Karuteene ordeni kavaler, endine Okupatsioonidemuuseum on
innukalt asunud tegelema sisuturundusega. Käesoleva aasta 25. mai Postimehes muude
lugude kõrval ilmunud sisuturundusartikkel „Dissident häkker monteeris kokku kirjutusmasina“
paneb aga pead murdma, kas taolise turunduse taga on lausrumalus või lugejate sihilik
eksitamine.
Nimelt saab muuseumi sisuturundusreklaamiartiklite
toimetaja sulest
ilmunud kirjatöö pärineda inimeselt, kellel pole vähimatki ettekujutust 1970.-1980.
aastatel okupeeritud Eestis valitsenud olude kohta. Pigem võinuks ta jääda oma
liistude juurde ja tegelda omasooiharat punaparunit ülistava kunstinäituse promomise
stiilis teemadega.
Artiklis on juttu kellestki Jaanist, kes ämma palvel
vahetab sõber Antsuga neljakohalise Poola telgi kirjutusmasina vastu. Ants
olevat selle kirjutusmasina kokku monteerinud „mitmest eksemplarist“. Ämm Irene
aga vajas kirjutusmasinat keelatud kirjandusteoste ümbertükkimiseks.
Niisiis on ämm Irene näol oli tegu dissidendi ja Antsu
puhul häkkeriga. Jaani osa piirdus vahendusega. Asja tuumale pihta saamiseks
tuleks lahti seletada tekstis kasutatud mõisted „dissident“ ja „häkker“.
Hollandlased S. P. de Boer, E. J. Driessen ja H. L.
Verhaar on välja pakkunud viis dissidenti iseloomustavat kriteeriumi:
–
dissident on olnud vangistuses või sundravil
psühhiaatriahaiglas;
–
dissident on vähemalt ühe omakirjastusliku
publikatsiooni autor;
–
dissident on või on olnud dissidentliku „partei“
või grupi liige;
–
dissidendil on või on olnud tähtis sotsiaalne
positsioon;
Lisame omalt poolt, et üldreeglina
ei seadnud dissidendid eesmärgiks kehtiva riigikorra muutmist. Dissidentide nõudmised
piirdusid üleskutsetega, et Nõukogude Liidu valitsus täidaks omaenese
kehtestatud seadusi, eelkõige konstitutsiooni, ning ÜRO inimõiguste
ülddeklaratsiooni ning Helsinki 1975. a lõppakti inimõiguste alaseid sätteid.
Eesti vastupanijatest vastas „dissidendi standardile“
kõige rohkem TRÜ keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk, kes omas suhteliselt kõrget
ühiskondlikku positsiooni, oli olnud kompartei liige ja soovis välismaale elama
asuda. Vastupanuliikumisega liitus Kukk 1979. aastal ning kuna ta arreteeriti
juba 13. märtsil 1980, jäi tema tegutsemisaeg väga üürikeseks.
Kas ämm Irene „dissidendi standardi“ alla kvalifitseeruks, jäägu lugeja otsustada.
Eesti vastupanuliikumise eesmärkideks seevastu on olnud
läbi aegade Nõukogude anneksiooni lõpetamine ning Eesti iseseisvuse taastamine.
Seda eesmärki olid järjepidevalt kandnud nii metsavennad, koolinoorte põrandaalused
vastupanuorganisatsioonid, Eesti Demokraadid ning avaliku vastupanu
kandjad. Seetõttu on nende puhul termini „dissident“ kasutamine väär. Mis puutub ämm Irenesse, siis detailsemaid
asjaolusid teadmata võiks tema tinglikult liigitada pigem vastupanijate kilda.
Häkkeri nimetuse all peetakse silmas kuritegevuslike
kalduvustega arvutispetsialisti, kes tegeleb arvutisüsteemidesse sisse tungimise,
identiteedi varguste, pahavara levitamise jm sellisega. Kuldsete kätega
meistrimeest Antsu selleks tituleerida on küll liiast, mis sellest, tema poolt
kokku pandud „kirjutusmasin oli tol ajal väärt vähemalt sama palju kui tuliuus
Apple’i arvuti“. Miks artikli autor Antsu selliselt nimetab, jääb siinkirjutajale arusaamatuks.
Mis aga puutub kirjutusmasinate kättesaadavusse tol
ajajärgul, siis siin on kirjatöö autor jällegi liialt pakse värve kokku seganud. Kas
on ta seda teinud rumalusest või uudishimu kütmiseks, aga asjalood sellised
küll ei olnud. Nimelt ei olnud 1970ndatel lõpul ja järgmise kümnendi algul
kirjutusmasinate hankimine sugugi nii ilmvõimatu, kui sisuturuloost nähtub.
Näiteks venekeelse šriftiga kirjutusmasinad olid vabalt müügil ja üsna levinud
oli kirillitsa tähtede asendamine ladina šriftiga. Mäletan, et sain tol ajal
leedulasest vastupanija Andrius Tučkuse käest vajaliku kirjutusmasinatähtede
komplekti, mille Endel Ratas vene tähemärkidega kirjutusmasinale paigutas. Aga
ka eesti tähtedega kirjutusmasinaid oli aeg-ajalt kaubandusvõrgus saada ja
isegi ülidefitsiitseid kohverkirjutusmasinaid võis tutvuse kaudu näiteks Tartu
kauplusest „Mäng ja kool“ hankida. Keegi ei nõudnud tol ajal soetatud
kirjutusmasina registreerimist KGBs ja vaevalt et ka kõik asutuste kirjutusmasinad
olid seal arvel. Küll aga hoidis julgeolek silma peal kserokoopiamasinatel ja
rotaprintidel.
Kuid oli veel üks meetod kirjutusmasinate soetamiseks.
Selleks tuli sõita Moskvasse, kus oli võimalik osta ladina šriftiga kirjutusmasinaid
(seal jälle oli defitsiidiks kirillitsas kirjutusmasinad). 5. juuni 2015 postituses
„Noppeid vastse TA presidendi
okupatsioonivõimuvastasest tegevusest“ olen kirjeldanud, kuidas tänane TA president
Tarmo Soomere tegutses Moskvast ladina tähestikuga kirjutusmasinate Eestisse
toimetamisega, mille eest KGB ähvardas teda spekuleerimise süüdistusel vangi
panna. Nii et alati ei olnud sugugi vaja põlve otsas „peedist pesumasinat“ teha.
Tõeline maiuspala
aga on artikli lõpus. Nimelt saab lugeja sealt teada, et „Jaani ämm Irene pani
selle kirjutusmasinaga paberile Aleksander[2]
Solženitsõni suurteose „Gulagi arhipelaag“ ja ka teisi keelatud
kirjandusteoseid“. Kohe tekib küsimus, kas tegemist oli kirillitsas kirjutusmasinaga?
Kui mitte, siis sai ämm Irene paljundada „Gulagi arhipelaagi“ eestikeelset
tõlget. Minule teadaolevalt alustas kunstnik Henno Arrak (1930-2017) Solženitsõni
suurteose esimesena eesti keelde tõlkimist 1980ndate aastate lõpul. Teose I osa
„Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud MRP-AEG infobülletäänis nr 21. Ent artiklist ei selgu, kas ämm Irene trükitud
Solženitsõni tõlge on säilinud. Nii või teisiti ei saa see olla Arraku tõlge.[3] Aga
kes oli siis selle salapärane tõlkija?
Sisuturundusartikkel lõpeb lubadusega, et neid ja teisi
sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus „Vabadusel ei
ole piire“, mis valmib käesoleva aasta juulis. Loodame, et siis saame suuremat selgust,
kes olid häkker, dissident ja vahendaja ning kuidas olid asjalood „Gulagi
arhipelaagi“ paljundamisega häkkeri kokkupandud kirjutusamasinal. Jääme põnevusega ootama.
[1]
Biographical Dictionary of Dissidents in
the Soviet Union. Compiled and edited by S. P. de Boer, E. J. Driessen and H.
L. Verhaar. – The Hague/Boston/London, 1982, p. 658.
[2]
Peab olema Aleksandr.
[3]
Vt lähemalt17. märtsi 2017 postitus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar