reede, 12. mai 2017

Väliseestlased – põrujad eesti poliitikas

Kogu taasiseseisvusperioodi kestel on alatasa esile kerkinud mõni poliitiline jõud, kes on valjuhäälselt lubanud platsi endistest punavõimuritest puhtaks lüüa, kompetentsust ja kodurahu, äraostmatut uut poliitilist kultuuri, sulid puuri pista jne.  Ikka ja jälle on suudetud ilusate lubadustega kergeusklike valijate poolehoid võita, mida neil on õige varsti tulnud kibedalt kahetseda. Näited teab igaüks omast käest, aga olgu nad siinkohal siiski ära nimetatud: Isamaa, Koonderakonna ja Maarahva erakonna koalitsioon, Res Publica, Rohelised, Vabaerakond. Seda rodu täiendaks tõenäoliselt ka Konservatiivse Rahvaerakond, kui sel peaks kunagi õnnestuma võimukoalitsiooni pääseda. EKRE lunastajamissiooni pimesi uskujad saaksid ilmselt ka selle erakonna kiire ja põhjaliku allakäigu tunnistajaks, sest inimlikult on ikka äärmiselt keeruline viljasalve pääsenuna jätta suu seks tegemata. Absolute power corrupts absolutely. Kes ei usu, vaadaku, mis juhtus põlissoomlastega.
Eesti taasiseseisvumise algaegadel olid väliseestlased minevikutaagata jõuks, kellele loodeti. Kogu okupatsiooniaja vältel olid väliseestlaste organisatsioonid pidanud visa välisvõitlust, mis seisnes asukohamaade valitsuste ja meedia tähelepanu juhtimises Eesti okupeeritusele ning inim- ja rahvusõiguste rikkumisele okupatsioonivõimu poolt. Oluliseks toeks välisvõitlusele kujunes Eestis 1970ndate aastate keskel tekkinud avalik vastupanuliikumine, mida asuti ka otseselt toetama (Ants Kippari asutatud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus).
Eesti taasiseseisvumise protsessis avanes väliseestlastel võimalus selles ka vahetult kaasa lüüa. Materiaalselt ja moraalselt asuti toetama Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteid (ERSP), Eesti Kongressi ja Muinsuskaitse Seltsi. Rahvarinne pälvis vähem poolehoidu, põhjuseks selle ebamäärased seisukohad alates perestroika ja liidulepingu toetamiseks, kuni Edgari Savisaare poolt lansseeritud rahvuslike jõudude otsese vaenamiseni.
Kui algas taasiseseisvunud Eesti riiklike institutsioonide loomine, osalesid selles ka paljud väliseestlased. Suurem osa neist leidis täna keeleoskusele rakenduse välisministeeriumis ja saatkondades. Suurde poliitikasse pürgisid vähesed. Kahetsusväärselt osutusid peaaegu kõik neist läbikukkujateks.
Esimeseks pääsukeseks Eesti tegevpoliitikas oli rootsieestlasest finantsettevõtja Jaan Manitski, kellest sai pärast Lennart Meri USAsse suursaadikuks suundumist 6. aprillil 1992 Tiit Vähi valitsuse välisminister. Välisministri amet on teatavasti poliitilise maine hoidmise koha pealt võrdlemisi lollikindel ja Manitski pidas suuremate sekelduste oma ametis vastu kuni riigikogu valimisteni. Ilmselt osutus poliitika köögipoole tundmaõppimine ebameeldivaks kogemuseks, sest ühegi poliitilise erakonnaga Manitski ei ühinenud ja ka riigikogu valimistel ei osalenud. Nõnda on Manitski suutnud säilitada puhta rinnaesise. Kas ta seda oleks suutnud hoida ka mõnes muus ministriametis, näiteks sotsiaal- või siseministri omas? Raske uskuda.
Teine väliseestlasest poliitikasse pürgija oli politoloog Rein Taagepera. Tema osales rahvarinde kandidaadina presidendivalimiste esimeses voorus ja sai seal Arnold Rüütli ja Lennart Meri järel kolmanda tulemuse. Mitmesugustel põhjustel ei soostunud ka Taagepera osalema tegevpoliitikas, piirdudes eksperdi ja nõuandja turvalise rolliga. Sellegipoolest lasi ta end moosida 8. detsembril 2001 asuda moodustatud erakond Res Publica esimeheks, püsides sitzpresidendina sellel postil kuni 2002. aasta augustini. Uppuvalt laeval õigel ajal ära hüpanuna, jäi Taageperal kaasa tegemata „bez rublika“ nime pälvinud poliittehnoloogide kiire allakäik, mille kordusetenduseks on meie silme all toimuv IRLi häving.
Mõned väliseestlased kandideerisid 20. septembril 1992 toimunud VII riigikogu valimistel. Valituks osutus neist kõigest kaks. Üliedukaks kujunes USA armee erukoloneli, Vabariigi Valitsus eksiilis sõjaministri ja Eesti Kongressi saadiku Jüri Toomepuu valimisliit Eesti Kodanik, mis kogus 31 553 (6,89%) häält, millest üle poole moodustasid Toomepuule antud hääled. Saanud 4,6 isikumandaati, vedas Toomepuu  riigikokku ka näiteks Rein Helme (kes jalamaid jooksis üle Isamaa fraktsiooni), Paul-Olev Mõtsküla ja Aime Sügise. Suurele valimisedule vaatamata jäi Toomepuu tähelend kulutulena üürikeseks. Suutmata leida liitlasi isegi tänuvõlglaste seast, jäi talle osaks piirduda üksikvõitleja groteskilaadsete soolodega. Kõik hilisemad katsed suures poliitikas kaasa lüüa on Toomepuul lõppenud nurjumistega.
VII riigikokku sai ka ESRPlasest advokaat K Jaak Roosaare New Yorkist ning IX riigikokku Mari-Ann Kelam Isamaaliidust. Mõlemale jäi ainukeseks tähelennuks suure poliitikas, hilisemad katsed parlamenti pürgida on neile jäänud edututeks.
Poliitilise karjääri poolest kõige edukam väliseestlane on konkurentsitult Toomas Hendrik Ilves. Aastail 1993-1996 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos, 1996-1998 välisminister Tiit Vähi valitsuses. Valituna erakond Mõõdukate nimekirjas IX riigikokku, sai temast Mart Laari valitsuse välisminister (1999-2002). Järgmissegi parlamenti juba sotsiaaldemokraadina valitud ja sealt 2004. aastat Euroopa Parlamenti suundunud Ilves jäi seni viimaseks väliseestlaseks Toompeal. Diplomaadi ja väliministri kuldses puuris populaarsust kogunud Ilvese päikesepoisi imago purunes tükkideks seoses tema presidenduuriga. Riigipea ameti suhtes ilmselget tüdimust demonstreerinud rahva lemmik paljastus rehepapliku saamamehena ja temast sai korrumpeerunud poliitiku võrdkuju.
Kolm väliseestlased on olnud ka valitsuse liikmed. Mart Laari esimeses valitsuses esindasid valimisliit Isamaad energeetikaminister Arvo Niitenberg ja rahandusminister Madis Üürike. Tehnikateadlane Torontost Arvo Niitenberg (1934–2003) elas üle ka Laari valitsuse umbusaldamise jätkates ministritööd ka Andres Tarandi „jõulurahuvalitsuses“. Pärast 1995. aasta riigikogu valimisi sai Niitenbergist Eesti Vabariigi erivolitustega suursaadik Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juures. Rootsi eestlasest majandusteadlane Üürike oli ametis 1994. aasta jaanuarini, mil ta valitsusremondiga seotud poliitiliste mängude tulemusel oli sunnitud  oma portfelli loovutama Heiki Kranichile. Hiljem pole temagi enam poliitikasse kippunud.
ERSP toel Laari valitsuse kaitseministriks saanud Kieli Christian Albrechti Ülikooli Põhjamaade ajaloo professor Hain Rebasele sai saatuslikuks 1993. aasta suvel puhkenud Pullapää kriis, kus tema erakonnakaaslase Asso Kommeri juhitud jäägerkompanii otsustas Eesti kaitseväest välja astuda. Tekkinud olukorras võttis Rebas poliitilise vastutuse ja esitas 3. augustil 1993 lahkumisavalduse. Rebase lahkumise tagajärjena tekkis ERSP sisekriis, kuna ei suudetud leida üksmeelt uue kaitseministri isiku osas. See viis osa liikmete lahkumiseni erakonnast ja oli ERSP allakäigu algus.
Et kedagi poleks kõrvale jäetud, tuleb rääkida ka Aleksander Einselnist (1931–2017). Ühendriikide mundris Korea ja Vietnami sõjas teeninud Einseln läks erru koloneli auastmes 1985. aastal. 4. mail 1993 sai temast Eesti Kaitseväe juhataja. Paraku käis ka Einselniga kaasas sama viga mis teistegi väliseestlastega. Neile tüüpiline arrogantsus ja üleolekutunne kohalike suhtes, mis väljendus suutmatuses teha koostööd kaitseministeeriumiga ja valitsuse liikmetega, viis selleni, et suure häälteenamusega otsustas riigikogu 19. detsembril 1995 vabastada Einselni kaitseväe juhataja ametikohalt. Einseln üritas suures poliitikas jätkata, kandideerides 1999. aastal riigikokku Sinise Erakonna ja 2007. aastal Eesti Kristlike Demokraatide nimekirjas, ent ei osutunud valituks.
Hiljuti võis lehtedest lugeda, kuidas USA George Masoni ülikooli majandusprofessor Garett Jones soovitas värvata riigisektorisse välistalente. „Põrunud professori“ arvates tuleks Eesti uueks arenguhüppeks välismaalasi kaasata ainult konsultantidena, vaid võtmetähtsusega ametikohtadele. Jonesi arvates võiks Eesti ettevõtlusminister olla näiteks rootslane. 
Paraku on näiteks Ukraina kogemused näidanud, et varjaagide palkamisemisest sünnib tulu asemel pigem tüli. Loodetavasti jätkub meie poliitikutel tervet mõistust, mitte kuulata kõiksuguste isemõtlejate tarkusi. Nende, nagu ka Eesti poliitikas osalemisega katsetanud väliseestlaste häda seisneb suutmatus tunnetada kohalikke  ajaloost iseärasusi, mis ei pruugi sugugi kokku sobida lääneriikide ülikoolides õpetavate valdavalt vasakliberaalsete ja kohati eluvõõraste teooriatega. Meenutame, et mitte väga ammu olid välismaise eksperdid kategooriliselt vastu meie rahareformile ja proportsionaalsele tulumaksule. Õnneks neid kuulda ei võetud ning Eesti kroonist ja ühetaolisest tulumaksust sai edulugu.



neljapäev, 16. märts 2017

 vabadusvõitleja henno arrak 

25. veebruaril 2017 manalateele läinud Henno Arraku (sündinud 18.aprillil 1930) järelehüüetes on põgusalt mainitud ka tema Gulagi vangistust Kasahstani tööparanduslaagris aastail 1949–1955 karistuseks nõukogudevastaste lendlehtede levitamise eest. Samas on täiesti eiratud tema kaalukat rolli 1980ndate aastate lõpul toimunud üldrahvalikus vabadusliikumises. Üksnes 27. veebruari Postimees on pidanud vajalikuks märkida, et „Arrak on ka A. Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ I-III üks tõlkijaid (1990)“.
Esmalt mõned täpsustused Arraku Gulagi vangistuse osas. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonna I kursuse üliõpilane Henno Arrak arreteeriti julgeolekuorganite poolt Tallinnas 5. mail 1949. Koos temaga võeti vahi alla TPI majandusteaduskonna I kursuse üliõpilased Sven Neemlaid (s 1927) ja Ülo Rooma (s 1929). Noormehi süüdistati instituudis okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises 4. detsembril 1948. 24. septembril mõistis NKVD erinõupidamine Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-la, 58-10 ja 58-11 alusel Neemlaidile 10, Arrakule ning Roomale paragrahvide 58-10 ja 58-11 alusel 8 aastat vangilaagrit. Arrak vabanes vangistusest 13. augustil 1955. Rooma oli vabastatud juba 17.08.1954, Neemlaid pääses priiks 28. veebruaril 1956.
Vähestele on teada, et Arrak osales aktiivselt Hirvepargi meeleavalduse ettevalmistusel.  1987. aasta 23. augustile kavandatud Molotovi-Ribbentropi salatehingut tauniva ürituse ajutiseks peakorteriks oli kunstnikupaar Arraku ja tema abikaasa Iiris Uuki Pääskülas asuv eramu, kus viimased päevad enne miitingut varjas end ka vahistamist kartev ürituse peakorraldaja Tiit Madisson. Sealsamas maaliti miitingu tarvis loosungid, mille juures etendas peaosa Arrakute kunstiüliõpilasest poeg Karl-Hans.
1988. aasta kevadel oldi olukorras, kus 21. jaanuaril välja kuulutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku eestvedajad olid Eestist lahkunud, kohalejäänud allakirjutanud ei olnud aga selles suunas midagi ette võtnud. 1988. aasta kevade vabamates oludes otsustati jätkata sealt, kus aasta algul oli mitmesugustel põhjustel pooleli jäädud. 21. aprillil 1988 moodustud ERSP Korraldava Toimkonna 14 liikme hulka kuulus ka Arrak. Toimkonna poolt võeti kasutusele ERSP hüüdlause “Eesti eest!“, Arraku poolt kujundati selle loosungiga sini-must-valges kirjas reklaamsärk. Arusaadavalt oli Arrak ka 20. augustil 1988 Pilistveres moodustud ERSP asutajate seas.
Kunstnikust Arrak tutvustas end ka andeka publitsistina ja tõlkijana. MRP-AEG Infobülletääni veergudel ilmus tema sulest mitu Nõukogude süsteemi kuritegelikku olemust paljastavat esseed, nagu näiteks „Ohvritest ja neist teistest“ (infobülletään nr 14/1988; Kogumik MRP-AEG Infobülletään 1987-1988. –Kirjastus SEJS, Tallinn, 1988, lk 350-356), „Kas kultus, tööarmee või orjus?“ (infobülletään nr 16/1988; Kogumik…, lk 405-407.
9.-10. juulil 1988 toimus Lätis Jelgava lähistel asuvas Abragciemsi kämpingus Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste rahvuslik demokraatlike liikumiste kokkutulek, millel esinesid Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina rahvusliikumiste esindajal. Arrak pidas seal venekeelse ettekande „Что и как мы будем перестрайватся?“, mis sai teenis kuulajate tulise aplausi. Eeskeelne tõlge pealkirjaga „Kas perestroika on võimalik?“ avaldati infoblletäänis nr 22 (Kogumik…, lk 550-556)
Arraku poolt tõlgitud „Gulagi arhipelaagi“ I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud infobülletäänis nr 21. 1990. aastal avaldati tema tõlgitud Solženitsõni suurteose 1-2 osa kirjastuse Eesti Raamat poolt.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tõmbus Arrak aktiivsest poliitilisest tegevust kõrvale, jäädes endiselt ERSP liikmeks, ja keskendus loometööle.


teisipäev, 14. märts 2017

105 AASTAT ANTS KIPPARI SÜNNIST

14. märtsil 2017 möödub 105 aastat Ants Kippari sünnist. Erinevalt enamikust välis-Eesti aktivistidest ja välisvõitluse sangaritest on Kippar siiani jäänud Eestis võrdlemisi vähetuntuks. Nii näiteks pole Kippari kohta artiklit Vikipeedias ning isegi väliseesti tegelaste leksikoniks pretendeerivatesse saiti „TLÜAR väliseesti isikud“ sisestati ta alles 2013. aastal. Ometi on just Kippar olnud Eesti vastupanuliikumise esindajaks välismaal ning ka vastupanuliikumise kõige aktiivsemaks toetajaks nii sõnades kui tegudes. 
Sündinud 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas,  kaotas ta nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa, kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal. Esimeseks töökohaks sai Eesti Vabariigi Välisministeerium, aastail 1937–1939 töötas ta sekretärina Eesti Vabariigi konsulaadis Hullis Ühendkuningriigis. Eesti okupeerimise eelõhtul, 1939–1940, oli ta ametis väliskaubanduse büroos vanemreferendina Majandusministeeriumis, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat juhatajana Tallinna Varustusametis ning selle ümberkorraldamise järel varustusosakonna juhatajana majandusdirektooriumis. 1942. aastal asus Kippar juhatama Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbürood. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal oli ta sunnitud  koos perekonnaga põgenema Rootsi.Kahel esimesel pagulusaastal töötas Kippar arhiivitöölisena Rootsi Kaupmeeste Liidus, seejärel mõned aastad pangaametnikuna. Alates 1940. aastate lõpust tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna ning majanduskonsultandina käitismajanduse küsimustes. Olles ühiskondlikult aktiivne juba iseseisvas Eestis (oli Tartu Ülikooli esinduskogu ja akadeemilise hõimuklubi juhatuse liige), jätkas ta samas vaimus  ka paguluses. Kippar osales aktiivselt Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu reorganiseerimisel, Eesti rahvusfondi aktsioonitoimkonna juhtimisel ning ajakirjandus-, kultuuri- ja üliõpilaselu organiseerimisel. Ta kuulus Rootsi Eestlaste Esindusse (REE) ja tegutses esinduse Välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehena ning esimehena. 
Erinevalt teistest välisvõitlejatest jõudis Kippar seisukohale, et seoses avaliku vastupanuliikumise tärkamisega Eestis, vajab välisvõitluse taktika põhjalikku ümberkorraldamist. Senine välisvõitlus oli keskendunud memorandumite ning apellide saatmisele asukohamaade valitsusorganitele ja meediale, mis oli väga vajalik tegevus ja mida tuli jätkata. Ent võttes arvesse uusi olusid, oli vajalik  moraalselt toetada ja ka majanduslikult abistada eestlastest poliitvange ja nende perekondi, aga samuti ka vabaduses viibivaid vastupanijaid. Selleks tuli koguda andmeid vangistatud vabadusvõitlejate ja nende perekondade kohta, luua nendega sidemed ning neid abistada, taotledes neile Amnesty Internationali ja teiste asjaomaste organisatsioonide kaitset.  
Kipparis sõnal tekkis talle poliitvange ja vabadusvõitlejaid abistava organisatsiooni loomise idee seoses Mart Nikluse vangistamisega 1976. aastal.  Kippar asus seda juhtumit uurima ja avastas, et kusagil ei olnud keskselt ja süstemaatiliselt kogutud andmeid eestlastest poliitvangide kohta. Kuna ta kuulus REEsse, alustas ta VKKK raames poliitvangide väljaselgitamist. Läände  jõudnud endistelt poliitvangide  saadud info alusel koostas ta enam-vähem täielikud poliitvangide nimekirjad.      
Kippari eestvedamisel asutati 14. veebruaril 1978 Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). EVVA seadis endale eesmärgiks nõuda Nõukogude Liidu vangilaagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate eestlastest poliitvangide vabastamist, toetada majanduslikult nende perekonnaliikmeid ja juhtida maailma avalikkuse tähelepanu okupeeritud kodumaal toimuvatele inimõiguste rikkumistele. Koostati poliitvangide nimekirju, peeti kontakte vabadusvõitlejatega, teavitati Lääne infoagentuure olukorrast Eestis. Eesti poliitvangide kaitseaktsioonide raames esitati Helsinki konverentsi järelkonverentsidele Madridis, Belgradis ja Stockholmis memorandumeid koos poliitvangide küsimust selgitava materjalidega. Inimõiguste küsimustega tegelevatele organisatsioonidele ja Lääne teabeagentuuridele vahendati informatsiooni Eestis toimunud läbiotsimistest, ülekuulamistest, arreteerimistest ja poliitilistest kohtuprotsessidest. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes otsis ja leidis kontakti Eesti avaliku vastupanuliikumisega, kujunedes vastupanuliikumise välisesinduseks ja toetusbaasiks.         
Pole siis imestada, et Kipparist kujunes KGB silmis konkurentsitult kõige vihatum pagulasaktivist, kelle mustamiseks rakendati tööle mitmeid KGB „suuri sõnameistreid“ eesotsas Mart Kadastiku (Jaak Kalju nime all) ja Mark Leviniga. Perestroika ja glasnosti edenedes võeti Kippari ründamiseks ajalehepaskvillide kõrval kasutusele ka televisiooni võimalused. Nii näiteks võttis KGB vahetult pärast Tšernobõli tuumakatastroofi ette üsnagi seninägematu sammu meelitamaks Kippar teleekraanile, et teda seal rahva ees häbistada. Selleks valiti suure vaadatavusega Eesti televisiooni saatesari „Vaatevinkel“, mida juhtis tolleaegne populaarne telenägu Mati Talvik. Televaatajate silme all valis Talvik mingi telefoninumbri, sai kiiresti Kippariga ühenduse ja pidas maha ägeda telefonikõne. (Seda dialoogi vt http://aarneruben.blogspot.com/2009/11/6-eestlast-lasti-maha-tsernobolis.html)  
Asi puudutas Kippar poolt väljaöeldud informatsiooni Tšernobõli tuumajaama taastamisele sundvärvatud ent halbade tingimuste tõttu tööst keeldunud eestlaste väidetavast mahalaskmisest. Sellekohast teavet oli Kippar saanud salajastelt sidemeestelt, kes, nagu hiljem selgus, olid KGB teenistuses. Nüüd kasutati seda ära Kippari häbiposti seadmiseks. Tõenäoliselt edastas need andmed Kipparile meremees Voldemar Holm, kes töötas Tallinn-Stokholmi laevaliinil ja oli KGB ülesandel Kippari usalduse võitnud.Paljude arvates  mõjus juhtumi ümber puhkenud kära pagulasajakirjanduses halvasti Kippari tervisele ja tõi kaasa tema enneaegse surma
Kahjuks võttis kuri vikatimees Kipparilt võimaluse olla osaline Eesti iseseisvuse taastamisel. Tema ootamatu surm 21. jaanuaril 1987 oli suureks kaotuseks tema võitluskaaslastele, kes raskustele vaatamata suutsid EVVA tegevust käigus hoida kuni selle tegevuse lõpetamiseni 1993. aastal.

neljapäev, 1. detsember 2016

TÕ MENJA UVAŽAJEŠ?

Vene rahvuslikust liikumisest nõukogude perioodil


Detsembris 1976 kolisin Saaremaalt Tartusse. Peagi leidsin erialase töö tehnikuna Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Tartu Grupis. Töökaaslase Lagle Pareki kaudu hakkasin osalema vastupanuliikumises. Esialgu seisnes see võimude poolt keelatud kirjanduse paljundamises ja levitamises. Hiljem hakkasin toimetama vastupanuliikumise põrandaalust kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning osalema kollektiivsete protestikirjade aktsioonides.
Tolleaegse vastupanuliikumise mitteformaalseks liidriks ja ideoloogiks oli Enn Tarto. Kuna ta oli nõukogudevastase tegevuse süüdistusel pidanud kahel korral vangilaagris viibima, oli ta südameasjaks teinud  nooremate kaaslaste „poliitilise harimise“. Tuginedes eelkõige oma vangilaagrikogemustele tegi ta meile puust ja punaselt selgeks vastupanuliikumise põhitarkused: kuidas avastada varjatud jälitamist, missugused on ohutusmeetmed omakirjastuslike materjalidega toimetamisel, kuidas end ülal pidada kokkupuudetes KGBga jne. Lisateadmisi ammutasime omakirjandust ja sealkirjandust ahmides ning välisraadio saadetest.
Praktiliste õpetussõnade kõrval jagas Tarto eriti meelsasti vangilaagrimälestusi.  Kord pajatas ta oma esimese vangistuse ajal kohatud isemoodi venelasest, kes olevat propageerinud ennekuulmatut asja: Venemaa peab ise N Liidust välja astuma! See tundus Tarto ja kõigi teiste rahvusliku tegevuse eest vangistatud mittevenelaste jaoks täieliku kurioosumina. Venelasi peeti enesestmõistetavalt Nõukogude impeeriumi juhtrahvaks, kelle toel rahvaste vangla koos püsis. N Liit aga ei erinenud oma imperialistlike ja maadekogumise ambitsioonide poolest karvavõrdki Vene impeeriumist.  
Üht sellist vene rahvuslast minulgi õnnestus kohata. 4. detsembril 1980 mind arreteeriti ning mõisteti nõukogudevastase agitatsioonis ja propaganda eest 2 aastaks range režiimiga vangilaagrisse ühes sellele järgneva 2aastase asumiselesaatmisega. Viibides Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino külas asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris BC 389-36 kohtasin seal Vladimir Balahhonovit. 1935. aastal sündinud Balahhonov kandis 12 aastat karistust kodumaa reetmise eest. Töötades Nõukogude delegatsiooni tõlgi ja toimetajana ÜRO meteroloogiakomisjonis Šveitsis, otsustas ta N Liitu mitte tagasi pöörduda. Hiljem aga igatsusest pere järele muutis meelt ja naasis 1. detsembril 1972 Moskvasse. Kuigi Nõukogude konsul oli kinnitunud, et teda ei karistata, leidis ta end kuu aega hiljem trellide tagant ning naise poolt hüljatuna. Vangilaagris sai lojaalsest Nõukogude alamast äge režiimikriitik ning vangide õiguste eest võitleja, kes osales aktiivselt kõigis laagriaktsioonides (sunnitööst keeldumine, näljastreigid, kollektiivsed protestikirjad, võitlus poliitvangi staatuse eest jne).
Nii nagu Tarto poolt mainitud nimetu venelane, oli ka Balahhonov seisukohal, et N Liit kui ajaloolise ebaõigluse kehastus ja teiste rahvaste rõhuja tuleb laiali saata. Kõige sobivamaks meetodiks pidas ta Venemaa enda väljaastumist liidu koosseisust. Olgu öeldud, et tema seisukohad ei leidnud vähimatki mõistmist vangistatud vene õiguskaitsjate (dissidentide) poolt. Ent seda populaarsemad olid need ukrainlaste (keda oli laagris kõige rohkem) jt mittevenelaste seas.
Nagu teada, osutusid nimetu venelase ja Balahhonovi ideed prohvetlikuks. Just tänu Venemaa iseseisvumisele, mida Jeltsin kasutaks taktikalise vahendina N Liidu presidendi  Mihhail Gorbatšovi tasalülitamiseks, läks kurjuse impeerium hingusele. Muidugi ei osanud Jeltsin sellist sündmuste arengut ette näha. Tema arvas, et küllap eraldunud osad, Balti riigid ehk maha arvatud, naasevad majanduslikel põhjustel metropoli juurde. Ent pannud tarele tule otsa, avastas ta ühtäkki, et oli kogu küla maha põletanud.
            N Liidu opositsiooniliikumise ajaloost ilmneb, et vene rahvuslased ei olnud kuigi sagedased asukad eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites (poliitvangilaagrites), kus peeti kinni nõukogudevastase tegevuse, spionaaži, kodumaa reetmise, terrori jms kuritegude eest süüdimõistetud isikuid. Valdava enamiku nende laagrite kontingendist moodustasid mittevenelastest rahvuslased eesotsas ukrainlaste ja leedulastega. Esindatud olid muidugi ka õiguskaitsjad-dissidendid, ent nemad olid valdavalt assimileerunud juudid. Erinevalt oma tõsimeelsetest rahvuskaaslastest ei igatsenud nad välja rännata Pühale Maale. Emigreeruda dissidendid muidugi tahtsid, ent mitte Iisraeli, vaid Lääne-Euroopasse või Ühendriikidesse. Üksikud tõupuhtad venelased olid suurelt jaolt süüdi mõistetud spionaaži (peamiselt Moskvas toimunud rahvusvahelistel näitustel välimaalastele mingeid ametisaladusi müüa üritanud isikud või sõjasaladustega äritseda üritanud endised soldatid) või kodumaa reetmise (välismaale põgeneda üritanud, seal ärahüpanud ja sealt „igatsusest kaskede järele“ naasnud) eest.
             Muidugimõista olid N Liidu kirevas opositsiooniliikumistes oma koht vene rahvuslastel. Ent võrreldes muude liikumistega langesid nad tunduvalt harvemini repressioonide alla ja neid viibis ka suhteliselt vähe poliitvangilaagrites. Lisaks sellele jäi nende tegevus N Liidus opositsiooniliikumiste „peavoolu“ õiguskaitseliikumise (dissidentluse) varju. Kui õiguskaitsjate tegevuse kohta on kirjutatud hulgaliselt uurimusi, siis vene rahvustele tegevuse kohta saame lugeda vaid mõnest üksikust kirjatööst. Samad proportsioonid on ka nendes liikumistes osalenute mälestustega. Eesti keeles ei ole sellel teemal suurt midagi ilmunud. Järgnevate ridadega on üritatud anda linnulennulist ülevaadet vene rahvuslaste opositsioonilisest tegevusest. Kirjutis on ajaliselt piiratud ajavahemikuga 1960ndate algusest kuni 1980ndate aastate keskpaigani ning tuginetud allmärkustes viidatud autorite uurimustele.   

Kogu teksti saab lugeda siit:


esmaspäev, 14. november 2016

Ukraina Helsinki grupp 40. Krimmi foorum.

10.-11. novembril 2016 tähistati Lvivis Ukraina Helsingi Grupi (UHG) moodustamise 40. aastapäeva. Sel puhul toimus konverents, mille korraldajaks oli Ukraina Katoliiklik Ülikool (UKÜ). Üritusele pani õla alla ka Ühendriikide Rahvusliku Demokraatia Sihtasutus (National Endowment for Democracy – NED). Sama ürituse raames peeti ka II Krimmi Foorum.
Konverentsil osalejaid oli umbes poolteistsada. Lisaks omadele oli külalisi Venemaalt, Balti- ja Taga-Kaukaasia riikidest, Valgevenest, aga ka Poolast, Tšehhist ja Saksast. Nendeks olid valdavalt endised poliitvangid, ent oli ka muid inimõiguslasi. Suurnimedest oli kohale tulnud Sergei Kovaljov, Paruir Airikjan, Pavel Litvinov, Aleksandr Podrabinek, Poola sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ aktivist Adam Michnik, endine poliitvang, kellest sai Tšehhoslovakkia siseministri asetäitja Petruška Šustrová jpt. Eestlastest osalesid Lagle Parek, Kalle Jürgenson, Kalju Mätik, Jaan Kolberg ja nende ridade autor.  
Helsingi grupid tekkisid pärast 1975. aasta suvel Soome pealinnas toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamist. Konverentsi lõppaktis sätestati Euroopa sõjajärgsette riigipiiride vääramatus. Samas sisaldas lõppakt ka inimõigustealaseid sätteid, mis kohustas riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sh sõna-, trüki-, koosolekute-, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise-, väljarännu- ning perekondade taasühinemise vabadust.  
N Liit oli soostunud nende sätete lisamisega, kuigi tal tegelikult ei olnud mingit kavatsust neid täita hakata. Lääneriigid tegid viisaka näo, ehkki olid samal arvamusel. Ent õiguskaitsjad/dissidendid olid teist meelt. Nemad otsustasid järgida seadusetähte sundimaks kurjuse impeeriumit täitma rahvusvahelisi õigusakte ja omaenda seadusi, esmajoones N Liidu konstitutsiooni. Selleks moodustati Moskvas 12. mail 1976 Helsingi lepete täitmise järelevalvegrupp, mis deklareeris, et hakkab kontrollima, kuidas N Liit täidab Helsingi lõppakti humanitaarosa sätteid.
Helsingi grupp kui võitlusmeetod võeti kasutusele ka rahvuslike vastupanuliikumiste poolt. 9. novembril 1976 moodustati analoogiline grupp Ukrainas, 25. novembril Leedus,  14. jaanuaril 1977 Gruusias ja 1. aprillil 1977 Armeenias. (Katsed luua analoogilised grupid Eestis ja Aserbaidžaanis nurjusid.) Erinevalt Moskva HGst kasutasid rahvusvabariikide grupid neid institutsioone eelkõige oma rahvuslike pürgimuste propageerimiseks.
1980. aastate alguseks õnnestus KGBl HGde tegevus lõpetada. Selleks ajaks olid peaaegu kõik gruppide liikmed kas vangistuses või emigratsioonis. Ukraina HG jätkas tegevus poliitvangilaagrites. Väärib märkimist, et selle liikmeks sai ka Mart Niklus. Perestroika ajal taastus Moskva ja Ukraina HG tegevus ja need tegutsevad siiamaani.
Konverents toimus UKÜ moodsas peahoones. Ürituse peakorraldajaks ja moderaatoriks UKÜ oli aserektor Mõroslav Marõnovõtš, kes oli olnud UHG asutajaliige.
Esimene päev oli pühendatud HGdele. Üritusele eelnes Lvivi linnapea Andrii Sadovõi vastuvõtt Lvivi raekojas. Konverentsi juhatas sisse avapalvus, mille viisid läbi katoliku piiskop, juudi rabi ja islami imaam.
Konverentsi päevakord oli pühendatud UHG ajaloole ja kogemustele, aga ka Helsingi liikumiste võitudele ja kaotustele ning tulevikuperspektiividele. Üldjoontes nostalgiliste sõnavõttude taustal tekitas elevust Vene riigiduuma liikme Sergei Kovaljovi kriitika tänase Moskva HG tegevuse aadressil. Tema hinnangul pole MHG väljendanud selget hukkamõistu ei Krimmi okupeerimise ega ka Putini režiimi muude tegude suhtes. Samuti väljendas Kovaljov nördimust, et nimekas endine dissident Ljudmila Aleksejeva peab võimalikuks olla Putini inimõiguste nõuniku ametis.
Marõnovõtši palvel tuli mul esineda Lvivi üliõpilastele. 15 minutilise ettekande raamidesse üritasin mahutada Eesti ja Ukraina vastupanuliikumise sarnasused ja erinevused. Kaasesinejaks oli Aleksandr Podrabinek, kes rääkis Moskva dissidentide tegevusest. Äratas tähelepanu, et küsimusi esitati ukraina keeles, milles juhataja vene keelde ümber pani. Vene keelsest jutust aga saadi nähtavasti aru. 
Teine päev kuulus Krimmi Foorumile ja oli pühendatud okupeeritud Krimmi ja selle põlisrahva krimmitatarlaste olukorrale. Esimene foorum oli toimunud 17. mail 2012 Simferoopolis krimmitatari rahva esinduskogu Medžlise korraldusel. Eestist esindas seal nüüdseks meie seast lahkunud Valeri Kalabugin.
Kahjuks ei saanud sel korral osaleda krimmitatarlase legendaarne liider Mustafa Džemilev, kes pidi sõitma New-Yorki osalemaks mingis ÜRO komisjonis. Foorumi sõnavõttudes ei olnud kuulda erilist optimismi, et krimmitatarlaste olukord võib lähemas tulevikus paraneda. Selle asemel toodi arvukalt näited okupatsioonivõimude järjest karmimaks muutuvatest repressioonidest krimmitatarlaste suhtes, alates iseseivate organisatsioonide sulgemisest, kuni aktivistide salapäramise kadumiseni. Samas rõhutati, et kuigi krimmitatarlased on moslemid, on nad kogu aeg kasutanud rahumeelseid võitlusmeetodeid ja hoidunud igasugusest vägivallast. Sellele vaatamata on neil keeruline maailma avalikkuse poolehoidu pälvida, kuna nende usukaalaste hirmuteod on tekitanud vaenulikkust kõigi moslemite suhtes. 
Praegu kasutab Ukraina propaganda infosõjas Venemaaga meelsasti krimmitatarlaste kaarti. Paraku ei saa eirata tõsiasja, et kuigi enne okupeerimist ja annekteerimist oli Krimm  autonoomne piirkond, ei olnud seal eraldi autonoomiat krimmitatarlastele. Seetõttu on ehk isegi kahtlane ennustada, milliseks kujuneb krimmitatarlaste olukord, kui Ukraina peaks kunagi oma suveräänsuse Krimmi üle taastama.
Nagu selliste ürituste puhul tavaks, võeti ka seekord vastu ühisdeklaratsioon maailma üldsuse poole. Pöördumise tekst vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVb2VIUkw4TUlhN2s/view?usp=sharing

Pöördumise eestikeelne tõlge vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVN1NNVS0zRGhxaTA/view?usp=sharing

Pöördumise inglisekeelne tõöge vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVVHlkM25NSUxubUk/view?usp=sharing

esmaspäev, 12. september 2016

Parem ilma presidendita

Ei saa öelda, et oleksin Igor Gräzini imetleja. Otse vastupidi. Ometi on üks asi, milles toetan teda täielikult ja nimelt selles, et Eestile ei ole presidenti üldse vaja.  
Kohe kuulen vastuhäälte koori: kuidas me ilma presidendita hakkama saame, kogu aeg on ta ju olnud; seadusandlik võim versus täitevvõim vajab vahekohtunikku; rahvas vajab moraalset majakat jne.
Kas häda on tõesti nii suur, et ilma presidendita kohe kuidagi ei saa?  1920. aasta     põhiseadus riigipea institutsiooni ette ei näinud. Tema üleandeid täitis riigivanem ehk praeguses tähenduses peaminister. Selliselt saadi kenasti hakkama kuni kolmekümnendate aastate alguskolmandikuni. Siis aga hakkas usk demokraatiasse majanduskriisi ja Euroopas üha laiemat ulatust võtvate autokraatiate mõjul kahanema ning tekkis igatsus kõva käega riigijuhi järele. Omalt poolt aitasid sellele kaasa perioodilised valitsuskriisid, erakondade nn lehmakauplemine riigipiruka jagamisel ning mitmed juhtpoliitikuid tabanud majandusskandaalid. Muidugi ei olnud pidevate valitsuskriiside põhjuseks presidenditus, pigem oli asi valimiskünnise puudumises, mis võimaldas riigikokku pääseda ja seal kaalukeeleks olla kõiksugu pisierakondadel.
Ent viimaks saabus aeg, kus rahva tahe pääses võidule. Rahvahääletusel oli edukas vabadussõjalaste juhikeskne põhiseaduse eelnõu, mille sätteid Päts ja Laidoner pöörasid osavalt vabadussõjalaste endi vastu.
Pätsi näpunäidete järgi kokkupandud ja 1938. aastal jõustunud põhiseadus andis riigipeale ülisuured volitused, kehtestas „juhitava demokraatia“ ja tõi lõpptulemusena kaasa hääletu alistumise. Väärib märkimist, et juunipööret viidi läbi Pätsi dekreetide abil täies vastavuses põhiseadusele, mis sest, et N Liidu saatkonnast tulnud näpunäidete ja surve all. Tõrge tuli alles valimisseaduse muutmisega, mida põhiseadus presidendil teha ei lubanud.
Aga kuidas on lugu vahemehe rolliga täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel? Jätame siinkohal Pätsi kõrvale. Tema valitses presidentaalset riiki, vaatleme, kuidas on sellega hakkama saanud  taasiseseisvunud Eesti presidendid.  
Paljude poolt idamaisel kombel ülistatud Lennart Meri kippus presidendivõimu kuritarvitama ja oma volitusi alatasa ületama. Arnold Rüütli puhul pole sellest rollist suurt midagi rääkida. Toomas Hendrik Ilves aga kaldus selles vallas silmnähtavalt teda ametisse aidanud reformierakonna ja sotside leeri.
Mis puutub moraalse majaka rolli täitmisesse, ei saa Meri puhul kuidagi puhul eirata kaastöösüüdistusi okupatsioonivõimu repressiooniorgani KGBga, mida Meri ise ei ole ümber lükanud. Olgu siin näitena ära toodud Meri välisreiside põhjalikud ettekanded juhtivate väliseestlaste kohta, mis olid küll aruanded VEKSA ühingule, kuid nende tegelik adressaat oli KGB. Või kuuldusi, et Meri näol oli tegemist KGB agendiga, kelle varjunimi oli „Nikolajev“. On avaldatud arvamust, seetõttu oli Meri Kremli poolt šantažeeritav ning soostus ta alla kirjutama juulilepetele, mis jättis Eestisse tuhandeid sõjaväepensionäre. Kui siia veel lisada majaehitusega seotud kahtlased sekeldused, ei saa öelda, et tema vestirind oleks plekitu.
Rüütel valiti presidendiks paljuski tänu tugevatele protestimeeleoludele Isamaa valitsuse Lennart Meri vastu. Oma osa mängis siin ka toonase valitsuskoalitsiooni suutmatus leppida kokku ühises presidendikandidaadis. Endise kommunistliku nomeklaturnikuna kehastas Rüütel kahetsusväärset trendi, mis leidis aset enamikes iseseisvunud liiduvabariikides ja ka mõnes sotsriigis, kus või haarasid endised kommunistid. Rüütli presidendiks valimine asetas ka Eesti selliste riikide seltskonda.
„Istuv president“ Toomas Hendrik Ilves on ilmselgelt tõusnud ebakompetentsuse tasemele. Tema hiilgeaeg oli raadiojaam Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktorina. Eestisse tulles on aga asjad allamäge läinud. Saadik Ühendriikides ja meie oludes poliitiliselt võrdlemisi ohutu välisministriamet aitasid tal jätta endast mulje kui suurest välipoliitika korüfeest ning konverteerida see suureks häältesaagiks europarlamendi valimistel. Üldrahvaliku ekskommunistide vastaste meeleolude lainel õnnestus tal ka Kadriorgu purjetada. Presidendiametis on teda aga jälitanud üks skandaal teise järel. Riigipealt oodatakse   avalikke kõnesid ja esinemisi ning siin on avaldanud tema peamine nõrkus. Oraatorina on Ilves alla igasugust arvestust, vähemalt eesti keeles esinedes. Jätan hinnangu andmata tema inglisekeelsetele etteastetele, need on ehk tunduvalt paremad, kuna Ilves näikse mõtlevat inglise keeles.
Tõeliseks katastroofiks Ilvese mainele on aga olnud nüüdseks lahutatud abielu. Riigimehe jaoks pole olemas suuremat õnnetust kui rumal, edev ja ahne naine. Nii on Ilvesele kuuluv ja presidendiresidentsi ülesandeid täitev Ärma talu saanud valitseva kliki karistamatu korruptsiooni sümboliks, eesti keel on aga rikastunud sõnaga „ärmatamine“, mille tähendus on igaühele une pealt selge. Ilves tunneb end presidendiametis silmnähtavalt ebamugavalt ja ootab pikisilmi selle lõppu. Rahva seas levinud pettumus Ilvese suhtes on muutnud ta üha arrogantseks.
Mida aga oodata tänastelt presidendiks pürgijatelt? Siim Kallast jääb vihalehtedena mõlemal kannikal igaveseks saatma kümne miljoni dollari ja VEB-fondi afäär ning R-hoolduse nimelise aktsiaseltsiga seotud kahtlustused rahakantimises.
Rahva „lemmik“ Marina Kaljurand on ilmselgelt poliitiliselt küündimatu, samas aga tekitab oma turu-baabaliku jonnakusega kartusi võimalike tulevikuskandaalide osas, kui ta peaks presidendiks saama.
Mailis Reps on läbi ja lõhki keskerakondlane, teinud Savisaare kõrval sõnakuulekalt kaasa kõik erakonna sulitembud. Äkki on Saulusest saanud Paulus? Lausa nõutuks teevad aga  välispoliitika vallas välja öeldud infantiilsused, nagu näiteks plaan korraldada Vene ja USA presidente lepitav tippkohtumise.
Allar Jõks on vaimult ja verelt advokaat, ent advokaatide elastsed põhimõtted ja rentslikassi moraal on üldtuntud. Kas tema on erand? Julgen kahelda, eriti tema rivaalide poolt lansseeritud kuulduste valguses, mille kohaselt on Jõks mitmel korral tegutsenud advokaadina Eesti vastaselt. Ja lastetuba jätab tal üksjagu soovida.
Ja lõpuks Mart Helme. Teda võiks toetada kasvõi sellepärast, et EKRE on ainsana olnud reaalseks vastukaaluks valitseva kolmikliidu orjalikus kuuletumisele Brüsselist tulevatele ogarustele. Pealegi jätab igale mõtlevale inimesele mannetu mulje EKRE lakkamatu tümitamine „peavoolumeedias“, mis meenutab MRP-AEG ja ERSP aegu, mil neid samasugune innuga süüdistati perestroika põhjalaskmises. Samuti Helme ilmselge diskrimineerimine presidendikampaanias, iseäranis rahvusringhäälingu poolt. Paraku on presidendikampaania andnud märku Helme seisukohtade silmnähtavat lähenemisest peavoolu liinile, mis tuletab meelde põlissoomlaste hoiakute muutumist pärast valitsusse pääsemist.  
Kas presidendi otsevalimised annaksid ülaltoodud seltskonnas etema presidendi ning aitaks saada riigipeaks meie seast kõige õilsama ja kõige laitmatuma? Tundub väheusutav.
Kui paljud meist rahul on nendega, kelle meie ise valisime Toompeale? Kas meil on juba meelest läinud valimistega seotud klounaadid ja rahapõletamised. Sama tsirkus tuleb vältimatult ka presidendi otsevalimistega! Ja see, et valituks saamise otsustavad mitte kandidaadi voorused, vaid tema teened erakonna ees, kes ta siis nimekirjas valituks saamist  tagavale kohale paigutab. Kas meile meeldib, et valimistulemus sõltub mitte erakondade programmidest, vaid valimiskampaaniasse investeeritud miljonitest? On vähetõenäoline, et ilma erakondliku toeta suudaks ükski kandidaat rahastada oma vähemalt kolmveerand aastat kestvat valimiskampaaniat. Kui just mõni kodumaine Donald Trump ei otsusta puht edevusest endale presidendikohta osta. (Ministri või riigikogu liikme kohti on juba ostetud.)  
Niisiis ei ole ka presidendi otsevalimised mingi panatsea. Aga ehk tuleks see siiski läbi teha, kasvõi selleks, et puust ja punaselt ette näidata, et ilma ka presidendita saab kenasti hakkama. Riigikoguta ei saa, küll aga ilma presidendita. Ka kulusid oleks maksumaksjale vähem, skandaale samuti. Sopakirjandus kurvastaks, aga küll leidub presidenditagi mõttetuid kuulsusi, keda haipida ja müüa. Mõni neist passib ehk isegi kolle kapist otsima või sallivust kuulutama, mõni Odini sõdalasi hurjutama.



neljapäev, 9. juuni 2016

KRIMMITATARLASTE VÕITLUSEST KODUMAALE NAASMISEKS  

„Крым наш! – Krimm on meie oma!“, hõiskavad õnnejoovastuses venelased ja paraku mitte ainult Venemaal. Ka meie slaavlastest sisserännanute seas leidub liigagi palju neid, kes on sama meelt. Kui vaid isake Putin need aborigeenid (1980. a lõpul Patareis viibides kuulsin eestlaste kohta ka väljendit „индейцы“ („indiaanlased“)) paraski juurde paneks, kus nende koht on. Koos nende mänguarmeega …
Ilmselt jätkub seda eufooriat pikemaks ajaks, mis sest, et Venemaa on NLiidu eeskujul asunud kogu sõjajalale kogu tsiviliseeritud maailmaga ega hooli, mida see pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Justnagu joomar või narkomaan, kes ei mõtle homsele, vaid naudib pudelist või süstlast ammutatud hetkekaifi. Et kui tulebki pohmelus, siis saab pead parandada või uus prits manustada. Ajalugu aga on näidanud, mis juhtub impeeriumite ja imperialistlike ambitsioonidega ning NLiidu kurb lõpp ei olegi nii väga ammune minevik. Ent ajalugu on näidanud ka seda, et ajaloost ei õpita.
Ülaltooduga seoses on paslik heita pilk Krimmi „aborigeenide“ krimmitatarlaste traagilise saatusele Stalini päikese all. Järgnevate ridadega on üritatud anda ülevaade krimmitatarlaste võitlusest kodumaale naasmise eest. Selle rahvale osaks saanud genotsiid on erakordne juba kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest (tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt), keda süüdistati sakslastega koostöö tegemises, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles NLiidu lagunedes.  

Krimmitatarlaste küüditamine


Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest saksa okupantidega eest küüditati krimmitatarlased 18. mail põhiliselt Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Mõni aeg hiljem küüditati ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. Ühtekokku deporteeriti 228 543 inimest, neist 191 014 krimmitatarlast. Talumatult raskete sõidutingimuste, harjumatu kliima, nälja ja küüditamiskohtades valitseva ülerahvastuse tagajärjel hukkus esimesel eriasumiseaastal suur hulk inimesi. Pärast sõja lõppu saadeti küüditatuile järele Nõukogude armee ridades võidelnud krimmitatarlased. Nende süüdistamine sakslaste abistamises kõlas eriti absurdselt ja küüniliselt. Sama süüdistus kehtis nii rindel hukkunud krimmitatarlaste perede kui ka pärast sõda sündinud laste kohta

Kogu teksti saab lugeda siit: