilmekalt dissidentide solidaarsust ehk
valmisolekut astuda avalikult välja nende kaitseks, kelle õigusi rikutakse.
Teiste õiguste rikkumist loeti ka endi õiguste rikkumiseks.
Ka
raamatu alapealkiri väljendab täpselt selle sisu. Autor on keskendunud üksnes
Venemaal toimunud inimõiguste kaitse liikumise ehk dissidentluse vaatlemisele.
Servapidi on käsitletud ka usklike õiguste kaitse liikumist, juutide võitlust
õiguse eest emigreeruda, liikumisi puuetega inimeste ja tööliste õiguste eest,
katseid luua vabu ametiühinguid ning ka vene rahvuslaste liikumist, mis olid
autori arvates paslikud sobituma dissidentluse raamidesse. Samas on kõrvale
näiteks jäetud krimmitatarlaste liikumine õiguse eest naasta Krimmi või
etniliste sakslaste liikumine õiguse eest emigreeruda ajaloolisele kodumaale.
Vaatluse
alt on täiesti kõrvale on jäänud rahvuslikud vastupanuliikumised, ehkki
teadaolevalt tegid need dissidentidega aktiivselt koostööd. Mahukast
nimeregistrist ei leia me Mart Niklust või Jüri Kukke, ega mitte ka Ukraina,
Leedu, Läti, Gruusia või Armeenia rahvuslike vastupanuliikumiste juhtfiguure.
(Olgu märgitud, et Eestiga seotud isikutest on autor pidanud vajalikuks ära
nimetada Sergei Soldatovit seoses tema poolt juhitud seltskonna koostatud
„Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktikalistele alustele“ osaks saanud
kriitikale dissidentide väljaande „Jooksvate sündmuste kroonika veergudel (lk
122).) Kuigi rahvuslike vastupanuliikumiste võitlusvahendite seas oli palju
dissidentident laenatut, erinesid nende eesmärgid dissidentide sihtidest
kardinaalselt. Kui dissidendid kuulutasid, et nende eesmärgiks ei ole kehtiva
riigikorra muutmine, vaid seaduslikkuse ja inimõiguste kaitse ning nõudmised,
et riik täidaks omaenese seadusi ja rahvusvahelisi leppeid, siis rahvuslike
liikumiste eesmärgiks oli eelkõige võitlus okupatsioonivõimude poolt teostavale
venestamispoliitika ja etnotsiidi vastu, rahvuskultuuri ja emakeele kaitse ning
lõppeesmärgina oma maade lahkulöömine Nõukogude Liidust.
Raamatus,
mis on algselt kirjutatud prantsuse lugejale, on põhjalikult lahti seletatud
sellised enesestmõistetavaid asjad, nagu Hruštšovi sula, küüditamine, suur
terror, ning antud lühiülevaade kommunistliku režiimi repressioonidest ning
represseerijatest. Siiski tundub, et nende sündmuste üleseletamine pole
liiast ka tänase Venemaa lugejale (ega jookseks mööda külgi maha meie noorema
põlvkonna puhul). Pealegi on dissidentlus teema, millest teati vähe juba selle
liikumise toimumise ajal, praegu aga tuntakse selle vastu veelgi vähem huvi.
Nii
näiteks on autor toetudes tuntud dissidendi Valeri Tšalidzele märkinud, et
Nõukogude Liidus ei rikuta õigust mõtlemisele (lk 10). Teine lugu on aga nende
mõtete väljendamisele. Siin on silmas peetud üht levinud terminit dissidentide
kohta, milleks on „teistimõtleja“. Edasi on kirjutatud, et Brežnevi ajal oli
sadu tuhandeid „teisitimõtlejaid“, kes oma kitsukeses köögis teeklaasi või
viinapudeli taga väljendasid usaldusväärsete sõprade ringis oma kriitikat
võimude suhtes. Samas oli vaid mõnikümmend neid, kes julgesid endi ja teiste
õiguste eest avalikult välja astuda. Vastukaaluks võimude käitumisele „justkui“
reaalsus kattuks nende loosungitega, olid dissidendid seisukohal, et „justkui“
ametlikke sõnumeid tuleb võtta sõna-sõnalt, aga nõukogude seadused peavad olema
praktikas rakendatud. Autori toob õnnestunud paralleelina välja nn dissidentsuse spiraali: „ühtesid jälitatakse nende
väljaütlemiste pärast, teised avaldavad protesti ja langevad omakorda
jälitamise ohvriks“. Ta nõustub tuntud dissidenti Aleksandr Ginzburgi
seisukohaga, et dissidentlus on eelkõige ajakirjandus ning koostöö vaba
ajakirjandusega. Kui seda ei ole, tuleb see ise luua. Seda vaadet toetab ka,
Aleksandr Daniel: dissidentlus on eelkõige töö informatsiooniga, selle kogumine
ja levitamine. (lk 179) Sellest järeldub, et dissidendid püüdsid täita seda
rolli, mis on demokraatlikes riikides vaba ajakirjanduse pärusmaa.
Raamat
algab Nõukogude Liidu nimekama dissidendi akadeemik Andrei Sahharovi Moskvast
pagendamise kirjeldusega. Autor on andnud detailse pildi sellest, kuidas 22.
jaanuaril 1980 akadeemik võetakse kinni teel oma töökohta teaduslikus
instituudis, toimetatakse prokuratuuri, kus talle loetakse ette Ülemnõukogu
Presiidiumi määrus, millega ta jäetakse ilma kõigist valitsuse autasudes ning
saadetakse välja Gorki linna. Edasi on antud põhjalik ülevaade ühiskonnaelu liberaliseerimisest pärast Stalini surma,
„silmade avanemisest“ pärast Hruštšovi poolt kommunistliku partei XX kongressil
peetud Stalini „isikukultust“ hukkamõistvast salajasest ettekandest,
omakirjastuse levikust, avalikest luulelugemistest Moskvas Majakovski monumendi
juures ja nende laialiajamisest võimude poolt, dissidentluse tekkimisest
protestina kirjanike Andrei Sinjavski ja Julij Danieli arreteerimise vastu.
Suur
osa raamatust on pühendatud akadeemik Sahharovi ja kirjanik Aleksandr
Solženitsõni tegevusele, samuti nendevahelise poleemika analüüsile. Põhjalikult
on vaadeldud ka tähtsamate dissidentlike organisatsioonide (Inimõiguste
Initsiatiivgrupp, Moskva Helsingi grupp, Psühhiaatria poliitilistel eesmärkidel
kuritarvituste uurimise töögrupp, Invaliidide õiguste kaitse initsiatiivgrupp
jt) tegevust ning tähtsamaid omakirjastuslikke väljaandeid.
Suur
osa raamatust on pühendatud repressioonidele dissidentide vastu. Kirjeldatud on
arreteerimisi, poliitilise kohtuprotsesse ja vangilaagreid ning poliitvangide
ja nende sugulaste materiaalset abistamist. Kõrvuti kangelaslike ülesastumistega
on ära toodud ka need juhtumid, kus võimud on suutnud dissidente murda ja panna
neid oma tegevust hukka mõistma. Seda, et mõni vangistatud võimukriitik endale
tuhka pähe raputas, oma tegevust hukka mõistis ja kutsus oma kaaslasi üles lõpetama
„lääne eriteenistuste poolt mahitatud tegevus“ ei olnud palju kuigi palju, ent
võimud üritasid oma propagandaks võtta neist maksimumi. Tegelikult
ei olnud repressioonide peamiseks eesmärgiks dissidente vangilaagrisse või
erirežiimiga psühhiaatrihaiglatesse saata – see oli poolik võit. Täielik triumf
saabus siis, kui suudeti panna mõni väljapaistev inimõiguslane, rahvuslik
vastupanija, usuaktivist või sõltumatu vaimulik teleekraanil esinema ja oma
tegevust hukka mõistma, sunniti patukahetsusega esinema välisajakirjanike ees
või kirjutama artikleid ajalehte artikli. Vastutasuks oli vabadus, mis oli
siiski mõru maiguga, sest endised sõbrad ja võitluskaaslased ei soovinud
selliste renegaatidega mingit tegemist teha.
Peatükk
raamatu lõpuosas, mis käsitleb poliitvangide vabastamist vangilaagritest, on
pealkirjastatud intrigeerivalt – „Dissidentide vabastamine – triumf või
kapituleerumine?“ Nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetute
vangilaagritest ja psühhiaatriakliinikutest vabastamise avalöök anti
1986. aasta lõpul, mil Gorbatšovi isiklikul osalusel vabastati Akadeemik
Sahharov Gorki pagendusest. Dissidendid ja ka Lääne avalikkus oli aastaid
nõudnud nõukogude poliitvangide vabastamist, kuid peale üksikute nimekamate
(Vladimir Bukovski, Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Pjotr Vins jmt)
väljavahetamise lääneriikides sissekukkunud spioonide vastu, ei olnud kedagi
vabaks lastud. Gorbatšov, kes püüdis end Lääne silmis
näidata edumeelse ja liberaalse reformaatorina, oli oma maine säilitamiseks
sunnitud viimaks nendele nõudmistele järele andma. Kui vastumeelne see liigutus
talle tegelikult oli, annab tunnistust sovetlikus stiilis läbi viidud
vabastamisprotseduur, mis tehti poliitvangide jaoks väga alandavaks. Nimelt
seati vabastamise tingimuseks, et poliitvang peab kirjutama avalduse, milles
tunnistab oma süüd ja kohustub edaspidi hoiduma nõukogudevastasest tegevusest.
Autor kirjutab, et taolise avalduse tegi ka akadeemik Sahharov, kes poetaks
teksti siiski alternatiivi „välja arvatud erakorraliste juhtumiste puhul“.
Akadeemik kutsus üles poliitvange tema eeskuju järgima, mis kutsus esile
paljude dissidentide nördimuse. Sealjuures tuletati talle meelde kurioosumitena
mõjunud näljastreiki, kus Sahharov nõudis oma sugulastele emigreerumise
võimaldamist.
Nii
on nn avalduse alusel vabastatud dissidente hiljem süüdistatud võimudelt armu
palumises ning nendega kompromissile minekus. Seda on teinud nii nende
poliitilised vastased kui ka endised võitluskaaslased. Autor vahendab mitmeid
arvamusi, mille kohaselt just dissidentide vabastamisprotseduuriga külvatud
vastuolud ei lubanud dissidentidel edaspidi osaleda aktiivselt poliitilises
elus ega opositsioonina ühineda. Teame, et poliitikas läbi löönud dissidente
võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Andes
dissidentide tegevusele kokkuvõtva hinnangu võrdleb autor neid poisikesega Anderseni
muinasjutust „Kuninga uued riided“, kes sellal, kui kõik kiitsid kuninga uut
rüüd, julges avalikult välja öelda, et kuningas on alasti. Poisikesega ei
juhtunud muinasjutus suurt midagi, ent dissidentidele said tõe avalikustamise
eest osaks karmid repressioonid. Nõudes võimudelt seaduste täitmist, üritades
elada mittevabas riigis kui vabad kodanikud ja ilma valeta, avalikustades
võimukuritegusid oma kodanike vastu ning Nõukogude ekspansionistlikku
välispoliitikat, aitasid dissidendid avada Läänel silmad „töörahva paradiisi“
tegeliku olemuse suhtes. Mitmed dissidentide poolt sõnastatud ideed leidsid
hiljem ellu rakendamist perestroika käigus. Ilmekaks näiteks olgu siinkohal
akadeemik Sahharovi 1968. aastal ilmunud essee pealkirjaga „Mõtisklusi progressist,
rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“ jm
kirjutised. Hindamatu on dissidentide panus Nõukogude Liidu lähiajaloo varjatud
lehekülgede avalikustamisel (Solženitsõn, Anatoli Martšenko, Varlam Šalamov
jpt), samuti tsensuurikammitsaist vaba vene kultuuri edasikandmisel.
Kirjutis
avaldati 16.10.2015 ajalehes Sirp tublisti kärbitud kujul. Kärpeid autoriga
eelnevalt ei kooskõlastatud.
[1] Vt
Андрей Амальрик. Просуществует ли Советский Союз до 1984 года? - Фонд имени
Герцена, Амстердам, 1970.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar