„Vabamu“ ajab puru silma

Karuteene ordeni kavaler, endine Okupatsioonidemuuseum on innukalt asunud tegelema sisuturundusega. Käesoleva aasta 25. mai Postimehes muude lugude kõrval ilmunud sisuturundusartikkel „Dissident häkker monteeris kokku kirjutusmasina“ paneb aga pead murdma, kas taolise turunduse taga on lausrumalus või lugejate sihilik eksitamine.

Nimelt saab muuseumi sisuturundusreklaamiartiklite toimetaja sulest ilmunud kirjatöö pärineda inimeselt, kellel pole vähimatki ettekujutust 1970.-1980. aastatel okupeeritud Eestis valitsenud olude kohta. Pigem võinuks ta jääda oma liistude juurde ja tegelda omasooiharat punaparunit ülistava kunstinäituse promomise stiilis teemadega.

Artiklis on juttu kellestki Jaanist, kes ämma palvel vahetab sõber Antsuga neljakohalise Poola telgi kirjutusmasina vastu. Ants olevat selle kirjutusmasina kokku monteerinud „mitmest eksemplarist“. Ämm Irene aga vajas kirjutusmasinat keelatud kirjandusteoste ümbertükkimiseks.

Niisiis on ämm Irene näol oli tegu dissidendi ja Antsu puhul häkkeriga. Jaani osa piirdus vahendusega. Asja tuumale pihta saamiseks tuleks lahti seletada tekstis kasutatud mõisted „dissident“ ja „häkker“.

Hollandlased S. P. de Boer, E. J. Driessen ja H. L. Verhaar on välja pakkunud viis dissidenti iseloomustavat kriteeriumi:

–      dissident on olnud vangistuses või sundravil psühhiaatriahaiglas;

–      dissident on vähemalt ühe omakirjastusliku publikatsiooni autor;

–      dissident on või on olnud dissidentliku „partei“ või grupi liige;

–      dissidendil on või on olnud tähtis sotsiaalne positsioon;

–      dissidendi juhtumit saab ühel või teisel viisil lugeda  erandlikuks.[1]

Lisame omalt poolt, et üldreeglina ei seadnud dissidendid eesmärgiks kehtiva riigikorra muutmist. Dissidentide nõudmised piirdusid üleskutsetega, et Nõukogude Liidu valitsus täidaks omaenese kehtestatud seadusi, eelkõige konstitutsiooni, ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ning Helsinki 1975. a lõppakti inimõiguste alaseid sätteid.

Eesti vastupanijatest vastas „dissidendi standardile“ kõige rohkem TRÜ keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk, kes omas suhteliselt kõrget ühiskondlikku positsiooni, oli olnud kompartei liige ja soovis välismaale elama asuda. Vastupanuliikumisega liitus Kukk 1979. aastal ning kuna ta arreteeriti juba 13. märtsil 1980, jäi tema tegutsemisaeg väga üürikeseks.  

Kas ämm Irene „dissidendi standardi“ alla kvalifitseeruks, jäägu lugeja otsustada.

Eesti vastupanuliikumise eesmärkideks seevastu on olnud läbi aegade Nõukogude anneksiooni lõpetamine ning Eesti iseseisvuse taastamine. Seda eesmärki olid järjepidevalt kandnud nii metsavennad, koolinoorte põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, Eesti Demokraadid ning avaliku vastupanu kandjad. Seetõttu on nende puhul termini „dissident“ kasutamine väär. Mis puutub ämm Irenesse, siis detailsemaid asjaolusid teadmata võiks tema tinglikult liigitada pigem vastupanijate kilda.

Häkkeri nimetuse all peetakse silmas kuritegevuslike kalduvustega arvutispetsialisti, kes tegeleb arvutisüsteemidesse sisse tungimise, identiteedi varguste, pahavara levitamise jm sellisega. Kuldsete kätega meistrimeest Antsu selleks tituleerida on küll liiast, mis sellest, tema poolt kokku pandud „kirjutusmasin oli tol ajal väärt vähemalt sama palju kui tuliuus Apple’i arvuti“. Miks artikli autor Antsu selliselt nimetab, jääb siinkirjutajale arusaamatuks.

Mis aga puutub kirjutusmasinate kättesaadavusse tol ajajärgul, siis siin on kirjatöö autor jällegi liialt pakse värve kokku seganud. Kas on ta seda teinud rumalusest või uudishimu kütmiseks, aga asjalood sellised küll ei olnud. Nimelt ei olnud 1970ndatel lõpul ja järgmise kümnendi algul kirjutusmasinate hankimine sugugi nii ilmvõimatu, kui sisuturuloost nähtub. Näiteks venekeelse šriftiga kirjutusmasinad olid vabalt müügil ja üsna levinud oli kirillitsa tähtede asendamine ladina šriftiga. Mäletan, et sain tol ajal leedulasest vastupanija Andrius Tučkuse käest vajaliku kirjutusmasinatähtede komplekti, mille Endel Ratas vene tähemärkidega kirjutusmasinale paigutas. Aga ka eesti tähtedega kirjutusmasinaid oli aeg-ajalt kaubandusvõrgus saada ja isegi ülidefitsiitseid kohverkirjutusmasinaid võis tutvuse kaudu näiteks Tartu kauplusest „Mäng ja kool“ hankida. Keegi ei nõudnud tol ajal soetatud kirjutusmasina registreerimist KGBs ja vaevalt et ka kõik asutuste kirjutusmasinad olid seal arvel. Küll aga hoidis julgeolek silma peal kserokoopiamasinatel ja rotaprintidel.

Kuid oli veel üks meetod kirjutusmasinate soetamiseks. Selleks tuli sõita Moskvasse, kus oli võimalik osta ladina šriftiga kirjutusmasinaid (seal jälle oli defitsiidiks kirillitsas kirjutusmasinad). 5. juuni 2015 postituses „Noppeid vastse TA presidendi okupatsioonivõimuvastasest tegevusest“ olen kirjeldanud, kuidas tänane TA president Tarmo Soomere tegutses Moskvast ladina tähestikuga kirjutusmasinate Eestisse toimetamisega, mille eest KGB ähvardas teda spekuleerimise süüdistusel vangi panna. Nii et alati ei olnud sugugi vaja põlve otsas „peedist pesumasinat“ teha.

Tõeline maiuspala aga on artikli lõpus. Nimelt saab lugeja sealt teada, et „Jaani ämm Irene pani selle kirjutusmasinaga paberile Aleksander[2] Solženitsõni suurteose „Gulagi arhipelaag“ ja ka teisi keelatud kirjandusteoseid“. Kohe tekib küsimus, kas tegemist oli kirillitsas kirjutusmasinaga? Kui mitte, siis sai ämm Irene paljundada „Gulagi arhipelaagi“ eestikeelset tõlget. Minule teadaolevalt alustas kunstnik Henno Arrak (1930-2017) Solženitsõni suurteose esimesena eesti keelde tõlkimist 1980ndate aastate lõpul. Teose I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud MRP-AEG infobülletäänis nr 21. Ent  artiklist ei selgu, kas ämm Irene trükitud Solženitsõni tõlge on säilinud. Nii või teisiti ei saa see olla Arraku tõlge.[3] Aga kes oli siis selle salapärane tõlkija?

Sisuturundusartikkel lõpeb lubadusega, et neid ja teisi sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus „Vabadusel ei ole piire“, mis valmib käesoleva aasta juulis. Loodame, et siis saame suuremat selgust, kes olid häkker, dissident ja vahendaja ning kuidas olid asjalood „Gulagi arhipelaagi“ paljundamisega häkkeri kokkupandud kirjutusamasinal. Jääme põnevusega ootama.

---

[1] Biographical Dictionary of Dissidents in the Soviet Union. Compiled and edited by S. P. de Boer, E. J. Driessen and H. L. Verhaar. – The Hague/Boston/London, 1982, p. 658. 

[2] Peab olema Aleksandr.

[3] Vt lähemalt17. märtsi 2017 postitus.

Kuidas pääseda terroristlikust noarünnakust?

Paar päeva tagasi hukkus noarünnakus Pariisis islamifanaatikust tšetšeeni käe läbi üks inimene, vigastada sai neli. Mõni aeg varem on sarnased kallaletungid aset leidnud Saksamaal ja Hollandis.

14. märtsil avati Ühendriikide suursaatkond Jeruusalemmas. Sellele on eelnenud ja järgnenud verised massirahutused Gaza sektori piiritara juures. Terrorivõrgustiku Al-Qaeda liider Ayman al-Zawahiri on sellega seoses kutsunud kõiki moslemeid üles džihaadile Ühendriikide vastu.

Kuigi suurem osa ELi liikmesriike, Eesti selgrootu kannupoisina kaasaarvatud, on Ühendriikide saatkonna Jeruusalemma kolimist tauninud, ei tähenda see veel islamiterrorist pääsemist. Olgu siin hoiatava näitena ära toodud pagulaste (tegelikult peamiselt majandusmigrantide) sõbralikus Soomes juhtunu, kus Allahit ülistav jätis pussitas lapsevankritega jalutavaid noori emasid. (Tuleks tõsiselt kaaluda surmanuhtluse kohaldamist seda laadi tegude eest.)

Mida siis ette võtta terroristliku noarünnaku korral, et sellest katsumusest eluga välja tulla? Erinevalt enesetapupommarist (vt 21.12.2017 postitus), on potentsiaalse väitsamehe tuvastamine väga keeruline, et mitte öelda võimatu. Küll aga on võimalik paanikat vältimise ja otsustava tegevusega päästa nii enese kui ka teiste inimeste elu. Alljärgnevalt on refereeritud ajalehe Independent 5. juunil 2017 avaldatud asjakohast artiklit (vt https://www.independent.co.uk/life-style/how-to-survive-terror-attack-tips-escaping-london-manchester-isis-jihadi-a7773346.html)

Lugu algab meedias laialt levinud fotoga mehest, kes Londoni terrorirünnaku ajal annab jalgadele tuld hoides samal ajal käes pindist õlletoopi. Sealjuures on ta väga hoolikas, et mitte piiskagi kesvamärga maha ei loksuks. Seda fotot on kujutatud absurdsevõitu naljanumbrina, ent tegelikult käitus mees enesekaitse seisukohast õigesti.

Artiklis kommenteerib juhtumit endine SASi ohvitser John Geddes, kes on 14 aastat teeninud spetsiaalses eliitüksuses. Tema arvates on igasuguse vedeliku, olgu see kuum või külm, paiskamine ründaja pihta parim võimalus ellujäämiseks. Samuti soovitab ta kasutada relvana portfelli, välikohviku päikesevarju või tooli.

Samas ei soovita astuda paljakäsi noa vastu, sest spetsiaalse väljaõppeta inimesel ei ole siin mingeid šansse.

Geddes’i arvates on rünnaku puhul parim võte koondada enda ümber inimesi ja üheskoos saada kallaletungijast jagu. Nad peavad muutuma sel hetkel kesk-aja inimesteks ja tegutsema rühmana. Tuleb haarata kõike, mis kätte puutub ja visata ründaja pihta. Kui ollakse restoranis, soovitab ta pilduda  nuge, kahvleid, toode, pudeleid ja isegi laudu. Terroristi tuleb üritada rünnata seljatagant, püüdes tabada tema pead või nägu.

 „Nemad veritsevad samuti nagu teie, nad on üksnes inimesed,“ lisab ta. Geddes toob käepäraste võitlusvahendite tõhususe näitena kahju, mida mõni idioot võib pubis korda saata pindise õlletoobiga.

Seevastu halvim taktika on heita terroristi läheduses relvituna põrandale pikali, seda nii külm- või tulirelvarünnaku puhul. Tõenäosus on suur, et nii langetakse pussitamise või tulistamise ohvriks. Kui ei olda valmis aktiivseks enesekaitseks, siis oleks parem üritada rünnakukohast kiiresti eemalduda.