Leedu vabatahtlike mäss 1993. aasta suvel

Tänaste julgeolukriiside valguses on hakanud unustusehõlma vajuma vastselt iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene tõsine eksistentsiaalne proovilepanek – Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LJK) vastasseis Eesti kaitseväe ja valitsusega 1993. aasta teisel poolel. See kulmineerus Jäägerkompanii lahkumisega kaitseväe koosseisust ning kindlustamisega oma baasis Pullapääl. Tekkis reaalne sõjalise kokkupõrke oht, mida õnneks suudeti vältida. Kuni novembri lõpuni kestnud konflikt lahenes jäägrite ülema Asso Kommeri dramaatilise arreteerimisega, teised juhid läksid pakku. Juhtideta jäänud kompanii loobus vastupanust ja selle liikmed läksid laiali. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) endise aktiivse liikme Kommeri tegevus sundis kaht ERSP ministrit, kaitseminister Hain Rebase ja siseminister Lagle Pareki, tagasi astuma.

Huvitava kokkulangevusena toimus peaaegu täpselt samal ajal vabatahtlike mäss Leedus Kaunase lähedal.  See puhkes Leedu Rahvusliku Kaitse Vabatahtlike Jõudude (tollal tuntud kui Savanoriškoji krašto apsaugos tarnyba ehk SKAT) umbes 150 võitleja ja Leedu valitsuse vahel. Põhjuseks oli SKATi liikmete ja Leedu valitsuse usaldamatus teineteise suhtes. 

11. märtsil 1990 võttis Leedu Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni, milles rõhutas maailmasõdade vahelise Leedu Vabariigi taastamist ja riigi õiguslikku järjepidevust. Samaaegselt asuti organiseerima vabatahtlike üksusi, et kaitsta noort iseseisvat valitsust. Nõukogude Liit vastas iseseisvusdeklaratsioonile majandusblokaadi ja hiljem sõjalise jõuga, mis kulmineerusid veriste sündmustega 13. jaanuaril 1991. Vabatahtlikud koos relvastamata tsiviilisikutega mängisid olulist rolli Leedu valitsusasutuste kaitsel. SKAT loodi ametlikult 17. jaanuaril 1991, vahetult pärast veriseid jaanuarisündmusi ja määrati siseministeeriumi alluvusse. 

SKATi lipp

SKATi vapp
Mõlema kujutise allikas
 https://en.wikipedia.org/wiki/Lithuanian_National_Defence_Volunteer_Forces

Taasiseseisva Leedu esimesed parlamendivalimised peeti kahes etapis - 25. oktoobril ja 15. novembril 1992. Ülemnõukogu asendanud Seimi valiti kokku 141 liiget, neist 70 proportsionaalse esindatuse alusel ja 71 ühemandaadiliste valimisringkondade kaudu. Kui ükski kandidaat ühemandaadilistes valimisringkondades ei saanud 25. oktoobril üle 50% häältest, toimus 15. novembril teine ​​voor. Valimiste esimene voor toimus samaaegselt rahvahääletusega uue põhiseaduse vastuvõtmiseks.

Kuna riigis oli majandusraskuste ja valitseva Sąjūdise poliitika tagajärjel tekkinud suur rahulolematus, noppis mäekõrguse võidu endistest kommunistest Leedu patriootideks ümberkehastunud Leedu Demokraatlik Tööpartei (LDDP), mis sai Seimis 73 kohta. LDDP juht, aastail 1977-1987 Leedu NSV kompartei keskkomitee esimese sekretäri ametit pidanud Algirdas Brazauskas, valiti seejärel Seimi spiikriks ja asus presidendi kohusetäitjaks. Hiljem valiti ta presidendiks.

Vabatahtlikke peeti aga peeti uue ekskommunistidest koosneva valitsuse poolt ebausaldusväärseteks tegelasteks. Nood omakorda suhtusid endistesse okupatsioonvõimu kaasjooksikutest poliitikutesse ja relvajõudude „punapolkovnikutesse“ paremal juhul kui korruptantidesse, halvemal juhul aga kui KGB päris- või mõjuagentidesse. Kuigi avalikult ei söandatud SKATi kallale minna, hakkasid võimud vabatahtlikke provotseerima vähendades SKATi rahastust, jättes nad ilma vajalikust varustusest jne. 

Jonas Maskvytis

Vabatahtlike mõõt sai täis 31. juulil, kui SKATi ohvitser Jonas Maskvytis kogus kokku enda poolt Vene vägedelt ostetud relvad ja lahkus Kaunasest. Saades teada, et teda kavatsetakse arreteerida ja et ta on kaitseministri käsul teenistusest vabastatud, otsustas ta varjuda metsas. Talle järgnes algul kolm meest, hiljem liitusid veel paljud. Nad hõivasid professor Liudvikas Lašase talu Riogliškiais.

Vastuhakk eskaleerus 14. septembril, kui valitsus andis käsu võtta ära SKATi üksuste relvad. 16. septembril liitus Maskvytisega ka kompaniiülem Alvydas Pangonis oma meestega. Nüüdseks umbes 150 relvastatud meest esitasid sotsiaalseid ja poliitilisi nõudmisi, väljendasid rahulolematust LDDP ja president Algirdas Brazauskase vastu ning väitsid, et neid toetab ka Leedu armee. President Brazauskas väitis hiljem, et vabatahtlikud kavandasid tema mõrva ja et osa nõudmisi saadeti Seimi arvutitelt ja faksidelt. 

Vabatahtlike vastuhakk toimus Leedu jaoks väga kriitilisel ajal. Aasta varem oli Leedu suutnud saavutada Venemaaga kokkulepe, mis sätestas okupatsioonivägede väljaviimise ajakava ja tehnilised üksikasjad. Ilmselt tänu 1992.–1993. aasta konstitutsioonikriisile Venemaal, mis on tuntud ka kui Oktoobriputš või Must Oktoober, oli sealsel valitsusel käed seotud ägeda vastasseisuga täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi) vahel, mis kulmineerusid 1993. aasta septembris ja oktoobris tõsiste tänavalahingutega Moskvas. Tõenäoliselt ei olnud Kremlil sel ajal mahti kasutada ära Leedu sisekriisi saamaks ettekäänet vägede väljaviimise peatamiseks. Või, mis veel hullem, Leedu siseasjadesse sekkumiseks. 31. augustil 1993 lahkusid viimased Vene sõjaväelased Leedu territooriumilt. Leedu oli esimene Balti riik, kust Vene väed täielikult lahkusid.

Õnneks ei suutnud SKATi vastuhakk ära jätta või segada 4.–8. septembril 1993 toimunud paavst Johannes Paulus II visiiti Leetu. See oli ajalooline sündmus nii Leedu rahvale kui ka kogu Ida-Euroopa katoliiklastele. Paavsti külaskäik Leetu pärast riigi iseseisvuse taastamist sümboliseeris Leedu vabanemist Nõukogude okupatsioonist ja taasühinemist kristliku Läänega. Paavst pidas missa Vilniuse katedraali väljakul, kus osales kümneid tuhandeid inimesi. SKATi mäss ei suutnud pidumeeleolu kuidagi häirida, ehkki Kaunases toimunud suurel välimissal, millest võttis osa üle 300 000 inimese, võttis keegi peast põrunud vabatahtlik nõuks õhku tulistada.

Pärast paar kuud kestnud pingelist vastasseisu ja vastastikuseid süüdistusi, õnnestus Leedu valitsusel konflikt rahumeelselt lahendada. 22. septembril sõlmiti kokkulepe: Seimi erikomisjon külastas üksust ja andis lubaduse, et kedagi ei karistata, välja arvatud juhul, kui nad on toime pannud muid kuritegusid. SKATi liikmed naasid oma baasi Kaunases. Seal hõivasid nad SKATi peakorteri ja tegid relvituks komandöri Juras Abromavičiuse, kes põgenes Kaunase garnisoni. Konflikt siiski ei eskaleerinud, kuid vabatahtlikud said distsiplinaarkaristusi ja nende juhid vahetati välja. Kaitseminister Butkevičius astus tagasi ja tema asemel nimetati Linas Antanas Linkevičius.

Siiski ei jäänud tulemata ka karmimad karistused. Maskvytis ja veel üks ohvitser mõisteti 1994. aasta detsembris süüdi oma volituste ületamises ja neid karistati kaheaastase vangistusega tingimisi. 2000. aasta oktoobris mõisteti Maskvytis neljaks aastaks vangi ebaseaduslike relvade, lõhkeainete ja laskemoona omamise ja levitamise eest.

Ehkki SKATi mäss õnnestus lahendada ilma vereohvriteta aasta, tumestas kogu toimunut traagiline sündmus. 30. oktoobril hukkus vabatahtlike kuulist 16aastane neiu Žaneta Sadauskaitė, kes oli nendega suhelnud. Tema surma asjaolud on ebaselged. Väidetavalt lasti talle kogemata kuul pähe, kui teda kasutati mingis arulagedas etteastes elava märklauana.  

Lisaks on mässuga seotud mitmeid kahtlasi surmajuhtumeid. 1997. aasta jaanuaris hukkus pommiplahvatuse tagajärjel SKATi ja Leedu Julgeolekuteenistuse ohvitser Juras Abromavičius, kes uuris nii mässu kui ka 6. novembril 1994 toimunud Bražuolė raudteesilla õhkulaskmist. Silla õhkimisel inimohvreid ei olnud, sild aga purustati. Juhtunut on seostatud sooviga häirida Vene sõjaväe transporti Kaliningradi ja toetusega Tšetšeeniale. Plahvatuste korraldajana tuvastati Vladas Grybauskas, kes sooritas enesetapu. Mitmed vabatahtlike surmad tunnistati enesetappudeks: Remigijus Kuršas kukkus alla kolmandalt korruselt, Irmantas Ruplys, Edmundas Simanavičius ja Remigijus Kazokaitis lasid end maha, Kornelijus Rudauskas uppus 1997. aasta suvel.

SKATi vastuhakku ümbritseb palju vandenõuteooriaid. Juba kriisi ajal arvati, et tegu polnud üksikute rahulolematute tegevusega, vaid sihiliku poliitilise provokatsiooniga. Kaks levinumat versiooni süüdistavad kas Venemaa Föderaalset Julgeolekuteenistust või Leedu tulipäiseid marurahvuslasi. Senini aga pole leitud nendele küsimustele ammendavat vastuseid. Nii nagu pole täielikku selgust Eesti toimunud jäägrikriisi puhkemise tegelike asjaolude osas.

ALEKSANDR ZINOVJEVI MENURAAMAT EESTI KEELES

„Helge tulevik“ on tuntud nõukogude teisitimõtlejast filosoofi ja poliitpagulase Aleksander Zinovjevi (1922-2006) satiiriline romaan nõukogude elu absurdsustest.

See oli autori teine satiiriline teos, mis avaldati läänes 1976. aastal. Aasta varem avaldatud „Haigutavad kõrgused“ tõlgiti kiiresti paarikümnesse keelde ja pälvis lääne lugejate seas ülisuure menu. Autorit kõrvutati Rabe­lais’, Swifti, Kafka ja Orwelliga. 

Ka "Helge tulevik" ei osutunud vähem menukaks – see pälvis Prantsusmaal Medici auhinna kui 1978. aasta parim välismaine raamat. Mõistetavalt tõi see autorile kaasa vangistamiseohu ja 1978. aastal oli ta sunnitud emigreeruma. 

Raamatu tegevus toimub 1970. aastate Moskvas. Keskseks sümboliks on Moskva kesklinna püstitatud suurejooneline loosung „Elagu kommunism – kogu inimkonna helge tulevik!“, mille ümber aset leidvad tragikoomilised sündmused läbivad kogu teksti. Lisaks sellele on kesksel kohal nõukoguliku elu idiootsuste halastamatud naeruvääristamised, samuti tegelastevahelised arutlused erinevatel ühiskondlikel teemadel. Omaette liini moodustavad pikad ja põhjalikud mõttevahetused marksismi-leninismi ja teadusliku kommunimi teooria vallas.

Nimetu minategelane on professor, filosoofiadoktor, marksismi-leninismi ja teadusliku kommunismi uurimise instituudi osakonnajuhataja, kes püüab teha karjääri ja saada Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Tema lähedane sõber on andekas alluv Anton Zimin, endine rindesõdur ja Gulagi vang, kellega ta pidevalt vaidleb filosoofilistel, poliitilistel ja ideoloogilistel teemadel. Need kaks peategelast näivad moodustavat koondkuju Zinovjevist endast.

Autori arvukast loomingust on eesti keeles ilmunud kolm raamatut: „Gorbatšovism“  (Loomingu Raamatukogu nr 12–13, 1990), „Katastroika“ (Loomingu Raamatukogu nr 4–6) ja „Ela“ (Loomingu Raamatukogu nr 44–46). Tema sündmusterikkast ja vastuolulisest elust ning loomingust saab põhjalikumalt lugeda tõlkija järelesõnast. 

Tõlget saab lugeda SIIT:

Alljärgnevalt paar katkendit:

HELGE TULEVIK

Kord oli mul juhus kuulata pealt kahe Moskva intelligendi jutuajamist. Neist üks oli tuntud sotsioloog, kes tegi titaanlikke jõupingutusi, et arendada nõukogude sotsioloogiat partei, riigi ja rahva hüvanguks. Aga ometi hävitati ta grupp täielikult sellesama partei, sellesama riigi ja sellesama rahva nimel. Ja ta jäi tegevuseta, olles rahul sellega, et talle jäeti võimalus palka saada. Neist teine oli tuntud kunstnik, kes polnud teinud vähem jõupingutusi, et tõsta nõukogude kujutav kunst maailmatasemele, ent ei olnud üle kahekümne aasta jooksul suutnud saavutada isegi väikest isikunäitust. Siin on nende jutuajamine täies ulatuses.

„Noh, küll aga elame, … tvoju matj!“
„Noh ja …. temaga.'

Täpsemalt meie elu kohta öelda ei saagi. Ja ometi vilksatavad selles mõnikord ähmased vihjed millelegi muule. Ja need väärivad kasvõi hetkelist tähelepanu.

 

Moskva, 1976 

ELAGU KOMMUNISM

Kosmonautide väljakule Marksismi-Leninismi prospektile sissesõidu juurde püstitati statsio­naarne loosung „Elagu kommunism – kogu inimkonna helge tulevik!“. Loosung valmistati töö­tajate palvel. Valmistati kaua, peamiselt talvel, kui tööhinnad on kõrgemad. Ja maeti sinna hul­galiselt vahendeid. Kuulduste järgi mitte vähem kui esimesel viisaastakul põllumajandusse. Kuid me oleme praegu väga rikkad ja taolised kulutused on meie jaoks pisiasi. Araablaste peale kulutasime veelgi rohkem, aga vaesemaks ei jäänud. Araablaste peale kulutasime tühja, aga siin on kahtlemata kasud sees.

Nagu oodata võis, valmistati Loosung haltuuralikult. Värv koorus maha juba enne kui Loosung ekspluatatsiooni anti. Kirjatähed kattusid pidevalt halli sopaga ja lagunesid tükkideks. Nii et Loosungit tuli kapitaalselt remontida vähemalt kolm korda aastas: maipühadeks, no­vembripühadeks ning iga kord, kui Moskva lülitus üleliidulisse võistlusse kommunistliku mus­terlinna nimel ja paljumiljoniline Moskva teenistujate armee kihutati tänavatele prügi korjama. Selle tulemusena läks Loosungi amortisatsioon riigile mitu korda kallimaks kui selle püstita­mine. Ent otsustades huligaansete kirjutiste järgi kirjatähtede postamendil, ei olnud Loosungi kasvatuslik efekt saavutanud veel pooltki kavandatud võimsusest.

NLKP XXV kongressiks otsustati sellele korralagedusele lõpp teha. NLKP XXI Kong­ressi nimelises õlletehases (endises Marssal Budjonnõi nimelises) valati Loosungi kirjatähed roostevabast terasest. Valasid kommunistliku töö lööklased ületunnitöö ajal. Valasid ku…st pa­lun vabandust, metallist, mida oli kokku hoitud eelseisva kongressi auks. Kirjatähed asetati vä­gevale betoonalusele. Betooni olid Moskva ehitajad samuti eelseisva kongressi auks kokku hoidnud. Sel viisil ei kulutatud Loosungi peale mitte midagi, vaid isegi saadi kasumit, sest Loo­sungi ehitajad hoidsid eelseisva kongressi auks kokku üle kümne miljoni rubla. Säästetud va­hendid otsustati kasutada raudbetoonist püsimaatriksite valmistamiseks poliitbüroo liikmete portreede jaoks, viies sellega lõpule (nagu ajalehtedes kirjutati) Kosmonautide väljaku ja sel­lega külgneva tühermaa ilusa arhitektuurilise ansambli ehitamise. Kaitstes KKs[1] oma ideed portreede kohta, ütles linna peaarhitekt avameelselt, et sellega me sulgeme välismaalaste eest koleda vaate tühermaale. Lõppude lõpuks ei saa me neist veel täielikult lahti ütelda!

Loosung avati väga pidulikult. Prospekt suleti. Kohal oli palju välismaiseid ajakirja­nikke ja saatkondade esindajaid. Saabusid arvukad külalised Aafrika ja Lõuna-Ameerika sõb­ralikest parteidest, aga samuti kõigi sotsialismileeri riikide delegatsioonid. Lisaks osalesid ni­mekad külalised kapriikidest – Itaalia näitlejanna Sofi Bordobridžita, Nõukogude Liidu isiklik sõber Ameerika miljonär Hamson, farmer Zdrast, Prantsuse laulja Žorž Ivanov ja paljud teised. Filmiti. Väljakut, tühermaad ja prospekti täitvate töötajate esindajate tormilise aplausi saatel valiti aupresiidium koosseisus… ja saadeti tervitustelegramm isiklikult seltsimees… Pika kõ­nega esines üks partei linnakomitee sekretäridest seltsimees Tsvetikov, kes asendas sellel kohal ülemäära ahneks läinud ja karistuseks nadiks ministriks kupatatud Jagoditsõnit. Viimane oli niivõrd jultunuks läinud, et avaldas ilma Mitrofan Lukitši enda teadmata ajakirjas artikli, mida Mitrofan Lukitš oli ise tahtnud avaldada, ja diskrediteeris end sellega. Et mitte vääratada, õppis seltsimees Tsvetikov kõne pähe ja luges selle ette peaaegu ilma vigadeta (kui mitte tähelepanu pöörata rõhkude asetusele). Seejärel esines kosmonaut Habibullin. Ta ütles, et ülevalt paistab Maa, nagu see peab kommunismi ajal välja nägema: väga ümmargune ja roosakas-sinine. Edasi esines Aafrika võitlevate rahvaste esindaja. Välgutades üle kogu väljaku võimsate valgete ham­mastega, lausus ta balõssaja sõpassõba[2], millega viis töötajate esindajad ekstaasi. Kui aplodis­mendid ja eelnevalt kätte harjutatud hüüded lõppude lõpuks vaibusid, anti sõna akadeemik Ka­nareikinile.

Kanareikin on meie instituudi direktor. Omal ajal võttis meie instituut enda peale šefluse Loosungi ehitamise üle. Instituudi töötajad pidasid Loosungi ehitajatele üle saja loengu teadus­liku kommunismi teooriast, võites sellega partei rajoonikomitee rändpunalipu. Seetõttu Kana­reikin tribüünile lastigi. Vastasel korral poleks ta mingil juhul tribüünile pääsenud, sest tal oli juba ammu aeg käibest kaduda ning vabastada lava noortele, andekatele ja haritud teadlastele (esmajärjekorras Vladilen Makarovitš Jeropkinile, teaduste akadeemia korrespondentliikmele ja Mitrofan Lukitši enda väimehele). Tribüünile sattuda oli Kanareikini jaoks suur kordaminek. Selle kohta kirjutatakse ajalehtedes. Levib kuuldus, et Kanareikin on veel täies jõus. Ja tema mahavõtmine lükatakse jälle määramatuks ajaks edasi.   

„Kommunismi õelad vaenlased ja niinimetatud literaat-nõukogudevastaline Solženit­sõn, kes laimavate väljamõeldiste eest on töörahva soovil kihutatud meie suurepärase kodumaa piiride taha ja leidnud varjupaiga maailma imperialistliku kodanluse tiivakese all, kes … Jah, mida ma öelda tahtsin? Ahjaa! Aga samuti niinimetatud akadeemik, renegaat Sahharov, kellel samuti ei ole kohta meie ridades, kes spekuleerib meie kalli valitsuse ja kogu meie rahva kan­natlikkuse ja humaansusega… Mõelda vaid, mida oli inimesel veel vaja! Valitsus andis talle kõike! Võimaldati pääseda akadeemiasse. Anti preemiaid. Autasusid. Ja tuleb välja, et ikka oli veel vähe! Jah, mida ma öelda tahtsin? Ahjaa! Niisiis nad väidavad, just nagu oleks nõukogude rahva usk kommunismi kadunud. Milline nurjatu laim!!! Kui nad ainult vaataksid, millise en­tusiasmiga ehitasid meie rajooni töötajad selle kuulsa Loosungi!!! Täiesti tasuta!!! Kas see pole näide uuest, kommunistlikust töössesuhtumisest?!!! Kas see ei anna tunnistust, et usk kommu­nismi tugevneb ja suureneb iga aastaga, iga aastakümnega??!! Aafrika vabadustarmastavad rah­vad… Vaat siin seltsimees juba esines …“   

Kui kanareikinliku ilukõne valing õnnestus viimaks kinni keerata, hüüdis seltsimees Tsvetikov kõik ettenähtud „Elagu …“ ja „Au …“ ning lõikas lindikese katki. Autodelaviin, kust selgelt kostusid sajatused selle spektaakli korraldanud idiootide aadressil, sööstis Marksismi-Leninismi prospektile, otse Teaduste akadeemia humanitaarinstituudi kollase hoone suunas. Ka­nareikin vuhises minema ametiautos. Aga mina … Tahaks küsida, mille kuradi pärast siin tolk­nesin mina, kui mul ei lubatud isegi paari sõna vääksatada! Ja mina olin sunnitud koju saama ühiskondlikus transpordis koos kahe ümberistumisega.

 

---

[1] Keskkomitee. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

[2] Vn большое спасибо – suur aitäh.