esmaspäev, 10. detsember 2018

Pahupidipööratud frits

Hampelmannina riigikogu platsil etelnud ja sealt rahvusliku jalajäljega tagumikul taanduma pidanud Tarand on juba saanud endale jüngri. Eile Vabaduse väljakul toimunud Suveräänsusliikumise Tark ja Terve Eesti korraldatud meeleavaldusel korraldati uus intsident. Seekordseks kolumatsiks oli keegi lapsevankrit inimkilbina kasutanud võõramaalane. Hiljem selgus, et segaduse põhjustajaks osutus Florian Hartleb, politoloog, erakonna Eesti 200 liige ja Merkeli alam. Hartlebi sõnul olevat teda häirinud eelkõige plakatite sisu, mis olnud suunatud tema ja ta poja vastu, kes olevatki immigrandid: „Mina elan Eestis juba neli aastat, mul on eestlannaga poeg, kellel on nii Saksa kui Eesti kodakondsus. Meie olemegi immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli,“ ütles Hartleb.
Selle jutu peale jääb üksnes nentida, et tegemist on järjekordse punaprofessoriga, kelletaolisi migratsioonipumpadeks muutunud ülikoolid odava raha eest palkavad. Igatahes jääb enda immigrandiks tituleerimist mulje, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava teadlasega, vaid vahuse suuga Antifa propagandistiga. Kuidas saab Euroopa Liidu kodanik olla immigrant Euroopa Liidu riigis?
Aga imestada pole siin midagi. Pole saladus, et Eesti ülikoolidesse satuvad enamasti küündimatud ja kasina reputatsiooniga õppejõud. Sama on seis kõiksugu ekspertidega muudes valdkondades. Nii on see olnud iseseisvumise taastamisest alates ja lõppu ei paista.
Mind on alati hämmastanud, kui hõlpsalt ajupestav rahvas on sakslased. Fenomen on seda kummastavam, kui võtta arvesse sakslaste hiigelsaavutusi kultuuri, teaduse ja majanduse valdkonnas. Ometi paistab, et üksnes rängad üleüldised katastroofid on suutelised sakslasi tõsiasjadele ilma kõverpeeglita vaatama. Olgu selleks siis lüüasaamine Teises maailmasõjas,  naiste massiahistamine uusaastaöises Kölnis või immigrantide poolt sooritatud ja eelkõige naiste vastu suunatud vägivallakuritegude plahvatuslik kasv. Paraku juhtus nii, et pärast natsismi purustamist kalduti teise äärmusesse, kus hakati eitama ja isegi põlastama rahvusriiki, oma rahvust ning kristlikke traditsioone.
Isikliku kogemuse sakslaste ajupestusest sain juba 1970ndate aastate algul. Õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus külastada turismigrupi koosseisus Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Reisi programmis oli ka kohtumine sealse noorkommunistide ühingu Freie Deutsche Jugend (FDJ) liikmetega. Olgugi üritus arenes lõbusaks olenguks ühe ohtra õlle, šnapsi ja tantsu-lauludega, oli enamiku meie grupi jaoks võrdlemisi häirivaks sinistes pluusides FDJlaste agar „Druzhba-Freundschaft’i“ ja NLiidu ülistamine. Pidasime salamisi plaani fritsud täis joota, et näha mis juttu siis nende suust tuleb. Aga jäime pika ninaga, sest isegi vindisena ajasid saksad ikka oma joru. Omaette mõtlesin, et mis laulu te oleksite küll laulnud 30-40 aastat varem, Hitleri ajal.
Mis aga puutub fašistiks sõimamisse, siis seda on iga eesti mees Nõukogude armees kuulda saanud. Aga mitte ainult nemad ja mitte ainult seal. Olles sattunud konflikti kohalike vatnikutega, on selliste „komplimentide“ osaliseks saanud väga paljud eestlased. Nii et Kamerad Hartlebil Eestis mõttekaaslastest küll puudu ei tule. Ainult et „väike trummilööja“ võiks endale aru anda, millist kurja on tema esiisad Eesti suhtes läbi aegade toime pannud. Alustada võiks ta Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle eest vabandamisest.
Seoses fašistiks sõimamisega meenub üks teine juhtum. Süüdistatuna nõukogudevastase agitatsioonis ja propagandas kandsin 1980ndate aastate algul karistust Permi oblastis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris. Sedasorti vangilaagreid, mis on tuntud ka poliitvangi laagrite nime all,  oli üle impeeriumi kokku neli meestele (3 range režiimiga ja üks erirežiimiga) ning üks naistele, mis asus Mordva ANSVs. Kinnipeetavateks olid nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud, aga ka spioonid, kodumaa reeturid (kelleks olid peamiselt välismaale põgenejad), terroristid ehk lennukikaaperdajad ning sõjakurjategijad. Viimaseid oli arvuliselt kõige rohkem, kuni kaks kolmandikku kogu kontingendist. Nende seas oli mõni üksik 25aastast karistust täisistuv metsavend Ukrainast või Baltikumist, ülejäänud aga olid sõja ajal peamiselt politseinikena sakslasi teeninud ukrainlased ja valgevenelased. Olgu märgitud, et suurem jagu neist oli koputajad. Vangi olid nad pandud 1970ndatel aastatel vallandatud kampaania raames. Mõni neist, kes oli 1950ndatel ennetähtaegselt vabastatud, arreteeriti 20 aastat hiljem uuesti, et istuda täis need aastad, mis 15st puudu jäid.
Kord olin tunnistajaks tülile kahe endise Politzei vahel. Kui mattidest ja joppidest väheks jäi virutas üks lauale trumpässa sõimastes vastast fašistiks. See aga läks pöörasesse raevu ja hüüdega „fašistiks nimetamist ma sulle andeks“ ei anna, sööstis rusikad rullis oponendile kallale. Kaasvangide vahelesegamine hoidis siiski suurema kakluse ära.
Mis puutub meie peavoolumeediasse, siis siiamaani on see Hartlebi juhtumit kajastades suutnud olla võrdlemisi erapooletu. Ent teades Marju Lauristini poolt üleskasvatatud leheneegrite moraali (või õigemini selle puudumist), pole raske ennustada, kuidas ekskommunist Kalle Muuli oma raadiosaates maalib järjekordse õõvastava pildi, kus rusikakangelase osas on Martin Helme asemel seekord Odini sõdalased. (Olgu siinkohal lisatud, et ka Lauristin ise on ahastanud fašismi taassünni pärast Eestis. See juhtus pärast Trivimi Velliste kõnet 11. septembril 1988 Lauluväljakul toimunud koosolekul „Eestimaa laul“.) Ning sarnaselt küla äärel haugatanud penile ühinevad kisakooriga nii ERRi onjutavad arvamusliidrid (kellel soovitaks logopeedi poole pöörduda) kui ka muud „eksperdid“. Õnneks aga on juhtunust piisavalt videosalvestusi ning sõltumatuid kanaleid mille kaudu saab valevoogude asemel tõde ammutada.    




teisipäev, 27. november 2018

Põlvili ekre toetajate ees ehk kuidas Ajalugu kordub farsina

See tüütuseni korratud tõetera sai kinnitust 26. novembril Riigikogu esisel platsil. Algamas oli EKRE poolt korraldatud meeleavaldus, millega protesteeriti Eesti liitumise vastu ÜRO rändeleppega. Tund aega hiljem oli Riigikogus algamas erakorraline istung menetlemaks sotside ja keskerakondlaste poolt algatatud parlamendi avalduse eelnõu rändeleppe asjus.
Arvukate meeleavaldajate sekka oli end poetanud ka sotsidest riigikogu liikmeid, kelle  ilmselgeks eesmärgiks oli koosolek üle võtta ja EKREle koht kätte näidata. Neid aga kõnelema ei lubatud.
Erinevalt oma tsiviliseeritud parteikaaslastest ei kavatsenud  Indrek Tarand sellega leppida. Kuidas on võimalik, et Euroopa Parlamendi saadikule endale sõna ei anta! Täis otsustavust lollile massile koht kätte näidata, tungis Tarand poodiumile, haaras mikrofoni ja üritas sõnavõttu alustada. Rahval jäi siiski tema ülim tõde kuulmata, sest Tarandi etteaste lõppes haledal kombel Riigikogu esisel platsil püherdamise ja EKRE toetajate ees põlvitamisega.
Vaevalt, et Tarandi etteaste puhul oli tegemist erinevustega europarlamendi ja Eesti rahvaesinduse poliitkultuuris. Pigem tuleb põhjusi otsida Tarandi karakterist, mida on alati iseloomustanud ülbus, arrogants ja täispuhutus, tükis suure hulga teatraalsusega. Kõik see, lisaks poliitilise konjunktuuri ülitäpne ärakasutamine, oli talle toonud enneolematult suure häälesaagi üle-eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Eelmistel valimistel kogunes hääli küll tunduvalt vähem, ent siiski piisavalt, et end uuesti Brüsselisse sisse seada. Kõik märgid aga näitavad, tulevaste valimistega asjad nii roosilised ei ole. Seda oli mõistnud ka Tarand, kes otsustas  hüljata põhimõttelise erakonnavastalise rüü ja valida enampakkumiselt välja sotside tehtud pakkumine. Nõnda sai Saulusest Paulus…
Paratamatult tekib siin võrdlus vananeva diivaga, kes ilu närbudes on tähelepanu saamiseks kõigeks valmis. Mõistagi sai lumisest ja räsitud Tarandist kohemaid peavoolulehtede kaanepoiss ja telesaadete täht. Ainult on küsitav, kas nutulaul osaks saanud nahatäiest, mis oli täiel määral tema enda poolt provotseeritud ja ära teenitud, ka Pärnumaa valijate seas tunnustust leiab. Muidugi leidub üksikuid lihtsameelseid, kelle heietusi á la „ma ei taha elada Eestis, kus Tarandit pekstakse“ õukonnalehed meelsasti avaldavad.
Tasub meenutada, et see ei olnud Tarandi jaoks esmane taolise show’ga üles astuda. Nii näiteks läks ta 1990. aasta oktoobris toimunud Eesti Kongressi III istungjärgul kodukorda eirates omavoliliselt kõnetooli ja pidas seal maha terava sõnavõtu Eesti Komitee tegevuse suhtes ning kutsus üles Kongressi ja Komiteed laiali minema.
Seekord teda keegi kõnetoolist maha ei tõstnud, kõne võeti kongressi liikmete poolt õlakehitusega vastu. Küll aga oli see maiuspalaks tolleaegsele peavoolumeediale, mis oli vaenulik Eesti kodanike komiteede liikumise suhtes ja ülistas sellele vastanduvat Rahvarinnet.
Varem agaralt muinsuskaitseliikumises osalenud Indrek Tarand oli mingil ootamatult muutunud Eesti Kongressi, mille eesotsas olid paljud tema endised kaasvõitlejad. Võimalik, et selle vaenulikkuse tagamaid tasub otsida Tarandi kõrvalejätmisest Kongressi juhtide seast.
Nii näiteks oli Indrek Tarand kahasse vend Kaarliga 23. mai Edasis avaldanud kirjutise „Konserv kui kompromiss“, mis oma stiililt tuletas meelde omaaegseid paskville Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) vastu. Andres Tarandi pojad, kes hiljem tsareevitšiteks ristiti, nimetasid ERSPd fanaatikute fraktsiooniks, „kes meelsasti reserveeriks endale vabaduse taastamise ainuõiguse”. Fanaatikuid valdavat hirm, et äkki jõuab keegi neist ette. Noored kirjamehed läksid koguni nii kaugele, et võrdlesid ERSPd bolševikega: „Taktikaliste võtete arsenal kattub, ka keelekasutuses on vähe erinevusi märgata. Tekib kiusatus ERSP nimele „E” järele sulgudes „b” lisada – E(b)RSP.” Edasi loetlesid autorid võrdluse aluseid, milleks nende arvates olid asutajaliikmete „ühine minevik (vanglad, asumised, pagendus) ja ühised harrastused (märgukirjade ja lendlehtede koostamine), keelatud kirjanduse tõlkimine ja levitamine”. Teiseks toodi esile „maailmavaate rajamine ühele tõele (siis Marx, nüüd õiguslik järjepidevus), millest kujundatud ideoloogia on dogmaatiline ja paindumatu”. Kolmandaks sarnasuseks oli „inimeste seast n-ö õigete eraldamine (siis proletariaat, nüüd EV kodanikud)”. Neljandaks ühisjooneks oli „kõigi vahendite lubatavus oma tõe realiseerimisel”. Kehtiv seadus on tühine ning sellele allumine kahjulik tegevus, mida harrastavad reeturid (klassi-vaenlased-menševikud, roosad isamaamüüjad). Viienda ja viimase võrdluse aluseks oli märterluse propageerimine. Ülejäänud leheruum kulutati Ülemnõukogu tegevuse ülistamisele ning ERSP poolt propageeritava õigusliku järjepidevuse liini mahategemisele, mis tipnes soovitusega konserveerida ka kontinuiteediidee koos Eesti Komitee ja ERSP mõjulise sisepoliitilise sehkendamisega.  
Nagu näha on praeguseks adressaat muutunud – ERSP asemele on asunud EKRE. Ent igaüks, kes loeb Tarandi argumente ja süüdistusi EKRE suunal silmab, et need ei erine kuivõrd toonastest rünnakutest ERSP ja Eesti Kongressi aadressil. Ja nii nagu toona, on peavoolumeedia Tarandi poolel, ainult et toona heakskiitvalt, nüüd aga haletsedes. Ja mõlemal juhul mõistagi hurjutades Tarandi antipoode – ERSPd ja EKREt. 
Aga, nagu öeldud, kordub ajalugu farsina. Eesti sisepoliitisel suunavalikul jäi peale ERSP ja Eesti Kongressi poolt propageeritud õigusliku järjepidevuse liin, millele rajaneb Eesti tänane riiklus. Tarandi, kompartei, Rahvarinde ja Ülemnõukogu poolt propageeritud nn kolmanda vabariigi tee lükati eesti rahva poolt ajaloo pühkekasti. Võttes arvesse terve mõistuse naasmise ilminguid Euroopasse ja esmajärgus Ameerika Ühendriikidesse, võib olla kindel, et ka nüüd on Tarand endale võtnud Ivan Sussanini rolli.


Foto: Tairo Lutter, Postimees 

pühapäev, 27. mai 2018

 „Vabamu“ ajab puru silma

Karuteene ordeni kavaler, endine Okupatsioonidemuuseum on innukalt asunud tegelema sisuturundusega. Käesoleva aasta 25. mai Postimehes muude lugude kõrval ilmunud sisuturundusartikkel „Dissident häkker monteeris kokku kirjutusmasina“ paneb aga pead murdma, kas taolise turunduse taga on lausrumalus või lugejate sihilik eksitamine.
Nimelt saab muuseumi sisuturundusreklaamiartiklite toimetaja (kas Liis Meriküll, turundus- ja kommunikatsioonispetsialist?) sulest ilmunud kirjatöö pärineda inimeselt, kellel pole vähimatki ettekujutust 1970.-1980. aastatel okupeeritud Eestis valitsenud olude kohta. Pigem võinuks ta jääda oma liistude juurde ja tegelda omasooiharat punaparunit ülistava kunstinäituse promomise stiilis teemadega.
Artiklis on juttu kellestki Jaanist, kes ämma palvel vahetab sõber Antsuga neljakohalise Poola telgi kirjutusmasina vastu. Ants olevat selle kirjutusmasina kokku monteerinud „mitmest eksemplarist“. Ämm Irene aga vajas kirjutusmasinat keelatud kirjandusteoste ümbertükkimiseks.
Niisiis on ämm Irene näol oli tegu dissidendi ja Antsu puhul häkkeriga. Jaani osa piirdus vahendusega. Asja tuumale pihta saamiseks tuleks lahti seletada tekstis kasutatud mõisted „dissident“ ja „häkker“.
Hollandlased S. P. de Boer, E. J. Driessen ja H. L. Verhaar on välja pakkunud viis dissidenti iseloomustavat kriteeriumi:
      dissident on olnud vangistuses või sundravil psühhiaatriahaiglas;
      dissident on vähemalt ühe omakirjastusliku publikatsiooni autor;
      dissident on või on olnud dissidentliku „partei“ või grupi liige;
      dissidendil on või on olnud tähtis sotsiaalne positsioon;
      dissidendi juhtumit saab ühel või teisel viisil lugeda  erandlikuks.[1]
Lisame omalt poolt, et üldreeglina ei seadnud dissidendid eesmärgiks kehtiva riigikorra muutmist. Dissidentide nõudmised piirdusid üleskutsetega, et Nõukogude Liidu valitsus täidaks omaenese kehtestatud seadusi, eelkõige konstitutsiooni, ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ning Helsinki 1975. a lõppakti inimõiguste alaseid sätteid.
Eesti vastupanijatest vastas „dissidendi standardile“ kõige rohkem TRÜ keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk, kes omas suhteliselt kõrget ühiskondlikku positsiooni, oli olnud kompartei liige ja soovis välismaale elama asuda. Vastupanuliikumisega liitus Kukk 1979. aastal ning kuna ta arreteeriti juba 13. märtsil 1980, jäi tema tegutsemisaeg väga üürikeseks.  
Kas ämm Irene „dissidendi standardi“ alla kvalifitseeruks, jäägu lugeja otsustada.
Eesti vastupanuliikumise eesmärkideks seevastu on olnud läbi aegade Nõukogude anneksiooni lõpetamine ning Eesti iseseisvuse taastamine. Seda eesmärki olid järjepidevalt kandnud nii metsavennad, koolinoorte põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, Eesti Demokraadid ning avaliku vastupanu kandjad. Seetõttu on nende puhul termini „dissident“ kasutamine väär. Mis puutub ämm Irenesse, siis detailsemaid asjaolusid teadmata võiks tema tinglikult liigitada pigem vastupanijate kilda.
Häkkeri nimetuse all peetakse silmas kuritegevuslike kalduvustega arvutispetsialisti, kes tegeleb arvutisüsteemidesse sisse tungimise, identiteedi varguste, pahavara levitamise jm sellisega. Kuldsete kätega meistrimeest Antsu selleks tituleerida on küll liiast, mis sellest, tema poolt kokku pandud „kirjutusmasin oli tol ajal väärt vähemalt sama palju kui tuliuus Apple’i arvuti“. Miks artikli autor Antsu selliselt nimetab, jääb siinkirjutajale arusaamatuks.
Mis aga puutub kirjutusmasinate kättesaadavusse tol ajajärgul, siis siin on kirjatöö autor jällegi liialt pakse värve kokku seganud. Kas on ta seda teinud rumalusest või uudishimu kütmiseks, aga asjalood sellised küll ei olnud. Nimelt ei olnud 1970ndatel lõpul ja järgmise kümnendi algul kirjutusmasinate hankimine sugugi nii ilmvõimatu, kui sisuturuloost nähtub. Näiteks venekeelse šriftiga kirjutusmasinad olid vabalt müügil ja üsna levinud oli kirillitsa tähtede asendamine ladina šriftiga. Mäletan, et sain tol ajal leedulasest vastupanija Andrius Tučkuse käest vajaliku kirjutusmasinatähtede komplekti, mille Endel Ratas vene tähemärkidega kirjutusmasinale paigutas. Aga ka eesti tähtedega kirjutusmasinaid oli aeg-ajalt kaubandusvõrgus saada ja isegi ülidefitsiitseid kohverkirjutusmasinaid võis tutvuse kaudu näiteks Tartu kauplusest „Mäng ja kool“ hankida. Keegi ei nõudnud tol ajal soetatud kirjutusmasina registreerimist KGBs ja vaevalt et ka kõik asutuste kirjutusmasinad olid seal arvel. Küll aga hoidis julgeolek silma peal kserokoopiamasinatel ja rotaprintidel.
Kuid oli veel üks meetod kirjutusmasinate soetamiseks. Selleks tuli sõita Moskvasse, kus oli võimalik osta ladina šriftiga kirjutusmasinaid (seal jälle oli defitsiidiks kirillitsas kirjutusmasinad). 5. juuni 2015 postituses „Noppeid vastse TA presidendi okupatsioonivõimuvastasest tegevusest“ olen kirjeldanud, kuidas tänane TA president Tarmo Soomere tegutses Moskvast ladina tähestikuga kirjutusmasinate Eestisse toimetamisega, mille eest KGB ähvardas teda spekuleerimise süüdistusel vangi panna. Nii et alati ei olnud sugugi vaja põlve otsas „peedist pesumasinat“ teha.
Tõeline maiuspala aga on artikli lõpus. Nimelt saab lugeja sealt teada, et „Jaani ämm Irene pani selle kirjutusmasinaga paberile Aleksander[2] Solženitsõni suurteose „Gulagi arhipelaag“ ja ka teisi keelatud kirjandusteoseid“. Kohe tekib küsimus, kas tegemist oli kirillitsas kirjutusmasinaga? Kui mitte, siis sai ämm Irene paljundada „Gulagi arhipelaagi“ eestikeelset tõlget. Minule teadaolevalt alustas kunstnik Henno Arrak (1930-2017) Solženitsõni suurteose esimesena eesti keelde tõlkimist 1980ndate aastate lõpul. Teose I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud MRP-AEG infobülletäänis nr 21. Ent  artiklist ei selgu, kas ämm Irene trükitud Solženitsõni tõlge on säilinud. Nii või teisiti ei saa see olla Arraku tõlge.[3] Aga kes oli siis selle salapärane tõlkija?
Sisuturundusartikkel lõpeb lubadusega, et neid ja teisi sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus „Vabadusel ei ole piire“, mis valmib käesoleva aasta juulis. Loodame, et siis saame suuremat selgust, kes olid häkker, dissident ja vahendaja ning kuidas olid asjalood „Gulagi arhipelaagi“ paljundamisega häkkeri kokkupandud kirjutusamasinal. Jääme põnevusega ootama.



[1] Biographical Dictionary of Dissidents in the Soviet Union. Compiled and edited by S. P. de Boer, E. J. Driessen and H. L. Verhaar. – The Hague/Boston/London, 1982, p. 658. 
[2] Peab olema Aleksandr.
[3] Vt lähemalt17. märtsi 2017 postitus.

teisipäev, 15. mai 2018

Kuidas pääseda terroristlikust noarünnakust?

Paar päeva tagasi hukkus noarünnakus Pariisis islamifanaatikust tšetšeeni käe läbi üks inimene, vigastada sai neli. Mõni aeg varem on sarnased kallaletungid aset leidnud Saksamaal ja Hollandis.
14. märtsil avati Ühendriikide suursaatkond Jeruusalemmas. Sellele on eelnenud ja järgnenud verised massirahutused Gaza sektori piiritara juures. Terrorivõrgustiku Al-Qaeda liider Ayman al-Zawahiri on sellega seoses kutsunud kõiki moslemeid üles džihaadile Ühendriikide vastu.
Kuigi suurem osa ELi liikmesriike, Eesti selgrootu kannupoisina kaasaarvatud, on Ühendriikide saatkonna Jeruusalemma kolimist tauninud, ei tähenda see veel islamiterrorist pääsemist. Olgu siin hoiatava näitena ära toodud pagulaste (tegelikult peamiselt majandusmigrantide) sõbralikus Soomes juhtunu, kus Allahit ülistav jätis pussitas lapsevankritega jalutavaid noori emasid. (Tuleks tõsiselt kaaluda surmanuhtluse kohaldamist seda laadi tegude eest.)
Mida siis ette võtta terroristliku noarünnaku korral, et sellest katsumusest eluga välja tulla? Erinevalt enesetapupommarist (vt 21.12.2017 postitus), on potentsiaalse väitsamehe tuvastamine väga keeruline, et mitte öelda võimatu. Küll aga on võimalik paanikat vältimise ja otsustava tegevusega päästa nii enese kui ka teiste inimeste elu. Alljärgnevalt on refereeritud ajalehe Independent 5. juunil 2017 avaldatud asjakohast artiklit (vt https://www.independent.co.uk/life-style/how-to-survive-terror-attack-tips-escaping-london-manchester-isis-jihadi-a7773346.html)
Lugu algab meedias laialt levinud fotoga mehest, kes Londoni terrorirünnaku ajal annab jalgadele tuld hoides samal ajal käes pindist õlletoopi. Sealjuures on ta väga hoolikas, et mitte piiskagi kesvamärga maha ei loksuks. Seda fotot on kujutatud absurdsevõitu naljanumbrina, ent tegelikult käitus mees enesekaitse seisukohast õigesti.
Artiklis kommenteerib juhtumit endine SASi ohvitser John Geddes, kes on 14 aastat teeninud spetsiaalses eliitüksuses. Tema arvates on igasuguse vedeliku, olgu see kuum või külm, paiskamine ründaja pihta parim võimalus ellujäämiseks. Samuti soovitab ta kasutada relvana portfelli, välikohviku päikesevarju või tooli.
Samas ei soovita astuda paljakäsi noa vastu, sest spetsiaalse väljaõppeta inimesel ei ole siin mingeid šansse.
Geddes’i arvates on rünnaku puhul parim võte koondada enda ümber inimesi ja üheskoos saada kallaletungijast jagu. Nad peavad muutuma sel hetkel kesk-aja inimesteks ja tegutsema rühmana. Tuleb haarata kõike, mis kätte puutub ja visata ründaja pihta. Kui ollakse restoranis, soovitab ta pilduda  nuge, kahvleid, toode, pudeleid ja isegi laudu. Terroristi tuleb üritada rünnata seljatagant, püüdes tabada tema pead või nägu.
 „Nemad veritsevad samuti nagu teie, nad on üksnes inimesed,“ lisab ta. Geddes toob käepäraste võitlusvahendite tõhususe näitena kahju, mida mõni idioot võib pubis korda saata pindise õlletoobiga.
Seevastu halvim taktika on heita terroristi läheduses relvituna põrandale pikali, seda nii külm- või tulirelvarünnaku puhul. Tõenäosus on suur, et nii langetakse pussitamise või tulistamise ohvriks. Kui ei olda valmis aktiivseks enesekaitseks, siis oleks parem üritada rünnakukohast kiiresti eemalduda.

kolmapäev, 21. märts 2018


VÄGIVALLATU VASTUPANU NÕUKOGUDE OKUPATSIOONILE EESTIS ESIMESEL NÕUKOGUDE AASTAIL 1940-41

Eeldused tõhusaks vastupanuks olid Eesti jaoks pärast maa okupeerimist Punaarmee poolt 17. juu­nil 1940. a võrdlemisi viletsad. Õige aeg vastu hakata oli käest lastud. Ligikaudu sajatuhandelisele kogu Eestit okupeerivale võõrväele, mille suurus ületas Eesti sõjavägi umbes kuuekordselt, rääki­mata ülekaalust relvastuse ja reservide osas, sõjalise vastupanu osutamine oleks kaasa toonud kiire lüüasaamise. Võimalusi oli veel partisanisõjaks, ent selleks ei olnud riigi poliitiline ja sõjaline juht­kond teinud mingeid ettevalmistusi ega ilmutanud vähimatki tahet.
Üldiselt on väga vähe võimalusi totalitaarsetes riikides valitsevale režiimile vastupanu osu­tamiseks. Võib isegi öelda, et need võimalused peaaegu puuduvad. Edukalt toimiva vastupanulii­kumise jaoks peab olema täidetud mitu tingimust. Esmaseks tingimuseks on valdava osa elanik­konna moraalne ja aineline toetus. Seda viimast on totalitaarse režiimi tingimustes pikema aja jook­sul peaaegu võimatu tagada, sest julmade repressioonide ja genotsiidipoliitikaga hävitatakse vas­tupanuliikumise materiaalne baas ning elimineeritakse füüsiline reserv. Mis puutub moraalsesse toetusse, siis suudavad võimud range kontrolliga massiteabevahendite üle, tsensuuri, vastupropa­ganda ja mitmesuguste provokatsioonide abil vastupanuliikumist hõlpsasti diskrediteerida ning kar­mide repressioonidega heidutada selle võimalikke toetajaid. Nii näiteks ei olnud mitte mingeid märke vastupanust pärast valge­kaartliku liikumise ja rahvaste enesemääramise eest peetud võitluse ning talupoegade kollek­tivi­seerimisevastaste ülestõusude verist mahasurumist Nõukogude režiimi stabiliseerudes 1930. aas­tate teise poolel. Erandiks on siin Põhja-Kaukaasia, eelkõige Tšetšeenia ja Dagestan, kus 1920. ja 1930. aastatel vallandusid perioodiliselt relvastatud ülestõu­sud, mis pärast verist mahasurumist NKVD[1] vägede poolt jätkusid partisanisõjana. Mis puutub Teise maailmasõja järgsesse relvastatud vastupanusse paljudes Nõukogude impeeriumi osades ka kõige ägedama stalinismi ajal, siis toimus see siiski sõja järelmina ja reeglina ainult neis piirkon­dades, mis olid olnud sakslaste poolt okupeeritud ning kus ei olnud nõukogude võim suutnud end veel täielikult kehtestada.
            Teiseks vajab vastupanuliikumine välist toetust eelkõige väljaõppe ning relvade, varustuse, side- ja propagandavahendite saamise näol. Näiteks eduka sissisõja vältimatuks eelduseks on läbilaskev riigipiir, mille kaudu saavad riiki sisse imbuda mõne sõbraliku naaberriigi väljaõppelaagrites tree­nitud võitlejad ning sama teed pidi saab välja toimetada haavatuid, haigeid või puhkust vajavaid võitlejaid. Eestis ei ole soodsaid tingimusi sissisõja pidamiseks, kuna puudub sobiv maastik ras­kesti ligipääsetavate mägede näol. On küll palju metsamassiive, kuid need on ainult suvel sobivad varjatud tegevuseks. Talvel see eelis kaob. Riigipiir naabermaade Soomega Põhjas ja Rootsiga Läänes on merepiir, mida võrreldes maismaapiiriga on suhteliselt lihtne valvata. Samuti ei saanud Soome ega Rootsi ühelt poolt suurriikide surve, teisalt enesesäilitamise huvides Eestile partisani­sõjaks vajalikku abi pakkuda. Lisaks sellele oli Rootsi esimese ja natsi-Saksamaa kõrval ainsa rii­gina ametlikult tunnustanud Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Eesti saatusekaaslasel Leedul oli lõunanaabriks Poola, kes oli Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõjalise kallaletungi taga­järjel tükeldatud ning okupeeritud. Lätil aga oli välispiiriks merepiir Läänes Rootsiga.
Kolmandaks oluliseks tingimuseks on vastupanuliikumise tegevuse avalikustamine. Kuna okupatsioonivõimu poolt kehtestatud ülirange tsensuuri tingimustes ja üldises terroriõhkkonnas on see võimatu, tuleb luua infokeskused välismaal, sest peab olema koht, kuhu sündmuste keskmes talletatud informatsiooni selle levitamiseks edasi toimetada. Siin olid teatud võimalused 1940. aas­tal veel olemas. Kuigi okupatsioonivõimud olid võtnud oma valdusesse sidevahendid, ajakirjan­duse ja ringhäälingu ning sulgenud hermeetiliselt piiri, tegutsesid Eestis sel ajal vähemalt veel mõnda aega välisriikide esindused ning kohal olid ka välisajakirjanikud, kes otsisid ise igasugust teavet riigis toimuva kohta ja kelle kaudu sai suunata informatsiooni välisriikidesse. Samuti kuulus iga saatkonna koosseisu isikuid, kelle ülesandeks oli luurealase teabe hankimine.

Kogu teksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/1ZQXzEd6OJyMYrACjo4dfliFLm5ML-CdW/view?usp=sharing
[1] NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (Народный комиссариат внутренних дел), mis eksisteeris 1934. aasta 10. juulist kuni 1941. aasta 3. veebruarini ja 1941. aasta 20. juulist kuni 1943. aasta 14. aprillini. 3. veebruarist  kuni 20. juulini kandis repressiivorgan nimetust NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (Народный Комиссариат Государственной Безопасности СССР), misjärel naasis endise nimetuse juurde.




teisipäev, 6. märts 2018

Exegi monumentum

Mart Niklus.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Valimik artikleid,
kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust.
HEREDITAS
440 lk, illustratsioonid.

Käesoleva aasta algul jõudis lugejateni Eesti tuntuima vastupanuvõitleja, elupõlise tartlase Mart Nikluse kirjutööde ja esinemiste kogumik. Tegemist on arvult kolmanda sama autori poolt avaldatud raamatuga, mis autori sõnul „kujutab endast kolmandat osa üsnagi ebatavaliste pealkirjadega triloogiast“. Selle kaks pehmekaanelist eellast (Mind ei tapetud õigel ajal. artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992-2004. – Iseseisvus, Tartu 2004; Ma ei vaiki ikka veel. Valimik artikleid, kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust. – Hereditas, Tartu 2010) jäävad vastsele kõvakaanelisele üllitisele alla nii mahult (esimeses 127 lk, teises 256) kui ka väljanägemise poolest. Oluliseks abimeheks on ka kogumikku lõppu lisatud isikunimede register. Triloogia kõik raamatud on pühendatud „teadlase ja märtri Jüri Kuke mälestusele, kelle kallal sooritud kommunistlikke justiitskuritegusid on Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid keeldunud uurimast.
Raamatu pealkirjaks valitud Friedrich Nietzsche tsitaat ei kehti kaugeltki igaühe puhul. Ent Nikluse puhul on raske tabavamat iseloomustust välja mõelda. Nii nagu ka autori saatesõnas esitatud Myanmari (Birma) vabadusvõitleja ja Nobeli rahupreemia laureaadi (1991) Aung San Suu Kyi kuulus tsitaat: „Fear is a habit. I am not afraid.“ („Hirm on harjumus. Mina ei karda.“)
1950. aastate teisel poolel viibis Mordva eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites (poliitvangilaagrid) arvukalt eestlasi. Saksa mundris võidelnute ja metsavendade kõrval moodustasid arvuka seltskonna noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmed. Ent oli ka individuaalse vastupanu eest vangistatuid. Üheks selliseks oli 25 aastane Niklus, Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud bioloog-ornitoloog, kes oli vangilaagrisse suletud 10 aastaks (pärast vabanemist terendas ees veel 3 aastat asumist suure kodumaa kaugemates paikkondades) N Liitu kukutada üritava rahvusvahelise kodanluse  abistamise eest.
Eesti poliitvangid jagunesid kahte lehte. Vanemad mehed pidasid end rahumeelselt üleval ja ootasid vabanemist, et siis eluga edasi minna. Nooremad aga igatsesid vabanedes jätkata võitlust. Esimesi hakati kutsuma lillekasvatajateks, teisi lõvilüpsjateks. Endise poliitvangi Jaan Isotamme sõnul mõtles lõvilüpsmise termini välja Enn Laanearu, ent teine Sindi mees, Jaan Sassor, kuulutas end lillekasvatajaks. Kujunes tavaks üksteiselt lõõpimisi küsida: „Noh, kas lähed lõvi lüpsma või lillekesi kasvatama?“ (Jaan Isotamm. Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid, sõnavõtte. – Ilmamaa. Tartu, 2015, lk 52)
Niklus oli muidugi lõvilüpsjate tõust. Vahest kõige tabavamalt on teda iseloomustanud kaasvang ja hilisem võitluskaaslane Priit Silla oma raamatus „Tõe karvane pool. Pajatusi ja targutusi ka «kuldsetest kuuekümnendatest»“ (2012, lk 73-74). Kogumikus kannab katkend pealkirja „Darwini vaim sündis kuivavate viltide ja puhvaikade vahel“ (lk 358). Autor on oma kangelased varustanud äratuntavate pseudonüümidega ning Niklus kannab nime „Märt“. Silla kirjutab: „Selle mehe sisse oli Looja pannud sama palju andeid kui jagas poolele linnale, lisaks veel külatäie kangust. Märt tehti pääkoolis loodusteadlaseks, samal ajal õppis ta muusikat ja klaverimängu, sai suhu mitu keelt ja hakkas vihkama ülekohut. /…/ Ta suutis koiku nurgal, kuivavate viltide ja puhvaikade vahel riidehoius /kaptjorka/ ning suviti elutsooni õues pingil tõlkida Darwini teoseid. /…/ Laagri tsensorile, poliitülemale ja teistele vastutavatele isikutele selgeks teha, kes oli Darwin, miks tema töö on tähtis ja miks Märt tema raamatuid oma keelde ümber panna püüab – see oli Heraklese vägitükk. Milleks meile mingi Darwin, meil on oma Lõssenko ja Mitšurin? /…/ Kõigi nimetatud võitluste käigus tuli Märdil aeg-ajalt nautida puhkust kartsas – kasvatusasutuse kuurordis.“
Suurtest plaanidest hoolimata said enamikust lõvilüpsjatest pärast vabanemist ikkagi lillekasvatajad. Ent mitte Niklusest. Tema jätkas võitlust, kui oli kodulinna naasnud. Koos lõvilüpsmisele truuks jäänud kaaslaste Enn Tarto, Erik Udami ja Endel Ratasega, kujunes Niklus rahvusliku vastupanuliikumine järjepidevuse kandjaks. Kõrvuti Udamiga pani Niklus aluse avalikule vastupanule 1970. aastate teisel poolel, kujunedes maailma avalikkuse silmis Eesti vastupanuliikumise sümbolkujuks. Teda on korduvalt esile tõstnud Ühendriikide president Ronald Reagan, välismeedias on Niklust tituleeritud ka Eesti Mandelaks. Erinevalt viimasest, Eesti presidenti Niklusest ei saanud. Ent siiski valiti ta okupatsioonijärgsesse Riigikokku, kus tal avanes võimalus anda oma panus iseseisvuse taastanud Eesti riikluse kujundamisse.
Ometi on nii mõnelegi tundunud Nikluse tegevus liialt epateerivana. Nii näiteks on mitmekordne Riigikogu liige ja lühikest aega justiitsministri ametit pidanud Jüri Adams võrdlemisi skeptiline Nikluse tegevuse suhtes. Jaanus Kulli toob kirjutises „Omakirjastus okupatsiooni ajal“ (Õhtuleht, 26.07.2006) ära Adamsi sõnad, mille kohaselt oli Mart Niklus, edevusehunnik ja üks produktiivsemaid nõukogudeaegse põrandaaluse kaebekirjanduse autoreid Eestis. Adams lisab, et „ükski mõistlik mees pead silmusse ei pistnud, samas tehti mõistlikkuse piires ära kõik, mida oli vaja teha, ning vahele ei jäädud“.
Adams oli üks neist, kes kuulus Enn Tarto sõpruskonda ning tegeles aktiivselt omakirjastuslike materjalide koostamise ja levitamisega. Tema oli ka vastupanuliikumise kroonika „Lisandusi mõtete vabale levikule Eestis“ esimese numbri toimetaja. Ent edasisest toimetamisest Adams keeldus ja järgnevaid kogusid pandi kokku teiste poolt. Nähtavasti polnud Adams piisavalt edev või oli enda arvates jõudnud mõistlikkuse piirini.
Erinevalt Adamsist oli Nikluse tegevus alati avalik. Võttes arvesse, et Eesti vastupanuliikumine kujutas endast tegelikult infosõda, mille eesmärgiks oli juhtida maailma avalikkuse tähelepanu Eesti okupeeritusele, oli isegi tagasihoidliku sisuga avaldus, millele oli(d) alla kirjutanud konkreetsed inimesed, kordades kaalukam kui mõne kõlava organisatsiooni varjunime taha peitunud anonüümne proklamatsioon.
Nimetada aga Nikluse avaldusi üleolevalt kaebekirjanduseks, tundub paremal juhul ülekohtusena. Tegelikult olid ametnike omavoli vastu protesteerivad kaebekirjad ainuke tõhus viis omavoli ülbete ja korrumpeerunud võimuesindajate ohjeldamiseks. Olgu märgitud, et seda kasutasid agaralt ka poliitvangid ujutades kõiksugu riigiasutused üle oma kaebustega. Neil avaldustel ja kaebustel ei pruukinud küll olla avaldaja jaoks positiivset tulemust (ime küll, mõnikord siiski oli!), kuid ametnike jaoks olid need väga ebameeldivad ja tülikad. Esiteks tuli igale kaebusele anda kirjalik vastus. See aga nõudis mugavustsoonist välja ronimist. Teiseks tingis kaebus ülemuste tähelepanu kaebuse objekti suhtes, millega võis kaasneda ka ametkondlik juurdlus. Ning siis võis igasuguseid asju välja tulla. Endise riigiametnikuna võin kinnitada, et ka tänases Eestis peaksid inimesed julgemalt esitama kaebusi ametnike võimutsemise või korruptsiooniilmingute kohta. Tänapäeval võimalus abiks võtta ka meedia ja sotsiaalvõrgud.
Hoopiski enam on olnud Nikluse tegevus ja pelgalt tema olemasolu pinnuks silmas endistele kommunistele-kollaboratsionistidele, kunagistele represseerijatele ja nende poolt kujundatud mentaliteeti kandvale võimuladvikule. Ega ilmaasjata ei ole Niklus siiamaani Tartu aukodanik, teda on selleks esitatud juba 18. korda (!). Miks teda küll õigel ajal ei tapetud, miks ta ei emigreerunud!    
Õigluse nimel tuleb siiski tunnistada, et Eesti Vabariik on Niklust pisukesel määral isegi tunnustanud. President Meri on teda 2006. aastal autasustanud Valgetähe II klassi teenetemärgiga. Aastal 2004 tähistas Tartu avalikkus kahe personaalnäitusega tema 70. sünnipäeva. Kümme aastat hiljem, septembris 2014 tähistati tema 80. sünnipäeva konverentsiga Tartu Linnamuuseumis ning konverentsi ja ulatusliku näitusega Tartu Ülikooli raamatukogus.
Ent nagu prohvet mujalmaal, on ka Niklus pälvinud enam tunnustust võõraste käest. Nii on teda autasustatud Kanada Eestlaste Kuldteenetemärgi, Balti-Ameerika Vabadusliiga (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna, Eesti Vabadusvõitlejate Michigani Ühingu Kuldrinnamärgi, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III järgu teeneteristi, Horvaatia Poliitvangide Liidu teenetemärgi, Leedu Vabariigi Suurvürst Gediminase III järgu ordeni, Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühingu juubelimedali ja Ungari Vabariigi teenetemärgiga. 1992. aastal oli ta New Yorgis peetud kuuendate ülemaailmsete Eesti päevade (ESTO-92) üheks kolmest aupatroonist.
Selle pika sissejuhatuse järel oleks paslik ka raamatu poole pöörduda. Kogumik koosneb kümnest osast. Neist esimeses mälestatakse Jüri Kukke. Järgnevas on juttu represseerijatest ja nende „süütusest“. Siin figureerib staarina endine Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, kelle poolt toime pandud nurjatusi on kajastatud lausa 33 leheküljel. Peatükk „Artikleid ja kõnesid“ sisaldab kirjutisi ja sõnavõtte vastupanuvõitluse ja tänapäeva Eesti murede teemal. Mälestuste osas on  kõrval akadeemik Andrei Sahharovi, vangistuse surnud ukrainlasest poeeti Vassõl Stussi, Erik Udami kõrval meenutatud ka antropoloog Juhan Auli ja ajaloolast Vello Helki. Laiemale üldsusele vähem tuntud valdkondadest on kogumikus oma koha leidnud ka võõrkeeled ja muusika Nikluse elus. Juttu on ka erialasest tegevusest. Pealkirja all „Darwiniana“ on ära trükitud ka katkendid suurmehe kirjatööde tõlgetest, samuti kirjeldused karidest Darwini peateose trükki jõudmise teel. Väärika koha on leidnud ka Nikluse poolt eesti keelde ümber prantsuse XIV sajandi mõtleja Étienne de La Boétie (1530–1563) traktaadi „Arutlus vabatahtlikust orjusest“. Seda võib mingil määral pidada võtmetekstiks Nikluse maailmamina lahtiseletamisel. Olgu märgitud, ka selle teose tõlkimist alustas Niklus Mordva vangilaagris.
Vaatamata auväärsele eale on Niklus endiselt ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivne, hoiab igapäevaelusündmustel hoolikalt silma peal ning paljastab halastamatult kõiksugu parteisid vahetavaid poliitilisi seiklejaid, tuulenuusutajaid, puise pioneerijuhi stiilis Brüsselile raporteerijaid, rahva vara riisuvaid ja laiaks löövaid parasiite, peavoolumeedia tõeväänajaid ning muid tegelinskeid, kelle sahkerdamisi ei suuda üliterava õiglusemeelega vastupanuliikumise veteran taluda. Kõik see annab lootus arvata, et võime oodata lisa käesolevale kogumikule.  

PS
Käesolevaga kasutan juhust ära õiendada enda kohta käiva ebatäpsuse. Kirjutises „GULAG ja kirjandus“ (lk 72) väidab Niklus, et minu uurimust „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus“ ei ole avaldatud. Tegelikult on see ilmunu digiraamatuna 2013 aastal ja huviline saab sellega tutvuda aadressil http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/21974. Kes aga eelistab vanamoodsat lugemisviisi, nende jaoks on minu kodulehel saadaval ka raamatu pdf versioon.  

reede, 26. jaanuar 2018


Dissident KGB ridades


Palju on lugusid Läände ärahüpanud või välisriikide luurete teenistusse asunud KGB töötajatest. Kuid selliseid, et keegi tšekistidest oleks dissidentide poolele asunud, annab otsida. Ometi on ajalool välja pakkuda ka selline kaasus.
2010. aastal telekanalis Arte linastunud prantsuse ajakirjaniku Nicolas Jallot’ tõsielufilm „Le dissident du KGB“ jutustabki taolisest kurioosumist. Tunni ja 12 minuti jooksul pajatatakse lugu endisest KGB kaptenist Viktor Orehhovist, Saulusest, kellest sai Paulus, dissidentide jälitajast, kellest sai nende abistaja ning kel tuli selle eest ränka hinda maksta.
Telelugu[1] annab ülevaate Orehhovi elukäigust alates tema KGB teenistusse asumisest kuni emigreerumiseni Ühendriikidesse. Saame teada, kuidas „õigest“ nõukogude kodust võrsunud noormees olles läbi teinud sundajateenistuse piirivalvevägedes, astus ülemuste soovitusel Dzerdžinski nimelisse KGB kõrgemasse kooli. Õppides kõige ihaldatumas luure ja vastuluure fakulteedis, mis reeglina oli elust Läänes ideoloogilise vaenlase rüpes unistavate nomeklatuurivõsukeste pärusmaa, oli lihtsast perest  pärit Orehhov selles seltskonnas erandlik kuju.
Ihaldatud marjamaale Orehhov siiski ei pääsenud, ehkki kõrvuti spioonitarkustega õppis ta ka türgi keelt. Kooli lõpetamise järel töötas ta Moskvas operatiivametnikuna, hoides silma peal tekstiiliinstituudi välisüliõpilastel. Tööl üles näidatud usinus tõi kaasa preemia: Suure Teatri trupi koosseisus sõitis ta külalisetendustele Jaapanisse ülesandega jälgida, et keegi grupi liikmetest ära ei hüppaks või välismaalastega kontakte ei sobitaks. 
Üsna pea viidi ta üle KGB viiendasse valitsusse, mille ülesandeks oli „võitlus ideoloogilise diversiooniga“ ehk teisitimõtlejate jälitamine ning trükiste tsenseerimine. Filmis jutustab Orehhov oma tööülesannetest, mis muuhulgas seisnesid dissidentide korterite pealtkuulamises ning salajastes ja avalikes läbiotsimistes. Selle tegevuse käigus avanes tal võimalus lugeda läbiotsimisel äravõetud omakirjaslike (samizdat) ja sealkirjastuslike (tamizdat – Läände smuugeldatud ja seal üllitatud samizdati trükis, mis salaja toimetati N Liitu seal levitamiseks) trükiseid. Orehhovi sõnul hakkas tema siiras usk kommunistlikesse ideaalidesse murenema Jaapani reisiga, mil talle avanes võimalus ihusilmaga näha kuivõrd kapitalimaa tegelikkus erineb nõukogude propaganda poolt ettemaalitud kolepildist. Täielik silmade avanemine saabus aga Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“, Abdurahman Avtorhanovi, Aleksandr Zinovjevi jt teoste lugemise kaudu. Lisaks keelatud kirjanduse neelamisega hakkas Orehhov kuulama N Liitu suunatud venekeelseid raadiosaateid.
Orehhov selgitab, kuidas ta mingil hetkel jõudis ta arusaamisele, et nendes raamatutes räägitakse õigetest asjadest. Süvenes mõistmine, et ümberringi valitseb korralagedus ja räpasus, ent samal ajal pannakse kinni inimesi, kes soovivad sellele maale head teha. Hakkas idanema mõte neid inimesi jõudumööda abistada. Eeskujuks sai talle erukindral Pjotr Grigorenko.
Dissidentide abistamiseks avanes võimalus 1976. aastal, kui tehti talle ülesandeks värvata dissident Mark Morozov. Orehhovil õnnestuski võita Morozovi usaldus. Orehhovi jaoks oli kõige ohutum variant kasutada värbamisvestlusi Morozoviga andmaks viimasele infot selle kohta, keda dissidentidest pealt kuulatakse, kelle juures kavatseks toime panna läbiotsimine, keda kavatsetakse arreteerida. Muidugi ei suutnud ta kedagi päästa, ent teadmine eelseisvast läbiotsimisest või arreteerimisest andis löögi alla sattunutele võimaluse inkrimineeritavad materjalid elukohast eemale toimetada. Samuti saadi teavitada välisajakirjanikke, kes oleks neist sündmustest kirjutanud.
Õnnetuseks ei kippunud dissidendid seda infot usaldama. Näiteks Moskva Helsingi grupi juht Juri Orlov kirjutab oma mälestusraamatus sellest, kuidas Morozov hoiatas dissidente ja akadeemik Sahharovi ringkonda, et KGB on otsustanud „väänata“ Orlovile 7+5, kuid keegi ei uskunud seda. Ainuüksi Orlov uskus ja see teave osutus õigeks. Analoogiliselt peeti ebausaldusväärseks teavet dissident Aleksandr Podrabineki eelseisva vangistamise kohta. Ometi arreteeris KGB Podrabineki päev enne Orlovi üle peetavat kohtuprotsessi algust. Orlovi hinnangul oli traagiline ka see, et mõned dissidendid, kes pidasid kogu asja KGB provokatsiooniks, arutasid üsna avatud tekstiga müstilise KGB kapteni teemadel, tehes seda ka oma korterites, mida KGB muidugi pealt kuulas. Mõned dissidendid pidasid ka Morozovit ennast provokaatoriks ega usaldanud teda. Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et Orehhov sai oma infot edastada üksnes Morozovi kaudu.[2]
Podrabinek omakorda meenutab tagajärgi tarkusega, kuidas Orehhov tema juures toime pandud läbiotsimise ajal pani äravõetavate materjalide sekka igasugust tühja-tähja, ohtlikud materjalid aga lükkas kõrvale kui asjasse mittepuutuvad. Podrabinek veel imestas, et küll on nürimeelne tšekist, ja rõõmustas, et KGBs töötavad sellised puupead, taibates alles hiljem, et Orehhov lihtsalt üritas teda aidata.[3]
KGB taipas üsna pea, et nende ridades on „mutt“, kes dissidente abistab. Pealtkuulamiste ja muu operatiivinfo kaudu jõuti peagi Orehhovile jälile ja 1978. aasta augustis ta arreteeriti. Esialgu ei olnud tema vastu otseseid süütõendid. Ent talle sai saatuslikuks Morozovi arreteerimine 1. novembril. Lendlehtede ja samizdati levitamises süüdistatud Morozov murdus ülekuulamistel ja hakkas andma tunnistusi kõigi oma tuttavate kohta. Ning mõistagi andis ta ütlusi ka kapten Orehhovi kohta.„Tänutäheks“ pälvis Morozov suhteliselt leebe karistuse: asumiselesaatmise Vorkutasse viieks aastaks. Ent asumisel olles hakkas ta välisraadiost lindistama „Gulagi arhipelaagi“ ning seda kirjutusmasinal üles kirjutama. Selle eest ta arreteeriti ja mõisteti 8 aastaks vangilaagrisse. Viibides Tšistopoli vanglas, kasutades ta hetke, mil tema kambrikaaslased olid jalutuskäigul ja poos ta end üles.
Orehhov aga mõisteti sõjatribunali poolt 8 aastaks vangilaagrisse. Karistuse kandis ta „kellast kellani“ erilaagris, kus peeti kinni  süüdimõistetud õiguskaitseorganite töötajaid. Vabanes 1986. aastal, hakkas tegelema väikeettevõtlusega, juhatades töökoda õmblustöökoda.
Perestroika päevil osales Orehhov Sergei Grigorjantsi poolt juhitud komitees „Glasnost“ ning esines ettekandega konverentsil „KGB: eile, täna, homme“, kus muuhulgas paljastas ka oma endise ülemuse KGB kindral-leitnandi Anatoli Trofimovi musti tegusid. Trofimovist aga oli Jeltsini Venemaal saanud Föderaalse Julgeolekuteenistuse Moskva ringkonna ülem.
Organite kättemaks ei lasknud end kaua oodata. 19. mail 1995 peatas miilits liikluseeskirjade rikkumise ettekäändel Orehhovi auto. Läbiotsimise leiti püstol Parabellum, mille salves oli 7 padrunit. Esialgu mõisteti talle kolm aastat vabadusekaotust, mida edasikaebuse tulemusel õnnestus vähendada ühele aastale.   
Lõpp hea, kõik hea. Pärast vabanemist emigreerus Orehhov 1997. aastal Ühendriikidesse. Muutis nime, asus tööle gaasidetektorite tehasesse, hiljem hakkas tegutsema pitsakullerina. Esiotsa ei tahtnud ta midagi kuulda filmi tegemisest, kuid Jallot suutis talle siiski augu pähe rääkida.




[1] Poolakeelne telefilm on vaatatav youtube’is saidil https://www.youtube.com/watch?v=WjRx89NC3Bo.
[2] Орлов Ю. Ф. Опасные мысли: Мемуары из рус. жизни. - М. : Аргументы и факты, 1992. Võrguväljaanne https://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth/?t=book&num=109.
[3] Подрабинек Александр Пинхосович. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014. Võrguväljaanne http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full