teisipäev, 4. aprill 2023

Ukraina „kuldsed kuuekümnendad“

Läinud sajandi kuuendat aastakümmet tavatsetakse pidada üheks järjekordseks murranguajaks 20. sajandi ajaloos. Ehkki see periood oli võrreldes mitme varasema ja hilisemaga suhteliselt rahumeelne, ei saadud ometi läbi ilma suurema sõjata. Jutt on muidugi Vietnami sõjast, mis tõi kaasa ennenägematu massiline sõjavastase liikumise. Lisaks sellele mahuvad maailma muutvate sündmuste sekka Aafrika riikide vabanemine koloniaalikkest, Kuuba raketikriis, Berliini müüri ehitamine, Hiina kultuurirevolutsioon, Praha kevad ja palju muud. Ja muidugi kosmoslennud, mis tipnesid inimese astumisega Kuu pinnale.

Ent pigem on kuuekümnendad tuntud kontrakultuuri ajastuna, mil USAs ning teistes lääneriikides leidsid aset sotsiaalsete normide revolutsioonilised muutused (sex, drugs and rock’n’roll). Need hõlmasid riietust ja meeste soenguid, muusikat, suguelu (seksrevolutsioon ühes rasestumisvastaste vahendite laialdase kättesaadavusega), kodanikuõigusi, sh naiste ja vähemuste õigused, haridust ning muid eluvaldkondi. 

Kümnendi lõpul puhkesid Prantsusmaal, Saksamaa Liitvabariigis (SLV) ja mujal massilised vägivaldsed üliõpilasrahutused. Tegutsema hakkasid mitmed promarksistlikud terrorirakukesed, nagu näiteks Bader-Meinhofi Punaarmee fraktsioon SLVs ja Punabrigaadid Itaalias. Atentaadides hukkusid USA president John Kennedy ja tema vend Robert Kennedy ning neegrite kodanikuõiguste eest võitlemise juhtkuju Martin Luther King.

Kõigel sellel oli suurem või väiksem mõju Nõukogude Liidu (NL) mõjusfääri kuuluvatele riikidele, kaasa arvatud NL. Pärast Stalini surma seal alanud ühiskonna liberaliseerumise protsessid, mis on tuntud Hruštšovi „sulana“, jätkusid täie hooga ka järgmisel kümnendil.

Eestis on seda aega nimetatud „kuldseteks kuuekümnendateks“. Ning põhjusega, sest võrreldes paari eelneva aastakümne ja järgneva ajaga, saab seda tõesti kuldajaks nimetada. Ent seda ilusat pilti jäid varjutama jätkuv okupeeritus, suletud piirid, mida vaid mõni õnneseen võis ületada, industrialiseerimise ettekäändel toimuv massiimmigratsioon eesmärgiga jätta eestlased vähemuseks oma kodumaal ja järjest süvenev venestamine.  

Eesti „kuldsete kuuekümnendatega“ sarnased protsessi toimusid ka mujal Nõukogude Liidus. Järgnevate ridadega on püütud heita pilka kuuekümnendatele Ukrainas, mis on tuntud kuuekümnendlaste  (ukr k шістдесятники) ajastuna.  

Ukrainlaste plaanipärane venestamine sai alguse kohe pärast Venemaa rüppe langemist, mis sai erilise hoo sisse nõukogude perioodil. 1920. aastatel toimus küll mõningane ühiskonnaelu ukrainastamine, kus tehti katseid seada sisse ukrainakeelne asjaajamine. Kuid juba 1930. aastate algul toimus kannapööre ja algas seninägematu venestamine. Ukraina rahvuslik kultuur ning keel said suhteliselt vabalt eksisteerida vaid Poolas, Ungaris ja Rumeenias, mille koosseisu olid I maailmasõja tulemusel läinud territooriumid, kus elas arvukalt ukrainlasi. Ent need alad okupeeriti ja annekteeriti järgmise maailmasõja lõpul NLi poolt ning liideti Ukraina NSVga, koos sellele järgneva „klassivaenlaste“ represseerimise, ukrainlaste küüditamise ja venestamise ning venelaste massiline sisserändega.

Lootused Ukraina kultuuriliseks renessansiks tärkasid alles pärast Stalini surma. Ehkki ühiskonna- ja kulutuurielu muutus tunduvalt vabamaks, ei tähendanud see, et oleks lakanud ukraina keele ja kultuuri süstemaatiline tasalülitamine ja ukrainlaste venestamine. Ent juba aastail 1958-1959 koostati mitmete kultuuritegelaste poolt protestiavaldusi uue haridusseaduse vastu, millega suurendati vene keele osatähtsust ukrainakeelsetes koolides. Need protestiavaldused vältasid mitmeid aastaid ja pälvisid rahvas seas suurt poolehoidu. Seda on peetud ukrainlaste avaliku vastupanu alguseks. 

Hruštšovi „sula“ laineil kerkis 1960. aastate algul esile arvukalt noori andekaid ukrainameelseid loomeinimesi, keda hakati nimetama kuuekümnendlasteks. Nimekamad neist olid kirjanikud Lina Kostenko, Vassõl Sõmonenko, Ivan Dratš, Vitali Korotõtš, Grõgir Tjutjunnõk, Volodõmõr Drozd, Mõkola Võngranovskõi, Vassõl Ševtšuk ja Ivan Svitlõtšnõi;  kunstnikud Alla Horska, Viktor Zaretskõi, Stefania Šabatura ja Boriss Tšitšibabin; kirjanduskriitikud Ivan Dzjuba ja Evhen Sverstjuk; lavastaja Les Tanjuk, filmirežissöörid Sergei Paradžanov ja Juri Iljenko; kunstikriitikud Roman Korogodskõi ja Juri Smirnõi, tõlkijad Hrõhorõi Kossur ja Mõkola Lukaš. Neile lisandusid mitmed rahvuslikult mõtlevad teadlased, publitsistid, filosoofid ja kunstnikud, nagu Vjatšeslav Tšornovil, Valentõn Moroz, Opanass Zalõvahha jt. Mainimata ei saa jätta ka nomenklatuurset filmirežissööri Oleksandr Dovženko’t, kes nõudis sotsialistliku realismi piiride avardamist loomingulises tegevuses, olles sellega kuuekümnendlastele inspireerivaks ja julgustavaks eeskujuks.

Kuuekümnendlased kujunesid Ukraina rahvusliku taassünni sümboleiks. Neil aastail tekkis aktiivne kultuurialane tegevus, mis ulatus ametlikest piiridest kaugemale. Korraldati omaalgatuslikke luulelugemisi ja kunstinäitusi, represseeritud kultuuritegelaste mälestusõhtuid, lavastati seni ideoloogilistel põhjustel põlu all olnud näidendeid ja koostati petitsioone ukraina kultuuri kaitseks. Nende looming ja ühiskondlik tegevus leidis elavat vastukaja nii intelligentsi kui ka lihtrahva seas. Suur oli nõudlus luuleraamatute järele, luuletusi õpiti pähe. Poeetide avalikud etteasted kogusid arvuka kuulajaskonna, ukraina rahvakunsti ja kaasaegse kunsti näitusi, aga ka ukraina rahvamuusika kontserte külastas palju inimesi. Kõik rahvapärane võeti vastu suure entusiasmiga. Kuuekümnendlaste tegevus tugines intelligentsi parimatele traditsioonidele, mida iseloomustasid püüdlused vaimse iseseisvuse, loomevabaduse, kodanikuühiskonna ja rahva teenimise ideaalide poole. Kuuekümnendate esimesed kõneisikud olid poetess Lina Kostenko ja Ukraina venestamise ja rahvusliku orjastamise vastu suunatud ägeda publitsistliku luule autor Vassõl Sõmonenko, keskusteks kujunesid Kiievi loomingulise noorsoo klubi „Сучасник“ („Kaasaegne“) ja Lvivi klubi „Пролісок“ (Lumikelluke), mis tegutsesid kohaliku komsomolikomitee egiidi all, ent millest kujunesid alternatiivse rahvuskultuuri loomebaasid. Noored rahvusaktivistid kasutasid komsomoliorganisatsiooni ära rahvuslike ideede propageerimiseks. 

Üheks esimeseks avalikuks rahvuslikuks manifestatsiooniks kujunes 1963. aasta veebruaris  Kiievi ülikoolis peetud ukraina kultuuri ja keele teemaline konverents, kus nõuti ukraina keele kehtestamist Ukraina NSV ametliku keelena ning ukrainlaste kui vähemusrahvuse õiguste taastamist Vene Föderatsioonis. Konverents, millest võttis osa ligikaudu tuhat inimest, kujunes rahvuslikuks demonstratsiooniks, mis heitis väljakutse kehtivale venestamispoliitikale. Kõige massilisemaks rahvuslikuks ürituseks kujunes 22. mail  peetav iga-aastane palverännak kuulsa Ukraina poeedi Tarass Ševtšenko (1814-1861) monumendi juurde tema sünnilinnas Kanivis Tšerkassõ oblastis. Sel kuupäeval oli poeedi põrm toodud Venemaalt Ukrainasse. Kuna Ševtšenko monumente oli pea kõigis suuremates Ukraina linnades, sai üldiseks traditsiooniks sel kuupäeval nende jalamile lilli asetada. Eriti massiliseks kujunesid need üritused Kiievis. Lilli toodi kogu päeva jooksul, kuid pärast tööpäeva lõppu kogunes monumendi juurde sadu peamiselt noori inimesi, kes lugesid endi ja ukraina klassikute luulet ning laulsid rahvalaule. Taaselustusid koljaadad, kus jõulude ja muude pühade ajal käisid karnevalikostüümides noored mööda maju ning laulsid jõululaulude kõrval ka rahvuslikke laule. Lauljatele tasuti raha ja maiustustega.

Kuuekümnendlaste ideed levisid üle kogu Ukraina, kuid keskuseks kujunes pealinn Kiiev, kuhu olid koondunud peamised kultuuriasutused ja suurem osa rahvuslikust intelligentsist. Kuuekümnendlaste peamisteks poliitilisteks eesmärkideks oli kehtiva režiimi demokratiseerimine, loominguvabaduse saavutamine, ukraina keele kehtestamine Ukraina NSV ametliku keelena ja venestamise lõpetamine. Ukraina iseseisvumisest avalikult veel juttu ei olnud. Kuuekümnendlaste kreedo väljendus Ivan Dzjuba 1965. aastal valminud kirjutises „Internatsionalism või venestamine“ („Iнтернаціоналізм чи русифікація?“), milles olid vaatluse all NLi rahvusprobleemid peamiselt Ukraina näidete põhjal. Kirjutis oli koostatud marksistlikelt positsioonidelt, kus venestamist kui stalinlikku kõrvalekallet leninlikust rahvuspoliitikast teravalt kritiseeriti. Trükivalgust see kirjutis siiski ei näinud, vaid levis omakirjastuslikke kanaleid pidi. 

Mõistagi oli kuuekümnendlaste kultuurialast ja rahvuslikku tegevust võimatu hoida ametlikus Prokrustese sängis. Ja võimudepoolsed vastumeetmed ei lasknud end kaua oodata. Alates 1963. aastast vallandus kuuekümnendate vastu suunatud ideoloogiliste süüdistuste laine. Eelkõige heideti neile ette natsionalismi. Ajakirjanduses, ametiühingute koosolekutel ja erinevatel koosviibimistel käivitati kuuekümnendate ahistamiskampaania. Keelustati kirjandus- ja kunstikohtumised ning loomeõhtud, keeldu trotsivad üritused aeti toore jõuga laiali. Kuuekümnendlaste keskusteks olnud loomingulise noorsoo klubid suleti. Aegamööda võeti enamikult kuuekümnendatelt võimalus oma teoseid avaldada, nad vallandati töölt ja nende vastu korraldati provokatsioone. Enne 22. maid hoiatati asutustes ja ülikoolides ebasoovitavate ilmingute eest, mis võivad aset leida Ševtšenko monumendi juures. Kes aga neist hoiatustes hoolimata üritustel osales, neid fotografeeriti salaja KGB poolt ning see tõi endaga kaasa mitmesuguseid pahandusi õppeasutuses või töökohal. Vastuseks hakkasid paljud kuuekümnendalased avaldama ja levitama oma loomingut omakirjastuses. Ent oli ka neid kuuekümnendlasi, kes läksid võimude poole üle, nagu näiteks V. Korotitš, I. Dratš, V. Drozd, teised  (L. Kostenko) seevastu lõpetasid üldse oma loomingu avaldamise. 

Ent võimude suhteliselt leebe käitumine ei kestnud kaua. Juba 1965. aasta augustis-septembris arreteeriti üle kogu Ukraina umbes 20 kuuekümnendlast. Kõiki neid süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas, ent võrreldes järgnevate aastatega olid karistused veel võrdlemisi kerged – mõnest kuust kuni kuue aastani range režiimiga vangilaagris. Mõnel õnnestus isegi  tingimisi karistusega pääseda. 1965. aastate arreteerimiste järel muutsid võimud avalike rahvuslike ürituste korraldamise peaaegu võimatuks. 1967. aasta 22. mail ajasid miilitsad Kiievis jõuga laiali Ševtšenko monumendi juurde kogunenud inimesed, kellest paljud lühiajaliselt arreteeriti.  

Kuuekümnendlaste liikumise finaaliks kujunes teine massirepressioonide laine 1972. aasta jaanuaris, mil Kiievis, Lvivis ja mujal Ukrainas arreteeriti üle saja isiku, nende seas hulk tuntud kuuekümnendlasi. Erinevalt 1965. aasta repressioonidest olid karistused tunduvalt karmimad:  valdavalt mõisteti maksimum – 7 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Lisaks sellele oli palju neid, keda vangistati nõukogude tegelikkust laimavate väljamõeldiste levitamise süüdistusel või kellele inkrimineeriti mõni kriminaalkuritegu. Arreteerimistega kaasnes hulgaliselt läbiotsimisi ja ülekuulamisi ning ka kohtuväliseid repressioone, mille käigus rahvusliku liikumisega seotud isikuid vallandati töölt ja visati välja kõrgkoolidest, noormehi aga saadeti sõjaväkke.

1972. aasta mais  võeti ametist maha Ukraina NSV kompartei esimene sekretär Petro Šelest, kellele Moskva pani süüks soosivat suhtumist natsionalismi. Ta asendati venestunud ja umbkeelse Volodõmõr Štšerbõtskõiga. Sellele järgnesid puhastused kõigil võimutasanditel, kus saadeti pensionile või kaotas ameti hulgaliselt ideoloogiatöötajaid. Analoogilise rehaga käidi üle ka kultuuri- ja teadusasutuste juhtkonnad. Samaaegselt suurendati oluliselt KGB koosseise täiendades seda peamiselt venelastega. Hüppeliselt suurendati telefonikõnede pealtkuulamist, kirjade läbivaatamist ning salajast ja avalikku jälitamist. Nende meetmete tulemusel kujunes Ukrainas välja atmosfäär, mis meenutas stalinistliku terrori aastaid. Igasugused rahvuslikud algatused suruti juba eos maha, rahvuslik liikumine suudeti preventiivsete repressioonidega peaaegu täielikult halvata.

Ent kuuekümnendlaste ideed elasid edasi ukrainlaste rahvuslikus vastupanuvõitluses, nagu näiteks Ukraina Helsingi grupi tegevuses, mille 41 liikmest moodustasid ülekaaluka enamuse endised kuuekümnendalased, kellest paljud liitusid grupiga vangistuses viibides. Kuuekümnendlaste vaim on edasi kandunud Ukraina rahvarindes Ruhh, Oranžis revolutsioonis, Maidani ülestõusus ja tänases võitluses vene röövvallutajate vastu. Ja seda ei suuda keegi väärata.   

 


1 kommentaar:

  1. Tänud selle blogi eest! Komistasin sellele pooljuhuslikult ja ei saa lugemist pidama.

    VastaKustuta