pühapäev, 1. mai 2022

Kolõma, kole maa, kus orjati, piineldi ja kooleti

 Venda Sõelsepp

Kolõma – kole maa

Koostanud ja kommenteerinud Jüri Kaldmaa

EKSA 2021

See on raamat Kolõmast, koledast maast, kus vaeveldi, nälgiti ja kooleti. Seda maad on väetatud utoopilise „helge tuleviku“ nimel rüganud orjade higi ja verega. Selles puhkavad Kurjuse Impeeriumi lugematute alamate ja ikestatud rahvaste luud. Sinna on oma elu jätnud ka tuhanded eestlased, kes rahvavaenlaseks ja fašistideks kuulutatuna, pidid kaelamurdva sunnitööga oma „süüd suure kodumaa ees lunastama“. Ent oli ka üksikuid, kes suutsid Kolõma sunnitöölaagrite põrgust eluga pääseda, uuesti otsast alata ja isegi oma kohutavaid mälestusi teistega jagada. Üheks selliseks õnneseeneks oli ka käesoleva raamatu autor, noor mees, kes ajaloo keerdkäikude tagajärjel oli sattunud Gulagi masinavärgi hammasrataste vahele.
See raamat ei ürita kogu seda koletuslikku süsteemi üldistada ega analüüsida. Piirdutud on vaid autori isiklikele tähelepanekute, oma silmaga nähtu ja kõrvaga kuulduga. Vaatamata sellele peegeldub autori kirjaridadest nagu veetilgas ookean vastu nõukogulik julmus, hoolimatus inimelu vastu ja kogu sovetielu absurdsus.  

Kolõma paikneb Vene Föderatsiooni Kaug-Idas Ida-Siberi mere ja Ohhoota mere vahel, praeguse Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuutia territooriumil. Karmi kliima, igikeltsa ja juurdepääsuteede puudumise tõttu peeti seda kanti pikka aega asustamiskõlbmatuks, kus toime suutsid tulla vaid pärismaalased: eveenid, jukagiirid, tšuktšid, jakuudid jt Kaug-Põhja rahvakillud. Näiteks tsaari-Venemaal, kus olid pikad traditsioonid kurjategijate ja riigivastaste Siberisse meelt parandama saatmiseks, ei peetud Kolõmad vangilaagrite või asumisepaikade rajamiseks kõlblikuks.

Olukord muutus 1920. aastate lõpul, mil Kolõma mägismaal avastati kulla, tina, kivisöe ja haruldaste muldmetallide ülirikkalikud leiukohad. 1931. aastal alustati piirkonna koloniseerimist, mis mõistagi toimus vangilaagrite rajamise kaudu. Peamiselt vangide käsitsitöö, kus tööriistadeks olid käsikäru, kirka ja labidas, rajati piirkonnakeskus Magadan, kaevandusasulad, šahtid ja karjäärid ning muidugi vangilaagrid. Kolõmast kujunes kõige hirmuäratavam vangilaagrite ala kogu Gulagi arhipelaagis, sinna sattumine tähendas suure tõenäolisusega kindlat surma.          

Igal raamatul on oma tekkelugu. See raamat ootas avaldamist üle kahekümne aasta. Ja ilmselt oleks jäänudki ootama, kui poleks olnud kirjanik Jüri Kaldmaad.

Pealtnäha ilmus raamat kõrvalsaadusena. Nimelt tekkis Kaldmaal huvi oma varalahkunud (1991) isa elukäigu vastu. 1928. aastal Vajangu vallas Järvamaal sündinud Harry Kaldmaa kuulus Rakveres tegutsenud koolinoorte vastupanuorganisatsiooni Raudne Käsi, mille liikmed lasid 16. novembril 1945 õhku kohaliku punamonumendi näitamaks, et „et Eestis on nõukogude korra vastaseid, et on organiseeritud vastupanu”. 4. märtsil 1946 mõisteti kaheksale Rakvere koolinoorele Vene NFSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 58-9 (kontrrevolutsioonilisel sihil raud- või muude teede ja liiklusvahendite, rahva sidevahendite, veejuhtmete, ühiskondlike ladude ja muude seadeldiste või riikliku või ühiskondliku vara purustamine või rikkumine plahvatusega, süütamisega või muul viisil) ja  58-2 (relvastatud ülestõus või kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel NSVLi territooriumile tungimine või võimu haaramine keskuses või kohtadel samal eesmärgil, sealhulgas NSVLi või mingi liiduvabariigi territooriumiosa vägivaldseks eemaldamiseks või NSVLi ja välisriikide vaheliste lepingute nurja ajamiseks) seitsmest kuni viieteistkümne aasta pikkused vangilaagrikaristused. Harry Kaldmaad nuheldi kümneaastase vangistuse Kolõma sunnitöölaagrites ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega.  Tagasi kodumaale jõudis ta alles 1956. aastal.

Isa elukäiku uurides jõudis poeg Kolõma vangilaagriteni ja Venda Sõelsepani, kes oli avaldanud mitmed kirjutisi sealsete vangilaagrite teemal. Jüri Kaldmaa on tunnistanud, et see raamat sündis sellest, et tal jäid oma Kolõmal vangis olnud isaga need jutud rääkimata. Isalt küsimata küsimustele vastas kaudselt hoopis Venda Sõelsepp.

Kolõma vangilaagrite põrguringid läbi teinud ja sealt ühena vähestest eluga tagasi tulnud laiemale üldsusele rohkem lastekirjanikuna tuntud Venda Sõelsepp (1923-2006) arreteeriti 11. oktoobril 1944 Haapsalus. Talle pandi süüks aastatel 1942-1944 ajalehe Lääne Elu toimetajana töötamist ja enne seda Omakaitsesse kuulumist. Viimane roll oli piirdunud mõne ladude valvamise korraga ja tänaval patrullimisega, ent märk oli küljes. Järgnesid NKVD Pagari tänava vangikambrid, kus tee õnneks ei pekstud ega piinatud – süü oli niigi selge, ja Patarei vangla.

21. aprillil 1945 mõistis tribunal talle VNFSV KrK paragrahv 58-1a (kodumaa reetmine)   alusel 10 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Edasi tuli Lasnamäe vangla ja 27. aprillil alanud kuid kestnud vangitapp, mille sekka mahtus ka tappev meresõit laevatrümmis, läbi suure kodumaa avaruste kuni Kolõmale välja. Ja siis see algas: nälg, külm, kõiki elumahlu väljapigistav 12 tunni pikkune (lisaks tööobjektile minek ja sealt tulek) sunnitöö, krimkade vägivald ja röövretked, vangivalvurite terror, räpasus, täid, haigused, olematu arstiabi ning kõikjalolev rõve vene sõim, mille eest polnud kuhugi peitu minna ega kõrvu kinni katta. Kurioosse kontrastina ümbritsesid kogu seda elu punaloosungid, mis ülistasid isakest Stalinit, kommunistlikku parteid, ausat tööd ja nõukogude patriotismi, ning balalaikast, trummist ja lõõtsmoonikust koosneva orkestri poolt esitava helilooja Isaak Dunajevski, Vassili Lebedev-Kumatši sõnadel, entusiaste marsi „Meil laulud aitavad elada võita“ mürtsuvad helid. Üldise nälja taustal oli samasuguseks absurdsuseks (millest nõukogude elu nii rikas oli) laagripoe lettide uhkeldavad kaaviaripurgid, mida vangid võisid osta, kui vaid raha oli. (lk 279)

Iidne gulagitarkus ütleb: kui tahad vangilaagis ellu jääda, katsu eemale hoida üldtöödest. Nendeks olid kaevanduse, karjääri ja metsalangetustööd, kuhu saabuva vangitapi seast „orjaturul“ nooremaid ja tugevamaid mehi välja valiti. Olematu vene keele oskuse ja igasuguste nõukogude elu, rääkimata laagri omade, kogemusteta, polnud Sõelsepal mingit väljavaadet seda vangitarkust kasutada. Ja umbes aasta kestnud kaevuritöö tulemusel sai temast nn hingevaakuja ehk üldtöödeks kõlbmatu, kellele jäi vaid kaks võimalust: kas oma kondid Kolõma igikeltsa sisse jätta või lasta end invaliidide laagris töökõlbulikuks „nuumata“. Sõelsepal oli õnne, ta jäi ellu, sai IV invaliidsusgrupi, mis tähendas pääsu üldtöödest ja ellujäämispiletit. Enamgi veel, tal õnnestus isegi saada velskriametisse, mis oli laagritingimustes tõeline õnneloos. Autor tunnistab, et tänu sellele ta üldse ellu jäigi. (lk 158) Ja kuigi pärast poliitvangide ja tavakurjamite eraldi laagritesse paigutamist tuli hüüdnime Ivan Ivanovitš kandval „joodijüril“ see soe ametikoht maha panna, suutis Sõelsepp kuni laagrist asumisele pääsemini sealsamas Kolõmal oma eluga ilusti toime saada. Peagi tuli Stalini surm, Beria amnestia ja poliitvangide vabastamine. 1956. aasta juulis jõudis tulevane kirjanik pärast pea tosina aasta pikkust sunnitud eemalolekut tagasi kodumaale.

Uueks elukohaks sai Pärnu, vangiaastate aegu lagunenud pere asemel uue soetamine ja sulesepa kutse. Lisaks ajakirjanikutööle on tema sulest nii isikliku kui ka varjunime all ilmunud lastejutte ja luuletusi, aga ka geniaalse vene poeedi Sergei Jessenini luule tõlkeid. Temast sai Eesti NSV Kirjanike Liidu liige

Niipea, kui Eestis hakkasid puhuma vabamad tuuled, hakkas Sõelsepp avaldama Kolõma vangilaagrite teemalisi artikleid ja luulet, nagu näiteks luulekogu „Narilaulud“, millesse oli poetatud ka laagri narilaudadel sepitsetud värsse. Alates 1989. aastast on mitmesugustes Eesti ajakirjandusväljaannetes tema sulest ilmunud üle kolmekümne erineva pikkusega Kolõma vangilaagrite teemalise kirjutise. Sõelsepp on koostanud eessõna Nõukogude repressiivpoliitika uurija ja Kolõma vangi Aadu Olli Kolõma vangilaagrite teemalisele ülevaatele (Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal. Koostanud Aadu Oll. – Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1999.) Olgu lisatud, et Sõelsepa näol on tegemist ainsa eesti kirjanikuga, kes on võtnud arvustada Aleksandr Solženitsõni epopöad „Gulagi arhipelaag“. Samuti tegi Sõelsepp kaastööd ühinguga Memento, arvutades näiteks välja Duskanja laagripiirkonna toidunormid mittetöötavatel vangidele: kokku 1872 kcal/päevas, mööndes, et iseasi, kui palju sellest vangi kaussi sattus

Sõelsepa panus okupatsioonivõimude sooritatud kuritegude avalikustamisse on pälvinud ka riiklikku tunnustust. 3. veebruaril 2003 annetati talle president Arnold Rüütli poolt Valgetähe medaliklassi teenetemärk.

Möödunud aastatuhande lõpul tekkis Sõelsepal plaan koondada ülaltoodud kirjutised ühise kaante vahele. Raamatu pealkirjaks pidi saama „Kõik inimese heaks…“. Paraku jäi käsikirja trükki andmine vähese huvi, suurte trükikulude ja sponsorite puudumise tõttu katki. Autor saatis küll käsikirja mitmele tuttavale lugeda, ent abi sellest ei olnud. Vangilaagrimälestuste ilmumise kõrgaeg oli olnud 1990. aastate algupoolel. Kümnendi lõpuks oli buum peamiselt majanduskitsikuse tõttu taandunud ja jäänud üksikute entusiastide kanda

Pärast Sõelsepa surma annetas tema õetütar Meeli Tankler kirjaniku arhiivi, sealhulgas ka tulevase raamatu käsikirja, Eesti Kirjandusmuuseumile. Näis, et sinna see jääbki tolmu koguma, ent saatus tahtis teisiti.  

Raamat nägi ilmavalgust ja mitte areldi mööda seinaääri sisse hiilides, vaid suure pauguga ust lahti lüües. Järgnesid kaks esitlust Tallinna ja Tartu kirjanike majades, kuhu oli kohale kutsutud ka mõned veel elus olevad Kolõma kolgatatee läbikäinud Ilmar Lokka ja Artur Metsik. Neist esimesel 94 aastat turjal, teisel aasta vähem, ent mõlemad selge ja terava mõistusega ning reipa ja optimistliku olekuga. Seejuures on endine spordimees Lokka siiamaani iganädalane jõusaalide kasutaja. Olgu lisatud, et Kolõmal olnutes on praegu veel elavate kirjas 89-aastane Mia Reimo.    

„Kolõma – kole maa“ on näol on tegemist kõige mahukaima eesti keeles ilmunud Kolõma vangilaagrite teemalise raamatuga ja sellega asub autor meie rikkalikus laagrikirjanduses väärikale kohale. Ent tema kõrvale võtab värske Stalini laagrite asjatundjana koha sisse ka raamatu koostaja Jüri Kaldmaa. Raamatut kokku pannes töötas koostaja Kolõma vangilaagreid kajastava kirjanduse kõrval hoolega läbi kuuest kastist koosneva Sõelsepa isikliku arhiivi, kus paljude huvitavate materjalide kõrval leidis „Kõik inimese jaoks…“ käsikirja, mis sisaldas 26 teksti. Sellest sai tulevase raamatu emapuu. Koostaja lisas omalt poolt tosin lugu, nagu näiteks eespool mainitud „Mustad punnid“ ja viis lugu „Parapsühholoogilist rosoljet“. Need on kohati humoorikalt ja absurdimaiku ilukirjanduslikud tekstid toovad olulist vaheldust muu dokumentalistika üldiselt masendavasse tonaalsusse. 

Ühtlasi viis koostaja käsikirjas olevate artiklid vastavusse toimunu ajalise järjestusega, mis muutis sündmustiku lugeja jaoks hõlpsamini jälgitavaks. Veel on koostaja poolt raamatusse lisatud katkeid autori kirjutatud ja talle saadetud kirjadest, viiteid, kommentaare, koostaja järelsõna, isikunimede ja Kolõma vangilaagrite kohanimede registrid. Eriti väärtuslikuks tuleb pidada esimeses Kolõma tapis (1000 vangi) olnud eestlaste nimekirja, kellest 60 Kolõmalt õudused üle elasid ja, peale kahe kolemaale kohalejäänu, kodumaale naasid. Nimekirjas on näiteks kuulus sportlane Aleksander Klumberg-Kolmpere (1899-1958), kes 1924. aasta Pariisi suveolümpiamängudel võitis kümnevõistluses pronksmedali. Kahjuks läks ta peagi pärast vabanemist manalateele.

Teemast süvitsi huvitatute tarvis on koostaja lisanud valiku Kolõma vangilaagrite teemal avaldatud kirjandusest kohta eesti, soome, vene, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Raamatuid on kokku 37, neist 10 eesti keeles, ja suurelt jaolt on tegemist mälestusraamatutega. „Kolõma – kole maa“ näol on tegemist olulise täiendusega Kolõma, aga ka tervesse Gulagi vangilaagrite teemalisse kirjandusse.   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar