Leedu vabatahtlike mäss 1993. aasta suvel

Tänaste julgeolukriiside valguses on hakanud unustusehõlma vajuma vastselt iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene tõsine eksistentsiaalne proovilepanek – Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LJK) vastasseis Eesti kaitseväe ja valitsusega 1993. aasta teisel poolel. See kulmineerus Jäägerkompanii lahkumisega kaitseväe koosseisust ning kindlustamisega oma baasis Pullapääl. Tekkis reaalne sõjalise kokkupõrke oht, mida õnneks suudeti vältida. Kuni novembri lõpuni kestnud konflikt lahenes jäägrite ülema Asso Kommeri dramaatilise arreteerimisega, teised juhid läksid pakku. Juhtideta jäänud kompanii loobus vastupanust ja selle liikmed läksid laiali. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) endise aktiivse liikme Kommeri tegevus sundis kaht ERSP ministrit, kaitseminister Hain Rebase ja siseminister Lagle Pareki, tagasi astuma.

Huvitava kokkulangevusena toimus peaaegu täpselt samal ajal vabatahtlike mäss Leedus Kaunase lähedal.  See puhkes Leedu Rahvusliku Kaitse Vabatahtlike Jõudude (tollal tuntud kui Savanoriškoji krašto apsaugos tarnyba ehk SKAT) umbes 150 võitleja ja Leedu valitsuse vahel. Põhjuseks oli SKATi liikmete ja Leedu valitsuse usaldamatus teineteise suhtes. 

11. märtsil 1990 võttis Leedu Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni, milles rõhutas maailmasõdade vahelise Leedu Vabariigi taastamist ja riigi õiguslikku järjepidevust. Samaaegselt asuti organiseerima vabatahtlike üksusi, et kaitsta noort iseseisvat valitsust. Nõukogude Liit vastas iseseisvusdeklaratsioonile majandusblokaadi ja hiljem sõjalise jõuga, mis kulmineerusid veriste sündmustega 13. jaanuaril 1991. Vabatahtlikud koos relvastamata tsiviilisikutega mängisid olulist rolli Leedu valitsusasutuste kaitsel. SKAT loodi ametlikult 17. jaanuaril 1991, vahetult pärast veriseid jaanuarisündmusi ja määrati siseministeeriumi alluvusse. 

SKATi lipp

SKATi vapp
Mõlema kujutise allikas
 https://en.wikipedia.org/wiki/Lithuanian_National_Defence_Volunteer_Forces

Taasiseseisva Leedu esimesed parlamendivalimised peeti kahes etapis - 25. oktoobril ja 15. novembril 1992. Ülemnõukogu asendanud Seimi valiti kokku 141 liiget, neist 70 proportsionaalse esindatuse alusel ja 71 ühemandaadiliste valimisringkondade kaudu. Kui ükski kandidaat ühemandaadilistes valimisringkondades ei saanud 25. oktoobril üle 50% häältest, toimus 15. novembril teine ​​voor. Valimiste esimene voor toimus samaaegselt rahvahääletusega uue põhiseaduse vastuvõtmiseks.

Kuna riigis oli majandusraskuste ja valitseva Sąjūdise poliitika tagajärjel tekkinud suur rahulolematus, noppis mäekõrguse võidu endistest kommunistest Leedu patriootideks ümberkehastunud Leedu Demokraatlik Tööpartei (LDDP), mis sai Seimis 73 kohta. LDDP juht, aastail 1977-1987 Leedu NSV kompartei keskkomitee esimese sekretäri ametit pidanud Algirdas Brazauskas, valiti seejärel Seimi spiikriks ja asus presidendi kohusetäitjaks. Hiljem valiti ta presidendiks.

Vabatahtlikke peeti aga peeti uue ekskommunistidest koosneva valitsuse poolt ebausaldusväärseteks tegelasteks. Nood omakorda suhtusid endistesse okupatsioonvõimu kaasjooksikutest poliitikutesse ja relvajõudude „punapolkovnikutesse“ paremal juhul kui korruptantidesse, halvemal juhul aga kui KGB päris- või mõjuagentidesse. Kuigi avalikult ei söandatud SKATi kallale minna, hakkasid võimud vabatahtlikke provotseerima vähendades SKATi rahastust, jättes nad ilma vajalikust varustusest jne. 

Jonas Maskvytis

Vabatahtlike mõõt sai täis 31. juulil, kui SKATi ohvitser Jonas Maskvytis kogus kokku enda poolt Vene vägedelt ostetud relvad ja lahkus Kaunasest. Saades teada, et teda kavatsetakse arreteerida ja et ta on kaitseministri käsul teenistusest vabastatud, otsustas ta varjuda metsas. Talle järgnes algul kolm meest, hiljem liitusid veel paljud. Nad hõivasid professor Liudvikas Lašase talu Riogliškiais.

Vastuhakk eskaleerus 14. septembril, kui valitsus andis käsu võtta ära SKATi üksuste relvad. 16. septembril liitus Maskvytisega ka kompaniiülem Alvydas Pangonis oma meestega. Nüüdseks umbes 150 relvastatud meest esitasid sotsiaalseid ja poliitilisi nõudmisi, väljendasid rahulolematust LDDP ja president Algirdas Brazauskase vastu ning väitsid, et neid toetab ka Leedu armee. President Brazauskas väitis hiljem, et vabatahtlikud kavandasid tema mõrva ja et osa nõudmisi saadeti Seimi arvutitelt ja faksidelt. 

Vabatahtlike vastuhakk toimus Leedu jaoks väga kriitilisel ajal. Aasta varem oli Leedu suutnud saavutada Venemaaga kokkulepe, mis sätestas okupatsioonivägede väljaviimise ajakava ja tehnilised üksikasjad. Ilmselt tänu 1992.–1993. aasta konstitutsioonikriisile Venemaal, mis on tuntud ka kui Oktoobriputš või Must Oktoober, oli sealsel valitsusel käed seotud ägeda vastasseisuga täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi) vahel, mis kulmineerusid 1993. aasta septembris ja oktoobris tõsiste tänavalahingutega Moskvas. Tõenäoliselt ei olnud Kremlil sel ajal mahti kasutada ära Leedu sisekriisi saamaks ettekäänet vägede väljaviimise peatamiseks. Või, mis veel hullem, Leedu siseasjadesse sekkumiseks. 31. augustil 1993 lahkusid viimased Vene sõjaväelased Leedu territooriumilt. Leedu oli esimene Balti riik, kust Vene väed täielikult lahkusid.

Õnneks ei suutnud SKATi vastuhakk ära jätta või segada 4.–8. septembril 1993 toimunud paavst Johannes Paulus II visiiti Leetu. See oli ajalooline sündmus nii Leedu rahvale kui ka kogu Ida-Euroopa katoliiklastele. Paavsti külaskäik Leetu pärast riigi iseseisvuse taastamist sümboliseeris Leedu vabanemist Nõukogude okupatsioonist ja taasühinemist kristliku Läänega. Paavst pidas missa Vilniuse katedraali väljakul, kus osales kümneid tuhandeid inimesi. SKATi mäss ei suutnud pidumeeleolu kuidagi häirida, ehkki Kaunases toimunud suurel välimissal, millest võttis osa üle 300 000 inimese, võttis keegi peast põrunud vabatahtlik nõuks õhku tulistada.

Pärast paar kuud kestnud pingelist vastasseisu ja vastastikuseid süüdistusi, õnnestus Leedu valitsusel konflikt rahumeelselt lahendada. 22. septembril sõlmiti kokkulepe: Seimi erikomisjon külastas üksust ja andis lubaduse, et kedagi ei karistata, välja arvatud juhul, kui nad on toime pannud muid kuritegusid. SKATi liikmed naasid oma baasi Kaunases. Seal hõivasid nad SKATi peakorteri ja tegid relvituks komandöri Juras Abromavičiuse, kes põgenes Kaunase garnisoni. Konflikt siiski ei eskaleerinud, kuid vabatahtlikud said distsiplinaarkaristusi ja nende juhid vahetati välja. Kaitseminister Butkevičius astus tagasi ja tema asemel nimetati Linas Antanas Linkevičius.

Siiski ei jäänud tulemata ka karmimad karistused. Maskvytis ja veel üks ohvitser mõisteti 1994. aasta detsembris süüdi oma volituste ületamises ja neid karistati kaheaastase vangistusega tingimisi. 2000. aasta oktoobris mõisteti Maskvytis neljaks aastaks vangi ebaseaduslike relvade, lõhkeainete ja laskemoona omamise ja levitamise eest.

Ehkki SKATi mäss õnnestus lahendada ilma vereohvriteta aasta, tumestas kogu toimunut traagiline sündmus. 30. oktoobril hukkus vabatahtlike kuulist 16aastane neiu Žaneta Sadauskaitė, kes oli nendega suhelnud. Tema surma asjaolud on ebaselged. Väidetavalt lasti talle kogemata kuul pähe, kui teda kasutati mingis arulagedas etteastes elava märklauana.  

Lisaks on mässuga seotud mitmeid kahtlasi surmajuhtumeid. 1997. aasta jaanuaris hukkus pommiplahvatuse tagajärjel SKATi ja Leedu Julgeolekuteenistuse ohvitser Juras Abromavičius, kes uuris nii mässu kui ka 6. novembril 1994 toimunud Bražuolė raudteesilla õhkulaskmist. Silla õhkimisel inimohvreid ei olnud, sild aga purustati. Juhtunut on seostatud sooviga häirida Vene sõjaväe transporti Kaliningradi ja toetusega Tšetšeeniale. Plahvatuste korraldajana tuvastati Vladas Grybauskas, kes sooritas enesetapu. Mitmed vabatahtlike surmad tunnistati enesetappudeks: Remigijus Kuršas kukkus alla kolmandalt korruselt, Irmantas Ruplys, Edmundas Simanavičius ja Remigijus Kazokaitis lasid end maha, Kornelijus Rudauskas uppus 1997. aasta suvel.

SKATi vastuhakku ümbritseb palju vandenõuteooriaid. Juba kriisi ajal arvati, et tegu polnud üksikute rahulolematute tegevusega, vaid sihiliku poliitilise provokatsiooniga. Kaks levinumat versiooni süüdistavad kas Venemaa Föderaalset Julgeolekuteenistust või Leedu tulipäiseid marurahvuslasi. Senini aga pole leitud nendele küsimustele ammendavat vastuseid. Nii nagu pole täielikku selgust Eesti toimunud jäägrikriisi puhkemise tegelike asjaolude osas.

ALEKSANDR ZINOVJEVI MENURAAMAT EESTI KEELES

„Helge tulevik“ on tuntud nõukogude teisitimõtlejast filosoofi ja poliitpagulase Aleksander Zinovjevi (1922-2006) satiiriline romaan nõukogude elu absurdsustest.

See oli autori teine satiiriline teos, mis avaldati läänes 1976. aastal. Aasta varem avaldatud „Haigutavad kõrgused“ tõlgiti kiiresti paarikümnesse keelde ja pälvis lääne lugejate seas ülisuure menu. Autorit kõrvutati Rabe­lais’, Swifti, Kafka ja Orwelliga. 

Ka "Helge tulevik" ei osutunud vähem menukaks – see pälvis Prantsusmaal Medici auhinna kui 1978. aasta parim välismaine raamat. Mõistetavalt tõi see autorile kaasa vangistamiseohu ja 1978. aastal oli ta sunnitud emigreeruma. 

Raamatu tegevus toimub 1970. aastate Moskvas. Keskseks sümboliks on Moskva kesklinna püstitatud suurejooneline loosung „Elagu kommunism – kogu inimkonna helge tulevik!“, mille ümber aset leidvad tragikoomilised sündmused läbivad kogu teksti. Lisaks sellele on kesksel kohal nõukoguliku elu idiootsuste halastamatud naeruvääristamised, samuti tegelastevahelised arutlused erinevatel ühiskondlikel teemadel. Omaette liini moodustavad pikad ja põhjalikud mõttevahetused marksismi-leninismi ja teadusliku kommunimi teooria vallas.

Nimetu minategelane on professor, filosoofiadoktor, marksismi-leninismi ja teadusliku kommunismi uurimise instituudi osakonnajuhataja, kes püüab teha karjääri ja saada Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Tema lähedane sõber on andekas alluv Anton Zimin, endine rindesõdur ja Gulagi vang, kellega ta pidevalt vaidleb filosoofilistel, poliitilistel ja ideoloogilistel teemadel. Need kaks peategelast näivad moodustavat koondkuju Zinovjevist endast.

Autori arvukast loomingust on eesti keeles ilmunud kolm raamatut: „Gorbatšovism“  (Loomingu Raamatukogu nr 12–13, 1990), „Katastroika“ (Loomingu Raamatukogu nr 4–6) ja „Ela“ (Loomingu Raamatukogu nr 44–46). Tema sündmusterikkast ja vastuolulisest elust ning loomingust saab põhjalikumalt lugeda tõlkija järelesõnast. 

Tõlget saab lugeda SIIT:

Alljärgnevalt paar katkendit:

HELGE TULEVIK

Kord oli mul juhus kuulata pealt kahe Moskva intelligendi jutuajamist. Neist üks oli tuntud sotsioloog, kes tegi titaanlikke jõupingutusi, et arendada nõukogude sotsioloogiat partei, riigi ja rahva hüvanguks. Aga ometi hävitati ta grupp täielikult sellesama partei, sellesama riigi ja sellesama rahva nimel. Ja ta jäi tegevuseta, olles rahul sellega, et talle jäeti võimalus palka saada. Neist teine oli tuntud kunstnik, kes polnud teinud vähem jõupingutusi, et tõsta nõukogude kujutav kunst maailmatasemele, ent ei olnud üle kahekümne aasta jooksul suutnud saavutada isegi väikest isikunäitust. Siin on nende jutuajamine täies ulatuses.

„Noh, küll aga elame, … tvoju matj!“
„Noh ja …. temaga.'

Täpsemalt meie elu kohta öelda ei saagi. Ja ometi vilksatavad selles mõnikord ähmased vihjed millelegi muule. Ja need väärivad kasvõi hetkelist tähelepanu.

 

Moskva, 1976 

ELAGU KOMMUNISM

Kosmonautide väljakule Marksismi-Leninismi prospektile sissesõidu juurde püstitati statsio­naarne loosung „Elagu kommunism – kogu inimkonna helge tulevik!“. Loosung valmistati töö­tajate palvel. Valmistati kaua, peamiselt talvel, kui tööhinnad on kõrgemad. Ja maeti sinna hul­galiselt vahendeid. Kuulduste järgi mitte vähem kui esimesel viisaastakul põllumajandusse. Kuid me oleme praegu väga rikkad ja taolised kulutused on meie jaoks pisiasi. Araablaste peale kulutasime veelgi rohkem, aga vaesemaks ei jäänud. Araablaste peale kulutasime tühja, aga siin on kahtlemata kasud sees.

Nagu oodata võis, valmistati Loosung haltuuralikult. Värv koorus maha juba enne kui Loosung ekspluatatsiooni anti. Kirjatähed kattusid pidevalt halli sopaga ja lagunesid tükkideks. Nii et Loosungit tuli kapitaalselt remontida vähemalt kolm korda aastas: maipühadeks, no­vembripühadeks ning iga kord, kui Moskva lülitus üleliidulisse võistlusse kommunistliku mus­terlinna nimel ja paljumiljoniline Moskva teenistujate armee kihutati tänavatele prügi korjama. Selle tulemusena läks Loosungi amortisatsioon riigile mitu korda kallimaks kui selle püstita­mine. Ent otsustades huligaansete kirjutiste järgi kirjatähtede postamendil, ei olnud Loosungi kasvatuslik efekt saavutanud veel pooltki kavandatud võimsusest.

NLKP XXV kongressiks otsustati sellele korralagedusele lõpp teha. NLKP XXI Kong­ressi nimelises õlletehases (endises Marssal Budjonnõi nimelises) valati Loosungi kirjatähed roostevabast terasest. Valasid kommunistliku töö lööklased ületunnitöö ajal. Valasid ku…st pa­lun vabandust, metallist, mida oli kokku hoitud eelseisva kongressi auks. Kirjatähed asetati vä­gevale betoonalusele. Betooni olid Moskva ehitajad samuti eelseisva kongressi auks kokku hoidnud. Sel viisil ei kulutatud Loosungi peale mitte midagi, vaid isegi saadi kasumit, sest Loo­sungi ehitajad hoidsid eelseisva kongressi auks kokku üle kümne miljoni rubla. Säästetud va­hendid otsustati kasutada raudbetoonist püsimaatriksite valmistamiseks poliitbüroo liikmete portreede jaoks, viies sellega lõpule (nagu ajalehtedes kirjutati) Kosmonautide väljaku ja sel­lega külgneva tühermaa ilusa arhitektuurilise ansambli ehitamise. Kaitstes KKs[1] oma ideed portreede kohta, ütles linna peaarhitekt avameelselt, et sellega me sulgeme välismaalaste eest koleda vaate tühermaale. Lõppude lõpuks ei saa me neist veel täielikult lahti ütelda!

Loosung avati väga pidulikult. Prospekt suleti. Kohal oli palju välismaiseid ajakirja­nikke ja saatkondade esindajaid. Saabusid arvukad külalised Aafrika ja Lõuna-Ameerika sõb­ralikest parteidest, aga samuti kõigi sotsialismileeri riikide delegatsioonid. Lisaks osalesid ni­mekad külalised kapriikidest – Itaalia näitlejanna Sofi Bordobridžita, Nõukogude Liidu isiklik sõber Ameerika miljonär Hamson, farmer Zdrast, Prantsuse laulja Žorž Ivanov ja paljud teised. Filmiti. Väljakut, tühermaad ja prospekti täitvate töötajate esindajate tormilise aplausi saatel valiti aupresiidium koosseisus… ja saadeti tervitustelegramm isiklikult seltsimees… Pika kõ­nega esines üks partei linnakomitee sekretäridest seltsimees Tsvetikov, kes asendas sellel kohal ülemäära ahneks läinud ja karistuseks nadiks ministriks kupatatud Jagoditsõnit. Viimane oli niivõrd jultunuks läinud, et avaldas ilma Mitrofan Lukitši enda teadmata ajakirjas artikli, mida Mitrofan Lukitš oli ise tahtnud avaldada, ja diskrediteeris end sellega. Et mitte vääratada, õppis seltsimees Tsvetikov kõne pähe ja luges selle ette peaaegu ilma vigadeta (kui mitte tähelepanu pöörata rõhkude asetusele). Seejärel esines kosmonaut Habibullin. Ta ütles, et ülevalt paistab Maa, nagu see peab kommunismi ajal välja nägema: väga ümmargune ja roosakas-sinine. Edasi esines Aafrika võitlevate rahvaste esindaja. Välgutades üle kogu väljaku võimsate valgete ham­mastega, lausus ta balõssaja sõpassõba[2], millega viis töötajate esindajad ekstaasi. Kui aplodis­mendid ja eelnevalt kätte harjutatud hüüded lõppude lõpuks vaibusid, anti sõna akadeemik Ka­nareikinile.

Kanareikin on meie instituudi direktor. Omal ajal võttis meie instituut enda peale šefluse Loosungi ehitamise üle. Instituudi töötajad pidasid Loosungi ehitajatele üle saja loengu teadus­liku kommunismi teooriast, võites sellega partei rajoonikomitee rändpunalipu. Seetõttu Kana­reikin tribüünile lastigi. Vastasel korral poleks ta mingil juhul tribüünile pääsenud, sest tal oli juba ammu aeg käibest kaduda ning vabastada lava noortele, andekatele ja haritud teadlastele (esmajärjekorras Vladilen Makarovitš Jeropkinile, teaduste akadeemia korrespondentliikmele ja Mitrofan Lukitši enda väimehele). Tribüünile sattuda oli Kanareikini jaoks suur kordaminek. Selle kohta kirjutatakse ajalehtedes. Levib kuuldus, et Kanareikin on veel täies jõus. Ja tema mahavõtmine lükatakse jälle määramatuks ajaks edasi.   

„Kommunismi õelad vaenlased ja niinimetatud literaat-nõukogudevastaline Solženit­sõn, kes laimavate väljamõeldiste eest on töörahva soovil kihutatud meie suurepärase kodumaa piiride taha ja leidnud varjupaiga maailma imperialistliku kodanluse tiivakese all, kes … Jah, mida ma öelda tahtsin? Ahjaa! Aga samuti niinimetatud akadeemik, renegaat Sahharov, kellel samuti ei ole kohta meie ridades, kes spekuleerib meie kalli valitsuse ja kogu meie rahva kan­natlikkuse ja humaansusega… Mõelda vaid, mida oli inimesel veel vaja! Valitsus andis talle kõike! Võimaldati pääseda akadeemiasse. Anti preemiaid. Autasusid. Ja tuleb välja, et ikka oli veel vähe! Jah, mida ma öelda tahtsin? Ahjaa! Niisiis nad väidavad, just nagu oleks nõukogude rahva usk kommunismi kadunud. Milline nurjatu laim!!! Kui nad ainult vaataksid, millise en­tusiasmiga ehitasid meie rajooni töötajad selle kuulsa Loosungi!!! Täiesti tasuta!!! Kas see pole näide uuest, kommunistlikust töössesuhtumisest?!!! Kas see ei anna tunnistust, et usk kommu­nismi tugevneb ja suureneb iga aastaga, iga aastakümnega??!! Aafrika vabadustarmastavad rah­vad… Vaat siin seltsimees juba esines …“   

Kui kanareikinliku ilukõne valing õnnestus viimaks kinni keerata, hüüdis seltsimees Tsvetikov kõik ettenähtud „Elagu …“ ja „Au …“ ning lõikas lindikese katki. Autodelaviin, kust selgelt kostusid sajatused selle spektaakli korraldanud idiootide aadressil, sööstis Marksismi-Leninismi prospektile, otse Teaduste akadeemia humanitaarinstituudi kollase hoone suunas. Ka­nareikin vuhises minema ametiautos. Aga mina … Tahaks küsida, mille kuradi pärast siin tolk­nesin mina, kui mul ei lubatud isegi paari sõna vääksatada! Ja mina olin sunnitud koju saama ühiskondlikus transpordis koos kahe ümberistumisega.

 

---

[1] Keskkomitee. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

[2] Vn большое спасибо – suur aitäh. 

TULEB TUTTAV ETTE?

 

Romulus Tiitus. Nokk kinni, saba lahti... Valimik satiiri ja huumorit. - Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1960, lk 83.

DAAM

Vast oleks lops,

kui sünniks laps, 

siis kuhu sülest panna mops!

Aleksander Antson, 1939. Eesti luule antoloogia aastaist 1637-1963. - Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1967, lk 490.

MIKS JÄID MOODUSTAMATA EESTI HELSINGI GRUPP JA EESTI-LÄTI-LEEDU RAHVUSLIIKUMISTE PEAKOMITEE

1975. aasta Helsingi konverents ja selle lõppakt, mis Euroopa sõjajärgsete fikseerimise kõrval sisaldas ka inimõiguste ja poliitiliste vabaduste sätteid. Kuigi lääne analüütikud ja Nõukogude teisitimõtlejad arvasid, et Nõukogude Liit ei kavatsegi hakata täitma konverentsi inimõiguste alaseid punkte, kujunesid need Nõukogude impeeriumi vastasrindlastele oluliseks argumendiks nõudmaks inimõiguste ja poliitiliste vabaduste tagamist. Nõukogude Liidus loodi Moskva Helsingi grupp, mille eesmärk oli jälgida leppe järgimist. Sarnased grupid tekkisid ka Ukrainas, Leedus ja teistes vabariikides.  

Ka Eestis plaaniti ka Helsingi grupi loomist, kuid selleks puudus piisav ühiskondlik toetus ja valmisolek eneseohverduseks. Seda kasutas ära KGB üritades luua liba-Helsingi gruppi, ent õnneks ei saavutanud nad selles edu.

Samal ajal süvenes koostöö kolme okupeeritud Balti riigi rahvuslike vastupanuliikumiste vahel mille tulemusel otsustati luua ühine organisatsiooni avalik vastupanuorganisatsioon Eesti-Läti-Leedu rahvusliikumiste peakomitee. Paraku suutis KGB  selle moodustamist samuti takistada. Pärast seda võeti taktikaks tegevus, mille formaalselt organisatsiooni ei moodustatud, kuid tegutseti nagu Helsingi grupp. Üheskoos lätlaste ja leedulastega hakati koostati avalikke protestiläkitusi Nõukogude Liidu kui ka lääneriikide välisustele ning rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Samal teemal on autorilt varem ilmunud uurimused „Vastupanu“ (TÜ Kirjastus, 1997) ja „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus“ (digiraamatuna). 

Raamat ilmub üksnes epub formaadis.

GULAG KESTIS EDASI KA PÄRAST STALINIT

Paaril viimasel aastal on meil avaldatud mitmeid raamatud, mis olid aastakümnete taguse Nõukogude Liidu opositsiooniliikumise kultusteosed. Nii näiteks on eesti keelde tõlgitud Varlam Šalamovi jutustused ning Jevgenia Ginzburgi, Vladimir Bukovski ja Natan Sharansky (Anatoli Štšatranski) mälestused. Samuti ilmus hiljuti Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ kordustrükk. Nüüd on neile lisandunud Anatoli Martšenko „Minu tunnistused“. Raamatu on tõlkinud Valdek Kiiver ja selle on välja antud kirjastus Helios.

Ühelgi neist teostest  polnud vähimatki lootust nende valmimise ajal ametlikku trükki pääseda. Need olidki kirjutatud levitamiseks omakirjastuses (samizdat) ja sealkirjastuses (tamizdat – käsikiri smugeldati üllitamiseks välimaale ja sealt tagasi raudse eesriide taha), kus need peamiselt fotopaljundatuna leidsid arvuka lugejaskonna nii režiimikriitikute kui ka liberaalse intelligentsi ringkondades. 1970.-1980. aastatel liikusid need käest kätte ka Eestis.

Anatoli Martšenko oli Nõukogude Liidu opositsiooniliikumises üsna haruldane persoon. Nn dissidendi standardi kohaselt kujutati teisitimõtlejat loome- või tehnilise intelligentsi esindajana, kes oli kuulunud komparteisse ja soovis välja rännata. Tegemist oli üsna elitaarse seltskonnaga, kuhu kuulusid ka mitmed omade poolt represseeritud endiste revolutsionääride järeltulijad. Eesti vastupanuliikujatest vastas ainsana sellele stereotüübile Tartu riikliku ülikooli keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk. Olgu märgitud, et nii tema kui ka Martšenko saatust ühendab märtrisurm Gulagi vangistuses.

23. jaanuaril 1938 Novosibirski oblasti Barabinski linnas ilmavalgust näinud Martšenko oli lõpetanud 7klassilise põhikooli. Tema isa ja ema olid kirjaoskamatud. Pärast kooli sõitis ta värbamise korras komsomoli suurehitusele Novosibirski hüdroelektrijaama ehitama. Elas töölisühiselamus ühes sellega kaasneva proletaarse elulaadiga, kuhu kuulusid lausjoomine, ropendamine, tantsupidudel käimine ja ning sellega vältimatult kaasnevad löömingud. Martšenko on kirjutanud, et eriline vaen valitses neil küüditatud tšetšeenidega, kellega peeti alatasa kaklusi ja esines ka pussitamisi. 1958. aastal toimus Martšenko ühiselamus massikaklus, milles ta küll ei osalenud, ent mõisteti ikkagi kaheks aastaks Karaganda vangilaagrisse. Olles ära kandnud karistusajast poole, õnnestus tal põgeneda ja ligikaudu aasta end varjata. Tunnetades olukorra lootusetust, üritas Martšenko välismaale põgeneda, ent 29. oktoobril 1960 tabati ta Iraani piiri ületamise katsel ja mõisteti kodumaa reetmises süüdistatuna kuueks aastaks range režiimiga vangilaagrisse.

Martšenko saadeti vangiaastaid veetma ühte Mordva ANSVs paiknevasse „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ laagrisse. Sel ajal olid sinna koondatud üle kogu Nõukogude Liidu kõik süüdimõistetud, keda tavamõistena nimetatakse poliitvangideks. Kuni Teise maailmasõja järgsete aastateni oli „ rahvavaenlasi“ peetud okastraadi taga koos kriminaalvangidega. Selle tagajärjeks oli kriminaalide ohjeldamatu vägivallatsemine poliitvangide kallal, alates viimaste paljaksröövimisest, pidevast terroriseerimisest kuni tapmiseni välja. Kõik see toimus võimude otsesel mahitusel, kuna erinevalt poliitvangidest peeti krimkasid „sotsiaalselt lähedasteks“.

Ent sõjajärgsetel aastatel oli „rahvavaenlaste“ koosseis oluliselt muutunud. Erinevalt varasematest aegadest, sattus sel ajal laagritesse arvukalt tulest ja veest läbi käinud rindemehi, aga samuti Ukraina ja Balti riikide relvastud vastupanus osalenuid. Nood olid võimelised osutama ja osutasidki „sotsiaalselt lähedastele“ füüsilist vastupanu, mis kohati kujunesid tapatalguteks, ning krimkade võimutsemine poliitvangide üle lõi kõikuma.

Tõenäoliselt seetõttu võttis Nõukogude Liidu ministrite nõukogu 21. veebruaril 1948 vastu määruse, mille alusel loodi erilaagrid eriti ohtlikele riiklikele kurjategijatele. Hruštšovi „sula“ ajal koondati selle kategooria vangid Kolõmalt, Norilskist, Komi ANSVst ja Kasahstanist Mordvas asuvatesse vangilaagritesse ning Vladimiri vanglasse.

Nagu eelpool öeldud, oli Martšenko laagris esindatud täielik riigivastaste kooslus, alates okupeeritud Balti riikide ja Ukraina relvastustatud vastupanus osalenutest ning noorte põrandaalusete vastupanuorganisatsioonide liikmetest kuni tärkava õiguskaitseliikumise esindajateni välja. Oli ka vangistatud usklikke, aga ka sõja aja sakslaste teenistuses olnuid. Tundub, et laagrikaaslastest avaldas Martšenkole kõige suuremat mõju kirjanik Juli Daniel, kelle toetuse ja sidemeteta poleks Martšenko oma raamatut ilmselt kirjutanud.

„Minu tunnistused“ on isiklikel kogemustel põhinev jõuline ja paljastav dokumentaaljutustus nõukogude süsteemi repressioonid läbi elanud mehe elust. Kui novembris 1962 ajakirjas Novõi Mir ilmunud Aleksander Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus” avas nõukogude ja maailma avalikkuse silmad stalinlike vangilaagrite süsteemi kohta, siis oma raamatuga juhtis Martšenko tähelepanu, et vaatamata Stalini isikukultuse hukkamõistule nõukogude juhtkonna poolt ja selle ohvrite (ehkki sugugi mitte kõigi) rehabiliteerimisele, elas Gulag endiselt edasi ühes poliitvangide piinamiste, ebainimlike vangistustingimuste ja inimõiguste rikkumistega.

Raamatu sünnile, sisule ja stiilile aitas oluliselt kaasa Juli Danieli naine, filoloog Larissa Bogoraz, kellega Martšenko hiljem abiellus. „Minu tunnistused“, mis kirjutati autori poolt kuuma sulega vahetult pärast vangistusest vabanemist, valmis 1967. aastal lõpul ja levis laialdaselt omakirjastuses. Käsikiri avaldati sealkirjastatuna 1969. aastal Pariisis kirjastuse La Presse Libre poolt, hiljem järgnesid sellele mitmed üllitised ja tõlked Euroopas ja USAs. Raamat avaldus tohutut mõju Nõukogude opositsiooniliikumisele ja liberaalsele intelligentsile, aga ka lääne avalikule arvamusele. Selle autorist sai üks dissidentluse sümbolkujusid. Tundmatust kasina haridusega Siberi noorukist ja nimetust Gulagi asukast sai üleöö maailmakuulsus.

Autori eessõnas kirjutab Martšenko, et Vladimiri vanglas haaras teda korduvalt meeleheide. Nälg, haigus ja võimetus kurjusega võidelda viis ta selleni, et oli valmis vangistajatele kallale kargama ainsa eesmärgiga hukkuda. Või teha endale ots peale mõnel teisel viisil. Teda hoidis tagasi vaid lootus, et vabanedes räägib ta kõigile sellest, mida on näinud ja läbi elanud. Kuna valitseva tsensuuri ja kõikjaleulatava KGB kontrolli tõttu näis see ülesanne võimatu, kaalus ta välismaale põgenemist. Vabaks saades aga mõistis, et oli eksinud ja sai aru, et tema tunnistusi on vaja oma rahvale. Sest inimesed tahavad tõde teada. Martšenko sõnul oli selle kirjatöö peamine eesmärk rääkida tõde tänapäeva poliitvangide laagrite ja vanglate kohta. Rääkida seda inimestele, kes tahavad kuulata. Ta oli veendunud, et ainus toimiv vahend võitluses kurjuse ja seadusetusega on avalikustamine.

Martšenko kirjeldab viibimist Mordva poliitvangide laagrites ja Vladimiri vanglas. Jutustus algab tema vahistamisega 29. oktoobril 1960 ja lõpeb laagrist vabastamisega 2. novembril 1966. Autor ei püüa end esitleda kangelase või ohvrina ega romantiseerida oma kannatusi, nagu paljudes memuaarides sageli ette tuleb. Ta lihtsalt kirjeldab tingimusi Mordva poliitvangilaagrites ja Vladimiri vanglas, vangide piinamist nälja, külma, tapvate sunnitöönormidega, vintsutusi pikkadel tapiteekondadel ja kinnise vangla kongides, vangide omavahelisi suhteid, laagriadministratsiooni omavoli ja julmust, vangide õigusetust ja nende inimväärikuse jalge alla tallamist.

Raamatus on juttu juhtumitest, kus väljakannatamatu olukorra tõttu meeleheitele viidud vangid neelasid haiglasse pääsemise lootuses male- ja doominonuppe, kahvleid ja lusikaid, puistasid klaasipuru silma, raiusid jäsemeid jne. Enamasti tegelesid sellega krimkad, kelle seas oli levinud arvamus, et poliitvange peetakse paremates tingimustes. Seetõttu või kurjategijate maailma kirjutamata seadusete vastu eksimine (nt kaardimänguvõlg, koostöö võimudega, kaaslaste peale koputamine jne) püüdsid mõned neist poliitvangide laagrisse pääseda. Selleks levitasid nad oma laagris nõukogudevastaseid lendlehti ja tegid tätoveeringuid, nagu „Kommunistid on timukad“, „Kommunistid joovad rahva verd“, „NLKP ori" või „Hruštšovi ori“. Autor kirjeldab juhtumeid, kus meeleheitele viidud vangid ronisid okastraataiale, et valvurid nad surnuks tulistaksid.

Vladimiri vanglas viibimise kirjelduses on muuhulgas juttu, et samal ajal viibis seal ka USA sõjaväelendur Gary Powers, keda mõnel vangil oli isegi õnnestunud vilksamisi näha. Levisid jutud, et Powers ja tema kambrikaaslane, kelleks oli „eestlane või lätlane, ühesõnaga Baltimaadest, kannavad isiklikke riideid ja nende nägu on korralikult raseeritud. Edasi räägitakse USA piloodi kambrikaaslasest kui eestlasest, kes olevat haritud ja rääkivat hästi inglise keelt. Tal olevat kaelas 25aastane karistus ja teda olevat hakatud ette valmistama juba enne Powersi üle peetavat kohtuprotsessi. Mõistagi pidi ta Powersi kohta keelt kandma ja talle puru silma ajama nõukogude vanglasüsteemi humaansuse kohta. Pärast Powersi väljavahetamist kadus eestlane jäljetult.

Lisaks Powersile olid kuulsateks vanglaasukateks ka berialased, kes kuni 1963. aastani elasid väga luksuslikes tingimustes, ja Vassili Stalin.

Eestlastest on paaris kohas juttu Mart Niklusest, keda iseloomustatakse kui äärmiselt erudeeritud ja teravmeelset väitlejat, keda poliittunde pidavad lektorid väga pelgasid ja katsusid temast eemale hoida. Eestlastest, lätlastest ja leedulastest on autor üldse väga heal arvamusel. Raamatus on juttu, kuidas nood tähistasid rahvuslikke tähtpäevi ja jõule. Aga ka Baltikumi korvpallivõistkondadest, kus särasid noored pikakasvulised mängijad.

Olgugi et laagris oli võimalik omandada keskharidus, eelistas Martšenko tegeleda eneseharimisega. Paljudel laagrikaaslastel oli kõrgharidus, teaduskraad, nad olid avaldanud raamatuid ning neil olid põhjalikud teadmised filosoofiast ja ajaloost. Martšenko tundis, et ei vaja valmis tõdesid ja soovis iseseisvalt asjadest aru saada. Selleks töötas ta läbi ja konspekteeris kõik Lenini teoseid. Leninile viidates suutis ta laagriülemusi korduvalt nurka suruda, viidates vastuoludele nende väidetes.

Raamatus teeb Martšenko juttu ka teda piinanud kõrvahaigusest, millele ta ei saanud mingit ravi. Selle tagajärjel muutus ta vaegkuulajaks. Vangistuse lõpul haigestus ta meningiiti ja ravi puudumisel sattus eluohtlikku seisukorda. Alles tänu pärast vabanemist tehtud operatsioonile pääses ta surmasuust, ent tema kuulmist ei õnnestunudki taastada.

Pärast vabanemist asus Martšenko elama Vladimiri oblasti Aleksandrovo linna, kus leidis tööd laadijana. „Minu tunnistuste“ avaldamisega tuntust kogunud, hakkas ta aktiivselt osalema õiguskaitseliikumises. 22. juulil 1968 avalikus kirjas hoiatas ta Nõukogude invasiooni ohust Tšehhoslovakkiasse. Mõni päev hiljem Martšenko arreteeriti ja süüdistatuna passirežiimi rikkumises ja karistati aastase vangistusega. Väärib märkimist, et kohus toimus 21. augustil ehk samal päeval, mil Nõukogude väed tungisid Tšehhoslovakkiasse. Seda vangitust on ta kirjeldanud jutustuses „Ela nagu kõik teised“.

Kohe pärast vabanemist arreteeriti ta uuesti ja mõisteti raamatus „Minu tunnistused“ olevate nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate laimavate väljamõeldiste levitamise süüdistusel kaheks aastaks vangilaagrisse.

Tema tulevane naine Larissa Bogoraz osales 25. augustil kuulsal „seitsmiku meeleavaldusel“ Moskva Punasel väljakul protesteerimaks Praha kevade lämmatamise vastu Nõukogude tankiroomikute all. Kõik sellest osavõtjad vahistati. Bogorazile mõisteti asumisele saatmine nelja aastaks Irkutski oblasti Tsuna rajooni. Kui Martšenko vangistusest vabanes, sõitis ta Bogorazi juurde ja elas seal kuni naise asumistähtaja lõpuni. Seal registreeriti ka nende abielu ja 1973. aastal sündis paaril poeg Pavel. Pagenduses kogetut on ta kirjeldanud jutustuses „Tarusest kuni Tsunani“.

Naise vabanemisel suundusid perekond elama Moskva oblasti Taruse linna, kus Martšenko asus tööle katlakütjana ning sukeldus ta innukalt õiguskaitse alasesse tegevusse ja levitas oma kirjutisi omakirjastuses. Võimude kättemaks tõi 1975. aastal kaasa uue arreteerimise, seekord administratiivjärelevalve tingimuste rikkumise ettekäändel ja ta saadeti neljaks aastaks asumisele sinnasamasse Tsunasse. Nüüd sõitis omakorda naine tema juurde elama. Seal sai Martšenkost mais 1976 moodustatud Moskva Helsingi grupi asutajaliige.

Asumiselt naasis Martšenko 1978. aastal Aleksandrovi linna lähedasse Karabanovo asulasse, ent septembris 1981 vangistati ta kuuendat korda. Seekord oli süüdistuseks nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda ning karistuseks 10 aastat vangistust range režiimiga vangilaagris ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Karistust saadeti ta kandma Permi oblasti vangilaagritesse BC 389/35 ja BC 389/37. 1985. aasta sügisel saadeti Martšenko „süstemaatiliste režiimirikkumiste“ eest Tšistopoli türmi. Seal hoiti teda täielikus isolatsioonis ja ainsaks vahendiks välismaailma suhtlemisel jäi näljastreik. Kogu riigis oli alanud perestroika, ent Gulagi ei olnud see jõudnud. 4. augustil 1986 alustas Anatoli Martšenko kolmandat, seekord tähtajatut näljastreiki, nõudes kõigi Nõukogude poliitvangide vabastamist. 28. novembril, 117. streigipäeval, lõpetas ta näljastreigi, ent tervis oli lõplikult hävitatud. Kiiruga viidi ta haiglasse, ent arstid ei suutnud enam midagi teha. 8. detsembril lakkas tema süda tuksumast.

Aga juba 16. detsembril helistas NLKP keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov Gorkis asumisel viibivale akadeemik Andrei Sahharovile teatades, et too võib Moskvasse naasta ning lubades vabastada kõik poliitvangid. On avaldatud arvamust, et just Martšenko märtrisurm oli peasekretärile viimaseks tõukeks selle otsuse langetamisel.

Tänu oma raamatule ja isiklikule märtrisaatusele sai Anatoli Martšenkost totalitaarsele režiimile vastupanu sümboliks. Pole juhuslik, et 1988. aastal asutatud Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna (50000 €) esimesteks laureaatideks sai samal aastal postuumselt Anatoli Martšenko. 

Artikkel on avaldatud 4. oktoobril nädalalehes Sirp

PUTINI VENEMAA POLIITVANGID JA VANGILAAGRID

Poliitvangid

Poliitvangide all mõistetakse inimesi, keda on vangistatud veendumuste, kodanikuõiguste teos­tamise või mistahes rühmitusse kuulumise eest, samuti inimesi, keda kiu­satakse taga seadusi rikkudes või poliitilistel põhjustel. Tänase Venemaa Föderat­siooni (VF) võimud väidavad, et nende riigis poliitvange ei ole. Mäletatavasti kinnitasid sama ka Nõukogude Liidu (NL) juhid. 

Mõned aastad enne NLi kokkuvarisemist ja Boriss Jeltsini valitsemise ajal ei olnud pe­restroika pöörises NLis ega ka selle järglases VFis tõesti poliitvange. 1986. aasta lõpul oli Mih­hail Gorbatšov lääneriikide survel alustanud vangilaagrites, eeluurimisvanglates ja asumisel viibivate poliitvangide vabastamist, mille avataktiks oli peasekretäri telefonikõne Gorkisse välja saadetud akadeemik Andrei Sahharovile. Selleks oli väljapaistva õiguskaitsja korterisse eelnevalt sisse pandud telefon, et Gorbatšov saaks akadeemikule isiklikult teatada loast Mosk­vasse naasta.

Paraku polnud poliitvangide priikslaskmine poliitiline amnestia, vaid nõukogulastele omane tingimuslik vabastamine. Nimelt pidid kõik poliitvangid kirjutama oma nõukogudevas­tast tegevust tauniva avalduse ühes lubadusega sellega edaspidi mitte tegeleda. Mõned andsid kohe järele ja vabanesid juba sama aastal lõpul või järgmise algul. Teistega kaubeldi pikemalt, kuni leiti kompromiss mingi formaalsuse kirjutamise näol. Oli ka neid, kes järsult keeldusid igasugust avaldust kirjutamast. Ühtede puhul leidsid võimud lahenduse, et tõrksate eest kirju­tasid nõutava paberi nende lähisugulased. Teiste puhul venis vabanemine pikemaks. Näiteks Permi oblasti erirežiimiga poliitvangilaagris viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto pääsesid okast­raadi tagant tunduvalt hiljem, esimene alles 1988. aasta suvel, teine hilissügisel. Kurioosumina sai Niklus enda vabastamisest teada vanglakongis ajalehte lugedes.

Mõnel eriti kangekaelne poliitvang vabanes alles 1990. aastal. 20. detsembri 2020 blo­gi postituses „Iraani šahhi ohver ja N Liidu viimane poliitvang“ kirjutasin oma vangilaagri kaas­lasest Bohdan Klõmtšakist, kes oli Iraani põgenenud ja NL-le välja antud. Tema keeldus kate­gooriliselt mistahes sisuga avalduse kirjutamisest. Alles 1990. aastal leidsid võimud lahenduse tema vabastamiseks: NLi ülemkohtu pleenum võttis vastu otsuse, et Klõmtšaki süüdimõistmine kodumaa reetmises oli olnud põhjendamatu ja see klassifitseeriti ebaseaduslikuks piiriületuseks ilma nõukogudevastase eesmärgita. Selle eest sai mõista mitte viisteist, vaid kolm aastat ja Iraani šahhi ohvri „kuritegu“ oli kuhjaga ära kantud.  

Paistab, et kuni 2000. aastate alguseni ei olnud Venemaal poliitvange. See ilus aeg sai läbi Vladimir Putini võimu kinnistumisega. Esialgu tuli ette vaid üksikuid juhtumeid, kus tege­mist oli võimudepoolsete arveteõiendamistega inimeste poliitiliste või usuliste veendumuste pärast. Ent aastail 2009–2022 kasvas poliitvangide arv märgatavalt. Eriti järsk tõus on toimunud viimastel aastatel. Kui 2018. aastal hinnati poliitvangide arvuks 181, siis 2023. aasta 5. aprilli seisuga oli neid juba 553 inimest. Nende ridade kirjutamise ajaks on see number ilmselt veelgi suurem. Lisaks sõjavastaste meeleavalduste või ühiskondliku tegevuse eest süüdimõistetuile on inimesi vangistatud ka usulistel põhjustel, peamiselt nelipühilasi ja Jehoova tunnistajad.

Massilised poliitilised repressioonid algasid pärast 4. märtsil 2012 toimunud VFi presi­dendivalimisi, kus Putin kindlustas endale sisuliselt eluaegse presidendiameti. Protestiks toi­musid üle kogu Venemaa arvukad meeleavaldused, mis aeti politsei poolt brutaalselt laiali. Kümneid inimesi anti kohtu alla ning neile mõisteti massirahutustes osalemise ja valitsusamet­nike vastu suunatud vägivalla eest vanglakaristused.

Võimuvastased meeleavaldused sai uue hoo sisse seoses VFi täieulatusliku sõjategevuse algusega Ukraina vastu. Sadadel sõjavastastel demonstratsioonidel ja pikettidel vahistati mitu­kümmend tuhat rahumeelset meeleavaldajat, kellest paljude vastu algatati kriminaalmenetlused. Ilmselt oleks VFi poliitvangide arv kordades suurem, kui opositsionääridel poleks võimaldatud massiliselt riigist lahkuda. See tegi võimudele veelgi lihtsamaks siseriikliku teisitimõtlemise likvideerimise.

Karmide kohtulike ja kohtuväliste repressioonidega suutsid võimud sõjavastased pro­testid üsna kiiresti tasalülitada ning praeguse seisuga on tekitatud mulje, et VFi elanikud on tekkinud olukorraga rahul või, mis veel hullem, asunud toetama Ukraina vastast sõjapidamist. Samuti on Putini režiimil läinud korda maha suruda siseriikliku opositsiooni viimasedki riis­med. Vabast kodanikuühiskonnast pole peaaegu midagi alles jäänud. Eeltoodust lähtuvalt pole lootustki, et opositsioonil oleks vähimaidki väljavaateid mobiliseerida rahvast sõjavastastele väljaastumistele, mis lõpptulemusena võiks viia riigikorra demokratiseerimisele. Õnneks teame ajaloost, et suured ajaloolised pöörded ei ole kunagi toimunud mõne opositsioonijõu tegevuse tulemusel, olgu selleks kasvõi tsaarivõimu kukutanud Veebruarirevolutsioon, Venemaa demok­raatia algeid lõplikult matnud enamlaste riigipööre või NLi lagunemine. 

Artiklit tervikuna loe SIIT: 

 

Kontaktid noorte vastupanijatega Leedus. Vladas Šakalys, vabadusvõitleja ja legendaarne põgenik

Pärast Balti apelli avalikustamist 23. augustil 1979 tekkisid Eesti noorema põlvekonna vastupanijatel kontaktid Leedu ea- ja mõttekaaslastega. Meie endistel poliitvangidel olid säilinud tihedad sidemed vangilaagrites tutvutud lätlaste ja leedulastega. Nüüd aga otsustati omavahel kokku viia nooremad jüngrid. Paraku jäid mingil põhjusel sellest suhtlusest kõrvale noored lätlased.

Andrius Tučkus

Kuni arreteerimiseni 4. detsembril 1980 külastasin mitmel korral Vilniust. Eriti tihedad sidemed tekkisid mul Vilniuse ülikooli psühholoogiatudengi Andrius Tučkusega, kellest hiljem sai taasiseseisvunud Leedu esimese riigipea Vytautas Landsbergise nõunik. Suhtlen temaga tänase päevani.

Leedus torkas silma leedulaste külalislahkus. Sinu eest hoolitseti ette ja taha, kuni selleni välja, et taheti isegi portfelli kanda, millest viisakalt keeldusin. Samas tekkis mõru tunne, et me ei suutnud midagi võrdväärset välja pakkuda leedulaste vastuvisiitidel. Eriti kurioossena paistis sel taustal juhtum, kus Enn Tarto pani esmakordselt Tartusse saabunud Tučkuse endaga küttepuid saagima. See oli üks Tarto veidrustest – tema arvates oli suhtumise kaudu füüsilisse töösse võimalik kindlaks teha, kas tegemist pole provokaatoriga. Leedus poleks selline proovilepanek kellelegi mõttessegi tulnud.

Meie kokkusaamiste eesmärkideks oli info ja kogemuste vahetamine ning tulevikuplaanide tegemine võitluseks ühise vaenlase vastu. Põhiküsimuseks oli, kuidas „äratada“ noored lätlased. Lahendati ka praktilisi küsimusi. Nii näiteks oli Eestis peaaegu võimatu hankida ladina tähemärkidega kirjutusmasinaid, samas kui kirillitsas kirjutusmasinaid oli vabalt saada. Seetõttu oli vaja slaavi tähemärgid asendada ladina omadega. Aeg-ajalt tuli ka mõnele paljukasutatud tööriistale anda „uus elu“. Leedulastel oli aga korraldatud põrandaalune tööndus ladina tähemärkide valmistamiseks, mida nad vennaliku abi korras ka meile annetasid. Pealekauba anti peotäis Leedu Kuningriigi vappi Vytist (taasiseseisvunud Leedu vapp) kujutavaid rinnamärke, mida Eestis jagada. 

Ent oli veel üks ihaldatud kaubaartikkel. Selleks oli leedulaste kalvadosas. 1975. aastal oli Eestis ilmunud Erich Maria Remarque’i romaan „Arc de Triomphe“, mis sai lugejate seas menukiks. Selle raamatu kaudu muutus üldtuntuks kalvadose nime kandev õunabrändi, mida peategelane doktor Ravic alatasa pruukis. Üsna pea hakkas Liviko tootma kodumaist kalvadost, mis saavutas tarbijate seas suure populaarsuse. Leedut külastades aga selgus, et ka nemad ei olnud selles vallas käed rüpes istunud. Erinevalt meie valget värvi märjukesest oli leedukate oma kuldne ja mekkis tunduvalt paremini. Meie poolt oli vahetuskaubaks muidugi Vana Tallinn. 

Minu kõige meeldejäävam Leedu pealinna väisang toimus 1980. aasta viimastel maipäevadel. See reis oli eriline kahel põhjusel. Esiteks nägin Tučkuse käes hiljuti Läände emigreerunud Moskva teisitimõtlejast loogiku ja kirjaniku Aleksandr Zinovjevi välismaal üllitatud raamatut „Helge tulevik“. Autor oli mulle juba tuttav välisraadio saadetest, olin sealt kuulanud katkendeid tema esikteosest „Haigutavad kõrgused“. Ta uuest raamatust ei olnud ma aga teadlik. Mul õnnestus see laenuks välja nuruda. Eestis raamat pildistati ja läks fotokoopiatena omakirjastusse. Hiljem andsin raamatu leedulastele tagasi. Nüüd, 44 aastat hiljem, olen selle tõlkinud eesti keelde ja ehk jõuab see kunagi ka lugejateni.

Teiseks meeldejäävaks sündmuseks oli kohtumine legendaarse Vladas Šakalysega. Seni ei olnud ma vanemapoolsete Leedu vastupanijate kokku puutunud. Mäletan ühel päikesepaistelisel päeval Vilniuse pargis toimunud koosviibimist, kus lisaks Tučkusele osales veel mitu noort leedukat. Siis ma ei teadnud, et kõik nad on põrandaaluse rühmituse Leedu Vabaduse Liiga (Lietuvos Laisvės Lyga) liikmed. Liiga oli moodustatud 15. juunil 1978. Eesmärgiks seati Leedu  iseseisvuse taastamine, mille saavutamiseks peeti vajalikuks rahvusliku meelsuse süvendamist noorsoo hulgas ning Balti riikide annekteerimise teema tõstatamist rahvusvahelistel foorumitel. Rühmitusel ei olnud kindlat liikmeskonda ega juhtorganeid. Selle ideoloogiline juht oli Antanas Terleckas (1928-2023). Anti välja põrandaalust ajakirja Vytis. 

Lisaks noortele oli seltskonnas keskealine lühemat kasvu jässakas punapäine habemik. See oli mitmekordne poliitvang Vladas Šakalys (1942-1995), kes peagi sai ülemaailmselt kuulsaks hulljulge põgenemisega Kurjuse Impeeriumist.    

Vladas Šakalys

Esimene kokkupuude KGBga oli Šakalysel olnud juba 13aastaselt, ent siis pääses ta hoiatusega. 1958. aastal moodustas Šakalys vastupanuorganisatsiooni Vaba Leedu (Laisvoji Lietuva), kuhu kuulus 25 liiget ning millel oli vandetõotus, põhikiri ja programmi eelnõu. Vilniuses valmistati 8 seinakirjutist ning rebiti maha 11 NSV Liidu ja LNSV lippu. Ööl vastu 1. maid 1960 heisati Gediminase mäel Leedu Vabariigi lipp ja levitati 800 okupantidevastast lendlehte. 

26. mail 1961 mõisteti ta LNSV ülemkohtu poolt „ühiskonna- ja riigivastase“ kuriteo eest 6 aastaks vangi. Mordva poliitvangilaagris tutvus ta tuntud vastupanijatega, nagu Viktoras Petkus, Terleckas jt. Vangistese vältel saadeti ta allumatuse pärast kahel korral Vladimiri vanglasse. Šakalys teadis nimetada ka mitmeid eestlasi, keda ta oli vangilaagris kohanud.

Vabanedes naasis Šakalys Vilniusse ning jätkas suhtlemist endiste poliitvangide ja teiste okupatsioonivastaselt meelestatud isikutega. Kuna KGB ei suutnud talle uut poliitilist kriminaalasja kaela määrida, kasutati tema isoleerimiseks teist moodust. 3. septembril 1969 mõisteti ta Vilniuse Lenini rajooni rahvakohtu poolt LNSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 146 lg 2 (vargus) ja 234 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ebaseaduslik omandamine, valmistamine, hoidmine või edasiandmine) alusel 4 aastat vabadusekaotust. Pärast vangistust jäi ta vabapõli üürikeseks. Juba 13. novembril 1974 mõisteti ta Kaunase Lenini rajooni poolt uuesti varguseparagrahvide alusel 5 aastaks vangi ja tunnistati eriti ohtlikuks retsidivistiks. Huvitaval kombel oli LNSV KrK vastavale paragrahvile lisandunud analoogne ENSV KrK paragrahv 139 lg 2. Kuid ka kriminaalkurjategijaks tembeldamine ja pikk vangistus ei suutnud Šakalyse vaimu murda. Vabanemise järel Vilniusse naastes ühines Šakalys  avaliku vastupanuliikumisega, osales avalike märgukirjade koostamisel ja andis allkirja mitmele ühiskirjale, nende seas ka Balti apellile. See aga tähendas, et oodata oli KGB vastulööki.

Otsustavaks ohumärgiks sai 28. mail 1980 KGBs toimunud tunnistajana ülekuulamine Terleckase ja Julius Sasnauskase (s 1959) kriminaalasjas. Nood olid 30. oktoobril 1979 arreteeritud süüdistatuna muu nõukogudevastase tegevuse kõrval Balti apelli koostamise organiseerimises. Vaatamata survele keeldus Šakalys ütlusi andmast. Ülekuulamisel ähvardati teda otsesõnu, et tema on järgmine, kes trellida taha pannakse. Teda üle kuulav tšekist ütles, et tänu jumalale on arreteerimise konveier käima läinud, et sina oled järgmine ja sulle on garanteeritud 15aastane vangistus. 

Eeltoodust võib järeldada, et Šakalys oli kindlalt veendunud oma peatses arreteerimises ja et sel ajal oli tal juba küpsenud plaan välismaale põgenemiseks. Kuid tema olekust ei paistnud see kuidagi välja. Kuulasime kõrvad kikkis tema vangilaagri elu pajatusi, millest üks on mul siiani meeles. Nimelt juhtus ta pealt kuulama, kuidas üks nelipühilasest vanamees, kellel oli veider perekonnanimi Mina, püüdis kaht põhja-kaukaaslasest krimkat meeleparandusele juhtida. Muu usuteemalise jutu seas üritas ta neile selgeks teha, et varastamine ei ole väärikas tegu. Nood said asjast omamoodi aru: „Tõesti, varastamine ei ole mehele väärikas tegu. Edaspidi hakkame ainult röövima!“ Jutuajamist pealt kuulnud Šakalys ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mida sa naerad,“ olid mägedepojad pahased. „Noh, usuvennal on nii naljakas nimi,“ andis ta vastuse. (Mina, vn мина, on miin. – VN) Šakalys selgitas meile, et kaukaaslased on väga õrna hingega ja ta ei tahtnud tühjast tüli.

Veel oli juttu sellest, kuidas hiljuti olid kohalikud pätid üritanud Šakalysele ilmselt KGB mahitusel peksa anda, aga pidid seda kibedasti kahetsema. Hoiatuseks torkas Šakalys taskunoaga ühte neist tuharasse ja kui too valu käes maas vääneldes appi karjus, kutsusid ta kambajõmmid miilitsa. Mundrimeestele aga olid kurikaelad liigagi hästi tuttavad ja nad vaid irvitasid, et pätid olid sattunud vale mehe otsa ning lasid Šakalysel minna. 

Mõni päev pärast meie kohtumisest läks Šakalys põranda alla. 26. juunil istus Šakalys koos vanglasõbraga, kelle juures ta oli end varjanud, Leningradi suunduvale rongile. Kaaslaseks oli Leedu venelane Vjatšeslav Tšerepanov. Leedu keelt valdav Tšerepanov (s 1950) oli endine poliitvang.  25. augustil 1968 oli ta Leedu pealinnas levitanud Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse tungimist taunivaid lendlehti. Selle eest mõisteti ta 25. juunil 1969 LNSV ülemkohtu poolt nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest 2 aastaks vangilaagrisse.

Pärast Balti apelli väljakuulutamist korraldas ta pressikonverentsi välisajakirjanikele, kus teatas, et võimud ei anna talle luba Kanadasse emigreerumiseks, et abielluda oma Kanada kodanikust pruudiga. Pressikonverentsil osalesid ka Terleckas ja Sasnauskas, kes tutvustasid Balti apelli. Pärast viimaste arreteerimist oli Tšerepanov andnud nende kohta KGBle meelepäraseid tunnistusi. Hiljem jutustas ta Terleckase naisele, et vastutasuks olevat KGB lubanud tal emigreeruda. KGB oma sõna ei pidanud ja Tšerepanov otsustas omal käel Vabasse Maailma jõuda.

Igasuguste kahtlustuste välistamiseks olid põgenikud asunud Leedust teele ilma vajaliku varustuseta. Neevalinnas ostsid nad toitu, seljakotid, noad ja taskupeeglid ning istusid Murmanski rongile. Vagun oli täis purjus ja lämisevaid sõdureid. Et vältida suhtlemist ja küsimusi, teesklesid nad purjusolekut ja magasid kõige kõrgemal lavatsil. Kui rong ühes teivasjaamas hetkeks peatus, hüppasid nad maha ja jooksid raudteest eemale. 

Koos läbiti ligikaudu 350 km, mõnikord tuli sumada vööni ulatuvas jäises vees. Esimese elektri-oksatraattara  juures ootasid nad koeraga patrulli möödumist. Siin sai Tšerepanovil  julgus otsa ja ta otsustas tagasi pöörduda. Tõustes kaaslase õlgadele ja puurondi toel, ületas Šakalys tara.  

Jätkates  rännakut üksinda, jõudis ühe künka tippu, kus märkas läheduses kolme piirivalvurit ja koera. Šakalyse õnneks puhus tuul nende suunas ja teda ei avastatud. Järgnevalt oli ta silmitsi kahe ja poole meetri kõrguse okastraattaraga, mis oli varustatud madalpinge signalisatsiooniga. Sellegi ületamine läks edukalt. Kuna selle koha peal oli jõgi üle ujumiseks liiga lai, otsustas ta liikuda põhja poole. Läheduses paiknes piirivalvekordon. Ta ei olnud muud valikud, kui sammuda otse läbi hoovi ja palvetada, et sõdurid magaksid. Kõik läks hästi. 

Uue takistusena seisis ees järv, milles oli palju väikesi saarekesi. Šakalys riietus lahti, sidus riidekompsu pähe ja ujus ühelt saarelt teisele. Eemalt paistis piirivalve patrullpaat, selle eest sukeldus ta vee alla ja hingas läbi pillirootoru. Kaldal on ees okastraataed ja veel üks riisutud ala, mille ta ületas. Teekonna kümnendal päeval silmas ta puuriita, mis polnud vene laotud „vene moodi“, vaid korralikult. Ta leidis sinise jäätiseümbrise, millel oli silt „Helsinki, Finland“. Šakalys oli jõudnud Soome. 

Kuid see ei olnud veel katsumuste lõpp. Nõukogude Liidul on soomlastega leping, mille kohaselt andsid nood välja kõik Nõukogude Liidust põgenenud isikud. Vangilaagris oli Šakalys kohanud mitmeid selliseid õnnetuid rajakargajaid. Vaja oli välja jõuda Rootsi. Ta rühkis edasi imetledes „ilusaid, värvitud“ maju ha hoolitsetud aedu. Ta mõtles, et peab seda kõike nägema, et kõigest vangilaagris jutustada, kui ta peaks Nõukogule Liidule välja antama. 

Viimaks jõudis ta eraldiseisva taluni, kus elas üksik vanamees. Šakalys meeles oli too piisavalt vana, et mäletada venelaste vastu peetud sõdu. Šakalys teadis, et soome ja eesti keel on sarnased ja kasutas oma nappi eesti keele oskust abi palumiseks. Vanamees andis talle süüa ja suitsu ning teemoonaks rukkileiba ja maakaardi. Tänutäheks andis Šakalys talle oma viimse vara, käekella, ja alustas teekonda Rootsi poole. Ta liikus ainult öösiti ja mööda kõrvateid, autode lähenedes otsis ta varju. Soome rännaku kuuendal päeval sai toit otsa ja järgmised neli päeva tuli nälgida. Lisaks ei lasknud vihm ja külm korralikult magada. 

Kümnendal päeval jõudis ta Rootsi piirini. Selle võis vabalt ületada, sest ei olnud kontrollpunkte ega okastraattarasid. Valinud inimtühja koha astus ta jõkke. Näljast nõrgana kandis kiire vool ta peaaegu minema ja kulus ligi tund teisele kaldale saamiseks. Seal sattus ta varateismelise poisi peale ja küsis, kas see on Soome või Rootsi. Jahmunud poiss kostis, et Rootsi. Viimaks oli ta vaba. Edasi palus Šakalys poisil helistada politseisse. Kurnatuna, palavikus ja paljajalu, tennised oli jäänud jõkke, astus ta 19. juulil, Moskva olümpiamängude avapäeval, Tornio politseijaoskonda ja palus poliitilist varjupaika.

Esialgu pandi ta luksuslikku Rootsi vanglasse, mis Šakalysele arvates oli nagu hotell. Seal taastus ta rännakuvintsutustest, kuni ta Rootsis elavate endiste laagrikaaslaste poolt tuvastati ja vabaks lasti. Rootsi ei jäänud ta kauaks, vaid siirdus ta USAsse, asudes elama Los Angelesse. USAs elades avaldas ta palju teavet KGB tegevusmeetodite kohta nii siseriigis kui ka Läänes, võitles Leedu vabaduse eest, toimetas Los Angeleses ilmuvat leedukeelset ajalehte Versmė (Kevad). Ta üritas saavutada oma naise ja kahe tütre USAsse pääsemis, ent tagajärjetult. Pärast Leedu iseseisvuse taastamist naasis ta kodumaale. 13. augustil 1995 suri südamepuudulikkuse tagajärjel ja maeti Vilniusse. Leedu Vabariigi presidendi 8. jaanuari 2003 dekreediga autasustati teda postuumselt Vytise Ohvitseririsi tordeniga.

Mis aga sai tema kaaslasest? Selgus, et tollel oli  mõni aeg hiljem samuti õnnestunud Soome jõuda, kus ta 18. juulil peeti Hattuvaaras Soome politseinike poolt kinni ja anti Nõukogude Liidule välja. 15. mail 1981 mõisteti talle LNSV ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel 12 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist.

Vjatšeslav Tšerepanov

Mul oli juhus kohata Tšerepanovit Permi oblastis asuvas 36. vangilaagris. Samas laagris oli ka Terleckas, kes aga oma kaasmaalast ei sallinud silmaotsaski. Ja nagu peagi selgus, oli selleks ka põhjust. Ehkki Tšerepanov lõi kaasa mõnel poliitvangide protestitööseisakul ja näljastreigil, mille eest sattus kartserisse, jättis ta käitumine vägagi soovida. Ta paistis silma üleoleva suhtumisega kaasvangidesse, intriigitsemise ja kaasvangide laimamisega. Sellise käitumise tulemusena hakkasid poliitvangid temaga suhtlemisest hoiduma, ent kui Tšerepanovi intriigid juba talumatuks muutusid, anti talle kaasvangide poolt peksa. Füüsilist vägivalda esines poliitvangilaagrites üliharva ja kuna see oli ohvri enda poolt provotseeritud, pääsesid ta nuhtlejad kartseriga. Üsna varsti pärast seda viidi Tšerepanov üle 37. vangilaagrisse. Ta pääses vabadusse 1987. aasta algul poliitvangide vabastamise kampaania raames. Tema edasise elukäigu kohta ei õnnestunud mul andmeid leida.