Isamaa teelahkmel

Laupäeval, 10. juunil, seisab erakond Isamaa Tallinnas peetaval esinduskogul silmitsi suurte valikutega. Põhjusi murelik olla jätkub ja jääb ülegi. Esmalt tuleb erakonnale valida uus juht, sest istuv esimees Helir-Valdor Seeder  enam jätkata ei soovi. Vahest isegi on suurkogule sellest olulisem võtta ette tõsine sisekaemus, et leida väljumistee pikaajalisest madalseisust. Kui erakonna sees sellekohased  diskussioonid ka toimuvad, pole need paraku avalikuse ette jõudnud.

Viimased aastad ollakse krooniliselt virelenud madala toetuse käes ja oldud Riigikogu erakondade pingereas punane latern, mida on, tõsi küll, kuni viimaste parlamendivalimisteni suudetud korvata ennustustest tunduvalt kõrgemate tulemustega. Seda ühelt poolt oskusliku poliittehnoloogia, teisalt paarilt suurärimehelt saadud rahalise dopingu abil. Samas on üle elatud mitu sisemist raputust. Kõigepealt kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt endised erakonna Res Publica liikmed. Sellele järgnes nn kampsunite mäss, mis tõi kaasa pereheitmise ja Vabaerakonna moodustamise. Viimase saatuseks oli aga kulutulena läbi põleda ja sinna koondunud endised tollal Isamaaliidu nime kandva erakonna tagapinklased lõhkise küna ette jätta.  

Osalemine Jüri Ratase teises valitsuses koos Keskerakonna ja EKREga aga tekitas erakonna tõsiseid erimeelsusi, mille tagajärjeks oli paljude mässuliste erakonnast väljaheitmine või lahkumine. See päädis samuti uue erakonna Parempoolsed loomisega. Tollel, erinevalt Vabaerakonnast, Riigikokku asja ei olnud ja tõenäoliselt terendab ka neil ees vaikne hääbumine.

Viimased Riigikogu valimised olid Isamaa jaoks täielik läbikukkumine. Kaotati 4 saadikukohta, fraktsioon kahanes kolmandiku võrra, millega Isamaa muutus kõige väiksemaarvuliseks saadikurühmaks. Ent mis kõige hullem – esimest korda osutus Isamaa sisuliselt parketikõlbmatuks. Pikki aastaid kaalukeele rolli etendamisega oli selleks korraks lõpp. Ei aidanud ka Isamaa juhtide Seedri ja Reinsalu kintsukaapiv kaasakappamise EKRE vastu käivitatud infooperatsiooni kisakooriga, milles Ekspress Grupi väljaannete poolt seostati rahvuskonservatiive Vene eraarmee Wagneri juhi Jevgeni Prigožiniga. 

Kui aga asja teiselt poolt vaadata, siis rahvuslike huvide seisukohalt ei saa Isamaale EKREst distantseerimist ette heita. Seoses erakonna Eesti 200 tõenäolise valimiseduga, ei saanud Isamaa panustada Reformierakonnale altermatiivse koalitsiooni moodustamisele. Selleks poleks lihtsalt saadikukohti jätkunud. Jäi vaid loota, et neid loodavasse valitsusse kaasatakse. Samas oli ka Keskerakond andnud teada EKREle selja pööramisest. Sarnaselt Isamaale lootsid ka nemad  koos oravaparteiga valitsema hakata. Kuid kas tõesti ei olnud EKREst eemaldumise demonstreerimiseks muud võimalust, kui karjalambana kaasatraavimine eelnimetud alatu provokatsiooniga? Võib arvata, et sinna võisid ka mõned Isamaa saadikukohad kaotsi minna.

EKRE jaoks on ainus võimalus riigitüüri juurde saada  Keskerakonna kaudu. Jätame kõrvale utoopilise võimaluse, kus EKRE sarnaselt Ungari Kodanike Liidule Fidesz või Poola Õiguse ja Õigluse parteile (PiS) saab parlamendis absoluutse enamuse. Enamvähem sama ebatõenäoline on EKRE kaksikvalitsus Isamaaga. Sestap on EKREle ainus reaalne võimalus eelmiste valimiste järgse kolmikliidu naasmine.

Ent sellega oleks automaatselt kriips peal Isamaa senistel saavutustel riigielu eestistamisel: eestikeelsele kooliharidusele üleminekul. Rääkimata agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisest kohalike omavalitsuste valimisel. Keskerakond selleks sellele surmani vastu - need inimesed on ju Keskerakonna kaalukas toetajaskond. 

Meenutame, et EKREga ühte valitsusse minnes pidi ka Keskerakond tegema suuri ohverdusi. Kodurahu huvides oldi sunnitud tegema vangerdust Tallinna linnavalitsuses, pannes tuimalt tiksuva, ent kahjutu Taavi Aasa asemele, varjamatult venemeelse Mihhail Kõlvati. Teiseks kompromissiks oli avalikult eestivaenuliku Yana Toomi Brüsselisse läkitamine, kes samas jäi Keskerakonna aseesimeheks. Seega tähendanuks kolme praegu opositsioonis oleva erakonna baasil valitsuse moodustamine eelkõige eestikeelsele haridusele üleminekule piduri peale panemist, rääkimata Keskerakonna elektoraadi kärpimisest. Ja nagu ennegi nähtud, oleks koalitsioonikaaslased teinud süüdlasliku näo: "koalitsioonipartner ei lase".

Aga just eestikeelsele haridusele üleminek on pensionireformi kõrval olnud Isamaa lemmiklaps, mis  õnnestus viimases valitsuskoalitsioonis ka "välja pressida". Üritati ka vaenulike riikide kodanike hääleõiguse kallale minna ja keeleseaduse muutmise kaudu eesti keele õiguse tagamise kehtestamist avalikus ruumis, ent nendele katsetele panid sotsid jala ette. (Tundub, et kättemaksuks blokeeris isamaalasest justiitsminister Lea Danilson-Järg sotside algatatud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volituste laiendamise eelnõu.)

Alguse juurde tagasi tulles on paslik heita pilk Isamaa uue esimehe valimisele. Kui alates 2017. aastast erakonda tüürinud Helir-Valdor Seedet oli teatanud, et tema enam esimehena jätkata ei soovi, hüppasid kohemaid välja kaks pretendenti. Paljudele pettumuseks olid nendeks Urmas Reinsalu ja Tõnis Lukas, kelle kui „viltutallatud saabaste“ puhul oli raske loota vinduvale erakonnale uue elu sisse puhumist. 

Lisaks sellele on mõlemad juba seda ametit pidanud, seejuures võrdlemisi lühiajaliselt ja olematute saavutustega. Reinsalu oli aastail 2012-2015 erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, Lukas alates 2005. aastast kuni Isamaaliidu ja Res Publica ühinemiseni 2006. aastal viimane Isamaaliidu esimees. Kui peaks juhtuma, et Lukas ei osutu valituks, poleks see talle esimeseks korraks erakonna juhi valimisel „teiseks jääda“. 2. detsembril 1995 Estonia kontserdisaali aset leidnud ERSP ja Isamaa ühinemise suurkogul toimunud vastse ühenderakonna esimehe valimistel jäi ta alla Toivo Jürgensonile. Paradoksaalselt kallutasid vaekaussi Tartu ERSPlaste hääled, kes mõnevõrra ootamatult andsid oma eelistuse mitte kaaslinlasele Lukasele, vaid tallinlasele Jürgensonile. Põhjuseks Lukase üleolev suhtumine ERSPsse. 

Tundub, et Isamaa  madalseisud on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse aegadel oli erakonna eesotsas karismaatiline Mart Laar, ent tema mantlipärijate ajal oli toetusenumbrid jätnud alati soovida. Sestap peaks nii Reinsalu kui ka Lukas panema kahtlusenoodid helisema, sest võttes arvesse nende seniseid saavutusi erakonna juhtimisel, on raske eeldada, et nad osutuksid edukamaks praeguses olukorras. Ja üldse näib nende kandideerimine pigem  hädalahendusena välja, sest karismaatilisemaid ja liidriomadustega isikuid ei paista kuskilt. Mida teha? Kas osta sotside kombel juhiks sisse mõni parteitu prominent?

Kõige selle valguses on tõeliseks kergenduseks kolmanda kandidaadi esile kerkimine. Ehkki Lea Danilson-Järg on poliitikas uustulnuk ja Riigikogu valimistel äpardunud, näib temas siiski olevat materjali tipp-poliitikuks sirgumiseks. Erinevalt epateerivatest ning uhkeid poose võtvatest konkurentidest, meenutab ta oma vaikse põhimõtte- ja järjekindlusega natuke Seedrit ja kohati avaldub temas isegi rohkem eestimeelsust kui EKRE edurivil. Igatahes on temas sädet, mis ta rivaalide kolletes on ammu kustunud. 

Seega oleks Danilson-Järg Isamaale parim valik. Kui aga eelistatakse Reinsalu või Lukast, ootab Isamaad kardetavasti ees jätkuv seisakulik „peenhäälestamine“ opositsioonis ja lootus valitsuskoalitsiooni lagunemisele, et teel külmetava sandina reeotsale kutsutuks saada.