Esmaspäev, 16. mai 2022

Jälle häda presidendiga

Kui Alar Karis 31. augustil 2021 Riigikogus 72 häälega ametisse valiti näis, et viimaks on suudetud leida riigipea ameti jaoks vääriline isik. Kogemused kahe eelmise presidendiga olid nii masendavad, et üha rohkem hakati kahtluse alla panema riigi esindusisiku instituudi vajalikkust. Kadriorgu kolinud Karis paistis väärika ja päevapoliitikaülese käitumisega tõestavat, et president ei pea üldsegi olema ärmataja või poliitturistist ühiskonnalõhestaja. Lisaks sellele ei olnud uus presidendiproua rumal, edev ja kulukas nagu üle-eelmise riigipea küljeluu.

Erinevalt skandaalsetest eelkäijatest pidas Karis soliidset joont. Ei kippunud ta pingviinidega patsi lööma ja jalgratast väntama ega ka ametihüvesid ja riigipea volitusi kuritarvitama. Talle on lausa omistatud praeguse valitsuskoalitsiooni päästja maine. Nimelt on peavoolumeediast jooksnud läbi versioon nagu oleks Karis nurjanud Jüri Ratase katse panna uuesti kokku Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab president vetostada riigikogu toetust omava koalitsiooni ametisse astumist. Aga ilmselt ikka saab, kui kaporatuur jälle appi võetakse.

Ent Karise plekitul rinnaesisel oli antud kesta vaid 11. maini 2021. See oli päev, mil president kuulutas välja välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, mille ta oli 21. aprillil jätnud välja kuulutamata ja riigikogule tagasi saatnud. 

Selle seaduse välja kuulutamata jätmine tähendas Riigikogule valikut, kas võtta seadus muutmata kujul vastu või alustada uut menetlemist. Viimane aga oleks avanud tee parandusettepanekute tegemiseks ja andnud EKREle võimaluse blokeerida seaduse vastuvõtmist obstruktsiooni teel. Nii ei jäänud valitsuskoalitsioonil muud üle kui seaduseelnõu muutmata kujul vastu võtta. See toimus 9. mail (sic!).  

Nüüd oli pall presidendi käes. Ent seekord riigipea astla vastu takka üles lööma ei hakanud.

Miks oli president ühe ja sama seaduse puhul langetanud erineva otsuse? Kes või mis oli sundinud Karist lühikese aja jooksul meelt muutma? Mida ta selle eest sai, et tasus oma mainet kaalule panna? Kas teda survestati selleks? Kui jah, siis kelle poolt ja kuidas? Ent kõigepealt tuleks heita pilk selle seaduse ajaloole.   

Siinkohal tuleb tunnustada valitsuskoalitsiooni kurikavalat poliitilist leidlikkust, mille tulemusel lendas EKRE piltlikult öeldes oma võttest selili. 14. septembril 2020 oli valitsus EKRE initsiatiivil esitanud Riigikogu menetlusse välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu, millega üritati piiri panna töörände ja õpirände varjus toimuvale massilise sisserändele idaslaavi riikidest, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest.  

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis valitsevate erimeelsuste tõttu kulges eelnõu menetlemine üle kivide ja kändude, kuni 13. jaanuaril 2021 toimunud kaporatuuri riigipööre sellele lõpu tegi. Eelnõu jäi põhiseaduskomisjoni sahtlisse tolmu koguma. Kuni Kaja Kallase valitsuse ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt hakkas rääkima, kuidas Eesti „on aeg raputada maha sulase mentaliteet ja lubada siia inimesed, kes loovad meie jaoks väärtust“.  

Kuna vastava eelnõu menetlusse andmisel varitses oht, et EKRE hakkab selle vastuvõtmist kõigi vahenditega takistama, tuldi hiilgavale mõttele kasutada ära juba menetlusse antud seaduse eelnõu ja pöörata see pea peale, tühistades kõik selles olevad rändekitsendused ja muutes töö- ja õpirände sisuliselt piirangutevabaks. Silmakirjaks lisati sinna sätteid Ukraina sõjapõgenike tööturule kaasamiseks, ehkki viimastel oli ka olemasolevate seaduste alusel võimalus Eestis töötada. Sellele jultunud tegutsemisele oli peaministril veelgi küünilisem vastus: aga see on ju teie endi (EKRE) eelnõu! 

Vahepeal tundus, et see ostapbenderlik kombinatsioon sattus ohtu aeg-ajalt perutavate keskerakondlaste tõttu. Ent kui eelnõu pärast kolmandat lugemist hääletusele pandi, oli endiste savisaarlaste vastuseis nagu käega pühitud.    

Kummalise kokkusattumusena tasus Keskerakond 5. mail ühtäkki 843 000 eurose võla reklaamifirmale Midfield. Pidevas rahahädas virelenud ja seetõttu erakonna kulutusi, sh kohalike valimiste kampaaniat, oluliselt kärpinud partei esimehe Jüri Ratase sõnul saadi see summa kokku liikmemaksudest ja toetajate annetustest. Mis puutub liikmemaksudesse, siis on väheusutav, et sealt sai kokku tulla mingi nimetamisväärne summa. Pigem olid rahapaja leidmise taga helded annetajad ehk pikisilmi selle seaduse kiiret vastuvõtmist ootavad ärimehed ja -naised. Annetajate osas võib mingit selgust saada, kui avaldatakse andmed erakondadele toetamise kohta. Ent arvestades Keskerakonna korruptsioonilembust, pole välistatud ka uus Porto-Franco kaasus.

Nõnda olid kõik asjahuvitatud oma osa kätte saanud. Reformierakond ja ettevõtjad seaduse, mis aitab Eestit üle ujutada kolmandatest riikidest pärit odavtööjõuga ja teenib eesti rahva välja vahetamise eesmärki. Keskerakond sai oma võla ära maksta. Ent mis kasu sai sellest president Karis? Mis sundis teda sisuliselt käigupealt oma seisukohta muutma? Kas esimese veretilga järel läheb ka hing? Ehk kas Eestil on nüüd president, kes täidab kuulekalt valitsuserakondade tellimusi? Aeg näitab, milliseks asjad kujunevad ja kas esimene vääratus jääb viimaseks. Paraku tuleb selle loo puhul meelde idamaa vanasõna: mehest saab teha eunuhhi, kuid eunuhhist meest enam teha ei saa.      

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar