Tänaseks on terve nädala kestnud kolme opositsioonierakonna algatatud obstruktsioon Riigikogus. Vastasrind püüab iga hinna eest takistada valitsuskoalitsioonil vastu võtmast seadusemuudatusi, millel puudub valijate mandaat. Kuna Kaja Kallase valitsus tunnetab hästi oma algatuste ebapopulaarsust, et mitte öelda alatust, otsustas valitsus minna täispangale ja saavutada kõigi seaduste kiirkorras vastu võtmine nn kobareelnõuna. Opositsiooni seni pruugitud takistusmeetmete, nagu seaduste menetlemise ummikusse ajamine, jaoks oli varutud tõhus vastumeede: siduda seaduste vastuvõtmine usaldusküsimusega. Nii loodeti seadusemuudatused enne Riigikogu suvepuhkust vastu võtta ja et sügiseks on rahvas kõik unustanud. Rahval on ju haugi mälu ja valimised on mägede taga. Läks aga sootuks teisiti. Valitsuskoalitsiooni blitzkrieg lendas vastu taevast. Seni luige, havi ja vähi kombel käitunud opositsioonierakonnad suutsid kõik vastuolud kõrvale heita ja leida tõhusa vasturelva valitsuskoalitsiooni sepitsuste nurjamiseks. Obstruktsiooniks sai Riigikogu istungjärgu päevakorra vastuvõtmise takistamine.
Vladimir Bukovski https://www.wikidata.org/wiki/Q360471 |
Kui obstruktsiooni on seni harjutud pidama poliititse võitluse vahendiks, siis on huvitav teada, et seda on kasutatud ka muudes valdkondades. Nii näiteks on tuntud vene-nõukogude dissident Vladimir Bukovski (1942-2019) oma mälestusraamatus И возвращается ветер... (eesti k „Ja naaseb tuul…“ – EKSA, 2022) värvikalt kirjeldanud, kuidas Vladimiri vangla poliitvangid suutsid oma obstruktsiooni ehk massilise kaebuste kirjutamise kampaaniaga saavutada võidu vangla administratsiooni üle.
Vladimiri vanglasse oli kokku korjatud kõige alistamatumad ja
kangekaelsemad poliitvangid. Kuni 1975. aastani neid tööle ei sunnitud. Ent
1975. aasta kevadel tuli Moskvast käsk nad tööle panna. Vangid loomulikult
keeldusid. Algas pikaajaline piiramisseisukord, kus kõiki „kuritahtlikke tööst
keeldujaid“ pisteti kartserisse või viidi üle rangemale režiimile, keelati
kirjavahetus ja kokkusaamised sugulastega ning võimalus osta vanglalavkast lisatoitu.
Sõda oli halastamatu ja käis väljakurnamise peale. Igaüks sai aru, et kaotada
ei tohi. Seepärast võtsid vangid lisaks tavalistele protestivahenditele –
näljastreigid ja vabadusse smugeldatud teated vanglast valitsevast
seadusetusest – kasutusele mõnevõrra ootamatu meetodi: ametlikud instantsid külvati
sõna otseses mõttes üle kaebuste laviiniga.
Kehtivate seaduste kohaselt oli vangil õigus saata kaebusi
mistahes riiklikusse või ühiskondlikkusse asutusse ja ametiisikule. Alates
kaebuse sisseandmisest oli vangla kohustatud selle kolme päeva jooksul ära
saatma. Selle aja jooksul pidi koostatama selgitav kaaskiri ja lisama väljavõtte
kaebaja isiklikust toimikust. Kaebuse saajal tuli see sissetulevate paberite
raamatus registreerida ja sellele kuu aja jooksul vastata.
Kaebuste läbivaatamist reguleeris hulk seadusi ja instruktsioone. Praktikas ei andnud ühe kaebuse kirjutamine mingit tulemust. See saadeti „pädevale isikule“, st sellele, kelle peale kaevati. Tolle meelest oli kaebus loomulikult põhjendamatu. Enamasti keegi kaebusi lihtsalt ei lugenudki, vaid need saadeti kohe instantsi pidi allapoole.
Ometi olid kaebused isegi vanglas tulemuslikud, kui neid kirjutati tohutu hulk ja kõige ebapädevamatele instantsidele. Kaebus tuli
koostada võimalikult lühike, selge ja eelistatavalt ühel leheküljel, vastasel
juhul ei hakanud seda keegi lugema. Esitada oli vaja üksnes seaduse või
instruktsiooni rikkumise fakt, sündmuse kuupäev, süüdlaste nimed ja viide
seadusele või instruktsioonile, mida rikuti. Kaebama pidi kaebuse objektist
kõrgemal oleva asutuse ülemale peale. Lisaks tuli kaebus kindlasti saata
tähitud kirja ja väljastusteatega.
Sõja haripunktis kirjutas iga poliitvang kümme kui kolmkümmend kaebust päevas. Ühe päeva jooksul oli keeruline nii palju kaebusi koostada, seetõttu jagati teemad ära ja igaüks kirjutas omal teemal ning andis selle teistele maha kirjutamiseks.
Kõige parem oli adresseerida kaebusi mitte ametnikele, vaid kõige ootamatumatele inimestele ja organisatsioonidele. Näiteks kõigile ülemnõukogu, vabariigi-, oblasti- või linnanõukogu saadikutele, ajalehtedele ja ajakirjadele, kosmonautidele, kirjanikele, kunstnikele, näitlejatele, baleriinidele, keskkomitee sekretäridele, kindralitele, admiralidele, tööeesrindlastele, karjustele, põdrakasvatajatele, lüpsjatele, sportlastele jne.
Edasi kulgesid asjad järgmiselt. Vanglakantselei osutus kaebustega üle ujutatuks ega jõudnud neid ettenähtud kolmepäevase tähtaja jooksul ära saata. Saatmistähtaegade rikkumise eest said nad noomitusi ja jäid preemiatest ilma. Sõja kõige kuumematel päevadel kaasati vanglaülema korraldusega kantseleile appi kõik, keda võtta oli: raamatukogutöötajad, mittevangidest raamatupidajad, tsensorid, poliitosakonna ohvitserid ja operatiivtöötajad. Ka vangla kõrval asuva MVD õppeasutuse kursandid kupatati kantseleile appi.
Mida kõike nende kaebustega ei tehtud. Neid konfiskeeriti kottide kaupa ja varastati, vangidele ei antud paberit, ei müüdud ümbrikke ja marke, keelati saata tähituna ja väljastusteatega (et oleks mugavam varastada), anti välja spetsiaalne käsk, millega keelati kaebuste kirjutamine igale poole peale prokuratuuri ja MVD, pandi kaebuste eest kartserisse istuma. Mõned poliitvangid ei saanudki kartserist välja.
Kogu Nõukogude Liidu bürokraatiasüsteem oli sellesse sõtta kistud. Polnud sellist ametkonda või asutust, oblastit või vabariiki, kust ei oleks vastuseid saadud. Juhtus, et kaks instantsi andsid risti vastupidise sisuga vastuse ja sellisel juhul ässitati nad teineteise vastu üles. Bukovski on arvamusel, et kui asi oleks kestnud veidi kauem ja sellesse tegevusse oleks lülitunud kogu vangla, oleks kogu nõukogude bürokraatiamehhanism lihtsalt rivist välja läinud: kõik asutused Nõukogude Liidus oleks töö katkestanud ja hakanud meile vastuseid kirjutama.
Ent võimud andsid alla. Vanglasse läkitati kõrge komisjon. Vange see suurt ei aita, ent ometi leiab iga komisjon vanglajuhtkonna töös hulgaliselt puudujääke ja minnalaskmisi. Nende avastamiseks neid sinna saadetaksegi. Vanglaülemustel tehakse kõrvad tuliseks, keegi võetakse maha, keegi viiakse madalamale ametikohale, keegi saab noomituse.
Kaks aastat kestnud võitluse järel piiramisseisukord tühistati. Vanglaülem vallandati ja saadeti pensionile, administratsiooni seas tehti veel mõned muudatused ja kõik jäi vaikseks. Moskva taganes oma korraldusest.
Aeg näitab, kui kaua jätkub Riigikogu opositsioonil ühtsust
ja vastupidavust, et oma ainsa võitlusvahendi, obstruktsiooni abil sundida
võimukoalitsiooni kompromissi leidma. Loodetavasti ei kulu selleks kaht aastat
nagu Vladimiri vangla poliitvangidel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar