Ratsamonument Edgarile tänutäheks rammusate võimuaastate eest

Hiljuti kostus ühe võrdlemisi poliitikakauge juhututtava suust tähelepanuväärne lause: „Kõik vihkavad reformierakondlasi, aga ometi Reformierakond kõige populaarsem partei.“

Tõepoolest. Kui maha arvata oravapartei liikmed, toiduahelasse kuuluvad parteipridurkad, nende sugulased ja mõned lihtsameelsed isendid, siis ülejäänud rahva silmis on Reformierakond (RE) läbi aegade olnud korruptiivse valitsemise võrdkuju.

RE moodustati 13. novembril 1994 tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallase ja mitmete uusärimeeste eestvedamisel Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) baasil. Ent juba RE moodustamise eel oli selle käilakuju Kallas seotud kahtlase rahapaigutusega, mis röövis Eesti maksumaksjalt 10 miljonit USA dollarit. See juhtus 1993. aastal. Kallas anti selle tehingu eest kohtu alla, ent pikk kohtusaaga  lõppes Kallase jaoks 2000. aastal õigeksmõistva otsusega. Olgu märgitud, et sellal oli Kallas Mart Laari valitsuse rahandusminister.

Järgmine Kallasega seotud skandaal on tuntuks saanud VEF fondi saagana. Edasi tulid R-Hooldus, „Silvergate“, „Autorollo“, „nelja sidruni“ nurumine, valguskartvad asjad seoses Arsenali keskuse arendusega ning kõige krooniks Tallinna Sadama juhtide altkäemaksuvõtmine. Nendega Kallas otseselt seotud ei olnud.

Kõigi korruptsiooniskandaalidele kiuste on RE, kui maha arvata lühiajalised opositsionääri perioodid (1995, 1997-1999), pidevalt kuulunud valitsuse koosseisu. Kuid riigitüüri ei saanud nad enda kätte enne 2002. aastat. Selleks hinnaks oli Mart Laari teisest valitsuse hülgamine ning koalitsioon Keskerakonnaga (KE). Peaministriks (PM) tõusis Siim Kallas. Tema jaoks oli see kolmas katse saada valitsuse etteotsa.  

Esimest korda üritati Kallast valitsuse etteotsa upitada, kui 4. novembril 1990 ilmus 8 poliitiku – Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome  – avaldus  rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamiseks, millel oleks Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi toetus. Tegemist oli tolleaegse PMi Savisaare vastase avantüüriga, kus ühte paati olid istunud endised juhtkommunistid ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Eesti Kongressi juhtliikmed. Mõistagi ei pälvinud 8 poliitiku avaldus üldsuse poolehoidu ja kukkus armetult läbi. Lisaks andis see hea võimaluse Savisaare propagandaveskile. Nende poolt ristiti üritus “enamlaste-kelamlaste liiduks” ning selle kallal tänitamine kahjustas suuresti ERSP ja Eesti Kongressi tegevorgani Eesti Komitee mainet.

Teist korda tekkis Kallasel šanss saada PMiks 1994. aasta septembris, mil Riigikogu avaldas umbusaldust PM Mart Laarile. Usalduse kadumist põhjendati Laari poolse ebakorrektse riigiasjade ajamise, ebaseaduslikult garanteeritud Lekto laenu, Eestile kahjulikuks osutunud relvade ostuga Iisraelilt, Vene rublade mahamüümise ja paljude muude üleastumistega.  

13. septembril 1994 esitas Kallas Riigikogus ettekande tulevase valitsuse moodustamise põhimõtetest. Kallas vajas ametisse nimetamiseks lihthäälteenamust, ent ometi vajutas  kohalolnud 100st Riigikogu liikmest 55 punasele nupule. Kallase toetajaid oli kõigest 40.

Ühelt poolt sellest tulenes Kallase läbikukkumine sellest, et osa riigikogulasi pidas teda liialt seotuks Isamaaga. Teiselt poolt oli Kallase ülesseadjatel olnud kokkulepe Keskfraktsiooniga, et ka nemad toetavad Kallase kandidatuuri. Paraku tuli Savisaarega sobingu sooritanutel järjekordselt veenduda, et Edgaril on tihtilugu kombeks partneritel tool alt ära tõmmata. Toonane valitsuskriis päädis Andres Tarandi „jõulurahu valitsuse“ moodustamisega.

Ent 2002. aastal olid Savisaare toonased tembud unustatud ning Keskerakond näis väärilise partnerina.

Kallase esimene ja ainus valitsus püsis ametis kuni X Riigikogu valimisteni märtsis 2003, mil PMi portfell tuli loovutada komeedina poliitikataevasse tõusnud ühenduse Respublica (RP) juhile Juhan Partsile. RP juhitud valitsusliitu koos Rahvaliiduga kuulunud RE pidi leppima majandus- ja kommunikatsiooniministri, välisministri,  kultuuriministri   kaitseministri   ja rahvastikuministri portfellidega.

Suure ootustega alanud RP juhitud valitsus astus 24. märtsil 2005 omal algatusel tagasi.  Põhjuseks oli justiitsminister Ken-Marti Vaheri umbusaldamine Riigikogus. Kuna seda toetasid ka  valitsuserakondadesse kuuluvad saadikud, tuli Partsil nentida valitsuse koostöövõime lõplikku kadumist. See oli teine kord, kus RE heitis omakasu nimel üle parda oma partneri. REle kinnistus lõplikult reeturliku erakonna maine.

Kõrvalpõikena ei ole vast ülearune meelde tuletada, et 2004. aasta algul pidasid RP ja RE tõsiseid plaane ühise erakonna moodustamiseks. Tollal oli RP toetus kahanenud pea olematuks ja selle juhid nägid päästerõngast ühinemises oravaparteiga. Viimastel jätkus aga oidu sellest tehingust loobuda, ning korvi saanud respublikaanid heitsid viimaks ühte Isamaaga. Juhtus aga nii, et RP sisuliselt võttis Isamaa ja Respublica Liidu (IRL) nime saanud ühenderakonna üle. RP tiiva survel loobus IRL rahvuslik-konservatiivsest joonest ja keskendus poliittehnoloogilistele trikkidele. Tagajärjeks oli muutumine RE taskuvariandiks ning toetusreitingu järjepidev langus balansseerimisele Riigikogu valimiskünnise piiril. Alles pärast RP juhtfiguuride kõrvaldamist IRLi ladvikust ja naasmisele endise ideoloogia juurde suutis tänaseks Isamaa nime kandev erakond oma toetuse taastada.

Tundub, et RE peaks kuhugi küünla panema, et neil RPga leivad ühete kappi panemata jäid. Kes teab, äkki oleks ka RE tarmukate respublikaanide tegevuse tulemusel praegu valimiskünnise piiril kõõlumas.  

12. aprillil 2005 sai Partsi mantlipärijaks endine Tartu linnapea Andrus Ansip. Lisaks REle kuulusid koalitsiooni veel RL ja KE. Ansipist alates sai alguse RE pikem valitsemisperiood, mis kestis 23. novembrini 2016. Ansip ise troonis 9 aastat, siis aga väsis ja andis valitsuskepi üle Taavi Rõivasele. Ning kõik see sai toimuda ainult tänu valjuhäälsele vastandumisele Savisaarele ja tema juhitud KEle.

Aastatuhande vahetuse paiku olid Eesti poliitiliselt areenilt kadunud venelaste pisiparteid ning kohalikud venekeelsed valijad olid leidnud endale kaitsja Savisaare näol. Lisaks sellele oli Savisaar üsna otsesõnu deklareerinud oma vastasseisu Eesti ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. See tõi küll kaasa mõne juhtliikme lahkumise KEst, mis aga ei vähendanud sugugi üldist erakonna toetust.

Esimene suurem Savisaarega seostatud poliitiline skandaal oli 1995. aastal toimunud lindiskandaal, mil tollast siseministrit Savisaart süüdistati enda ja teiste poliitikute vaheliste kõneluste ebaseaduslikus lindistamises. Lindiskandaali tagajärjel astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond.

Kuigi ka toona manati  Savisaar maapõhja, kõlbas KE siiski partneriks Siim Kallase pisut enam kui aastapikkuseks (28.01.2002 – 10.04.2003) jäänud valitsusse. Tõsi, Savisaar ise hoidus targu sellest valitsusse kõrvale. Tema oli sel ajal Tallinna linnapea. Ning sellest ajast peale hakkasid KE pealinnas ilmnema analoogilised korruptiivse valitsemise ilmingud, mida võis täheldada riigi juhtimises. Ajapikku need üha süvenesid saavutades hirmuäratava ulatuse.

Lõpliku hoobi Savisaare mainele andsid aga kaks sündmust. Esimene väljendus Savisaare suhtumises Pronksiöö sündmustesse. Teine aga oli seotud nn idarahaskandaaliga, mille tagajärjel hakati avalikult rääkima Savisaarest kui Venemaa mõjuagendist.Need kaks episoodi kinnistasid lõplikult Savisaare kui poliitilise paaria ning kõik „valged“ erakonnad kuulutasid boikoti Savisaarele.

Tulles tagasi RE 11 aasta pikkuseks veninud katkematu võimuperioodi juurde, siis kahtlemata sai see toimuda ainult tänu sellele, et RE võttis kõigil valimistel taktikaks vastandumise Savisaarele. Viimast kujutati venemeelse Kremli käsilasena, kelle võimulepääs tähendaks Eesti vältimatut langemist suure idanaabri mõjusfääri. Ning ainsaks kaitsevalliks selle vastu on RE valitsemine. See taktika töötas pikka aega tõrgeteta ning RE sai nautida võimuprivileege.

Eelöeldust saab kindlalt järeldada, et oma pikaajalise võimulpüsimise eest võlgneb RE eelkõige tänu Savisaarele. Sestap oleks RE poolt viisakakas tänutäheks rammusate võimuaastate püstitada Savisaarele mälestussammas, näiteks Edgari ratsamonument.  

RE valitsemise lõpp saabus 2016. aasta sügisel, mil allakäinud tervise ja korruptsioonisüüdistustega kohta alla antud Savisaar KE kaotas siseheitluses noorematele rivaalidele ning pidi esimehetrooni loovutama Jüri Ratasele. Sedamaid adusid partnerid, keda RE oli korduvalt üle parda heitnud, kättemaksutunni saabumist. IRL ja sotsid moodustasid koalitsiooni koos KEga ning saatsid RE opositsiooni. Ja kuigi RE võitis kindlalt 2019. aasta Riigikogu valimised, jäeti ta ikkagi valitsusest välja.    

Ent paistab, et RE ei ole võimu kaotamisest midagi õppinud. Mida muud arvata Iraani ajatollade stiilis fatwa väljakuulutamises Konservatiivse Rahvaerakonna EKRE suhtes. Ka nüüd on RE end kuulutanud ainsaks kaitsjaks Eesti rahvast ähvardava hirmsa hädaohu eest. Ainult et adressaat on muutunud.

Kui osundada klassikutele, siis kogu rahvast kogu aeg lollitada ei saa. Vähemalt senini pole REd pühas heitluses, kuhu on mobiliseeritud ka RE pilli järgi tantsiv peavoolumeedia, mingi edu saatnud. Näib et RE kordab jagada KE saatust – olla küsitluste järgi kõige populaarsem, võita valimisi, aga sellegipoolest istuda opositsioonis.  

Miks toetab osa Euroopa Liidu riike Putinit?

Eesti peavoolumeedia ajakirjanikud, raadiohääled ning telenäod ammutavad välismaal toimuva kohta infot pea sajaprotsendiliselt ja kriitikavabalt lääne vasakliberaalsetest meediaväljaannetest. Siin pole eesti ajakirjanike käitumises midagi muutunud. Alles see oli, kui nende okupatsiooniaegsed eelkäijad, kellest nii mõnigi on praegugi ametis, kõrv kikkis Moskva poole vaatasid. Väliskommentaatorid, nagu Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder, Herbert Vainu, Peeter Kaldre jmt edastasid kohusetundlikult Kremli välispoliitilisi jutupunkte paljastades suure innuga lääne imperialistide sepitsusi ning ülistades NLiidu rahuarmastavat välispoliitikat. Selles kontekstis on lausa tragikoomiline, kuidas Mart Kadastik, kes praegu ajakirjanduse suukorvistamise eest hoiatab, kribas sellal Jaak Kalju nime all usinalt KGB tellimuslugusid. Tuleb välja, et Kadastiku arvates 1980. aastate okupeeritud Eestis ei olnud mingeid probleeme sõnavabadusega.

Oma hoiakutelt on lääne vasakmeedia äärmiselt kriitiline esmajoones Ühendriikide presidendi Donald Trumpi, aga ka mitme Euroopa Liitu kuuluva riigi suhtes, kes järgivad oma riiklikke huvisid. Need ent on tihtilugu vastukarva Saksamaa ja Prantsusmaa käepikendusena tegutsevale Euroopa Komisjonile (EK). Seejuures on Trumpi ja isepäised ELi riike kajastavate kirjutiste sisu ülimalt silmakirjanik, tulvil topeltstandardeid ja võlts kui neljarublane rahatäht.

Kõigepealt sattusid löögi alla Ungari ja Poola, hiljem on neile lisandunud Tšehhi ja Slovakkia. Pärast viimaseid parlamendivalimisi on „klubisse“ lisandunud ka Austria ja Itaalia.  

Ungari sattus ELi rünnakulaviini alla, kuna olles 2015. aastal sattunud immigrantide transiitmaa olukorda, otsustati võtta olukord kontrolli alla ja püstitada kutsumata külaliste takistamiseks füüsilised tõkked. ELi kriitikat peljates ei söandatud seda siiski teha enne, kui Austria hakkas kontrollima oma piiri Ungariga ja takistama immigrantide, kellest valdav enamik oli noortest meestest koosnevad Lääne sotsiaalsüsteemi huvisid lantivad sisserändajad, sisenemist. Immigrantide tulvale pandi piir peale, kuid sellel oli oma hind. Ungari muutus silmakirjalike ELi juhtide jaoks inimõigusi  jalge alla tallavaks paariariigiks, kuigi tegelikult oli päästis Ungari teistkordselt Euroopa moslemite tulvast.

Esimene kord oli 1683. aastal Viini all, mil Ungari andis suure panuse Türgi vägede purustamisse. Kara Mustafa Paša juhitud Türgi hiigelarmee üle saavutatud võidus mängis juhtrolli ka Poola, teine pahalane tänase ELi silmis.    

Kuigi formaalselt seisneb EK kriitika nii Ungari kui ka Poola suhtes demokraatlike vabaduste kitsendamises neis riikides, on tegelik põhjus keeldumises võtta sundkorras vastu sõjapõgenikeks tituleeritud majanduspagulasi Komisjoni poolt määratud kvootide alusel. Veidi vaoshoitumalt on sama liini järginud ka Tšehhi ja Slovakkia ning Austria. Sundkvootide kavale löödi hingekella pärast Itaalia parlamendivalimisi ja immigrantide vastase Põhjaliiga pääsemist Saapamaa valitsusse. Ning patuste seltskonda lisandus uus liige.

Kõiki neid riike, aga ka Kreekat ja Küprost, saadavad pidevad süüdistused Putini poliitika toetamises. Neid süüdistusi on pidevalt nämmutatud ka Eesti peavoolumeedias. Nii näiteks alles mõni aeg tagasi nimetas ajakirjanik Ainar Ruussaar Kuku raadio saates „Keskpäevatund“ Ungarit Kremli otseseks käepikenduseks ELis. Ruussaar on muidugi tuntud oma lapsemeelsete heietuste poolest, mis ilmselgelt põhjustavad meelehärmi ka tema saatekaaslastele, raadiokuulajatest rääkimata. Paljud on Ruussaare pärast selle saate kuulamisest üldse loobunud. Jutud käivad, et omal ajal kihutas Anvar Samost Ruussaare ERRi poliitikasaatest minema, kuna ei suutnud viimase suust tulevat lausrumalust taluda. Nüüd läks täide paljude Keskpäevatunni kuulajate ootus ja Ruussaar koondati Postimehest. Võib olla kindel, et täna sellele suurenes oluliselt ka „Keskpäevatunni“ kuulajaskond.

Samas pole Ruussaar sugugi ainuke peavoolumeedia ajakirjanik, kes on sarnaseid seisukohti avaldanud.

Kuigi Kreekale ja Küprosele ei saa suurt midagi ette heita immigrantide kohtlemise osas, kuulub neist esimese pattude registrisse eelarveliste kuritarvituste tõttu riigi pankroti äärele ajamine, teist on süüdistustud Venemaa päritoluga musta raha pesus.

Tekib küsimus, miks ometi on ülalnimetatud riigid, Poola väljaarvatud, tolerantsemad Venemaa tegemiste suhtes näiteks seoses Krimmi annekteerimise või agressioonis Ukraina vastu. Olgu märgitud, et see sallivus avaldub peamiselt deklaratiivselt. Faktiliselt siiski mingist otsesest toetusest rääkida ei saa. Olgugi et kõik need riigid on sõnades olnud vastu Venemaa sanktsioonide pikendamisele, ei ole seni keegi neist teinud tõsist katsetki sanktsioone ELi tasemel vetostada. Kui Venemaa vastaste survemeetodite toetamine on Putini käepikendus, siis on selliselt arvajate loogikaga midagi väga sassis.

Aga ikkagi, millest tuleneb mõne ELi riigi Venemaa toetamine olgu siis kasvõi sõnades. Näib, et siin on eelkõige tegemist trotsi demonstreerimine EK suunal. Kuna need riigid on ülalmainitud põhjustel kõik sattunud EK kriitikatule alla, tuleb nende Vene-sõbraliku käitumise tagant otsida pigem vastupanu Komisjoni ähvardusele vähendada arenguabi ja piirata hääleõigust, mitte aga siirast poolehoidu Putinile ja tema tegudele.

Sama kehtib ka erinevates Euroopa riikides üha enam toetust koguvatest rahvuslik-konservatiivsete liikumiste suhtes, keda ka Eesti peavoolumeedias on tituleeritud ksenofoobseteks populistideks ja äärmuslasteks. Nii Alternatiiv Saksamaale, Rootsi Demokraadid, Prantsusmaa Rahvuslik Liit, Gert Wildersi Vabaduspartei Hollandis, rääkimata Matteo Salvini Põhjaliigast Itaalias on kõik Kremli suured sõbrad. (Meie sulesepad on Kremli sidemetes üritanud süüdistada isegi EKREt, ent see on võrdlemisi hädiselt välja kukkunud.) Mõnda neist on süüdistatud isegi Moskvalt raha saamises, mis kõlab eriti kurjakuulutavalt. Vaevalt et Venemaal neile palju krabisevat anda on, aga teadaolevalt sai Marine Le Pen enne 2014. aasta presidendivalimisi laenu Vene omanikele kuuluvalt Tšehhi pangalt (First Czech Russian Bank – FCRB). Le Pen oli FCRBlt sunnitud laenu küsima põhjusel, et Prantsuse pankadest talle laenu lihtsalt ei antud. (Kõigi eurousklike meelehärmiks külastab Le Pen lähipäevil Eestit.)

Raske on uskuda, et ka Euroopa rahvuskonservatiivid tunneksid siirast poolehoidu Putini suhtes. Pigem on siin tegu olukorraga, kus taktikalistel kaalutlustel käsitletakse oma vaenlase vaenlast liitlasena. Just nagu Euroopa feministid näevad islamiste liitlastena rahvuslaste vastu, à la pigem lasen end moslemil vägistada, kui otsin kaitset Odini sõdalaselt. Mida aga moslemid feministidest arvavad, jäägu siinkohal kommenteerimata.

    

Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju

Taastatud Eesti Vabariigi põhiseaduse koostajad olid piisavalt ettenägelikud, et mitte anda vabariigi presidendile ülearu palju võimu. Ilmselgelt oli neil silme ees president Pätsi autoritaarne kuju, tänu kelle võimutsemisele pidi Eesti kogema nii vaikivat ajastut kui hääletut alistumist. Samas oli esimese iseseisvuse aegne nostalgia siiski veel piisavalt suur, et presidendi institutsioonist (mis siinkirjutaja arvates on Eesti suguse väikeriigi jaoks täiesti tarbetu) üldse loobuda. Põhiseaduse Assamblees (PA) jäi domineerima seisukoht, et president peab olema tasakaalustav arbiiter seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, moraalne tuletorn ja rahva ühendaja.

Et mitte anda presidendile täiendavaid võimuhoobasid, loobusid põhiseaduse koostajad ka presidendi otsevalimisest rahva poolt. Tollal oli otsevalimise tulihingeline eestvõitleja sini-must-valgestunud endiste kommunistide seltskond, kes nägid oma šanssi eelkõige Arnold Rüütlis. Samas ei pooldanud presidendi otsevalimist ei Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ega Rahvarinne, kes mõlemad oli PAs domineerivad jõud.

Äratab tähelepanu, et presidendi otsevalimist on eri aegadel toetanud just need poliitilised jõud, kellel on olnud oma kindel kandidaat sellele ametipostile. Lisaks Rüütli jüngritele oli otsevalimiste propageerija pikka aega Keskerakond, kes nägi presidendina oma suurt juhti ja õpetajat. Pärast Savisaare langust pole Keskerakond enam otsevalimisest juttu teinud. Käesoleval ajal on ainsaks rahva poolt otse valitava presidendi apologeediks jäänud Konservatiivne Rahvaerakond ja seda muidugi Mart Helmet silmas pidades.

Taastatud iseseisvuse ajal on jõutud katsetada kõiksugu presidentidega, nagu väidetav KGB agent, endine tippkommunist, väliseestlane ja naine. (Huvitaval kombel sama tüüpi presidendid olnud ametis ka naabermaades Lätis ja Leedus.) Igal neist olid omad head ja vead. Neist ehk Meri on jäänud meelde karismaatilise riigipeana, Rüütel omas rollis tasase ja tublina, Ilves eesti rahvast põlastava maailmakodaniku fassaadi varjus labase korruptandina. Ametis oleva presidendi maine on alles kujunemisel, ent ta on juba väga palju jõudnud ära teha, andmaks oma panuse presidendi institutsiooni autoriteedi õõnestamiseks.

Ekstsentriline kirjaniku ja filmimehe Lennart Meri ülistamises on peavoolumeedia küll igasuguse mõõdutunde minetanud. Hiljutine Meri 90nda sünniaastapäeva tähistamine jättis mulje, et tegemist on pigem Türkmenbašiga, mitte aga põhjamaise riigimehega. Selle iiveldama ajavalt kriitikavaba kiidulaulu kõrval on aga maha vaikitud mitmed tumedad varjud Meri elukäigus, alates kahtlustustest kaastöös KGBga (agent „Nikolajev“), kuni majanduslikest mahhinatsioonidest seoses majaehitusega.

Endised kommunistid võtsid revanši sajandivahetusel, mil Kadriorgu pääses endine kompartei nomeklaturnik Arnold Rüütel. Vaatamata tema punasele minevikule või hoopis sellest kammitsetuna oli just tema selline president, millist PA ette kujutas.

Mis aga puutub Toomas Hendrik Ilvesesse, siis tema joonistub välja kui undisputed heavyweight harvade Eesti poliitikas kaasalöönud ja läbi põlenud väliseestlaseste kurvas rodus. Algse päikesepoisi maine eesti rahvast põlastavate ja vaenavate väljaütlemiste, naiste vahetuste, aga eelkõige „ärmatamisega“ maha mänginuna, oli ta lõpuks sunnitud Eestimaa tolmu jalgelt pühkima. Kuna tema aeg-ajalt tehtavad avaldused kattuvad peavoolumeedia üldise hüsteeritsemisega, siis neid tiražeeritakse, ent nende mõju on pigem kontraproduktiivne.

Ja lõpuks naine, Kersti Kaljulaid, kes Luksemburgi kontrollikojast juhuse tahtel kõigile ootamatult Kadriorgu lennutati. Habrast autoriteeti tunnetades üritab Kaljulaid iga hinna eest oma halli hiire kujundist lõviks rabeleda, kuid kipub aeg-ajalt käituma kui viinalattu sattunud joodik.

Algus oli ju suurepärane. Kontrastiks oma korruptandist eelkäijale, loobus ta residentsist ja eelistas oma kodus elamist. Ent kohe tuli tõsine vääratus seoses keeldumisega osalemast ametisse nimetamise päeval tema auks korraldatavast tänujumalateenistusest.   

Mida aeg edasi, on asjad ikka rohkem ära käest läinud – ei möödu päevagi, kui proua president ei figureeriks lehtedes või teleekraanil, kusjuures iga asja kohta on tal midagi öelda. Paraku pole need etteasted alati adekvaatsed ja neist jääb tihtilugu mulje kui pooletoobisest seenelisest, kes saabub koju korvitäie kärbseseentega: Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju!

Igale poole sekkumisega meenutab ta pigem agarat ämma, kes oma nina noorpaari igale toimingule sisse pistab, kui riigipead. Enamasti on need tühilasud, nagu bravuurikas Narva asumine mõneks ajaks, mis ei aidanud kuidagi kaasa Eesti riigi viimisele Narva ega toonud mingit kasu ka narvakatele. Ainult suurt hulk rahva raha pilluti tuulde presidendi ja tema pridurkade söötmiseks-jootmiseks-majutamiseks. Kohtumine Putiniga oli aga propagandistlik lotovõit, pime juhus nagu presidendiks saaminegi. Mis aga samuti midagi kaasa ei toonud.

Kuid kõige tõsisemaks etteheiteks on olnud otsene poliitikasse sekkumine ja poole valimine. Mis ime siis, kui väga paljude silmis on Kaljulaid pigem Brüsseli virtin, mitte aga kogu Eesti riigipea. Samas ei anna Kaljulaid endale ilmselt üldse aru, et tema võimupiiridesse ei kuulu näpunäidete andmine, kelle poolt ei sobi hääletada või oma maitse kohase valitsuse kohandamine. Vastuvoolu ujudes lõhestab ta veelgi enam rahvast, ent samaaegselt õõnestab ta ka omaenese jalgealust.  

Kuid iseäranis häiriv on Kaljulaidi puhul silmakirjalikkus ja topeltstandardite kasutamine, milles on ta olnud oma Euroopa isandate usin õpilane. Mida muud arvata tema seenelise pusaga primadonnatsemisest Riigikogus valitsuse ametisse määramisel. Samas on kõigil hästi meeles Kaljulaidi üleskutse andestada raseda naise lumme paisanud ja jalahoopidega peksnud NO99 teatrijuht Tiit Ojasoole ning premeerida teda rammusa tellimusega lavastada vabariigi aastapäeva etendus. Samal ajal sai anonüümsetete allikatele tugineva naisepeksu süüdistusega Marti Kuusikule osaks demonstratiivne hukkamõist. Ainult pime ja kurt ei adu, et Ojasoo puhul oli tegemist omaga, kelle kuritegu andestatakse, teise puhul aga vaenlasega, kes kuulub (õnneks moraalsele) hävitamisele.

Ükski varasem president, isegi mitte Ilves, ei ole suutnud häälestada enda vastu nii palju inimesi kui Kaljulaid. Kahjuks ei ole ametisse asunud koalitsiooni plaanidesse presidendi institutsioonist loobumise algatamine. Ent võib olla päris kindel, et järgmine president ei ole Kersti Kaljulaid.