pühapäev, 27. mai 2018

 „Vabamu“ ajab puru silma

Karuteene ordeni kavaler, endine Okupatsioonidemuuseum on innukalt asunud tegelema sisuturundusega. Käesoleva aasta 25. mai Postimehes muude lugude kõrval ilmunud sisuturundusartikkel „Dissident häkker monteeris kokku kirjutusmasina“ paneb aga pead murdma, kas taolise turunduse taga on lausrumalus või lugejate sihilik eksitamine.
Nimelt saab muuseumi sisuturundusreklaamiartiklite toimetaja (kas Liis Meriküll, turundus- ja kommunikatsioonispetsialist?) sulest ilmunud kirjatöö pärineda inimeselt, kellel pole vähimatki ettekujutust 1970.-1980. aastatel okupeeritud Eestis valitsenud olude kohta. Pigem võinuks ta jääda oma liistude juurde ja tegelda omasooiharat punaparunit ülistava kunstinäituse promomise stiilis teemadega.
Artiklis on juttu kellestki Jaanist, kes ämma palvel vahetab sõber Antsuga neljakohalise Poola telgi kirjutusmasina vastu. Ants olevat selle kirjutusmasina kokku monteerinud „mitmest eksemplarist“. Ämm Irene aga vajas kirjutusmasinat keelatud kirjandusteoste ümbertükkimiseks.
Niisiis on ämm Irene näol oli tegu dissidendi ja Antsu puhul häkkeriga. Jaani osa piirdus vahendusega. Asja tuumale pihta saamiseks tuleks lahti seletada tekstis kasutatud mõisted „dissident“ ja „häkker“.
Hollandlased S. P. de Boer, E. J. Driessen ja H. L. Verhaar on välja pakkunud viis dissidenti iseloomustavat kriteeriumi:
      dissident on olnud vangistuses või sundravil psühhiaatriahaiglas;
      dissident on vähemalt ühe omakirjastusliku publikatsiooni autor;
      dissident on või on olnud dissidentliku „partei“ või grupi liige;
      dissidendil on või on olnud tähtis sotsiaalne positsioon;
      dissidendi juhtumit saab ühel või teisel viisil lugeda  erandlikuks.[1]
Lisame omalt poolt, et üldreeglina ei seadnud dissidendid eesmärgiks kehtiva riigikorra muutmist. Dissidentide nõudmised piirdusid üleskutsetega, et Nõukogude Liidu valitsus täidaks omaenese kehtestatud seadusi, eelkõige konstitutsiooni, ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ning Helsinki 1975. a lõppakti inimõiguste alaseid sätteid.
Eesti vastupanijatest vastas „dissidendi standardile“ kõige rohkem TRÜ keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk, kes omas suhteliselt kõrget ühiskondlikku positsiooni, oli olnud kompartei liige ja soovis välismaale elama asuda. Vastupanuliikumisega liitus Kukk 1979. aastal ning kuna ta arreteeriti juba 13. märtsil 1980, jäi tema tegutsemisaeg väga üürikeseks.  
Kas ämm Irene „dissidendi standardi“ alla kvalifitseeruks, jäägu lugeja otsustada.
Eesti vastupanuliikumise eesmärkideks seevastu on olnud läbi aegade Nõukogude anneksiooni lõpetamine ning Eesti iseseisvuse taastamine. Seda eesmärki olid järjepidevalt kandnud nii metsavennad, koolinoorte põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, Eesti Demokraadid ning avaliku vastupanu kandjad. Seetõttu on nende puhul termini „dissident“ kasutamine väär. Mis puutub ämm Irenesse, siis detailsemaid asjaolusid teadmata võiks tema tinglikult liigitada pigem vastupanijate kilda.
Häkkeri nimetuse all peetakse silmas kuritegevuslike kalduvustega arvutispetsialisti, kes tegeleb arvutisüsteemidesse sisse tungimise, identiteedi varguste, pahavara levitamise jm sellisega. Kuldsete kätega meistrimeest Antsu selleks tituleerida on küll liiast, mis sellest, tema poolt kokku pandud „kirjutusmasin oli tol ajal väärt vähemalt sama palju kui tuliuus Apple’i arvuti“. Miks artikli autor Antsu selliselt nimetab, jääb siinkirjutajale arusaamatuks.
Mis aga puutub kirjutusmasinate kättesaadavusse tol ajajärgul, siis siin on kirjatöö autor jällegi liialt pakse värve kokku seganud. Kas on ta seda teinud rumalusest või uudishimu kütmiseks, aga asjalood sellised küll ei olnud. Nimelt ei olnud 1970ndatel lõpul ja järgmise kümnendi algul kirjutusmasinate hankimine sugugi nii ilmvõimatu, kui sisuturuloost nähtub. Näiteks venekeelse šriftiga kirjutusmasinad olid vabalt müügil ja üsna levinud oli kirillitsa tähtede asendamine ladina šriftiga. Mäletan, et sain tol ajal leedulasest vastupanija Andrius Tučkuse käest vajaliku kirjutusmasinatähtede komplekti, mille Endel Ratas vene tähemärkidega kirjutusmasinale paigutas. Aga ka eesti tähtedega kirjutusmasinaid oli aeg-ajalt kaubandusvõrgus saada ja isegi ülidefitsiitseid kohverkirjutusmasinaid võis tutvuse kaudu näiteks Tartu kauplusest „Mäng ja kool“ hankida. Keegi ei nõudnud tol ajal soetatud kirjutusmasina registreerimist KGBs ja vaevalt et ka kõik asutuste kirjutusmasinad olid seal arvel. Küll aga hoidis julgeolek silma peal kserokoopiamasinatel ja rotaprintidel.
Kuid oli veel üks meetod kirjutusmasinate soetamiseks. Selleks tuli sõita Moskvasse, kus oli võimalik osta ladina šriftiga kirjutusmasinaid (seal jälle oli defitsiidiks kirillitsas kirjutusmasinad). 5. juuni 2015 postituses „Noppeid vastse TA presidendi okupatsioonivõimuvastasest tegevusest“ olen kirjeldanud, kuidas tänane TA president Tarmo Soomere tegutses Moskvast ladina tähestikuga kirjutusmasinate Eestisse toimetamisega, mille eest KGB ähvardas teda spekuleerimise süüdistusel vangi panna. Nii et alati ei olnud sugugi vaja põlve otsas „peedist pesumasinat“ teha.
Tõeline maiuspala aga on artikli lõpus. Nimelt saab lugeja sealt teada, et „Jaani ämm Irene pani selle kirjutusmasinaga paberile Aleksander[2] Solženitsõni suurteose „Gulagi arhipelaag“ ja ka teisi keelatud kirjandusteoseid“. Kohe tekib küsimus, kas tegemist oli kirillitsas kirjutusmasinaga? Kui mitte, siis sai ämm Irene paljundada „Gulagi arhipelaagi“ eestikeelset tõlget. Minule teadaolevalt alustas kunstnik Henno Arrak (1930-2017) Solženitsõni suurteose esimesena eesti keelde tõlkimist 1980ndate aastate lõpul. Teose I osa „Vanglatööstus“ avaldati eriväljaandena ilmunud MRP-AEG infobülletäänis nr 21. Ent  artiklist ei selgu, kas ämm Irene trükitud Solženitsõni tõlge on säilinud. Nii või teisiti ei saa see olla Arraku tõlge.[3] Aga kes oli siis selle salapärane tõlkija?
Sisuturundusartikkel lõpeb lubadusega, et neid ja teisi sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus „Vabadusel ei ole piire“, mis valmib käesoleva aasta juulis. Loodame, et siis saame suuremat selgust, kes olid häkker, dissident ja vahendaja ning kuidas olid asjalood „Gulagi arhipelaagi“ paljundamisega häkkeri kokkupandud kirjutusamasinal. Jääme põnevusega ootama.



[1] Biographical Dictionary of Dissidents in the Soviet Union. Compiled and edited by S. P. de Boer, E. J. Driessen and H. L. Verhaar. – The Hague/Boston/London, 1982, p. 658. 
[2] Peab olema Aleksandr.
[3] Vt lähemalt17. märtsi 2017 postitus.

teisipäev, 15. mai 2018

Kuidas pääseda terroristlikust noarünnakust?

Paar päeva tagasi hukkus noarünnakus Pariisis islamifanaatikust tšetšeeni käe läbi üks inimene, vigastada sai neli. Mõni aeg varem on sarnased kallaletungid aset leidnud Saksamaal ja Hollandis.
14. märtsil avati Ühendriikide suursaatkond Jeruusalemmas. Sellele on eelnenud ja järgnenud verised massirahutused Gaza sektori piiritara juures. Terrorivõrgustiku Al-Qaeda liider Ayman al-Zawahiri on sellega seoses kutsunud kõiki moslemeid üles džihaadile Ühendriikide vastu.
Kuigi suurem osa ELi liikmesriike, Eesti selgrootu kannupoisina kaasaarvatud, on Ühendriikide saatkonna Jeruusalemma kolimist tauninud, ei tähenda see veel islamiterrorist pääsemist. Olgu siin hoiatava näitena ära toodud pagulaste (tegelikult peamiselt majandusmigrantide) sõbralikus Soomes juhtunu, kus Allahit ülistav jätis pussitas lapsevankritega jalutavaid noori emasid. (Tuleks tõsiselt kaaluda surmanuhtluse kohaldamist seda laadi tegude eest.)
Mida siis ette võtta terroristliku noarünnaku korral, et sellest katsumusest eluga välja tulla? Erinevalt enesetapupommarist (vt 21.12.2017 postitus), on potentsiaalse väitsamehe tuvastamine väga keeruline, et mitte öelda võimatu. Küll aga on võimalik paanikat vältimise ja otsustava tegevusega päästa nii enese kui ka teiste inimeste elu. Alljärgnevalt on refereeritud ajalehe Independent 5. juunil 2017 avaldatud asjakohast artiklit (vt https://www.independent.co.uk/life-style/how-to-survive-terror-attack-tips-escaping-london-manchester-isis-jihadi-a7773346.html)
Lugu algab meedias laialt levinud fotoga mehest, kes Londoni terrorirünnaku ajal annab jalgadele tuld hoides samal ajal käes pindist õlletoopi. Sealjuures on ta väga hoolikas, et mitte piiskagi kesvamärga maha ei loksuks. Seda fotot on kujutatud absurdsevõitu naljanumbrina, ent tegelikult käitus mees enesekaitse seisukohast õigesti.
Artiklis kommenteerib juhtumit endine SASi ohvitser John Geddes, kes on 14 aastat teeninud spetsiaalses eliitüksuses. Tema arvates on igasuguse vedeliku, olgu see kuum või külm, paiskamine ründaja pihta parim võimalus ellujäämiseks. Samuti soovitab ta kasutada relvana portfelli, välikohviku päikesevarju või tooli.
Samas ei soovita astuda paljakäsi noa vastu, sest spetsiaalse väljaõppeta inimesel ei ole siin mingeid šansse.
Geddes’i arvates on rünnaku puhul parim võte koondada enda ümber inimesi ja üheskoos saada kallaletungijast jagu. Nad peavad muutuma sel hetkel kesk-aja inimesteks ja tegutsema rühmana. Tuleb haarata kõike, mis kätte puutub ja visata ründaja pihta. Kui ollakse restoranis, soovitab ta pilduda  nuge, kahvleid, toode, pudeleid ja isegi laudu. Terroristi tuleb üritada rünnata seljatagant, püüdes tabada tema pead või nägu.
 „Nemad veritsevad samuti nagu teie, nad on üksnes inimesed,“ lisab ta. Geddes toob käepäraste võitlusvahendite tõhususe näitena kahju, mida mõni idioot võib pubis korda saata pindise õlletoobiga.
Seevastu halvim taktika on heita terroristi läheduses relvituna põrandale pikali, seda nii külm- või tulirelvarünnaku puhul. Tõenäosus on suur, et nii langetakse pussitamise või tulistamise ohvriks. Kui ei olda valmis aktiivseks enesekaitseks, siis oleks parem üritada rünnakukohast kiiresti eemalduda.

kolmapäev, 21. märts 2018


VÄGIVALLATU VASTUPANU NÕUKOGUDE OKUPATSIOONILE EESTIS ESIMESEL NÕUKOGUDE AASTAIL 1940-41

Eeldused tõhusaks vastupanuks olid Eesti jaoks pärast maa okupeerimist Punaarmee poolt 17. juu­nil 1940. a võrdlemisi viletsad. Õige aeg vastu hakata oli käest lastud. Ligikaudu sajatuhandelisele kogu Eestit okupeerivale võõrväele, mille suurus ületas Eesti sõjavägi umbes kuuekordselt, rääki­mata ülekaalust relvastuse ja reservide osas, sõjalise vastupanu osutamine oleks kaasa toonud kiire lüüasaamise. Võimalusi oli veel partisanisõjaks, ent selleks ei olnud riigi poliitiline ja sõjaline juht­kond teinud mingeid ettevalmistusi ega ilmutanud vähimatki tahet.
Üldiselt on väga vähe võimalusi totalitaarsetes riikides valitsevale režiimile vastupanu osu­tamiseks. Võib isegi öelda, et need võimalused peaaegu puuduvad. Edukalt toimiva vastupanulii­kumise jaoks peab olema täidetud mitu tingimust. Esmaseks tingimuseks on valdava osa elanik­konna moraalne ja aineline toetus. Seda viimast on totalitaarse režiimi tingimustes pikema aja jook­sul peaaegu võimatu tagada, sest julmade repressioonide ja genotsiidipoliitikaga hävitatakse vas­tupanuliikumise materiaalne baas ning elimineeritakse füüsiline reserv. Mis puutub moraalsesse toetusse, siis suudavad võimud range kontrolliga massiteabevahendite üle, tsensuuri, vastupropa­ganda ja mitmesuguste provokatsioonide abil vastupanuliikumist hõlpsasti diskrediteerida ning kar­mide repressioonidega heidutada selle võimalikke toetajaid. Nii näiteks ei olnud mitte mingeid märke vastupanust pärast valge­kaartliku liikumise ja rahvaste enesemääramise eest peetud võitluse ning talupoegade kollek­tivi­seerimisevastaste ülestõusude verist mahasurumist Nõukogude režiimi stabiliseerudes 1930. aas­tate teise poolel. Erandiks on siin Põhja-Kaukaasia, eelkõige Tšetšeenia ja Dagestan, kus 1920. ja 1930. aastatel vallandusid perioodiliselt relvastatud ülestõu­sud, mis pärast verist mahasurumist NKVD[1] vägede poolt jätkusid partisanisõjana. Mis puutub Teise maailmasõja järgsesse relvastatud vastupanusse paljudes Nõukogude impeeriumi osades ka kõige ägedama stalinismi ajal, siis toimus see siiski sõja järelmina ja reeglina ainult neis piirkon­dades, mis olid olnud sakslaste poolt okupeeritud ning kus ei olnud nõukogude võim suutnud end veel täielikult kehtestada.
            Teiseks vajab vastupanuliikumine välist toetust eelkõige väljaõppe ning relvade, varustuse, side- ja propagandavahendite saamise näol. Näiteks eduka sissisõja vältimatuks eelduseks on läbilaskev riigipiir, mille kaudu saavad riiki sisse imbuda mõne sõbraliku naaberriigi väljaõppelaagrites tree­nitud võitlejad ning sama teed pidi saab välja toimetada haavatuid, haigeid või puhkust vajavaid võitlejaid. Eestis ei ole soodsaid tingimusi sissisõja pidamiseks, kuna puudub sobiv maastik ras­kesti ligipääsetavate mägede näol. On küll palju metsamassiive, kuid need on ainult suvel sobivad varjatud tegevuseks. Talvel see eelis kaob. Riigipiir naabermaade Soomega Põhjas ja Rootsiga Läänes on merepiir, mida võrreldes maismaapiiriga on suhteliselt lihtne valvata. Samuti ei saanud Soome ega Rootsi ühelt poolt suurriikide surve, teisalt enesesäilitamise huvides Eestile partisani­sõjaks vajalikku abi pakkuda. Lisaks sellele oli Rootsi esimese ja natsi-Saksamaa kõrval ainsa rii­gina ametlikult tunnustanud Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Eesti saatusekaaslasel Leedul oli lõunanaabriks Poola, kes oli Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõjalise kallaletungi taga­järjel tükeldatud ning okupeeritud. Lätil aga oli välispiiriks merepiir Läänes Rootsiga.
Kolmandaks oluliseks tingimuseks on vastupanuliikumise tegevuse avalikustamine. Kuna okupatsioonivõimu poolt kehtestatud ülirange tsensuuri tingimustes ja üldises terroriõhkkonnas on see võimatu, tuleb luua infokeskused välismaal, sest peab olema koht, kuhu sündmuste keskmes talletatud informatsiooni selle levitamiseks edasi toimetada. Siin olid teatud võimalused 1940. aas­tal veel olemas. Kuigi okupatsioonivõimud olid võtnud oma valdusesse sidevahendid, ajakirjan­duse ja ringhäälingu ning sulgenud hermeetiliselt piiri, tegutsesid Eestis sel ajal vähemalt veel mõnda aega välisriikide esindused ning kohal olid ka välisajakirjanikud, kes otsisid ise igasugust teavet riigis toimuva kohta ja kelle kaudu sai suunata informatsiooni välisriikidesse. Samuti kuulus iga saatkonna koosseisu isikuid, kelle ülesandeks oli luurealase teabe hankimine.

Kogu teksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/1ZQXzEd6OJyMYrACjo4dfliFLm5ML-CdW/view?usp=sharing
[1] NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (Народный комиссариат внутренних дел), mis eksisteeris 1934. aasta 10. juulist kuni 1941. aasta 3. veebruarini ja 1941. aasta 20. juulist kuni 1943. aasta 14. aprillini. 3. veebruarist  kuni 20. juulini kandis repressiivorgan nimetust NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (Народный Комиссариат Государственной Безопасности СССР), misjärel naasis endise nimetuse juurde.




teisipäev, 6. märts 2018

Exegi monumentum

Mart Niklus.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Valimik artikleid,
kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust.
HEREDITAS
440 lk, illustratsioonid.

Käesoleva aasta algul jõudis lugejateni Eesti tuntuima vastupanuvõitleja, elupõlise tartlase Mart Nikluse kirjutööde ja esinemiste kogumik. Tegemist on arvult kolmanda sama autori poolt avaldatud raamatuga, mis autori sõnul „kujutab endast kolmandat osa üsnagi ebatavaliste pealkirjadega triloogiast“. Selle kaks pehmekaanelist eellast (Mind ei tapetud õigel ajal. artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992-2004. – Iseseisvus, Tartu 2004; Ma ei vaiki ikka veel. Valimik artikleid, kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust. – Hereditas, Tartu 2010) jäävad vastsele kõvakaanelisele üllitisele alla nii mahult (esimeses 127 lk, teises 256) kui ka väljanägemise poolest. Oluliseks abimeheks on ka kogumikku lõppu lisatud isikunimede register. Triloogia kõik raamatud on pühendatud „teadlase ja märtri Jüri Kuke mälestusele, kelle kallal sooritud kommunistlikke justiitskuritegusid on Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid keeldunud uurimast.
Raamatu pealkirjaks valitud Friedrich Nietzsche tsitaat ei kehti kaugeltki igaühe puhul. Ent Nikluse puhul on raske tabavamat iseloomustust välja mõelda. Nii nagu ka autori saatesõnas esitatud Myanmari (Birma) vabadusvõitleja ja Nobeli rahupreemia laureaadi (1991) Aung San Suu Kyi kuulus tsitaat: „Fear is a habit. I am not afraid.“ („Hirm on harjumus. Mina ei karda.“)
1950. aastate teisel poolel viibis Mordva eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites (poliitvangilaagrid) arvukalt eestlasi. Saksa mundris võidelnute ja metsavendade kõrval moodustasid arvuka seltskonna noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmed. Ent oli ka individuaalse vastupanu eest vangistatuid. Üheks selliseks oli 25 aastane Niklus, Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud bioloog-ornitoloog, kes oli vangilaagrisse suletud 10 aastaks (pärast vabanemist terendas ees veel 3 aastat asumist suure kodumaa kaugemates paikkondades) N Liitu kukutada üritava rahvusvahelise kodanluse  abistamise eest.
Eesti poliitvangid jagunesid kahte lehte. Vanemad mehed pidasid end rahumeelselt üleval ja ootasid vabanemist, et siis eluga edasi minna. Nooremad aga igatsesid vabanedes jätkata võitlust. Esimesi hakati kutsuma lillekasvatajateks, teisi lõvilüpsjateks. Endise poliitvangi Jaan Isotamme sõnul mõtles lõvilüpsmise termini välja Enn Laanearu, ent teine Sindi mees, Jaan Sassor, kuulutas end lillekasvatajaks. Kujunes tavaks üksteiselt lõõpimisi küsida: „Noh, kas lähed lõvi lüpsma või lillekesi kasvatama?“ (Jaan Isotamm. Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid, sõnavõtte. – Ilmamaa. Tartu, 2015, lk 52)
Niklus oli muidugi lõvilüpsjate tõust. Vahest kõige tabavamalt on teda iseloomustanud kaasvang ja hilisem võitluskaaslane Priit Silla oma raamatus „Tõe karvane pool. Pajatusi ja targutusi ka «kuldsetest kuuekümnendatest»“ (2012, lk 73-74). Kogumikus kannab katkend pealkirja „Darwini vaim sündis kuivavate viltide ja puhvaikade vahel“ (lk 358). Autor on oma kangelased varustanud äratuntavate pseudonüümidega ning Niklus kannab nime „Märt“. Silla kirjutab: „Selle mehe sisse oli Looja pannud sama palju andeid kui jagas poolele linnale, lisaks veel külatäie kangust. Märt tehti pääkoolis loodusteadlaseks, samal ajal õppis ta muusikat ja klaverimängu, sai suhu mitu keelt ja hakkas vihkama ülekohut. /…/ Ta suutis koiku nurgal, kuivavate viltide ja puhvaikade vahel riidehoius /kaptjorka/ ning suviti elutsooni õues pingil tõlkida Darwini teoseid. /…/ Laagri tsensorile, poliitülemale ja teistele vastutavatele isikutele selgeks teha, kes oli Darwin, miks tema töö on tähtis ja miks Märt tema raamatuid oma keelde ümber panna püüab – see oli Heraklese vägitükk. Milleks meile mingi Darwin, meil on oma Lõssenko ja Mitšurin? /…/ Kõigi nimetatud võitluste käigus tuli Märdil aeg-ajalt nautida puhkust kartsas – kasvatusasutuse kuurordis.“
Suurtest plaanidest hoolimata said enamikust lõvilüpsjatest pärast vabanemist ikkagi lillekasvatajad. Ent mitte Niklusest. Tema jätkas võitlust, kui oli kodulinna naasnud. Koos lõvilüpsmisele truuks jäänud kaaslaste Enn Tarto, Erik Udami ja Endel Ratasega, kujunes Niklus rahvusliku vastupanuliikumine järjepidevuse kandjaks. Kõrvuti Udamiga pani Niklus aluse avalikule vastupanule 1970. aastate teisel poolel, kujunedes maailma avalikkuse silmis Eesti vastupanuliikumise sümbolkujuks. Teda on korduvalt esile tõstnud Ühendriikide president Ronald Reagan, välismeedias on Niklust tituleeritud ka Eesti Mandelaks. Erinevalt viimasest, Eesti presidenti Niklusest ei saanud. Ent siiski valiti ta okupatsioonijärgsesse Riigikokku, kus tal avanes võimalus anda oma panus iseseisvuse taastanud Eesti riikluse kujundamisse.
Ometi on nii mõnelegi tundunud Nikluse tegevus liialt epateerivana. Nii näiteks on mitmekordne Riigikogu liige ja lühikest aega justiitsministri ametit pidanud Jüri Adams võrdlemisi skeptiline Nikluse tegevuse suhtes. Jaanus Kulli toob kirjutises „Omakirjastus okupatsiooni ajal“ (Õhtuleht, 26.07.2006) ära Adamsi sõnad, mille kohaselt oli Mart Niklus, edevusehunnik ja üks produktiivsemaid nõukogudeaegse põrandaaluse kaebekirjanduse autoreid Eestis. Adams lisab, et „ükski mõistlik mees pead silmusse ei pistnud, samas tehti mõistlikkuse piires ära kõik, mida oli vaja teha, ning vahele ei jäädud“.
Adams oli üks neist, kes kuulus Enn Tarto sõpruskonda ning tegeles aktiivselt omakirjastuslike materjalide koostamise ja levitamisega. Tema oli ka vastupanuliikumise kroonika „Lisandusi mõtete vabale levikule Eestis“ esimese numbri toimetaja. Ent edasisest toimetamisest Adams keeldus ja järgnevaid kogusid pandi kokku teiste poolt. Nähtavasti polnud Adams piisavalt edev või oli enda arvates jõudnud mõistlikkuse piirini.
Erinevalt Adamsist oli Nikluse tegevus alati avalik. Võttes arvesse, et Eesti vastupanuliikumine kujutas endast tegelikult infosõda, mille eesmärgiks oli juhtida maailma avalikkuse tähelepanu Eesti okupeeritusele, oli isegi tagasihoidliku sisuga avaldus, millele oli(d) alla kirjutanud konkreetsed inimesed, kordades kaalukam kui mõne kõlava organisatsiooni varjunime taha peitunud anonüümne proklamatsioon.
Nimetada aga Nikluse avaldusi üleolevalt kaebekirjanduseks, tundub paremal juhul ülekohtusena. Tegelikult olid ametnike omavoli vastu protesteerivad kaebekirjad ainuke tõhus viis omavoli ülbete ja korrumpeerunud võimuesindajate ohjeldamiseks. Olgu märgitud, et seda kasutasid agaralt ka poliitvangid ujutades kõiksugu riigiasutused üle oma kaebustega. Neil avaldustel ja kaebustel ei pruukinud küll olla avaldaja jaoks positiivset tulemust (ime küll, mõnikord siiski oli!), kuid ametnike jaoks olid need väga ebameeldivad ja tülikad. Esiteks tuli igale kaebusele anda kirjalik vastus. See aga nõudis mugavustsoonist välja ronimist. Teiseks tingis kaebus ülemuste tähelepanu kaebuse objekti suhtes, millega võis kaasneda ka ametkondlik juurdlus. Ning siis võis igasuguseid asju välja tulla. Endise riigiametnikuna võin kinnitada, et ka tänases Eestis peaksid inimesed julgemalt esitama kaebusi ametnike võimutsemise või korruptsiooniilmingute kohta. Tänapäeval võimalus abiks võtta ka meedia ja sotsiaalvõrgud.
Hoopiski enam on olnud Nikluse tegevus ja pelgalt tema olemasolu pinnuks silmas endistele kommunistele-kollaboratsionistidele, kunagistele represseerijatele ja nende poolt kujundatud mentaliteeti kandvale võimuladvikule. Ega ilmaasjata ei ole Niklus siiamaani Tartu aukodanik, teda on selleks esitatud juba 18. korda (!). Miks teda küll õigel ajal ei tapetud, miks ta ei emigreerunud!    
Õigluse nimel tuleb siiski tunnistada, et Eesti Vabariik on Niklust pisukesel määral isegi tunnustanud. President Meri on teda 2006. aastal autasustanud Valgetähe II klassi teenetemärgiga. Aastal 2004 tähistas Tartu avalikkus kahe personaalnäitusega tema 70. sünnipäeva. Kümme aastat hiljem, septembris 2014 tähistati tema 80. sünnipäeva konverentsiga Tartu Linnamuuseumis ning konverentsi ja ulatusliku näitusega Tartu Ülikooli raamatukogus.
Ent nagu prohvet mujalmaal, on ka Niklus pälvinud enam tunnustust võõraste käest. Nii on teda autasustatud Kanada Eestlaste Kuldteenetemärgi, Balti-Ameerika Vabadusliiga (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna, Eesti Vabadusvõitlejate Michigani Ühingu Kuldrinnamärgi, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III järgu teeneteristi, Horvaatia Poliitvangide Liidu teenetemärgi, Leedu Vabariigi Suurvürst Gediminase III järgu ordeni, Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühingu juubelimedali ja Ungari Vabariigi teenetemärgiga. 1992. aastal oli ta New Yorgis peetud kuuendate ülemaailmsete Eesti päevade (ESTO-92) üheks kolmest aupatroonist.
Selle pika sissejuhatuse järel oleks paslik ka raamatu poole pöörduda. Kogumik koosneb kümnest osast. Neist esimeses mälestatakse Jüri Kukke. Järgnevas on juttu represseerijatest ja nende „süütusest“. Siin figureerib staarina endine Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, kelle poolt toime pandud nurjatusi on kajastatud lausa 33 leheküljel. Peatükk „Artikleid ja kõnesid“ sisaldab kirjutisi ja sõnavõtte vastupanuvõitluse ja tänapäeva Eesti murede teemal. Mälestuste osas on  kõrval akadeemik Andrei Sahharovi, vangistuse surnud ukrainlasest poeeti Vassõl Stussi, Erik Udami kõrval meenutatud ka antropoloog Juhan Auli ja ajaloolast Vello Helki. Laiemale üldsusele vähem tuntud valdkondadest on kogumikus oma koha leidnud ka võõrkeeled ja muusika Nikluse elus. Juttu on ka erialasest tegevusest. Pealkirja all „Darwiniana“ on ära trükitud ka katkendid suurmehe kirjatööde tõlgetest, samuti kirjeldused karidest Darwini peateose trükki jõudmise teel. Väärika koha on leidnud ka Nikluse poolt eesti keelde ümber prantsuse XIV sajandi mõtleja Étienne de La Boétie (1530–1563) traktaadi „Arutlus vabatahtlikust orjusest“. Seda võib mingil määral pidada võtmetekstiks Nikluse maailmamina lahtiseletamisel. Olgu märgitud, ka selle teose tõlkimist alustas Niklus Mordva vangilaagris.
Vaatamata auväärsele eale on Niklus endiselt ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivne, hoiab igapäevaelusündmustel hoolikalt silma peal ning paljastab halastamatult kõiksugu parteisid vahetavaid poliitilisi seiklejaid, tuulenuusutajaid, puise pioneerijuhi stiilis Brüsselile raporteerijaid, rahva vara riisuvaid ja laiaks löövaid parasiite, peavoolumeedia tõeväänajaid ning muid tegelinskeid, kelle sahkerdamisi ei suuda üliterava õiglusemeelega vastupanuliikumise veteran taluda. Kõik see annab lootus arvata, et võime oodata lisa käesolevale kogumikule.  

PS
Käesolevaga kasutan juhust ära õiendada enda kohta käiva ebatäpsuse. Kirjutises „GULAG ja kirjandus“ (lk 72) väidab Niklus, et minu uurimust „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus“ ei ole avaldatud. Tegelikult on see ilmunu digiraamatuna 2013 aastal ja huviline saab sellega tutvuda aadressil http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/21974. Kes aga eelistab vanamoodsat lugemisviisi, nende jaoks on minu kodulehel saadaval ka raamatu pdf versioon.  

reede, 26. jaanuar 2018


Dissident KGB ridades


Palju on lugusid Läände ärahüpanud või välisriikide luurete teenistusse asunud KGB töötajatest. Kuid selliseid, et keegi tšekistidest oleks dissidentide poolele asunud, annab otsida. Ometi on ajalool välja pakkuda ka selline kaasus.
2010. aastal telekanalis Arte linastunud prantsuse ajakirjaniku Nicolas Jallot’ tõsielufilm „Le dissident du KGB“ jutustabki taolisest kurioosumist. Tunni ja 12 minuti jooksul pajatatakse lugu endisest KGB kaptenist Viktor Orehhovist, Saulusest, kellest sai Paulus, dissidentide jälitajast, kellest sai nende abistaja ning kel tuli selle eest ränka hinda maksta.
Telelugu[1] annab ülevaate Orehhovi elukäigust alates tema KGB teenistusse asumisest kuni emigreerumiseni Ühendriikidesse. Saame teada, kuidas „õigest“ nõukogude kodust võrsunud noormees olles läbi teinud sundajateenistuse piirivalvevägedes, astus ülemuste soovitusel Dzerdžinski nimelisse KGB kõrgemasse kooli. Õppides kõige ihaldatumas luure ja vastuluure fakulteedis, mis reeglina oli elust Läänes ideoloogilise vaenlase rüpes unistavate nomeklatuurivõsukeste pärusmaa, oli lihtsast perest  pärit Orehhov selles seltskonnas erandlik kuju.
Ihaldatud marjamaale Orehhov siiski ei pääsenud, ehkki kõrvuti spioonitarkustega õppis ta ka türgi keelt. Kooli lõpetamise järel töötas ta Moskvas operatiivametnikuna, hoides silma peal tekstiiliinstituudi välisüliõpilastel. Tööl üles näidatud usinus tõi kaasa preemia: Suure Teatri trupi koosseisus sõitis ta külalisetendustele Jaapanisse ülesandega jälgida, et keegi grupi liikmetest ära ei hüppaks või välismaalastega kontakte ei sobitaks. 
Üsna pea viidi ta üle KGB viiendasse valitsusse, mille ülesandeks oli „võitlus ideoloogilise diversiooniga“ ehk teisitimõtlejate jälitamine ning trükiste tsenseerimine. Filmis jutustab Orehhov oma tööülesannetest, mis muuhulgas seisnesid dissidentide korterite pealtkuulamises ning salajastes ja avalikes läbiotsimistes. Selle tegevuse käigus avanes tal võimalus tutvuda läbiotsimisel äravõetud omakirjaslike (samizdat) ja sealkirjastuslike (tamizdat – Läände smuugeldatud ja seal üllitatud samizdati trükis, mis salaja toimetati N Liitu seal levitamiseks) trükiseid. Orehhovi sõnul hakkas tema siiras usk kommunistlikesse ideaalidesse murenema Jaapani reisiga, mil talle avanes võimalus ihusilmaga näha kuivõrd kapitalimaa tegelikkus erineb nõukogude propaganda poolt ettemaalitud kolepildist. Täielik silmade avanemine saabus aga Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“, Abdurahman Avtorhanovi, Aleksandr Zinovjevi jt teoste lugemise kaudu. Lisaks keelatud kirjanduse neelamisega hakkas Orehhov kuulama N Liitu suunatud venekeelseid raadiosaateid.
Orehhov selgitab, kuidas ta mingil hetkel jõudis ta arusaamisele, et nendes raamatutes räägitakse õigetest asjadest. Süvenes mõistmine, et ümberringi valitseb korralagedus ja räpasus, ent samal ajal pannakse kinni inimesi, kes soovivad sellele maale head teha. Hakkas idanema mõte neid inimesi jõudumööda abistada. Eeskujuks sai talle erukindral Pjotr Grigorenko.
Dissidentide abistamiseks avanes võimalus 1976. aastal, kui tehti talle ülesandeks värvata dissident Mark Morozov. Orehhovil õnnestuski võita Morozovi usaldus. Orehhovi jaoks oli kõige ohutum variant kasutada värbamisvestlusi Morozoviga andmaks viimasele infot selle kohta, keda dissidentidest pealt kuulatakse, kelle juures kavatseks toime panna läbiotsimine, keda kavatsetakse arreteerida. Muidugi ei suutnud ta kedagi päästa, ent teadmine eelseisvast läbiotsimisest või arreteerimisest andis löögi alla sattunutele võimaluse inkrimineeritavad materjalid elukohast eemale toimetada. Samuti saadi teavitada välisajakirjanikke, kes oleks neist sündmustest kirjutanud.
Õnnetuseks ei kippunud dissidendid seda infot usaldama. Näiteks Moskva Helsingi grupi juht Juri Orlov kirjutab oma mälestusraamatus sellest, kuidas Morozov hoiatas dissidente ja akadeemik Sahharovi ringkonda, et KGB on otsustanud „väänata“ Orlovile 7+5, kuid keegi ei uskunud seda. Ainuüksi Orlov uskus ja see teave osutus õigeks. Analoogiliselt peeti ebausaldusväärseks teavet dissident Aleksandr Podrabineki eelseisva vangistamise kohta. Ometi arreteeris KGB Podrabineki päev enne Orlovi üle peetavat kohtuprotsessi algust. Orlovi hinnangul oli traagiline ka see, et mõned dissidendid, kes pidasid kogu asja KGB provokatsiooniks, arutasid üsna avatud tekstiga müstilise KGB kapteni teemadel, tehes seda ka oma korterites, mida KGB muidugi pealt kuulas. Mõned dissidendid pidasid ka Morozovit ennast provokaatoriks ega usaldanud teda. Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et Orehhov sai oma infot edastada üksnes Morozovi kaudu.[2]
Podrabinek omakorda meenutab tagajärgi tarkusega, kuidas Orehhov tema juures toime pandud läbiotsimise ajal pani äravõetavate materjalide sekka igasugust tühja-tähja, ohtlikud materjalid aga lükkas kõrvale kui asjasse mittepuutuvad. Podrabinek veel imestas, et küll on nürimeelne tšekist, ja rõõmustas, et KGBs töötavad sellised puupead, taibates alles hiljem, et Orehhov lihtsalt üritas teda aidata.[3]
KGB taipas üsna pea, et nende ridades on „mutt“, kes dissidente abistab. Pealtkuulamiste ja muu operatiivinfo kaudu jõuti peagi Orehhovile jälile ja 1978. aasta augustis ta arreteeriti. Esialgu ei olnud tema vastu otseseid süütõendid. Ent talle sai saatuslikuks Morozovi arreteerimine 1. novembril. Lendlehtede ja samizdati levitamises süüdistatud Morozov murdus ülekuulamistel ja hakkas andma tunnistusi kõigi oma tuttavate kohta. Ning mõistagi andis ta ütlusi ka kapten Orehhovi kohta.„Tänutäheks“ pälvis Morozov suhteliselt leebe karistuse: asumiselesaatmise Vorkutasse viieks aastaks. Ent asumisel olles hakkas ta välisraadiost lindistama „Gulagi arhipelaagi“ ning seda kirjutusmasinal üles kirjutama. Selle eest ta arreteeriti ja mõisteti 8 aastaks vangilaagrisse. Viibides Tšistopoli vanglas, kasutades ta hetke, mil tema kambrikaaslased olid jalutuskäigul ja poos ta end üles.
Orehhov aga mõisteti sõjatribunali poolt 8 aastaks vangilaagrisse. Karistuse kandis ta „kellast kellani“ erilaagris, kus peeti kinni  süüdimõistetud õiguskaitseorganite töötajaid. Vabanes 1986. aastal, hakkas tegelema väikeettevõtlusega, juhatades töökoda õmblustöökoda.
Perestroika päevil osales Orehhov Sergei Grigorjantsi poolt juhitud komitees „Glasnost“ ning esines ettekandega konverentsil „KGB: eile, täna, homme“, kus muuhulgas paljastas ka oma endise ülemuse KGB kindral-leitnandi Anatoli Trofimovi musti tegusid. Trofimovist aga oli Jeltsini Venemaal saanud Föderaalse Julgeolekuteenistuse Moskva ringkonna ülem.
Organite kättemaks ei lasknud end kaua oodata. 19. mail 1995 peatas miilits liikluseeskirjade rikkumise ettekäändel Orehhovi auto. Läbiotsimise leiti püstol Parabellum, mille salves oli 7 padrunit. Esialgu mõisteti talle kolm aastat vabadusekaotust, mida edasikaebuse tulemusel õnnestus vähendada ühele aastale.   
Lõpp hea, kõik hea. Pärast vabanemist emigreerus Orehhov 1997. aastal Ühendriikidesse. Muutis nime, asus tööle gaasidetektorite tehasesse, hiljem hakkas tegutsema pitsakullerina. Esiotsa ei tahtnud ta midagi kuulda filmi tegemisest, kuid Jallot suutis talle siiski augu pähe rääkida.



[1] Poolakeelne telefilm on vaatatav youtube’is saidil https://www.youtube.com/watch?v=WjRx89NC3Bo.
[2] Орлов Ю. Ф. Опасные мысли: Мемуары из рус. жизни. - М. : Аргументы и факты, 1992. Võrguväljaanne https://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth/?t=book&num=109.
[3] Подрабинек Александр Пинхосович. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014. Võrguväljaanne http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full

neljapäev, 21. detsember 2017

Kuidas tuvastada enesetapupommarit?

Jõulud on tulemas ja seoses sellega on oluliselt suurenenud terrorioht. Eestis ei ole õnneks seni veel inimohvritega enesetapurünnakuid aset leidnud, ent terroriteod on meile aina lähemale jõudnud. Ülemere Rootsis on terroriaktid on saanud suisa igapäevaseks ning neid on juhtunud isegi siiani rahumeelseks ning turvaliseks loetud ülelahenaabri Soome pinnal.
Eestis on sellest pääsenud ilmselt seetõttu, et tänu vaesusele ei ole me immigrantide silmis ahvatlev marjamaa. Seni on enamus siia ümber asustatud kvoodipagulasi hõlmad vöö vahele võtnud ja Merkeli pudrumägede man pagenud. Nii on valitsusel õige mugav Türgist järjekordne partii moslemeid tellida, teadmisega et varem või hiljem plagavad needki Vaterlandi. Nii on asjad praegu, kuid kas ka tulevikus. Jõukuse kasvades suureneb paratamatult Eestisse tikkuvate kõrbepoegade ja -tütarde hulk, mis lisaks terroriohule toob kaasa ka tavakuritegude, eriti aga naistevastase vägivalla (sic! Stockholm on juba pälvinud Euroopa vägistamispealinna tiitli) drastilise kasvu.
Kindlasti on meie sisejulgeolekuorganid sellest hästi teadlikud. Koostatakse plaane, tehakse koostööd teiste riikidega, koolitatakse spetsialiste. Paraku ei ole mõeldav kohaldada 24/7 järelevalvet igale moslemist sisserännanule. Samas tuleks asjale kasuks, kui elanikud hoiaksid silmad lahti võimalike terroristide suhtes, oskaksid neid tuvastada ja teaksid, mida ette võtta.
Paraku on asjad sedaviisi, et terrorismist räägitakse ainult siis, kui järjekordselt on mõni islamifanaatik end rahvarohkes kohas õhkinud, veokiga rahva sekka kihutanud, pidulisi automaaditulega maha niitnud või amokki joostes möödakäijaid pussitanud. Ent mõne aja pärast asi unustatakse ning kinnimakstud inimõiguslaste, müüdavate ajakirjanike, põrutada saanud veteranidest sõjalise õpetajaid meenutavate „arvamusliidrite“  ja muude udupeade süüdimatu lalina: „islam on ju rahureligioon“, „terrorism ei seotud immigratsiooniga“ jne saatel,  läheb elu edasi. Kuni järgmise pauguni.
Nagu tihti, kui asjakohaseid manuaale napib, ulatab abikäe ilukirjandus. Lee Child’i raamatus Gone Tomorrow on autor endise sõjaväepolitseiniku Jack Reacheri seiklusi kirjeldades andnud kasulikke näpunäiteid, kuid ära tunda enesetapupommarit. Child kirjutab, et sõites öises peaaegu inimtühjas metroovagunis märkab Reacher üksikut naist, kelle käitumine lausa kisendab, et tegemist on terroristiga. 
Reacheri arvates on neid kerge tuvastada, kuna nad väljutavad pidevalt reetlikke tundemärke. Ennekõike on nad alati närvilised. Pole ka ime, sest nad ikkagi esimest korda üritamas. Reacher kirjeldab Iisraeli vastuluureteenistus poolt väljatöötatud nimekirja enesetaputerroriste käitumuslikest indikaatoritest, millega ta tutvus 20 aastat tagasi ühe Iisraeli kapteni vahendusel.
Meessoost terroriste puhul on nimekirjas ära toodud 12 karakteristikut, naiste puhul 11.
See kaheteistkümnes tunnus on värske raseeritus. Isased islamifanaatikutest pommarid ajavad enne aktsiooni habeme (ja muud ihukarvad) maha, mis aitab neil rahva sekka sulada. Tulemuseks on heledam nahk näo allosas, mis ei ole veel jõudnud päevituda. Aga ka naiste puhul tasub jälgida kahvatuid kohti näol ja kaelal, mis on varem olnud pearätiga kaetud.
Üheks oluliseks märgiks on aastaajale sobimatu riietus – paks mantel suvisel ajal või lohvakad kottis riided, mille alla on võimalik peita lõhkeainet.
Tähelepanu peaks äratama ka kummaline või ebatavaline kõnnak, nn robotlik liikumine.  Pommarid on sunnitud kõndima imelikult ja kohmakalt, kuna kannavad endal paarikümnekilost lisaraskust.
Reeglina on need tüübid närvis ja see paistab välja. Pommarid on oma viimasel eluetapil ning kes ei oleks siis närvis, meeleheitel ja paanikas. Nad higistavad sõltumata sellest, kas nad kannavad paksu mantlit, tihtilugu läbib neid tahtmatu tõmblus. Nende hingamine on kiire ja katkendlik.
Keegi ei tea miks, kuid kõik tunnistajad kinnitavad fakti, et nende pilk on suunatud otse ette, nad ei vaata ringi ja on fokuseeritud sihtmärgile.
Samuti on tunnistajad täheldanud, et terroristid pomisevad omaette palveid, või liigutavad huuli.
Enamasti kannavad nad endaga kaasas suurt (selja)kotti või pakki, mille sees on detonaator. Käed on sütiku käivitamiseks surutud koti või paki sisse. Reacher selgitab, et paljudel kordadel on terroriste kätest kinni rabades õnnestunud pommiplahvatust ära hoida. Ent terroristid võtsid sellest õppust ja hakkasid edaspidi hoidma käsi pidevalt sütikul.
Täienduseks võiks lisada, et enamasti on tegemist noore Lähis-Ida või Põhja-Aafrika päritolu mehega, harvemini naisega, ent mitte alati. Eesti puhul võib näiteks tegemist olla ka mõne endise N Liidu territooriumilt pärit tegelasega, enamasti vene keelt kõneleva põhjakaukaaslase või keskaasialasega.
Mida sel juhul ette võtta? Reacheri tegutsemisviisi ei saa küll soovitada. Superkangelane võtab nõuks keelitada naist oma kavatsusest loobuma. Miks ka mitte? Tegemist ei ole ju moslemiga, vaid valge ameeriklannaga. Äkki läheb õnneks. Ent mõeldamatu oleks märtrisurma järgsest paradiisist ja 70 neitsist unistavat moslemifanaatikut ümber veenda. Seda ei teeks ilmselt ka Reacher. Kuid ka naise ümberveenmise katse lõpeb fiaskoga – naine laseb end Reacheri silme all maha. Tagatipuks selgub, et tegemist ei olnudki terroristiga. Aga see on omaette lugu.
Siit koorub välja tõsine probleem, sest kahtluse alla võib ilmsüütu isik. Parimal juhul on tegemist piinliku vahejuhtumiga, kuid ei saa välistada traagilisi tagajärgi. Kuid siiski on parem karta, kui kahetseda.
Julgeolekueksperdid kinnitavad, et mitte mingil juhul ei tohi üritada terroristi ise kahjutuks teha ega ka valjuhäälselt kaasreisijaid hoiatada. Selline käitumine ajendab pommarit otsekohe tegutsema ning õudne lõpp saabub kohe. Paraku ei ole keegi seni suutnud välja lollikindlat tegutsemisjuhist, kuidas taolises olukorras käituda. Tundub, et ainus võimalus on tähelepanu äratamata helistada hädaabinumbrile, väljuda esimesel võimalusel ühissõidukist ja loota parimat.    

reede, 3. november 2017

Quo vadis, Kataloonia?  


Ikestatud rahvad saavutavad iseseisvuse peamiselt relvastatud vabadusvõitluse tulemusel. Mõnikord võib see kesta aastakümneid või isegi sajandeid, nagu näiteks Iirimaal. Samas on iseseisvusvõitlus harva tulemuslik, kui sellega ei kaasne koloniaalriigi sõjalist lüüasaamist (Austria-Ungari, Venemaa, Osmani impeerium I maailmasõjas) või isegi võidukast sõjast tingitud kurnatust, sest siis lihtsalt ei suudeta asumaid enam hallata (Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Portugal jmt riigid pärast I ja II maailmasõda – kes alates möödunud sajandi keskpaigast jäid ridamisi ilma oma Aasia ja Aafrika asumaadest).
Möödunud sajandi lõpp tõi kaasa kommunistlikku ideoloogiat kandva tuumikriigi N Liidu kollapsi, mille tulemusel said iseseisvaks nii need rahvad, kes olid oma vabaduse eest aastakümneid võidelnud (okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu, aga ka N Liidu nn asutajaliikmed, nagu Ukraina, Gruusia ja Armeenia) kui ka rahvad, kellele omariiklus lausa sülle kukkus (Valgevene, Moldova, Aserbaidžaan ja Kesk-Aasia liiduvabariigid). Kommunistliku maailmariigi kadumine mõjutas ka Jugoslaavia jagunemist mitmeks iseseisvaks riigiks, millega paraku kaasnesid ohvriterohked sõjad.
Ajalugu tunneb paari nn tsiviliseeritud lahutust, mille näideteks on Tšehhoslovakkia liitriigi jagunemine Tšehhi ja Slovakkia vabariikideks ning Norra iseseisvumine. Austria-Ungari impeeriumi sõjalise hävingu järel Tšehhiga sundliidetud Slovakkiale avanes võimalus iseseisvumiseks seoses natsi-Saksamaa agressiooniga Tšehhoslovakkia vastu. Slovakid kasutasid ära 30. septembri 1938 Müncheni kokkulepet, kus Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia liidrid sundisid Tšehhoslovakkiat loovutama sudeedisakslastega asustatud alad Saksamaale, ning saavutasid sama aasta oktoobris autonoomia. Peaministriks sai katoliku vaimulik ja Slovakkia Rahvapartei esimees Josef Tiso. Tema oli aastail 1925-1938 olnud Tšehhoslovakkia parlamendis ning 1927–1929 tervishoiu- ja spordiminister. 13. märtsil 1939 kohtus Tiso Berliinis Hitleriga, kelle julgustusel kuulutas Slovakkia parlament päev hiljem välja Slovaki Vabariigi iseseisvuse. Tisost sai uue riigi peaminister, hiljem president.
Punaarmee tungimine Ida-Euroopasse tegi Slovakkia iseseisvusele kiire lõpu, Tiso põgenes Saksamaale, kus langes ühendriiklaste kätte sõjavangi. Ta anti välja Tšehhoslovakkia võimudele  ning süüdistatuna riigireetmises hukati poomise teel 18. aprillil 1947.
Uue võimaluse sai Slovakkia nn sametrevolutsiooni käigus 1989. aasta sügisel. Esialgu oldi Tšehho-Slovakkia Föderatiivne Vabariigi koosseisus, ent kooselu tšehhidega osutus vastuvõetamatuks. 1992. aastal otsustas riigi parlament saata Tšehhoslovakkia rahumeelselt laiali. Mõlema poole tsiviliseeritud kokkuleppe tulemusel sai Slovakkia 1. jaanuaril 1993 iseseisvaks sõltumatuks riigiks.
Kui Slovakkia iseseisvusvõitluse ajalugu on teatud määral kompromiteeritud süüdistustega kollaboratsioonis Hitleri Saksamaaga (mida tehti taktikalistel kaalutlustel), siis Norra iseseisvumine  on plekitu, ehkki ka siin ei saadud läbi verevalamiseta. Napoleoni sõdade järel 1814. aasta jaanuaril Kieli rahuga Rootsile loovutatud Norral õnnestus sama  aasta maikuus vastu võtta põhiseadus, mis sätestas norra rahva suveräänsuse printsiibi. Pärast lühikest sõda Rootsiga lepiti kokku personaalunioonis Rootsiga, kus Norra sai parlamendi, valitsuse, armee, valuuta ja keskpanga, jättes üksnes välispoliitika Rootsi-Norra uniooni kuninga pädevusse. Kuid ka nendest õigustest jäi väheks, sest 1905. aasta rahvahääletuse tulemusel otsustas Norra iseseisvuda. Rootsi selleks takistusi ei teinud ning Norra Kuningriik kuulutati välja 7. juunil 1905.
Norra mudelit on paar korda praktiseeritud Quebeci provintsis Kanadas ja viimati Šotimaal. (Sellesse loetellu ei saa muidugi lisada Krimmi referendumit, mis toimus Venemaa agressiooni tingimustes, ega muid sarnased „rahvaalgatusi“.) Kummatigi on sealsed rahvahääletused lõppenud iseseisvuslaste napi lüüasaamisega. Tundub, et selline mudel oleks kaasaegsetes demokraatlikes riikides rahvusprobleemide lahendamisel ainuvõimalik. Paraku mitte Cervantese kodumaal. Sealne valitsus kuulutas kavandatava iseseisvusreferendumi aegsasti ebaseaduslikuks ja üritas selle läbiviimist 1. oktoobril jõuga takistada. Rahvahääletus suudeti siiski läbi viia ja sellel andis poolthääle iseseisvusele arvestav hulk katalaane, seda vaatamata Madridi keskvõimu repressioonidele, mis seisnesid valimisjaoskondade rüüstamises ja inimeste julmas läbipeksmises. Siinkohal võib järjekordselt täheldada ametliku Brüsseli silmakirjalikkust ja topeltstandardeid, kui võrrelda näiteks ELi reaktsioone seoses Brexitiga või hurjutustega Poola ja Ungari aadressil. Milline hüsteeria vallanduks, kui Ühendkuningriigi politsei kasutaks sarnast vägivalda Brexiti vastastel meeleavaldustel osalejate suhtes.  
 Hispaania valitsus ei ole ilmutanud vähimatki valmidust dialoogiks Kataloonia iseseisvuslastega. Otse vastupidi. Saates laiali Kataloonia parlamendi, vangistanud omavalitsuse juhte ning kuulutanud välja uued parlamendivalimised 21. detsembril, on peaminister Mariano Rajoy ilmutanud erakordset poliitilist lühinägelikkust. Kuhu ta tahab välja jõuda, millisena näeb ta Kataloonia tulevikku? Kui valimised ei peaks andma soovitud tulemust, kas kuulutab ta Kataloonias välja sõjaseisukorra ning käivitab Erdoğani stiilis puhastused? Mida ütleks EL siis? Jõumeetodid, mis kuuluvad ilmselgelt möödunud sajandisse, ei ole ilmselgelt kõiki pooli rahuldav lahendus. Isegi kui uutel parlamendivalimistel peaksid unionistid saavutama ülekaalu, on džinni uuesti pudelisse pistmine võimatu.
Esialgu ei ole selge, mida uues olukorras võtavad ette Kataloonia iseseisvuslased. Uue parlamendi valimisi boikoteerida ei kavatseta. Kui nad peaksid uues rahvaesinduses saama ülekaalu, on tõenäoline, et jätkatakse iseseisvumise rajal. Kui mitte, ei saa välistata keskvõimuvastase kodanikuallumatuse organiseerimist üldstreikidest kuni eksiilvalitsuse moodustamiseni. Hoopis hullem lugu aga oleks siis, kui vastuseks keskvõimu repressiivpoliitikale võetakse kasutusele terroristlikud võitlusmeetodid. Hispaania lähiajalugu on seoses baskide iseseisvusliikumise ETA tegudega nendega ülihästi tuttav ning mille kordumist keegi ei soovi.