Ühest vähetuntud omakirjastuslikust väljaandest

Alates 1970. aastate algusest tekkis Eestis mitmeid põrandaaluseid poliitilise sisuga omakirjastuslikke väljaandeid, mida anti välja rohkem kui üks number. Neist tuntuim on avaliku vastupanuliikumise kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida aastail 1978–1987 üllitati 25 numbrit. Lisandusi saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis, selle eksemplare smuugeldati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena.

1980. aastate algul ilmus omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail 1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid. Ka Isekirja eksemplarid jõudsid Läände, kus selle valitud palad loeti ette raadiojaamas Vaba Euroopa.

Aastail 1978-79 ilmus Tartus omakirjastuslik ajaleht Poolpäevaleht, milles kultuuriküsimuste kõrval leiti ruumi ka ühiskonnaelu probleemidele. Paraku oli  selle väljaandja TRÜ eesti keele ja kirjanduse I kursuse üliõpilane Hubert Jakobs tegelikult KGB agent. Tõsi, suheldes ja sõbrunedes Tartu võimukriitiliste ringkondadega, loobus ta kaastööst KGBga, vabandas tehtud kurja eest ning kirjutas kahetsuskirja. Ent see ei säästnud Poolpäevalehega seotud inimesi KGB repressioonidest. Neist ei pääsenud ka Jakobs ise. Õnneks kedagi ei vangistatud, piirduti vaid ametlike hoiatuste, profülaktiliste vestluste ja paaril juhul ülikoolist väljaheitmisega.

Veelgi varem, kümnendi algul oli Eesti demokraadide nime all tuntuks saanud internatsionaalse koosseisuga režiimikriitiliste ringkondade esindajad üllitanud mitmeid põrandaaluseid väljaandeid. Esialgu Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise moodustamise nimel tegutsenud seltskonnast, kes andis välja venekeelset ajakirja Демократ (Demokraat), tekkis ajapikku kolm poliitilist rühmitust, kellel kõigil oli ka oma häälekandja. Artem Juskevitši ja Mati Kiirendi poolt loodi Eesti Demokraatlik Liikumine, mis hakkas välja andma ajakirja Eesti Demokraat. Kalju Mätik ja Arvo-Gunnar Varato moodustasid rühmituse Eesti Rahvusrinne, mille häälekandjaks sai Eesti Rahvuslik Hääl. Sergei Soldatov rajas religioosse kallakuga liikumise Moraalpoliitiline Taassünd, mis andis välja üllitist  “Луч Свободы” („Vabaduse Kiir“). Erinevalt Lisandustest ja Poolpäevalehest ei leidnud demokraatide häälekandjad kuigi suurt levikut. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati neid vaid „pühendatute“ kitsukeses ringis ja välismaale ei toimetatud. 

Kuid veelgi vähem on avalikkusele teada omakirjanduslikust almanahhist Sotsioloogilised vihikud, mille toimetajaks oli tartlane Jüri Pertmann.

13. juulil 1938 Tartus sündinud Pertmann õppis aastail 1953-1956 Tartu Ehitustehnikumis.         1952-57 osales ta Tartu I Keskkooli ja Tartu Ehitustehnikumi õpilastest koosneva noorte põrandaalune vastupanuorganisatsiooni Kuperjanovlased tegevuses. 24. veebruaril 1955 levitas organisatsioon hektograafil paljundatud lendlehti, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 37. aastapäevale. Pärast KGB ulatuslikke aktsioone organisatsiooni tabamiseks, lõpetas organisatsioon tegevuse ja jäi KGB poolt tabamata.

11. novembril 1957 arreteeriti Pertmann Nõukogude–Soome piiril. 28. jaanuaril 1958 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel kuus aastat vangilaagrit. Karistuse kandis Mordva ANSV vangilaagrites, kus osales põrandaaluse laagriorganisatsiooni Eesti Uusrahvuslaste Liit tegevuses.[1]

Vabanes 11. novembril 1963 ja asus elama Tartusse. 1964-70 töötas Eesti Kolhoosiehituse (EKE) süsteemis ehitusinsenerina,1981-88 EKE juhtimise laboratooriumis sotsioloogi ja sotsiaalpsühholoogina, 1989-92 arendus- ja koolitusfirma EKE-ARIKO juhtivspetsialistina, 1993-94 Siseministeeriumis eriülesannete vanemreferendina ning 1994-2004 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartu osakonna juhatajana. Taasvabas Eestis on osalenud juhtivas rollis represseeritute ühingu Memento tegevuses ning kandideerinud Riigikogusse ja Tartu volikogusse.

Aastail 1970-75 õppis TRÜs psühholoogiat; 1978-81 õppis samas aspirantuuris, mis jäi KGB sekkumise tõttu lõpetamata.

Pärast vangistusest vabanemist suhtles aktiivselt vastupanuliikumise aktivistidega, levitas võimude poolt keelatud kirjandust, omakirjastuslikke väljaandeid, nagu näiteks Moskvas välja antav Jooksvate sündmuste kroonika[2] ning kõikvõimalikke avalikke kirju.1980-81 Poola sündmuste ajal kirjutas avaliku kirja sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ toetuseks.

Aastail 1967-88 kutsuti korduvalt välja KGBsse ja tehti mitteametlikke hoiatusi. Kuni 1991 ei lubatud viibida nn piiritsoonides ega sõita välja NLiidust.

Sotsioloogiliste vihikute väljaandmise kohta on Pertmann siinkirjutajale seletanud, et lävides  oma vana laagrikaaslase Jaan  Isotammega (tuntud rohkem mässumeelse poeedi Johnny B Isotammena), tekkis tal viimase kaudu  ligipääs venekeelsele sam- ja tamizdatile[3]. Pärast  ülikooli  lõpetamist sisustas  maakodus fotolabori ja  asus  paljundama võimude poolt keelatud kirjandust.

Pertmanni sõnul ajendas teda vihikuid välja andma  kaks 1979. aastal  aset leidnud sündmust: Jakobsi  toimetatud Poolpäevaleht ja Tartus Narva  maanteel silmatud kriidiga kirjutatud plangukuulutus: „Täna 28. novembril 1918 algas Vabadussõda“. Sellest tekkis  tal arusaam, et  peab  asuma  oma  ajaloo  perioodide  kaupa lahkamisele. Kuna  Valdo  Pant  oli  seda  teinud  II maailmasõja suhtes ja see oli  olnud  väga  vaadatav telesaade, siis  tekkiski  idee esitada Eesti ajaloo sündmused kümne  aasta  kaupa.

Pertmann: „Siis  mõtlesin  ma, et  aitab! Me  peame  oma  noortele  lahti  kirjutama  oma  ajaloo ja  ning näitama  seda  kolmes  plaanis: poliitilised, sotsiaalsed ja  majanduslikud protsessid ja seda  nii Eestis, NLiidus kui ka  ülejäänud maailmas. Sest need  protsessid  on seotud omavahel  ja paljude  teiste protsessidega. See idee  saigi  Sotsioloogiliste  vihikute päisleheks.“[4]

Omalt poolt lisaksin, et üheks ajendiks oli ilmselt Pertmanni mentori Isotamme ülikriitilise suhtumine avaliku vastupanuliikumise ja eriti ühe selle liidri Enn Tarto tegevusse ning ka selle häälekandjasse Lisandusi. Seda suhtumist jagas leebemal kujul ka Pertmann. Selle suhtumise tagamaid pole siinkohal paslik analüüsida. Piisab vihjest, et selle taga olid suuresti Istomme ja Tarto aastatevanused isiklikud vastuolud.

Esimene vihik valmis 1979. aasta sügisel. Selle kujundas Pertmanni palvel EKE Projekti masinkirjutaja Elli Soo. Tiitellehel on lisaks väljaande eestikeelsele nimetusele see ära toodud ka inglise-, prantsuse- ja saksakeelsena. Ka sisukord on inglisekeelses tõlkes. Ülejäänu aga on kõik maakeelne.

Saatesõnas selgitatakse, et vihikute väljaandmist on ajendanud teadmine, et elatakse kiiresti muutuvas maailmas, mis seisab uute ümberkorralduste lävel. Igal mõtleval eestlasel tekivad küsimused, kuhu lähen mina, kuhu läheb mu rahvas kuhu läheb inimkond tervikuna? Kuna tänases päevas nähakse analoogiaid minevikusündmustega  alustatakse ajaloolistest tagasivaadetega. 

Vahekirjas tõdetakse, et on väga raske määrata rangeid piire, kus lõpeb sotsioloogia ja algab poliitika, filosoofia, ajalugu, kirjandus või mistahes iseseisev teadus. Seetõttu asub väljaanne analüüsima tegelikult toimivaid ühiskondlikke protsesse, sh kõike seda, millest vaikivad ametlik ajakirjandus, raadio ja televisioon.  

Esimese vihiku sisu põhiosa moodustab kronoloogiline ülevaade poliitilistest ühiskondlikest sündmustest aastail 1919, 1929, 1939, 1949, 1959, 1969, 1979. Väljaande lisas on ära trükitud mõni dokument nende ajastute iseloomustamiseks.

Pertmanni sõnul kirjutas ta igas numbris põhiartiklid oma suhtlusringkonnast (Arvo Jaama, Aime  Kangur, Malle Kiirend, Uno Veismann, Jaak Sakla jt) saadud  kirjanduse ja talle endale teadaoleva  info abil. Kuna  ta samal  ajal  oli  ka  Lisanduste paljundaja, siis laenas ta ka sealt paremad palad. Osa materjale ammutas ta venekeelsest Vabadusraadiost, mida  ta  regulaarselt kuulas ja  vajadusel  ka  salvestas. Üksnes ajastute iseloomustusi  kirjutas  ta  Isotamme abiga.

Vihik nr 2 kannab avaldamisaastat 1980. Selles on saab lugeda poliitilistest päevamuredest, Nõukogude armee sissetungist Afganistani, akadeemik Sahharovi asumiselesaatmisest Gorkisse ning olümpiamängude pidamisest NLiidus. Mälestatakse Tartu rahulepingu 60. aastapäeva, Talvesõja sündmusi ning antakse kronoloogiline ülevaade aastail 1919-20 ja 1939 aset leidnud sündmustest. Veel on koha leidnud anonüümse autori (Pertmann) kirjutis pealkirjaga „Sotsioloogia ja pseudosotsioloogia“ ning traditsioonilise rubriigina lisad, kus on ära trükitud mitmesuguseid dokumente.  

Vihikud trükkisid kirjutusmasinal Pertmann ja Elli Soo. Urmas  Märtin valmistas neist positiivfilmi  ja  Pertmann  tegi  fotokoopiad. Paljundamiseks sobis Pertmanni sõnul eriti  hästi  suure  kontrastsusega fotopaber, mida ta sai TA Füüsika- ja Astronoomiainstituudi sektori juhatajalt Uno Veismannilt. Masinkirjas valmis mõlemast vihikust 5 koopiat, millest ta tegi 10 fotokoopiat.

Vihikute eksemplare ei levitatud. Neid  luges ehk ainult  kümmekond  inimest. Väljaannete välismaale  toimetamisest ta  isegi  ei  mõelnud. Pertmann jätkas vihikute koostamist 1984. aasta lõpuni, kuid piirdus materjalide kogumisega ilma et oleks need kogudesse vorminud. Loobumise põhjuseks oli samal aastal toimunud KGB suurpealetung sihiga lõpetada avalik vastupanu Eestis, mille käigus arreteeriti vastupanuliikumise tuumik eesotsas Enn Tarto ja Lagle Parekiga ning millega kaasnesid massilised läbiotsimised ja ülekuulamised.

Pertmani sõnul on ta  vihikuid  hiljem  mõnele tegelasele kinkinud, „kuid  mitte enne kui  KGB oli likvideeritud!“.

Vihiku nr 1 sisuga saab tutvuda siin:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVMlFXeEFqZS1jaGM/view?usp=sharing 

Vihiku nr 2 sisuga saab tutvuda siin:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVZHhaWkJMSzFBa0k/view?usp=sharing

    

                                       

---

[1] Vt Jüri Pertmann. „Kuperjanovlaste salaorganisatsioon Tartus 1955. aastal“ – Kultuur ja Elu 1/2015. Põgenemiskatse kohta vt Virkko Lepassalu. Riigipiir. – Kirjastus Pegasus. Tallinn, 2010, lk 142-149.

[2] Moskva inimõiguslaste väljaanne Хроника текущих событий, milles toodi ära andmeid inimõiguste rikkumiste juhtumite, poliitiliste kohtuprotsesside, vangilaagrite ja eripsühhiaatriahaiglate kohta, teisitimõtlejate kohtuväliste repressioonidest (läbiotsimised, ülekuulamised, töölt vallandamised, emigratsiooni sundimine jne) jms. Kroonika ilmus aastail 1968-1982 ja seda anti välja 63 numbrit.

[3] Samizdat (vn omakirjastus) – võimude poolt tsenseerimata loomingu kirjastamine peamiselt masinkir­jas eksemplarides, paljundatuna kas õhukesele maisipaberile trükituna, fotografeerimise või harvemini kserokopeerimise teel. Tiraažid oli väga väikesed kõikudes mõnekümnest kuni mõnesaja eksemplarina. Samizdatina käsitletakse ka võimude poolt keelatud autorite teoste paljundamist.

Tamizdat (vn sealkirjastus) – omakirjastusväljaanne, mis smuugeldati Läände, trükiti seal ära ja toimetati tagasi NLiitu, et seda seal levitatada.

[4] Pertmanni e-kiri autorile 21,11.2013.