Omakirjastusest
Nii kaua kui on kehtinud
tsensuur, on sellele vastandunud omakirjastus. NLiidus oli trükisõnale
kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kompartei
kontrolli all olevad kirjastused. Sellele vastandus omakirjastus (vn samizdat),
mis NLiidus sai laiema leviku 1950. aastate keskel pärast Stalini surma seoses
nn Hruštšovi sulaga, mil leidis aset riigielu mõningane liberaliseerimine.
Oluliseks tõukeks omakirjastuse laiemale levikule oli see, et sel perioodil
ilmusid esmakordselt vabamüüki kirjutusmasinad.
Esialgu olid
omakirjastuslikeks väljaanneteks peamiselt luulekogud, kus omaloomingu kõrval
trükiti ka seni keelatud poeetide (Marina Tsvetajeva, Ossip Mandelštam, Boris Pasternak,
Anna Ahmatova jpt) loomingut. Poliitilisi tekste asuti üllitama pärast NLiidu
kompartei XX kongressi, levitades seal peetud Hruštšovi nn Stalini isikukultust
paljastavat salajast ettekannet. Edaspidi sai omakirjastus NLiidus 1960.
aastatel tekkinud avaliku õiguskaitsjate liikumise (dissidentluse), aga ka
põrandaaluse vastupanu peamiseks võitlusvahendiks.
Omakirjastuslik tegevus Eestis
tekkis 1960. aastate teisel poolel. Esialgu olid omakirjastuslikeks üllitisteks
peamiselt almanahhid, kus avaldati luulet, lühiproosat ja esseistikat. Hiljem
lisandusid õppe- ja teaduskirjandus, mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja
–suunad (alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age jmt), tõlkeartiklid ja
religioosne kirjandus. Avaldati ka
väliseestlaste teoseid, Eesti Vabariigi ajal ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud
raamatuid ja artikleid.
Poliitilise omakirjastuse
ilminguteks Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja
1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti
vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt. Poliitilise omakirjastuse peamisteks
kandjateks kujunesid eesti demokraadide nimetuse all tuntuks saanud Tallinna
režiimikriitilised haritlased, kelle seas oli nii eestlasi kui ka muulasi.
Alates 1960. aastate lõpust üllitasid nad omakirjastusena oma mitmesuguste
liikumiste programmilisi dokumente ja nende liikumiste häälekandjaid. Demokraadid
tõlkisid eesti keelde ka vene samizdatis ilmunud kirjutisi ja tamizdatis (salaja
Läände toimetud, seal kirjastatud ning levitamiseks salaja NLiitu toimetatud
trükis) ilmunud teoseid. Paraku oli demokraatide omakirjastusliku toodangu
levik väga väike. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati seda väga kitsas
ringis usaldusväärsete isikute seas ja välismaale ei saadetud. Avaliku
vastupanuliikumise häälekandjaks oli aastatel 1978–1987 ilmunud perioodiline
kogumik Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida ilmus kokku 25
numbrit. See väljaanne saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis. Lisanduste eksemplare
toimetati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate
Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena. 1980. aastate
algul ilmus veel üks omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail
1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid.
Omakirjandust paljundati
enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit.
Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Raamatute
ja pikemate tekstide puhul kasutati enamasti fotograafilist paljundamist.
Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt
asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Juurdepääs trükikojad
ja trükimasinatele olid mõeldamatu.
Igasuguse omakirjastuse
olemasolu oli võimuorganitele pinnuks silmas ning KGB tegi kõikvõimaliku, et
leida omakirjastuslike väljaannete koostajaid, paljundajaid, levitajaid ja
lugejaid. Vaatamata jõupingutustele ei suutnud KGB ei Lisanduste ega Isekirja
väljaandjaid tabada. Juhtumeid, kus omakirjastuse eest oleks saadetud vangilaagrisse
tuli siiski võrdlemisi harva ette. Peamiselt rakendati omakirjastuslike
väljaannetega vahelejäänute puhul nn profülakteerimist, mis seisnes isikute
ideoloogilises töötlemises töökohtades (alaealisi nuheldi nende vanemate
kaudu), samuti koolidest ja ülikoolidest väljaheitmises, töökohtadelt
vallandamises jne. Enn Tarto, Jaan Isotamme ja Jüri Adamsi ühistööna koostati
omakirjastuse kasutaja meelepea, milles anti vajalikke näpunäiteid, kuidas ära
hoida omakirjastuslike väljaannete sattumist KGB kätte. Omakirjastuse meeles pea vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVYUdPM2NnR1lmYWM/view?usp=sharing
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVYUdPM2NnR1lmYWM/view?usp=sharing
Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis
1978. aastal hakkas avalik vastupanuliikumine
välja andma põrandaalust kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule
Eestis (Lisandused). Kogud trükiti kirjutusmasinal õhukesele paberile ja
köideti kiirköitja kaante vahele. Lisandusi paljundati peamiselt
fotografeerimise teel. Kogudes trükiti ära kõik tähtsamad avaldused, memorandumid
ja apellatsioonid, kirjeldati poliitilisi kohtuprotsesse, anti teavet inim- ja
rahvusõiguste rikkumistest Eestis jne. Sisult erinesid Lisandused dissidentide
poolt Moskvas väljaantavast Jooksvate sündmuste kroonikast selle poolest, et
faktide ja sündmuste kiretute kirjelduste kõrval, avaldati kogudes
mitmesuguseid poleemilisi artikleid Eesti ajaloost, samuti olukorrast
naaberriikides Lätis ja Leedus ning Ida-Euroopas, esmajoones Poolas.
Lisandustele tegi kaastööd
peaaegu kogu tolleaegse vastupanuliikumise tuumik. Esimese kogu toimetas Jüri
Adams, tema loobumise järel võttis teatepulga üle Viktor Niitsoo, kes pani
kokku kogud II-IX. Niitsoo vangistamise järel toimetas kogud X-XVII Arvo Pesti.
Pärast Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimist tekkis pikem
vaheaeg Lisanduste väljaandmisel. Kogud XVIII-XXV, mis toimetati Mati Kiirendi
poolt, trükiti ainult ühes eksemplaris ja saadeti kohe Läände, ilma et neid
oleks Eestis levitatud.
Konspiratsioonilistel
kaalutlustel ja tehniliste vahendite nappuse tõttu oli kogude väljaandmine
seotud suurte raskustega. Samal põhjusel oli ka levik Eestis üsna väike. Ometi
suudeti tagada väljaandmise regulaarsus ja iga nelja kuu tagant ilmuva kogu uus
väljaanne oli oodatud sündmuseks nii vastupanuliikumise kui ka rahvuslikult ja
demokraatlikult meelestatud haritlaskonna seas.
Lisandusi püüti toimetada
Läände lootuses, et need seal õhukesele paberile ümbertrükituna taskuformaadis
kogudena Eestisse tagasi toimetatakse. See oleks suurendanud kogude levikut nii
Kodu- kui ka Välis-Eestis. Samuti loodeti, et raadiojaamad Ameerika Hääl ja
Vaba Euroopa loeksid ette kogudes sisalduvad olulisemad materjalid või vähemalt
refereeriksid oma saadetes nende sisu. Paraku jõudsid Lisanduste kogud Eesti
Vangistatu Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) vahendusel trükki alles
1984. aastal. Aastail 1984-1988 trükiti Stockholmis ära kõik Eestis välja antud
kogud.
Vajaliku isikunime leidmiseseks kasuta registrit, mida näed SIIN:
Vajaliku isikunime leidmiseseks kasuta registrit, mida näed SIIN:
Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 1.
kd, kogud 1-7: 1978-1980. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate
Abistamiskeskus, 1984.
Kogumiku TEKST
Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 2.
kd, kogud 8-13: 1980-1981. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus,
1984.
Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 3.
kd, kogud 14-19: 1982-1984. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate
Abistamiskeskus, 1986.
Kogumiku TEKST
Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 4.
kd, kogud 20-25: 1985-1987. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate
Abistamiskeskus, 1988.
Kogumiku TEKST
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar