Lisandusi jm omakirjastus

Omakirjastusest

Nii kaua kui on kehtinud tsensuur, on sellele vastandunud omakirjastus. NLiidus oli trükisõnale kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kompartei kontrolli all olevad kirjastused. Sellele vastandus omakirjastus (vn samizdat), mis NLiidus sai laiema leviku 1950. aastate keskel pärast Stalini surma seoses nn Hruštšovi sulaga, mil leidis aset riigielu mõningane liberaliseerimine. Oluliseks tõukeks omakirjastuse laiemale levikule oli see, et sel perioodil ilmusid esmakordselt vabamüüki kirjutusmasinad.

Esialgu olid omakirjastuslikeks väljaanneteks peamiselt luulekogud, kus omaloomingu kõrval trükiti ka seni keelatud poeetide (Marina Tsvetajeva, Ossip Mandelštam, Boris Pasternak, Anna Ahmatova jpt) loomingut. Poliitilisi tekste asuti üllitama pärast NLiidu kompartei XX kongressi, levitades seal peetud Hruštšovi nn Stalini isikukultust paljastavat salajast ettekannet. Edaspidi sai omakirjastus NLiidus 1960. aastatel tekkinud avaliku õiguskaitsjate liikumise (dissidentluse), aga ka põrandaaluse vastupanu peamiseks võitlusvahendiks. 

Omakirjastuslik tegevus Eestis tekkis 1960. aastate teisel poolel. Esialgu olid omakirjastuslikeks üllitisteks peamiselt almanahhid, kus avaldati luulet, lühiproosat ja esseistikat. Hiljem lisandusid õppe- ja teaduskirjandus, mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja –suunad (alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age jmt), tõlkeartiklid ja religioosne kirjandus.  Avaldati ka väliseestlaste teoseid, Eesti Vabariigi ajal ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid.  

Poliitilise omakirjastuse ilminguteks Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja 1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt. Poliitilise omakirjastuse peamisteks kandjateks kujunesid eesti demokraadide nimetuse all tuntuks saanud Tallinna režiimikriitilised haritlased, kelle seas oli nii eestlasi kui ka muulasi. Alates 1960. aastate lõpust üllitasid nad omakirjastusena oma mitmesuguste liikumiste programmilisi dokumente ja nende liikumiste häälekandjaid. Demokraadid tõlkisid eesti keelde ka vene samizdatis ilmunud kirjutisi ja tamizdatis (salaja Läände toimetud, seal kirjastatud ning levitamiseks salaja NLiitu toimetatud trükis) ilmunud teoseid. Paraku oli demokraatide omakirjastusliku toodangu levik väga väike. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati seda väga kitsas ringis usaldusväärsete isikute seas ja  välismaale ei saadetud. Avaliku vastupanuliikumise häälekandjaks oli aastatel 1978–1987 ilmunud perioodiline kogumik Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida ilmus kokku 25 numbrit. See väljaanne saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis. Lisanduste eksemplare toimetati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena. 1980. aastate algul ilmus veel üks omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail 1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid.

Omakirjandust paljundati enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Raamatute ja pikemate tekstide puhul kasutati enamasti fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Juurdepääs trükikojad ja trükimasinatele olid mõeldamatu.

Igasuguse omakirjastuse olemasolu oli võimuorganitele pinnuks silmas ning KGB tegi kõikvõimaliku, et leida omakirjastuslike väljaannete koostajaid, paljundajaid, levitajaid ja lugejaid. Vaatamata jõupingutustele ei suutnud KGB ei Lisanduste ega Isekirja väljaandjaid tabada. Juhtumeid, kus omakirjastuse eest oleks saadetud vangilaagrisse tuli siiski võrdlemisi harva ette. Peamiselt rakendati omakirjastuslike väljaannetega vahelejäänute puhul nn profülakteerimist, mis seisnes isikute ideoloogilises töötlemises töökohtades (alaealisi nuheldi nende vanemate kaudu), samuti koolidest ja ülikoolidest väljaheitmises, töökohtadelt vallandamises jne. Enn Tarto, Jaan Isotamme ja Jüri Adamsi ühistööna koostati omakirjastuse kasutaja meelepea, milles anti vajalikke näpunäiteid, kuidas ära hoida omakirjastuslike väljaannete sattumist KGB kätte. Omakirjastuse meeles pea vt SIIT

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis

1978. aastal hakkas avalik vastupanuliikumine välja andma põrandaalust kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (Lisandused). Kogud trükiti kirjutusmasinal õhukesele paberile ja köideti kiirköitja kaante vahele. Lisandusi paljundati peamiselt fotografeerimise teel. Kogudes trükiti ära kõik tähtsamad avaldused, memorandumid ja apellatsioonid, kirjeldati poliitilisi kohtuprotsesse, anti teavet inim- ja rahvusõiguste rikkumistest Eestis jne. Sisult erinesid Lisandused dissidentide poolt Moskvas väljaantavast Jooksvate sündmuste kroonikast selle poolest, et faktide ja sündmuste kiretute kirjelduste kõrval, avaldati kogudes mitmesuguseid poleemilisi artikleid Eesti ajaloost, samuti olukorrast naaberriikides Lätis ja Leedus ning Ida-Euroopas, esmajoones Poolas.

Lisandustele tegi kaastööd peaaegu kogu tolleaegse vastupanuliikumise tuumik. Esimese kogu toimetas Jüri Adams, tema loobumise järel võttis teatepulga üle Viktor Niitsoo, kes pani kokku kogud II-IX. Niitsoo vangistamise järel toimetas kogud X-XVII Arvo Pesti. Pärast Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimist tekkis pikem vaheaeg Lisanduste väljaandmisel. Kogud XVIII-XXV, mis toimetati Mati Kiirendi poolt, trükiti ainult ühes eksemplaris ja saadeti kohe Läände, ilma et neid oleks Eestis levitatud.

Konspiratsioonilistel kaalutlustel ja tehniliste vahendite nappuse tõttu oli kogude väljaandmine seotud suurte raskustega. Samal põhjusel oli ka levik Eestis üsna väike. Ometi suudeti tagada väljaandmise regulaarsus ja iga nelja kuu tagant ilmuva kogu uus väljaanne oli oodatud sündmuseks nii vastupanuliikumise kui ka rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud haritlaskonna seas.

Lisandusi püüti toimetada Läände lootuses, et need seal õhukesele paberile ümbertrükituna taskuformaadis kogudena Eestisse tagasi toimetatakse. See oleks suurendanud kogude levikut nii Kodu- kui ka Välis-Eestis. Samuti loodeti, et raadiojaamad Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa loeksid ette kogudes sisalduvad olulisemad materjalid või vähemalt refereeriksid oma saadetes nende sisu. Paraku jõudsid Lisanduste kogud Eesti Vangistatu Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) vahendusel trükki alles 1984. aastal. Aastail 1984-1988 trükiti Stockholmis ära kõik Eestis välja antud kogud.
Vajaliku isikunime leidmiseks kasuta registrit, mida näed SIIN
 

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 1. kd, kogud 1-7: 1978-1980. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984.

Kogumiku TEKST:   
 

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 2. kd, kogud 8-13: 1980-1981. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984.

Kogumiku TEKST

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 3. kd, kogud 14-19: 1982-1984. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1986.

Kogumiku TEKST

 

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 4. kd, kogud 20-25: 1985-1987. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1988. 

Kogumiku TEKST

SOTSIOLOOGILISED VIHIKUD

Alates 1970. aastate algusest tekkis Eestis mitmeid põrandaaluseid poliitilise sisuga omakirjastuslikke väljaandeid, mida anti välja rohkem kui üks number. Neist tuntuim on avaliku vastupanuliikumise kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida aastail 1978–1987 üllitati 25 numbrit. Lisandusi saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis, selle eksemplare smuugeldati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena.

1980. aastate algul ilmus omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail 1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid. Ka Isekirja eksemplarid jõudsid Läände, kus selle valitud palad loeti ette raadiojaamas Vaba Euroopa.

Aastail 1978-79 ilmus Tartus omakirjastuslik ajaleht Poolpäevaleht, milles kultuuriküsimuste kõrval leiti ruumi ka ühiskonnaelu probleemidele. Paraku oli  selle väljaandja TRÜ eesti keele ja kirjanduse I kursuse üliõpilane Hubert Jakobs tegelikult KGB agent. Tõsi, suheldes ja sõbrunedes Tartu võimukriitiliste ringkondadega, loobus ta kaastööst KGBga, vabandas tehtud kurja eest ning kirjutas kahetsuskirja. Ent see ei säästnud Poolpäevalehega seotud inimesi KGB repressioonidest. Neist ei pääsenud ka Jakobs ise. Õnneks kedagi ei vangistatud, piirduti vaid ametlike hoiatuste, profülaktiliste vestluste ja paaril juhul ülikoolist väljaheitmisega.

Veelgi varem, kümnendi algul oli Eesti demokraadide nime all tuntuks saanud internatsionaalse koosseisuga režiimikriitiliste ringkondade esindajad üllitanud mitmeid põrandaaluseid väljaandeid. Esialgu Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise moodustamise nimel tegutsenud seltskonnast, kes andis välja venekeelset ajakirja Демократ (Demokraat), tekkis ajapikku kolm poliitilist rühmitust, kellel kõigil oli ka oma häälekandja. Artem Juskevitši ja Mati Kiirendi poolt loodi Eesti Demokraatlik Liikumine, mis hakkas välja andma ajakirja Eesti Demokraat. Kalju Mätik ja Arvo-Gunnar Varato moodustasid rühmituse Eesti Rahvusrinne, mille häälekandjaks sai Eesti Rahvuslik Hääl. Sergei Soldatov rajas religioosse kallakuga liikumise Moraalpoliitiline Taassünd, mis andis välja üllitist  “Луч Свободы” („Vabaduse Kiir“). Erinevalt Lisandustest ja Poolpäevalehest ei leidnud demokraatide häälekandjad kuigi suurt levikut. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati neid vaid „pühendatute“ kitsukeses ringis ja välismaale ei toimetatud. 

Kuid veelgi vähem on avalikkusele teada omakirjanduslikust almanahhist Sotsioloogilised vihikud, mille toimetajaks oli tartlane Jüri Pertmann.

13. juulil 1938 Tartus sündinud Pertmann õppis aastail 1953-1956 Tartu Ehitustehnikumis.         1952-57 osales ta Tartu I Keskkooli ja Tartu Ehitustehnikumi õpilastest koosneva noorte põrandaalune vastupanuorganisatsiooni Kuperjanovlased tegevuses. 24. veebruaril 1955 levitas organisatsioon hektograafil paljundatud lendlehti, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 37. aastapäevale. Pärast KGB ulatuslikke aktsioone organisatsiooni tabamiseks, lõpetas organisatsioon tegevuse ja jäi KGB poolt tabamata.

11. novembril 1957 arreteeriti Pertmann Nõukogude–Soome piiril. 28. jaanuaril 1958 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel kuus aastat vangilaagrit. Karistuse kandis Mordva ANSV vangilaagrites, kus osales põrandaaluse laagriorganisatsiooni Eesti Uusrahvuslaste Liit tegevuses.[1]

Vabanes 11. novembril 1963 ja asus elama Tartusse. 1964-70 töötas Eesti Kolhoosiehituse (EKE) süsteemis ehitusinsenerina,1981-88 EKE juhtimise laboratooriumis sotsioloogi ja sotsiaalpsühholoogina, 1989-92 arendus- ja koolitusfirma EKE-ARIKO juhtivspetsialistina, 1993-94 Siseministeeriumis eriülesannete vanemreferendina ning 1994-2004 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartu osakonna juhatajana. Taasvabas Eestis on osalenud juhtivas rollis represseeritute ühingu Memento tegevuses ning kandideerinud Riigikogusse ja Tartu volikogusse.

Aastail 1970-75 õppis TRÜs psühholoogiat; 1978-81 õppis samas aspirantuuris, mis jäi KGB sekkumise tõttu lõpetamata.

Pärast vangistusest vabanemist suhtles aktiivselt vastupanuliikumise aktivistidega, levitas võimude poolt keelatud kirjandust, omakirjastuslikke väljaandeid, nagu näiteks Moskvas välja antav Jooksvate sündmuste kroonika[2] ning kõikvõimalikke avalikke kirju.1980-81 Poola sündmuste ajal kirjutas avaliku kirja sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ toetuseks.

Aastail 1967-88 kutsuti korduvalt välja KGBsse ja tehti mitteametlikke hoiatusi. Kuni 1991 ei lubatud viibida nn piiritsoonides ega sõita välja NLiidust.

Sotsioloogiliste vihikute väljaandmise kohta on Pertmann siinkirjutajale seletanud, et lävides  oma vana laagrikaaslase Jaan  Isotammega (tuntud rohkem mässumeelse poeedi Johnny B Isotammena), tekkis tal viimase kaudu  ligipääs venekeelsele sam- ja tamizdatile[3]. Pärast  ülikooli  lõpetamist sisustas  maakodus fotolabori ja  asus  paljundama võimude poolt keelatud kirjandust.

Pertmanni sõnul ajendas teda vihikuid välja andma  kaks 1979. aastal  aset leidnud sündmust: Jakobsi  toimetatud Poolpäevaleht ja Tartus Narva  maanteel silmatud kriidiga kirjutatud plangukuulutus: „Täna 28. novembril 1918 algas Vabadussõda“. Sellest tekkis  tal arusaam, et  peab  asuma  oma  ajaloo  perioodide  kaupa lahkamisele. Kuna  Valdo  Pant  oli  seda  teinud  II maailmasõja suhtes ja see oli  olnud  väga  vaadatav telesaade, siis  tekkiski  idee esitada Eesti ajaloo sündmused kümne  aasta  kaupa.

Pertmann: „Siis  mõtlesin  ma, et  aitab! Me  peame  oma  noortele  lahti  kirjutama  oma  ajaloo ja  ning näitama  seda  kolmes  plaanis: poliitilised, sotsiaalsed ja  majanduslikud protsessid ja seda  nii Eestis, NLiidus kui ka  ülejäänud maailmas. Sest need  protsessid  on seotud omavahel  ja paljude  teiste protsessidega. See idee  saigi  Sotsioloogiliste  vihikute päisleheks.“[4]

Omalt poolt lisaksin, et üheks ajendiks oli ilmselt Pertmanni mentori Isotamme ülikriitilise suhtumine avaliku vastupanuliikumise ja eriti ühe selle liidri Enn Tarto tegevusse ning ka selle häälekandjasse Lisandusi. Seda suhtumist jagas leebemal kujul ka Pertmann. Selle suhtumise tagamaid pole siinkohal paslik analüüsida. Piisab vihjest, et selle taga olid suuresti Istomme ja Tarto aastatevanused isiklikud vastuolud.

Esimene vihik valmis 1979. aasta sügisel. Selle kujundas Pertmanni palvel EKE Projekti masinkirjutaja Elli Soo. Tiitellehel on lisaks väljaande eestikeelsele nimetusele see ära toodud ka inglise-, prantsuse- ja saksakeelsena. Ka sisukord on inglisekeelses tõlkes. Ülejäänu aga on kõik maakeelne.

Saatesõnas selgitatakse, et vihikute väljaandmist on ajendanud teadmine, et elatakse kiiresti muutuvas maailmas, mis seisab uute ümberkorralduste lävel. Igal mõtleval eestlasel tekivad küsimused, kuhu lähen mina, kuhu läheb mu rahvas kuhu läheb inimkond tervikuna? Kuna tänases päevas nähakse analoogiaid minevikusündmustega  alustatakse ajaloolistest tagasivaadetega. 

Vahekirjas tõdetakse, et on väga raske määrata rangeid piire, kus lõpeb sotsioloogia ja algab poliitika, filosoofia, ajalugu, kirjandus või mistahes iseseisev teadus. Seetõttu asub väljaanne analüüsima tegelikult toimivaid ühiskondlikke protsesse, sh kõike seda, millest vaikivad ametlik ajakirjandus, raadio ja televisioon.  

Esimese vihiku sisu põhiosa moodustab kronoloogiline ülevaade poliitilistest ühiskondlikest sündmustest aastail 1919, 1929, 1939, 1949, 1959, 1969, 1979. Väljaande lisas on ära trükitud mõni dokument nende ajastute iseloomustamiseks.

Pertmanni sõnul kirjutas ta igas numbris põhiartiklid oma suhtlusringkonnast (Arvo Jaama, Aime  Kangur, Malle Kiirend, Uno Veismann, Jaak Sakla jt) saadud  kirjanduse ja talle endale teadaoleva  info abil. Kuna  ta samal  ajal  oli  ka  Lisanduste paljundaja, siis laenas ta ka sealt paremad palad. Osa materjale ammutas ta venekeelsest Vabadusraadiost, mida  ta  regulaarselt kuulas ja  vajadusel  ka  salvestas. Üksnes ajastute iseloomustusi  kirjutas  ta  Isotamme abiga.

Vihik nr 2 kannab avaldamisaastat 1980. Selles on saab lugeda poliitilistest päevamuredest, Nõukogude armee sissetungist Afganistani, akadeemik Sahharovi asumiselesaatmisest Gorkisse ning olümpiamängude pidamisest NLiidus. Mälestatakse Tartu rahulepingu 60. aastapäeva, Talvesõja sündmusi ning antakse kronoloogiline ülevaade aastail 1919-20 ja 1939 aset leidnud sündmustest. Veel on koha leidnud anonüümse autori (Pertmann) kirjutis pealkirjaga „Sotsioloogia ja pseudosotsioloogia“ ning traditsioonilise rubriigina lisad, kus on ära trükitud mitmesuguseid dokumente.  

Vihikud trükkisid kirjutusmasinal Pertmann ja Elli Soo. Urmas  Märtin valmistas neist positiivfilmi  ja  Pertmann  tegi  fotokoopiad. Paljundamiseks sobis Pertmanni sõnul eriti  hästi  suure  kontrastsusega fotopaber, mida ta sai TA Füüsika- ja Astronoomiainstituudi sektori juhatajalt Uno Veismannilt. Masinkirjas valmis mõlemast vihikust 5 koopiat, millest ta tegi 10 fotokoopiat.

Vihikute eksemplare ei levitatud. Neid  luges ehk ainult  kümmekond  inimest. Väljaannete välismaale  toimetamisest ta  isegi  ei  mõelnud. Pertmann jätkas vihikute koostamist 1984. aasta lõpuni, kuid piirdus materjalide kogumisega ilma et oleks need kogudesse vorminud. Loobumise põhjuseks oli samal aastal toimunud KGB suurpealetung sihiga lõpetada avalik vastupanu Eestis, mille käigus arreteeriti vastupanuliikumise tuumik eesotsas Enn Tarto ja Lagle Parekiga ning millega kaasnesid massilised läbiotsimised ja ülekuulamised.

Pertmani sõnul on ta  vihikuid  hiljem  mõnele tegelasele kinkinud, „kuid  mitte enne kui  KGB oli likvideeritud!“.

Vihiku nr 1 sisuga saab tutvuda siin:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVMlFXeEFqZS1jaGM/view?usp=sharing 

Vihiku nr 2 sisuga saab tutvuda siin:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVZHhaWkJMSzFBa0k/view?usp=sharing

    

                                       

---

[1] Vt Jüri Pertmann. „Kuperjanovlaste salaorganisatsioon Tartus 1955. aastal“ – Kultuur ja Elu 1/2015. Põgenemiskatse kohta vt Virkko Lepassalu. Riigipiir. – Kirjastus Pegasus. Tallinn, 2010, lk 142-149.

[2] Moskva inimõiguslaste väljaanne Хроника текущих событий, milles toodi ära andmeid inimõiguste rikkumiste juhtumite, poliitiliste kohtuprotsesside, vangilaagrite ja eripsühhiaatriahaiglate kohta, teisitimõtlejate kohtuväliste repressioonidest (läbiotsimised, ülekuulamised, töölt vallandamised, emigratsiooni sundimine jne) jms. Kroonika ilmus aastail 1968-1982 ja seda anti välja 63 numbrit.

[3] Samizdat (vn omakirjastus) – võimude poolt tsenseerimata loomingu kirjastamine peamiselt masinkir­jas eksemplarides, paljundatuna kas õhukesele maisipaberile trükituna, fotografeerimise või harvemini kserokopeerimise teel. Tiraažid oli väga väikesed kõikudes mõnekümnest kuni mõnesaja eksemplarina. Samizdatina käsitletakse ka võimude poolt keelatud autorite teoste paljundamist.

Tamizdat (vn sealkirjastus) – omakirjastusväljaanne, mis smuugeldati Läände, trükiti seal ära ja toimetati tagasi NLiitu, et seda seal levitatada.

[4] Pertmanni e-kiri autorile 21,11.2013.

KUHU LÄHED, EESTI RAHVAS

E e s t l a s e d   j ä ä v a d  v ä h e m u s r a h v u s e k s  E e s t i s.

U u s  o l u k o r d  t o o b  r a h v u s e l e  h ä v i n g u. 

P ä ä s t e v  k ü s i m u s: k u i d a s  p ä ä s e d a?

Viimase rahvaloenduse andmed Eestist ja nende kõrvutamine eelnevatega räägivad tõsiasjast, et ligema 15-20 a. jooksul muutume vähemusrahvuseks omal kodupinnal. Kuigi eelmainitud andmed pole riiklikult salastatud ja seega nendest johtuv kohutav tõik igaühele kontrollitav, pole see jõudnud veel rahva valdavama osa teadvusesse.

Iga mõtleva inimese kohuseks on siiski teada tõde tulevikust. Iga õige eestlase kohuseks on hoiatada kaasmaalasi laheneva katastroofi eest.

Kellelgi pole enam õigust vaikida!

Vähemusrahvusse jäämine oma kodumaal on probleem, mida eesti rahvas kogu ajaloo vältel pole veel kogenud. Nii sajandeid kestnud balti-saksa majanduslik ja poliitiline orjus, nii XIX saj. keelelise venestamise ajajärk kui stalinliku "suure terrori" märatsemine pole võrreldavad laheneva ohu mõõtmetega.

Nende ridadega algab üks möödunud sajandi 1970. aastate kanoonilisi tekste „Kuhu lähed eesti

rahvas? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“. See omal ajal põrandaaluse kirjanduse maailmas laialt levinud ja ohtralt tsiteeritud essee on tänaseks teenimatult unustusse vajunud.
Ometi on essee pealkirjas esitatud küsimust esitanud eesti rahva ärksamad vaimud läbi aegade. Ning ega ole seda liiast esitadaka  täna, kus kiiresti muutuvas maailmas on järjekordselt tekkinud ohupilved eesti rahva kestmise kohale.

On öeldud rahvuse kadumine on eelkõige enesetapp. Sellega võib suures osas nõustuda, kuna haruharva on mõni rahvas maamunalt pühitud võõraste vahetu vägivalla kaudu.
Kuid ikkagi on Eesti nn eliiti iseloomustanud jõukate ja vägevate ees lömitamine, Moskvast või Brüsselist tulnud ukaaside või suuniste pimesi „saksa täpsusega täitmine“ ning iga hinna eest üritamine olla paavstist katoliiklikum. Seda kõike on tehtud hetkekasu ja poliitilise konjuktuuri huvides, suurt pilti nägemata ning rahva tahet arvesse võtmata. Nii nagu omal ajal oldi sunnitud kaasa tegema kõik Moskva lollused ja avantüürid, minnakse ummisjalu kaasa Merkeli-Junckeri-Hollande’i poolsete euroopalikule kultuurile hukatuslike lauslollustega, mille kaugemaks tagajärjeks on hääletu alistumine islamiseerumisele ning Euroopa tulevik kalifaadi ääremaana.

Ainsale nägijale selles pimedate jõugus, Ungari peaminister Viktor Orbánile, on aga Brüsseli ladviku ja selle kinnimakstud vasakliberaalse ajakirjanduse poolt korraldatud kanakarja kambakas selle eest, et ta näeb asju perspektiivis ja nimetab neidõigete nimedega. Mõistagi leidub selle hurjutajate kooris pisipenidena kaasaklähvijaid meie koduvillaste politikaanide, kasulike idiootidena ette seatud kultuuritegelaste ning maailma vanima elukutse edetabelikohtade nimel konkureerivate ajakirjanike seas. Ehk jutt on samast inimmaterjalist nagu kõiksugu vares-barbaruste, lauristinide jt kaasajooksikutest juunikommunistid. Olud on muutunud, aga inimesed mitte. Isegi 13. novembri Pariisi verised sündmused pole neil udupeadest enesepetjatel silmi avanud: veretööd ei sooritanud pagulased, vaid kohalikud. (Siiski vähemalt üks neist mõrtsukatest oli pagulane. Võimalik, et isikute tuvastamine toob siin lisa.), moslemid terrorit ei poolda jne. Samas pigistatakse silmad kinni tõsiasja ees, et tegemist oli ikkagi sisserändajate järglastega, et valdav enamus Euroopa moslemeid juubeldab ja peab neid kangelasteks ning et ka meie kodukootud sisserändajad õhkavad igatsusega Moskva poole kiites heaks kõik Putini ettevõtmised. Ning ei aita siin ei ETV+ ega muu koogutamine. Pole aga raske ette ennustada, et neid „euroopalike väärtuste kandjaid“ tabas sama kibe reaalsus, nagu sinisilmseid eelkäijaid, kui need said lubatud töörahva paradiisi asemel lähemalt tunda stalinliku riigikorra tõelist palet. Mis tänases kontekstis tähendaks nende naiste ja tütarde kividega surnukspildumist islami moraalinormide rikkumise või nende endi avalikku piitsutamist vägijookide pruukimise või homoseksualismi harrastamise pärast. Ennegi on nähtud, kuidas moslemite poolt vägistatud, paljaksröövitud või läbiklobitud liberaalist on üleöö saanud paremäärmuslane.

Ent kõigil aegadel on rahva seast võrsunud neid, kes pole peljanud asju õigete nimedega nimetada. Selliseid nägijaid kerkis esile nii rahvuslikul ärkamisajal, esimesel omariikluse perioodil, mil Eesti hakkas kalduma diktatuuri rüppe ning muidugi Nõukogude okupatsiooni ajal, mil Kremli venestamise ja asustuskolonisatsiooni poliitika tulemusel tekkis oht, et eestlased võivad jääda vähemuseks oma kodumaal. Neid on ka praegu ning ka nüüd püütakse neid marginaliseerida. Õnneks mitte füüsiliselt represseerida – Euroopa ei luba. Ja ka ideede levitamise võimalused interneti või suhtlusvõrgustike kaudu.

Aga jõuame nüüd pärast pikka sissejuhatust põhiteema juurde.

1972. aastal tekkis kolmel endisel poliitvangil Enn Tartol, Erik Udamil ja Valdur Raudvassaril mõte koostada ülevaatlik kirjutis eesti rahva olukorrast ja tulevikuväljavaadetest. Lepiti kokku, et kirjutis koostatakse ühistöös. Sellest asja ei saanud, sest Tarto ja Udam piirdusid suusõnaliste teesidega ja midagi kirja ei pannud. Nii juhtuski, et essee pealkirjaga „KUHU LÄHED EESTI RAHVAS? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“ pani paberil Raudvassar ainuisikuliselt.

Valdur Raudvassar sündis 30. juulil 1939 Noodaskülas Lasva vallas Võrumaal. Õppis Tüütsmäe algkoolis, 1949-55 Loosi 7-klassilises koolis ja treialitöö kõrvalt Võru õhtukeskkoolis. 1954. aastal moodustas ta koos koolikaaslastega noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kolme Lõvi Ühing“, mille tegevus aasta hiljem soikus. Siiski jätkati edaspidi koos eakaaslastega ilma formaalse organisatsioonita võimude poolt keelatud kirjanduse kogumist ja levitamist, lendlehtede koostamist ja ülespanemist ning sini-must-valge lippude heiskamist 24. veebruaril ja 23. juunil. Samuti koguti relvi, mida ikka veel leidus sõjapärandusena külluses, õpiti neid tundma ja harjutati nende kasutamist, et haarata need peatselt puhkevas III maailmasõjas. Samas õpiti ka demineerimist.

KGBl võttis pikalt aega enne kui neile jälile jõuti ja Raudvassar 20. oktoobril 1961 Võrus arreteeriti. Tema isiklikul läbiotsimisel leiti käsikirjaline üleskutse "nõukogudevastaste organisatsioonide loomiseks ja võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, samuti teised dokumendid, mis tunnistavad nõukogudevastase organisatsiooni olemasolu". Läbiotsimisel Raudvassari vanematekodus Noodaskülas leiti ja võeti ära saksa vintpüss ja kergekuulipilduja jalad, ajakirjad Sõdur, Kaitseliit ja Eesti Noored, saksa okupatsiooniaegsed ajalehed Maa Sõna, Eesti Sõna, Postimees, raamat Jaan Tõnisson töös ja võitluses ning Soome sajamargane rahatäht.

31. oktoobril arreteeriti samas kriminaalasjas Väino Sõna, kes oli ülalmainitud üleskutse autor. Vahetult enne arreteerimist oli selle üleskutse KGB ülesandel sokutanud Raudvassari kätte provokaator Heino Lainelo

17. veebruaril 1962 mõistis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda, nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise ja tulirelvade hoidmise eest Raudvassarile 6 aastat vangilaagrit.  Sõna karistati  4aastase vabadusekaotusega.

Karistuse kandis Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites, kus lõpetas arreteerimise tõttu poolelijäänud keskkooliõpingud. Vabanes 20. oktoobril 1967 ja asus elama Lasva külla Võrumaal. Aastail 1969-71 õppis kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, ent 1973 KGB survel eksmatrikuleeriti edasijõudmatuse ettekäändel. 10 aastat töötas õpetajana Võrumaal kuni vallandati “nõukogude õpetajale sobimatute vaadete” pärast. Seejärel töötas tuletõrjeinspektorina ja muinsuskaitseinspektorina. Praegu pensionär, ent sellele vaatamata aktiivselt tegev ühiskondlikus elus.

Pärast vabanemist säilitas sidemed vastupanuliikumise aktivistidega, kellega oli tutvunud vangilaagris, ent avalikes vastupanuaktsioonides (allkirja andmine avalikele kirjadele) ei osalenud. Oli aktiivselt tegev omakirjastuse levitamisel ja paljundamisel tegevuses, kirjutas mitmeid esseelaadseid artikleid omakirjastuslikesse väljaannetesse, nagu näiteks „Eestlane olla“^[1] ja J. Paede varjunime all „Ideedünaamika Eesti uusajas“.^[2] Levitas ja paljundas omakirjastuslikku ning võimude poolt keelatud kirjandust.

1980. aastal tehti KGB poolt katse paigutada Raudvassar psühhiaatriahaiglasse, kuna ta oli sõjaväe kordusõppustele kutsutuna ütelnud arstlikus komisjonis, et ei soovi teenida okupantide väes. Kuna võimude kavatsus sai teatavaks pagulasringkondadele Rootsis, jäi järjekordne kuritegeliku psühhiaatria rakendamine ära.

Alates 1988 osales aktiivselt Muinsuskaitse Seltsi tegevuses ja Kaitseliidu taastamisel. Oli Eesti Kongressi saadik ja Võru linnavolikogu liige. Avaldanud uurimusi Eesti ajaloost, koduloost ning kaasaja sisepoliitilisest olukorrast Eesti ja Soome ajakirjandusväljaannetes.

Aga naaseme essee juurde. Selle autor tõdeb, et paljuski on eesti rahvas ise süüdi oma saatuses. Näidetena toob ta demokraatlike vabaduste jalge alla tallamise vaikiva ajastu perioodil, hääletu alistumise Stalini diktaadile kui ka rahva poolse sovetliku eluhoiaku ülevõtmise. Ta esitab retoorilise küsimuse, kas Eesti ühiskond on praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks ja vastab, et ollakse pigem küpsed rahvuslikuks kadumiseks. Rohkem kui veerand sajandit kestnud Vene okupatsioon, pealegi totaalse diktatuuri lämmatavas õhkkonnas, on laastanud rahva moraali ja poliitilise mõtlemise. Autor märgib, et samal  rahva valdav enamik ei pea antud olukorda ebaloomulikuks – vastupidi, nii tundubki mugavam.

Väljapääsuna sellest saatuslikust prognoosidest näeb autor uue rahvusliku eliidi moodustamist,   mis kohe asub võitlusse rahva äratamiseks ja vabastamiseks eelseisvast surmaohust. Ta kirjutab, et sõltumatu eestlase tasemeni on paljud meie rahvuskaaslastest juba jõudnud ning võitlus on seega juba alanud. Kuigi selle  jõud veel suhteliselt nõrk, toimub eliidi edasine suurenemine ja mõjuvõimu kasv edasises võitluse käigus.

Essee levis omakirjanduslike kanalite kaudu peamiselt Tartus ning Tallinnas rahvuslikult ja režiimikriitiliselt meelestatud haritlaste ringkondades, kus seda kõrgelt hinnati. Aasta või poolteist hiljem tekkis idee algatajatel mõte toimetada essee Läände eesmärgiga, et see pagulaslehtedes ära trükitaks ja eestikeelsetes raadiojaamades ette loetakse.

Essee smugeldas Läände Peeter Ilus, kes oli 1969–1971 Leningradi teatri-muusika ja kinematograafia instituudis teatriteadust õppides soomlannaga abiellumise kaudu Soome elama asuda. Samal ajal oli sai ta võrdlemisi vabalt Eestit külastada, mida ta kasutas siia väliseesti ja -vene autorite raamatute ja muu kirjavara siia toimetamiseks. Samuti viis ta ka Eestist salaja välja omakirjastuse materjale. Puuduvad andmed, et ta oleks kordagi tollis vahele jäänud.

Ilus nõustus Raudvassari essee Läände toimetama. 14 masinakirjalehte võeti mikrofilmile, Ilus peitis selle sigaretikarpi ja viis selle õnnelikult raudse eesriide taha.

Eesti omakirjastuslikes väljaannetes esseed mingil põhjusel ei avaldatud. Siinkirjutajal puuduvad andmed ja selle avaldamise kohta väliseesti ajakirjanduses.Küll aga kõlas see tekst ette raadiojaama Vabadusraadio eetris, mida ka autor ise juhtus kuulama. Essee on avaldatud Andres Küngi raamatus vastupanust Baltikumis.[3] Essee originaaleksemplar on Eesti Rahvusarhiivis Küngi isikuarhiivis autorita käsikirjade seas – ERA f 5054, n 1, s 90.

KGBl essee autorit välja selgitada ja tabada ei õnnestunud. Teadaolevalt kahtlustasid tšekistid autorluses tartlastest vendi Tõnn, Mikk ja Heno Sarve, kellelt KGB uuris seda nendega peetud vestlustel seoses Heno „nõukogudevastase ülesastumisega“ (imiteeris kaaslastele sm Brežnevit), ent tegelikku autorit nad leida ei osanud.

Koopiat essee originaalist vt siit: 

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVQ2pvTUUxMDB4Y0E/view?usp=sharing           

---

[1] Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. IV kd, XX kogu. - Väljaandja Läänes Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1988, lk 683-686.

[2] Lisandusi …, IV kd, XXI kogu lk 710-716

[3] MIHIN MENET, VIRON KANSSA? – Andres Küng. Unelma vapaudesta: passiivinen vastarinta nyky-Baltiassa - Tampere : Kustannuspiste, 1979 (Saarijärvi : Ari-paino), lk 227-246. Sama raamatu inglisekeelses versioonis (A dream of freedom - Cardiff: Boreas Publ. House, 1981) ei ole seda ära trükitud.