Kui Venemaast oleks saanud islamiriik

Ajaloost teame, et aastal 988 võttis Kiievi-Vene suurvürst Vladimir vastu ristiusu ja tegi sellest Kiievi-Venes riigiusu. Ent Kiievi koobaskloostri Peštšerskaja Larva munk Nestori 1113. aastal kirjutatud kroonikas „Jutustus möödunud aegadest“ („Повесть временных лет“) on juttu sellest, kuidas Vladimiril oli kiusatus teha riigiusuks hoopis islam.

Nestor kirjutab, et kaks aastat varem tulid tema jutule Muhamedi usku bulgaarlased ja veensid teda hakkama islamiusu rajaja kummardajaks. Kui vürst soovis kuulda üksikasju selle usu kohta, seletasid bulgaarlased, et Muhamedi õpetuse kohaselt tuleb mehed ümber lõigata, ei tohi süüa sealiha ega juua veini. See-eest antakse igale pärast surma 70 ilusat naist.

Jutt naistega hullamisest oli Vladimirile meele järgi, sest tal oli endalgi arvukalt liignaisi, ent ümberlõikamine ja keeld süüa sealiha mitte. Kuid täiesti vastuvõetamatu oli tema jaoks keeld juua veini. Selle kohta on Nestor ära toonud Vladimiri sõnad: „Руси есть веселие пить: не можем без того быть“ (Venes on joomisest lõbu: ei saa me selleta olla). See otsustaski asja ja vürst saatis bulgaarlased tühjade pihkudega minema.

Hiljem tulid kristlased Roomast ja nende järel kasaari juudid, kes püüdsid rääkida vürsti oma usku. Mõlematele näidati ust.

Alles Bütsantsi kreeklastest misjonärid suutsid Vladimiri oma usku rääkida. Et Kiievi-Venes riigiusuks oli saanud nn idakirik ehk kreeka-katoliku kirik, mis mõne aja pärast aastal 1054 lõi skisma tulemusel lahku rooma-katoliku kirikust, eraldus Venemaa Lääne-Euroopa kultuuriruumist. Bütsantsi mõjusfääris kujunes Venemaast ajaloo jooksul võõravaenulik  ekspansionistlik idamaine despootia, mida küll alates tsaar Peetrist püüti mingil määral end läänele avada. Väärib märkimist, et Venemaal ei toimunud kunagi Lääne-Euroopas 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud  renessansi, mil leidis aset usukeskse maailmapildi asendumine inimesekesksega. Muidugi tungisid valgustusideed ka Venemaale, kuid neil ei olnud seal sellist vabastavat mõju kui Euroopas.

Milline aga oleks olnud Venemaa, kui Vladimir oleks valinud ümberlõikamise ning sealihast ja veinist hoidumise. See juba kuulub valdkonda „mis oleks kui ajalugu läinuks teisiti“. Kui fantaseerida, siis ehk oleks jäänud toimumata enamlaste võimuvõtt, ent valitsev režiim poleks olnud oluliselt leebem Stalini diktatuurist. Võimalik, et demokraatiamaad poleks pidanud võitlema XX sajandi katku vasakäärmusliku kommunismi ja sellele vastukaaluks tekkinud natsionaalsotsialismiga, ent esimese maailmasõja puhkemist poleks see ära hoidnud. Samuti võib oletada, et islamistlik Venemaa oleks teaduslik-tehniliselt ja majanduslikult veelgi mahajäänum ning isolatsionistlikum kui tänapäevane õigeuskliku Iraani nimetusele pretendeeriv Putini Venemaa. Venelast ilma alkoholita on muidugi raske ette kujutada. Sellegipoolest on purjutavad, ropendavad ja lagastavad vene turistid kordades väiksem pahe kui Merkeli kutsel Euroopasse valgunud vändagänsteritest „sõjapõgenikud“.

Igihaljas küsimus: kuhu lähed eesti rahvas?

E e s t l a s e d   j ä ä v a d  v ä h e m u s r a h v u s e k s  E e s t i s.

U u s  o l u k o r d  t o o b  r a h v u s e l e  h ä v i n g u. 

P ä ä s t e v  k ü s i m u s: k u i d a s  p ä ä s e d a?

Viimase rahvaloenduse andmed Eestist ja nende kõrvutamine eelnevatega räägivad tõsiasjast, et ligema 15-20 a. jooksul muutume vähemusrahvuseks omal kodupinnal. Kuigi eelmainitud andmed pole riiklikult salastatud ja seega nendest johtuv kohutav tõik igaühele kontrollitav, pole see jõudnud veel rahva valdavama osa teadvusesse.

Iga mõtleva inimese kohuseks on siiski teada tõde tulevikust. Iga õige eestlase kohuseks on hoiatada kaasmaalasi laheneva katastroofi eest.

Kellelgi pole enam õigust vaikida!

Vähemusrahvusse jäämine oma kodumaal on probleem, mida eesti rahvas kogu ajaloo vältel pole veel kogenud. Nii sajandeid kestnud balti-saksa majanduslik ja poliitiline orjus, nii XIX saj. keelelise venestamise ajajärk kui stalinliku "suure terrori" märatsemine pole võrreldavad laheneva ohu mõõtmetega.

Nende ridadega algab üks möödunud sajandi 1970. aastate kanoonilisi tekste „Kuhu lähed eesti

rahvas? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“. See omal ajal põrandaaluse kirjanduse maailmas laialt levinud ja ohtralt tsiteeritud essee on tänaseks teenimatult unustusse vajunud.
Ometi on essee pealkirjas esitatud küsimust esitanud eesti rahva ärksamad vaimud läbi aegade. Ning ega ole seda liiast esitadaka  täna, kus kiiresti muutuvas maailmas on järjekordselt tekkinud ohupilved eesti rahva kestmise kohale.

On öeldud rahvuse kadumine on eelkõige enesetapp. Sellega võib suures osas nõustuda, kuna haruharva on mõni rahvas maamunalt pühitud võõraste vahetu vägivalla kaudu.
Kuid ikkagi on Eesti nn eliiti iseloomustanud jõukate ja vägevate ees lömitamine, Moskvast või Brüsselist tulnud ukaaside või suuniste pimesi „saksa täpsusega täitmine“ ning iga hinna eest üritamine olla paavstist katoliiklikum. Seda kõike on tehtud hetkekasu ja poliitilise konjuktuuri huvides, suurt pilti nägemata ning rahva tahet arvesse võtmata. Nii nagu omal ajal oldi sunnitud kaasa tegema kõik Moskva lollused ja avantüürid, minnakse ummisjalu kaasa Merkeli-Junckeri-Hollande’i poolsete euroopalikule kultuurile hukatuslike lauslollustega, mille kaugemaks tagajärjeks on hääletu alistumine islamiseerumisele ning Euroopa tulevik kalifaadi ääremaana.

Ainsale nägijale selles pimedate jõugus, Ungari peaminister Viktor Orbánile, on aga Brüsseli ladviku ja selle kinnimakstud vasakliberaalse ajakirjanduse poolt korraldatud kanakarja kambakas selle eest, et ta näeb asju perspektiivis ja nimetab neidõigete nimedega. Mõistagi leidub selle hurjutajate kooris pisipenidena kaasaklähvijaid meie koduvillaste politikaanide, kasulike idiootidena ette seatud kultuuritegelaste ning maailma vanima elukutse edetabelikohtade nimel konkureerivate ajakirjanike seas. Ehk jutt on samast inimmaterjalist nagu kõiksugu vares-barbaruste, lauristinide jt kaasajooksikutest juunikommunistid. Olud on muutunud, aga inimesed mitte. Isegi 13. novembri Pariisi verised sündmused pole neil udupeadest enesepetjatel silmi avanud: veretööd ei sooritanud pagulased, vaid kohalikud. (Siiski vähemalt üks neist mõrtsukatest oli pagulane. Võimalik, et isikute tuvastamine toob siin lisa.), moslemid terrorit ei poolda jne. Samas pigistatakse silmad kinni tõsiasja ees, et tegemist oli ikkagi sisserändajate järglastega, et valdav enamus Euroopa moslemeid juubeldab ja peab neid kangelasteks ning et ka meie kodukootud sisserändajad õhkavad igatsusega Moskva poole kiites heaks kõik Putini ettevõtmised. Ning ei aita siin ei ETV+ ega muu koogutamine. Pole aga raske ette ennustada, et neid „euroopalike väärtuste kandjaid“ tabas sama kibe reaalsus, nagu sinisilmseid eelkäijaid, kui need said lubatud töörahva paradiisi asemel lähemalt tunda stalinliku riigikorra tõelist palet. Mis tänases kontekstis tähendaks nende naiste ja tütarde kividega surnukspildumist islami moraalinormide rikkumise või nende endi avalikku piitsutamist vägijookide pruukimise või homoseksualismi harrastamise pärast. Ennegi on nähtud, kuidas moslemite poolt vägistatud, paljaksröövitud või läbiklobitud liberaalist on üleöö saanud paremäärmuslane.

Ent kõigil aegadel on rahva seast võrsunud neid, kes pole peljanud asju õigete nimedega nimetada. Selliseid nägijaid kerkis esile nii rahvuslikul ärkamisajal, esimesel omariikluse perioodil, mil Eesti hakkas kalduma diktatuuri rüppe ning muidugi Nõukogude okupatsiooni ajal, mil Kremli venestamise ja asustuskolonisatsiooni poliitika tulemusel tekkis oht, et eestlased võivad jääda vähemuseks oma kodumaal. Neid on ka praegu ning ka nüüd püütakse neid marginaliseerida. Õnneks mitte füüsiliselt represseerida – Euroopa ei luba. Ja ka ideede levitamise võimalused interneti või suhtlusvõrgustike kaudu.

Aga jõuame nüüd pärast pikka sissejuhatust põhiteema juurde.

mesel omariikluse perioodil, mil Eesti hakkas vajuma diktatuuri ju õigete nimedega nimetada. e ajakirjanike seas.ckeri-Holl1972. aastal tekkis kolmel endisel poliitvangil Enn Tartol, Erik Udamil ja Valdur Raudvassaril mõte koostada ülevaatlik kirjutis eesti rahva olukorrast ja tulevikuväljavaadetest. Lepiti kokku, et kirjutis koostatakse ühistöös. Sellest asja ei saanud, sest Tarto ja Udam piirdusid suusõnaliste teesidega ja midagi kirja ei pannud. Nii juhtuski, et essee pealkirjaga „KUHU LÄHED EESTI RAHVAS? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“ pani paberil Raudvassar ainuisikuliselt.

Valdur Raudvassar sündis 30. juulil 1939 Noodaskülas Lasva vallas Võrumaal. Õppis Tüütsmäe algkoolis, 1949-55 Loosi 7-klassilises koolis ja treialitöö kõrvalt Võru õhtukeskkoolis. 1954. aastal moodustas ta koos koolikaaslastega noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kolme Lõvi Ühing“, mille tegevus aasta hiljem soikus. Siiski jätkati edaspidi koos eakaaslastega ilma formaalse organisatsioonita võimude poolt keelatud kirjanduse kogumist ja levitamist, lendlehtede koostamist ja ülespanemist ning sini-must-valge lippude heiskamist 24. veebruaril ja 23. juunil. Samuti koguti relvi, mida ikka veel leidus sõjapärandusena külluses, õpiti neid tundma ja harjutati nende kasutamist, et haarata need peatselt puhkevas III maailmasõjas. Samas õpiti ka demineerimist.

KGBl võttis pikalt aega enne kui neile jälile jõuti ja Raudvassar 20. oktoobril 1961 Võrus arreteeriti. Tema isiklikul läbiotsimisel leiti käsikirjaline üleskutse "nõukogudevastaste organisatsioonide loomiseks ja võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, samuti teised dokumendid, mis tunnistavad nõukogudevastase organisatsiooni olemasolu". Läbiotsimisel Raudvassari vanematekodus Noodaskülas leiti ja võeti ära saksa vintpüss ja kergekuulipilduja jalad, ajakirjad Sõdur, Kaitseliit ja Eesti Noored, saksa okupatsiooniaegsed ajalehed Maa Sõna, Eesti Sõna, Postimees, raamat Jaan Tõnisson töös ja võitluses ning Soome sajamargane rahatäht.

31. oktoobril arreteeriti samas kriminaalasjas Väino Sõna, kes oli ülalmainitud üleskutse autor. Vahetult enne arreteerimist oli selle üleskutse KGB ülesandel sokutanud Raudvassari kätte provokaator Heino Lainelo

17. veebruaril 1962 mõistis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda, nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise ja tulirelvade hoidmise eest Raudvassarile 6 aastat vangilaagrit.  Sõna karistati  4aastase vabadusekaotusega.

Karistuse kandis Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites, kus lõpetas arreteerimise tõttu poolelijäänud keskkooliõpingud. Vabanes 20. oktoobril 1967 ja asus elama Lasva külla Võrumaal. Aastail 1969-71 õppis kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, ent 1973 KGB survel eksmatrikuleeriti edasijõudmatuse ettekäändel. 10 aastat töötas õpetajana Võrumaal kuni vallandati “nõukogude õpetajale sobimatute vaadete” pärast. Seejärel töötas tuletõrjeinspektorina ja muinsuskaitseinspektorina. Praegu pensionär, ent sellele vaatamata aktiivselt tegev ühiskondlikus elus.

Pärast vabanemist säilitas sidemed vastupanuliikumise aktivistidega, kellega oli tutvunud vangilaagris, ent avalikes vastupanuaktsioonides (allkirja andmine avalikele kirjadele) ei osalenud. Oli aktiivselt tegev omakirjastuse levitamisel ja paljundamisel tegevuses, kirjutas mitmeid esseelaadseid artikleid omakirjastuslikesse väljaannetesse, nagu näiteks „Eestlane olla“^[1] ja J. Paede varjunime all „Ideedünaamika Eesti uusajas“.^[2] Levitas ja paljundas omakirjastuslikku ning võimude poolt keelatud kirjandust.

1980. aastal tehti KGB poolt katse paigutada Raudvassar psühhiaatriahaiglasse, kuna ta oli sõjaväe kordusõppustele kutsutuna ütelnud arstlikus komisjonis, et ei soovi teenida okupantide väes. Kuna võimude kavatsus sai teatavaks pagulasringkondadele Rootsis, jäi järjekordne kuritegeliku psühhiaatria rakendamine ära.

Alates 1988 osales aktiivselt Muinsuskaitse Seltsi tegevuses ja Kaitseliidu taastamisel. Oli Eesti Kongressi saadik ja Võru linnavolikogu liige. Avaldanud uurimusi Eesti ajaloost, koduloost ning kaasaja sisepoliitilisest olukorrast Eesti ja Soome ajakirjandusväljaannetes.

Aga naaseme essee juurde. Selle autor tõdeb, et paljuski on eesti rahvas ise süüdi oma saatuses. Näidetena toob ta demokraatlike vabaduste jalge alla tallamise vaikiva ajastu perioodil, hääletu alistumise Stalini diktaadile kui ka rahva poolse sovetliku eluhoiaku ülevõtmise. Ta esitab retoorilise küsimuse, kas Eesti ühiskond on praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks ja vastab, et ollakse pigem küpsed rahvuslikuks kadumiseks. Rohkem kui veerand sajandit kestnud Vene okupatsioon, pealegi totaalse diktatuuri lämmatavas opigem küpsed rahvuslikuks kadumiseks.nd on praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks ja vastab, talini diktaadile kuõhkkonnas, on laastanud rahva moraali ja poliitilise mõtlemise. Autor märgib, et samal  rahva valdav enamik ei pea antud olukorda ebaloomulikuks – vastupidi, nii tundubki mugavam.

Väljapääsuna sellest saatuslikust prognoosidest näeb autor uue rahvusliku eliidi moodustamist,   mis kohe asub võitlusse rahva äratamiseks ja vabastamiseks eelseisvast surmaohust. Ta kirjutab, et sõltumatu eestlase tasemeni on paljud meie rahvuskaaslastest juba jõudnud ning võitlus on seega juba alanud. Kuigi selle  jõud veel suhteliselt nõrk, toimub eliidi edasine suurenemine ja mõjuvõimu kasv edasises võitluse käigus.

Essee levis omakirjanduslike kanalite kaudu peamiselt Tartus ning Tallinnas rahvuslikult ja režiimikriitiliselt meelestatud haritlaste ringkondades, kus seda kõrgelt hinnati. Aasta või poolteist hiljem tekkis idee algatajatel mõte toimetada essee Läände eesmärgiga, et see pagulaslehtedes ära trükitaks ja eestikeelsetes raadiojaamades ette loetakse.

Essee smugeldas Läände Peeter Ilus, kes oli 1969–1971 Leningradi teatri-muusika ja kinematograafia instituudis teatriteadust õppides soomlannaga abiellumise kaudu Soome elama asuda. Samal ajal oli sai ta võrdlemisi vabalt Eestit külastada, mida ta kasutas siia väliseesti ja -vene autorite raamatute ja muu kirjavara siia toimetamiseks. Samuti viis ta ka Eestist salaja välja omakirjastuse materjale. Puuduvad andmed, et ta oleks kordagi tollis vahele jäänud.

Ilus nõustus Raudvassari essee Läände toimetama. 14 masinakirjalehte võeti mikrofilmile, Ilus peitis selle sigaretikarpi ja viis selle õnnelikult raudse eesriide taha.

Eesti omakirjastuslikes väljaannetes esseed mingil põhjusel ei avaldatud. Siinkirjutajal puuduvad andmed ja selle avaldamise kohta väliseesti ajakirjanduses.Küll aga kõlas see tekst ette raadiojaama Vabadusraadio eetris, mida ka autor ise juhtus kuulama. Essee on avaldatud Andres Küngi raamatus vastupanust Baltikumis.[3] Essee originaaleksemplar on Eesti Rahvusarhiivis Küngi isikuarhiivis autorita käsikirjade seas – ERA f 5054, n 1, s 90.

KGBl essee autorit välja selgitada ja tabada ei õnnestunud. Teadaolevalt kahtlustasid tšekistid autorluses tartlastest vendi Tõnn, Mikk ja Heno Sarve, kellelt KGB uuris seda nendega peetud vestlustel seoses Heno „nõukogudevastase ülesastumisega“ (imiteeris kaaslastele sm Brežnevit), ent tegelikku autorit nad leida ei osanud.

Koopiat essee originaalist vt SIIT:

---

[1] Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. IV kd, XX kogu. - Väljaandja Läänes Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1988, lk 683-686.

[2] Lisandusi …, IV kd, XXI kogu lk 710-716

[3] MIHIN MENET, VIRON KANSSA? – Andres Küng. Unelma vapaudesta: passiivinen vastarinta nyky-Baltiassa - Tampere : Kustannuspiste, 1979 (Saarijärvi : Ari-paino), lk 227-246. Sama raamatu inglisekeelses versioonis (A dream of freedom - Cardiff: Boreas Publ. House, 1981) ei ole seda ära trükitud.

Ühest vähetuntud omakirjastuslikust väljaandest

Alates 1970. aastate algusest tekkis Eestis mitmeid põrandaaluseid poliitilise sisuga omakirjastuslikke väljaandeid, mida anti välja rohkem kui üks number. Neist tuntuim on avaliku vastupanuliikumise kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida aastail 1978–1987 üllitati 25 numbrit. Lisandusi saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis, selle eksemplare smuugeldati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena.

1980. aastate algul ilmus omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail 1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid. Ka Isekirja eksemplarid jõudsid Läände, kus selle valitud palad loeti ette raadiojaamas Vaba Euroopa.

Aastail 1978-79 ilmus Tartus omakirjastuslik ajaleht Poolpäevaleht, milles kultuuriküsimuste kõrval leiti ruumi ka ühiskonnaelu probleemidele. Paraku oli  selle väljaandja TRÜ eesti keele ja kirjanduse I kursuse üliõpilane Hubert Jakobs tegelikult KGB agent. Tõsi, suheldes ja sõbrunedes Tartu võimukriitiliste ringkondadega, loobus ta kaastööst KGBga, vabandas tehtud kurja eest ning kirjutas kahetsuskirja. Ent see ei säästnud Poolpäevalehega seotud inimesi KGB repressioonidest. Neist ei pääsenud ka Jakobs ise. Õnneks kedagi ei vangistatud, piirduti vaid ametlike hoiatuste, profülaktiliste vestluste ja paaril juhul ülikoolist väljaheitmisega.

Veelgi varem, kümnendi algul oli Eesti demokraadide nime all tuntuks saanud internatsionaalse koosseisuga režiimikriitiliste ringkondade esindajad üllitanud mitmeid põrandaaluseid väljaandeid. Esialgu Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise moodustamise nimel tegutsenud seltskonnast, kes andis välja venekeelset ajakirja Демократ (Demokraat), tekkis ajapikku kolm poliitilist rühmitust, kellel kõigil oli ka oma häälekandja. Artem Juskevitši ja Mati Kiirendi poolt loodi Eesti Demokraatlik Liikumine, mis hakkas välja andma ajakirja Eesti Demokraat. Kalju Mätik ja Arvo-Gunnar Varato moodustasid rühmituse Eesti Rahvusrinne, mille häälekandjaks sai Eesti Rahvuslik Hääl. Sergei Soldatov rajas religioosse kallakuga liikumise Moraalpoliitiline Taassünd, mis andis välja üllitist  “Луч Свободы” („Vabaduse Kiir“). Erinevalt Lisandustest ja Poolpäevalehest ei leidnud demokraatide häälekandjad kuigi suurt levikut. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati neid vaid „pühendatute“ kitsukeses ringis ja välismaale ei toimetatud. 

Kuid veelgi vähem on avalikkusele teada omakirjanduslikust almanahhist Sotsioloogilised vihikud, mille toimetajaks oli tartlane Jüri Pertmann.

13. juulil 1938 Tartus sündinud Pertmann õppis aastail 1953-1956 Tartu Ehitustehnikumis.         1952-57 osales ta Tartu I Keskkooli ja Tartu Ehitustehnikumi õpilastest koosneva noorte põrandaalune vastupanuorganisatsiooni Kuperjanovlased tegevuses. 24. veebruaril 1955 levitas organisatsioon hektograafil paljundatud lendlehti, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 37. aastapäevale. Pärast KGB ulatuslikke aktsioone organisatsiooni tabamiseks, lõpetas organisatsioon tegevuse ja jäi KGB poolt tabamata.

11. novembril 1957 arreteeriti Pertmann Nõukogude–Soome piiril. 28. jaanuaril 1958 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel kuus aastat vangilaagrit. Karistuse kandis Mordva ANSV vangilaagrites, kus osales põrandaaluse laagriorganisatsiooni Eesti Uusrahvuslaste Liit tegevuses.[1]

Vabanes 11. novembril 1963 ja asus elama Tartusse. 1964-70 töötas Eesti Kolhoosiehituse (EKE) süsteemis ehitusinsenerina,1981-88 EKE juhtimise laboratooriumis sotsioloogi ja sotsiaalpsühholoogina, 1989-92 arendus- ja koolitusfirma EKE-ARIKO juhtivspetsialistina, 1993-94 Siseministeeriumis eriülesannete vanemreferendina ning 1994-2004 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartu osakonna juhatajana. Taasvabas Eestis on osalenud juhtivas rollis represseeritute ühingu Memento tegevuses ning kandideerinud Riigikogusse ja Tartu volikogusse.

Aastail 1970-75 õppis TRÜs psühholoogiat; 1978-81 õppis samas aspirantuuris, mis jäi KGB sekkumise tõttu lõpetamata.

Pärast vangistusest vabanemist suhtles aktiivselt vastupanuliikumise aktivistidega, levitas võimude poolt keelatud kirjandust, omakirjastuslikke väljaandeid, nagu näiteks Moskvas välja antav Jooksvate sündmuste kroonika[2] ning kõikvõimalikke avalikke kirju.1980-81 Poola sündmuste ajal kirjutas avaliku kirja sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ toetuseks.

Aastail 1967-88 kutsuti korduvalt välja KGBsse ja tehti mitteametlikke hoiatusi. Kuni 1991 ei lubatud viibida nn piiritsoonides ega sõita välja NLiidust.

Sotsioloogiliste vihikute väljaandmise kohta on Pertmann siinkirjutajale seletanud, et lävides  oma vana laagrikaaslase Jaan  Isotammega (tuntud rohkem mässumeelse poeedi Johnny B Isotammena), tekkis tal viimase kaudu  ligipääs venekeelsele sam- ja tamizdatile[3]. Pärast  ülikooli  lõpetamist sisustas  maakodus fotolabori ja  asus  paljundama võimude poolt keelatud kirjandust.

Pertmanni sõnul ajendas teda vihikuid välja andma  kaks 1979. aastal  aset leidnud sündmust: Jakobsi  toimetatud Poolpäevaleht ja Tartus Narva  maanteel silmatud kriidiga kirjutatud plangukuulutus: „Täna 28. novembril 1918 algas Vabadussõda“. Sellest tekkis  tal arusaam, et  peab  asuma  oma  ajaloo  perioodide  kaupa lahkamisele. Kuna  Valdo  Pant  oli  seda  teinud  II maailmasõja suhtes ja see oli  olnud  väga  vaadatav telesaade, siis  tekkiski  idee esitada Eesti ajaloo sündmused kümne  aasta  kaupa.

Pertmann: „Siis  mõtlesin  ma, et  aitab! Me  peame  oma  noortele  lahti  kirjutama  oma  ajaloo ja  ning näitama  seda  kolmes  plaanis: poliitilised, sotsiaalsed ja  majanduslikud protsessid ja seda  nii Eestis, NLiidus kui ka  ülejäänud maailmas. Sest need  protsessid  on seotud omavahel  ja paljude  teiste protsessidega. See idee  saigi  Sotsioloogiliste  vihikute päisleheks.“[4]

Omalt poolt lisaksin, et üheks ajendiks oli ilmselt Pertmanni mentori Isotamme ülikriitilise suhtumine avaliku vastupanuliikumise ja eriti ühe selle liidri Enn Tarto tegevusse ning ka selle häälekandjasse Lisandusi. Seda suhtumist jagas leebemal kujul ka Pertmann. Selle suhtumise tagamaid pole siinkohal paslik analüüsida. Piisab vihjest, et selle taga olid suuresti Istomme ja Tarto aastatevanused isiklikud vastuolud.

Esimene vihik valmis 1979. aasta sügisel. Selle kujundas Pertmanni palvel EKE Projekti masinkirjutaja Elli Soo. Tiitellehel on lisaks väljaande eestikeelsele nimetusele see ära toodud ka inglise-, prantsuse- ja saksakeelsena. Ka sisukord on inglisekeelses tõlkes. Ülejäänu aga on kõik maakeelne.

Saatesõnas selgitatakse, et vihikute väljaandmist on ajendanud teadmine, et elatakse kiiresti muutuvas maailmas, mis seisab uute ümberkorralduste lävel. Igal mõtleval eestlasel tekivad küsimused, kuhu lähen mina, kuhu läheb mu rahvas kuhu läheb inimkond tervikuna? Kuna tänases päevas nähakse analoogiaid minevikusündmustega  alustatakse ajaloolistest tagasivaadetega. 

Vahekirjas tõdetakse, et on väga raske määrata rangeid piire, kus lõpeb sotsioloogia ja algab poliitika, filosoofia, ajalugu, kirjandus või mistahes iseseisev teadus. Seetõttu asub väljaanne analüüsima tegelikult toimivaid ühiskondlikke protsesse, sh kõike seda, millest vaikivad ametlik ajakirjandus, raadio ja televisioon.  

Esimese vihiku sisu põhiosa moodustab kronoloogiline ülevaade poliitilistest ühiskondlikest sündmustest aastail 1919, 1929, 1939, 1949, 1959, 1969, 1979. Väljaande lisas on ära trükitud mõni dokument nende ajastute iseloomustamiseks.

Pertmanni sõnul kirjutas ta igas numbris põhiartiklid oma suhtlusringkonnast (Arvo Jaama, Aime  Kangur, Malle Kiirend, Uno Veismann, Jaak Sakla jt) saadud  kirjanduse ja talle endale teadaoleva  info abil. Kuna  ta samal  ajal  oli  ka  Lisanduste paljundaja, siis laenas ta ka sealt paremad palad. Osa materjale ammutas ta venekeelsest Vabadusraadiost, mida  ta  regulaarselt kuulas ja  vajadusel  ka  salvestas. Üksnes ajastute iseloomustusi  kirjutas  ta  Isotamme abiga.

Vihik nr 2 kannab avaldamisaastat 1980. Selles on saab lugeda poliitilistest päevamuredest, Nõukogude armee sissetungist Afganistani, akadeemik Sahharovi asumiselesaatmisest Gorkisse ning olümpiamängude pidamisest NLiidus. Mälestatakse Tartu rahulepingu 60. aastapäeva, Talvesõja sündmusi ning antakse kronoloogiline ülevaade aastail 1919-20 ja 1939 aset leidnud sündmustest. Veel on koha leidnud anonüümse autori (Pertmann) kirjutis pealkirjaga „Sotsioloogia ja pseudosotsioloogia“ ning traditsioonilise rubriigina lisad, kus on ära trükitud mitmesuguseid dokumente.  

Vihikud trükkisid kirjutusmasinal Pertmann ja Elli Soo. Urmas  Märtin valmistas neist positiivfilmi  ja  Pertmann  tegi  fotokoopiad. Paljundamiseks sobis Pertmanni sõnul eriti  hästi  suure  kontrastsusega fotopaber, mida ta sai TA Füüsika- ja Astronoomiainstituudi sektori juhatajalt Uno Veismannilt. Masinkirjas valmis mõlemast vihikust 5 koopiat, millest ta tegi 10 fotokoopiat.

Vihikute eksemplare ei levitatud. Neid  luges ehk ainult  kümmekond  inimest. Väljaannete välismaale  toimetamisest ta  isegi  ei  mõelnud. Pertmann jätkas vihikute koostamist 1984. aasta lõpuni, kuid piirdus materjalide kogumisega ilma et oleks need kogudesse vorminud. Loobumise põhjuseks oli samal aastal toimunud KGB suurpealetung sihiga lõpetada avalik vastupanu Eestis, mille käigus arreteeriti vastupanuliikumise tuumik eesotsas Enn Tarto ja Lagle Parekiga ning millega kaasnesid massilised läbiotsimised ja ülekuulamised.

Pertmani sõnul on ta  vihikuid  hiljem  mõnele tegelasele kinkinud, „kuid  mitte enne kui  KGB oli likvideeritud!“.

Vihiku nr 1 sisuga saab tutvuda SIIT:

Vihiku nr 2 sisuga saab tutvuda SIIT:

                                       

---

[1] Vt Jüri Pertmann. „Kuperjanovlaste salaorganisatsioon Tartus 1955. aastal“ – Kultuur ja Elu 1/2015. Põgenemiskatse kohta vt Virkko Lepassalu. Riigipiir. – Kirjastus Pegasus. Tallinn, 2010, lk 142-149.

[2] Moskva inimõiguslaste väljaanne Хроника текущих событий, milles toodi ära andmeid inimõiguste rikkumiste juhtumite, poliitiliste kohtuprotsesside, vangilaagrite ja eripsühhiaatriahaiglate kohta, teisitimõtlejate kohtuväliste repressioonidest (läbiotsimised, ülekuulamised, töölt vallandamised, emigratsiooni sundimine jne) jms. Kroonika ilmus aastail 1968-1982 ja seda anti välja 63 numbrit.

[3] Samizdat (vn omakirjastus) – võimude poolt tsenseerimata loomingu kirjastamine peamiselt masinkir­jas eksemplarides, paljundatuna kas õhukesele maisipaberile trükituna, fotografeerimise või harvemini kserokopeerimise teel. Tiraažid oli väga väikesed kõikudes mõnekümnest kuni mõnesaja eksemplarina. Samizdatina käsitletakse ka võimude poolt keelatud autorite teoste paljundamist.

Tamizdat (vn sealkirjastus) – omakirjastusväljaanne, mis smuugeldati Läände, trükiti seal ära ja toimetati tagasi NLiitu, et seda seal levitatada.

[4] Pertmanni e-kiri autorile 21,11.2013.

Teie ja meie vabaduse eest!

Moskva kirjastuse „Novoje Literaturnoje obozrenije“ poolt üllitati käimasoleva aasta juulis põhjalik uurimus dissidentluse ajaloost Venemaal. Mahukas raamat (576 lk, illustratsioonid) peakirjaga „За вашу и нашу свободу! Диссидентское движение в России“ („Teie ja meie vabaduse eest! Dissidentlik liikumine Venemaal“) on tõlge prantsuse keelest. Selle on koostanud Rennes’i ülikooli Venemaa ja Nõukogude uuringute professor Cécile Vaissié. Tema puhul on tegemist oma valdkonna tunnustatud asjatundjaga, kelle sulest on arvukalt raamatuid ja teaduskirjutisi.  

Kui jätta kõrvale dissidentluse grand old lady Ljudmila Aleksejeva 1984. aastal ilmunud „История инакомыслия в СССР“ („Teisitimõtlemise ajalugu NSVLis“), siis põhjalikumat ülevaateteost dissidentluse ajaloost ei ole pärast seda koostatud. Teema ei ole lihtsalt müünud. Küll aga on viimastel aastatel enamik tuntumaid režiimikriitikuid avaldanud mälestusraamatuid, paraku küll omal kulul või sõprade toel.

Vaissié raamatu esmatrükk pealkirjaga „Pour votre liberté et pour la nôtre. Le combat des dissidents de Russie“ ilmus Prantsusmaal juba 1999. aastal. Venekeelsele lugejale sai see kättesaadavaks alles 16 aastat hiljem. Ehkki autor esitles 2000. aasta algul oma raamatut Moskvas Venemaa Riikliku Väliskirjanduse raamatukogu Prantsuse keskuses, oli huvi selle vastu pigem akadeemiline ning kirjastajat sellele leida ei õnnestunud.

Paraku on Venemaa suhteliselt liberaalse Jeltsini valitsemisperioodi järel muutunud üha enam politseiriigiks, kus võimukriitikute jälitamine ühes arreteerimiste ning kohtulavastusega on muutunud igapäevasteks nähtusteks. Poliitilise võimu koondumine KGB taustaga tegelaste kätte, sõnavabaduse lämmatamine sõltumatute väljaannete sulgemise ja rahva nüristamine televisiooni kaudu edastatava lauspropagandaga, opositsiooni tasalülitamine brutaalsete vahenditega alates võimule mittelojaalsete isikute kõrvaldamisest valimisnimekirjadest, valimistulemuste räigest võltsimisest kuni opositsiooniliidrite ja sõltumatute ajakirjanike füüsilisest kõrvaldamisest (Boriss Nemtsov, Anna Politkovskaja jpt) ning võimudele ebakuulekate mittetulundusühingute kuulutamisest välisagentideks annavad selgelt märku sellest, et Putini Venemaa on üha kasutule võtmas Nõukogude režiimi repressiivmeetodeid. Seda silmas pidades esitab autor küsimuse, et kas kõik see, mida tegid dissidendid, on läinud tühja (lk 9). Mis veelgi kinnitab, et raamatu venekeelse tõlke ilmumine oli väga kohane ja õnneks veel ka võimalik.

Raamatu jaoks materjale kogudes vestles autor paljude endiste dissidentidega nii Pariisis kui ka Moskvas. Samuti kasutas ta Vene ajaloo ja inimõiguste ühingu „Memorial“ koostatud dissidentluse arhiivi. Üllataval kombel ei ole autor kasutanud allikmaterjalina ülalmainitud Aleksejeva kanoonilist narratiivi teisitimõtlemise ajaloost. See uurimus hõlmas opositsiooniliikumisi üle kogu Nõukogude Liidu, ent lõviosa raamatu mahust oli pühendatud inimõiguste kaitse liikumisele. Küll aga kuulub Aleksejeva intervjueeritavate hulka, samuti on viidatud mitmele tema kirjutisele.

Venemaa dissidentluse ajaloo koostamisel on  Vaissié  olnud Aleksejevaga võrreldes mitmel moel eelisseisus. Aleksejeva raamatu koostamise aegu  oli kommunistlik režiim veel elujõus, ehkki üks nimekaimaid dissidente Andrei Amalrik oli selle kadu ennustanud just 1984. aastal.[1] Paljut ei saanud kirja panna põhjusel, et see oleks seadnud ohtu raudse eesriide taga viibivaid inimesi. Lisaks sellele puudus Aleksejeval juurdepääs arhiivimaterjalidele. Vaissiél neid piiranguid ei olnud. Seetõttu on tal olnud võimalik lausa entsüklopeedilise täpsusega talletada dissidentlikus liikumises aset leidnud sündmused ja neis osalenud isikud. Raamatu lisas on ta ära toonud tuntumate dissidentide lühielulood, samuti ülevaade tähtsamatest dissidentlikest organisatsioonidest ja omakirjastuslikest väljaannetest.

Esmalt raamatu pealkirjast. See on autorilt väga õnnestunud valik. Hüüdlause „Teie ja meie vabaduse eest!“ on tegelikult Poola päritoluga („Za naszą i waszą wolność”), mida kasutasid poola patrioodid XIX sajandil venevastaste ülestõusude aegu. See loosung sai aga laiemalt tuntuks seoses Moskvas Punasel väljakul 25. augustil 1968 toimunud demonstratsiooniga, kus avalikult protesteeriti Nõukogude vägede sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Kaheksa  dissidenti Konstantin Babitski, Tatjana Bajeva, Larissa Bogoraz, Natalja Gorbanevskaja, Vadim Delone, Vladimir Dremljuga, Pavel Litvinov ja Viktor Fainberg heiskasid Nõukogude okupatsiooni taunivate ja tšehhi rahvast toetavate plakatite kõrval ka ülaltoodud plakati, mis oli selle tekstistki kõnekam. Demonstratsioon aeti miilitsa ja KGB poolt koheselt laiali ja selles osalejad vangistati. Ent selle eneseohverdava aktiga näitasid dissidendid, et mitte kõik Nõukogude kodanikud ei ole nõus Praha kevade lämmatamisega tankiroomikute all, vaid et lisaks vaikivatele mittenõustujatele leidub ka neid, kes seda avalikult välja julgevad ütelda. Lisaks sellele väljendas see ilmekalt dissidentide solidaarsust ehk valmisolekut astuda avalikult välja nende kaitseks, kelle õigusi rikutakse. Teiste õiguste rikkumist loeti ka endi õiguste rikkumiseks.

Ka raamatu alapealkiri väljendab täpselt selle sisu. Autor on keskendunud üksnes Venemaal toimunud inimõiguste kaitse liikumise ehk dissidentluse vaatlemisele. Servapidi on käsitletud ka usklike õiguste kaitse liikumist, juutide võitlust õiguse eest emigreeruda, liikumisi puuetega inimeste ja tööliste õiguste eest, katseid luua vabu ametiühinguid ning ka vene rahvuslaste liikumist, mis olid autori arvates paslikud sobituma dissidentluse raamidesse. Samas on kõrvale näiteks jäetud krimmitatarlaste liikumine õiguse eest naasta Krimmi või etniliste sakslaste liikumine õiguse eest emigreeruda ajaloolisele kodumaale.

Vaatluse alt on täiesti kõrvale on jäänud rahvuslikud vastupanuliikumised, ehkki teadaolevalt tegid need dissidentidega aktiivselt koostööd. Mahukast nimeregistrist ei leia me Mart Niklust või Jüri Kukke, ega mitte ka Ukraina, Leedu, Läti, Gruusia või Armeenia rahvuslike vastupanuliikumiste juhtfiguure. (Olgu märgitud, et Eestiga seotud isikutest on autor pidanud vajalikuks ära nimetada Sergei Soldatovit seoses tema poolt juhitud seltskonna koostatud „Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise taktikalistele alustele“ osaks saanud kriitikale dissidentide väljaande „Jooksvate sündmuste kroonika veergudel (lk 122).) Kuigi rahvuslike vastupanuliikumiste võitlusvahendite seas oli palju dissidentident laenatut, erinesid nende eesmärgid dissidentide sihtidest kardinaalselt. Kui dissidendid kuulutasid, et nende eesmärgiks ei ole kehtiva riigikorra muutmine, vaid seaduslikkuse ja inimõiguste kaitse ning nõudmised, et riik täidaks omaenese seadusi ja rahvusvahelisi leppeid, siis rahvuslike liikumiste eesmärgiks oli eelkõige võitlus okupatsioonivõimude poolt teostavale venestamispoliitika ja etnotsiidi vastu, rahvuskultuuri ja emakeele kaitse ning lõppeesmärgina oma maade lahkulöömine Nõukogude Liidust.  

Raamatus, mis on algselt kirjutatud prantsuse lugejale, on põhjalikult lahti seletatud sellised enesestmõistetavaid asjad, nagu Hruštšovi sula, küüditamine, suur terror, ning antud lühiülevaade kommunistliku režiimi repressioonidest ning represseerijatest. Siiski tundub, et  nende sündmuste üleseletamine pole liiast ka tänase Venemaa lugejale (ega jookseks mööda külgi maha meie noorema põlvkonna puhul). Pealegi on dissidentlus teema, millest teati vähe juba selle liikumise toimumise ajal, praegu aga tuntakse selle vastu veelgi vähem huvi.

Nii näiteks on autor toetudes tuntud dissidendi Valeri Tšalidzele märkinud, et Nõukogude Liidus ei rikuta õigust mõtlemisele (lk 10). Teine lugu on aga nende mõtete väljendamisele. Siin on silmas peetud üht levinud terminit dissidentide kohta, milleks on „teistimõtleja“. Edasi on kirjutatud, et Brežnevi ajal oli sadu tuhandeid „teisitimõtlejaid“, kes oma kitsukeses köögis teeklaasi või viinapudeli taga väljendasid usaldusväärsete sõprade ringis oma kriitikat võimude suhtes. Samas oli vaid mõnikümmend neid, kes julgesid endi ja teiste õiguste eest avalikult välja astuda. Vastukaaluks võimude käitumisele „justkui“ reaalsus kattuks nende loosungitega, olid dissidendid seisukohal, et „justkui“ ametlikke sõnumeid tuleb võtta sõna-sõnalt, aga nõukogude seadused peavad olema praktikas rakendatud. Autori toob õnnestunud paralleelina välja nn dissidentsuse spiraali: „ühtesid jälitatakse nende väljaütlemiste pärast, teised avaldavad protesti ja langevad omakorda jälitamise ohvriks“. Ta nõustub tuntud dissidenti Aleksandr Ginzburgi seisukohaga, et dissidentlus on eelkõige ajakirjandus ning koostöö vaba ajakirjandusega. Kui seda ei ole, tuleb see ise luua. Seda vaadet toetab ka, Aleksandr Daniel: dissidentlus on eelkõige töö informatsiooniga, selle kogumine ja levitamine. (lk 179) Sellest järeldub, et dissidendid püüdsid täita seda rolli, mis on demokraatlikes riikides vaba  ajakirjanduse pärusmaa.

Raamat algab Nõukogude Liidu nimekama dissidendi akadeemik Andrei Sahharovi Moskvast pagendamise kirjeldusega. Autor on andnud detailse pildi sellest, kuidas 22. jaanuaril 1980 akadeemik võetakse kinni teel oma töökohta teaduslikus instituudis, toimetatakse prokuratuuri, kus talle loetakse ette Ülemnõukogu Presiidiumi määrus, millega ta jäetakse ilma kõigist valitsuse autasudes ning saadetakse välja Gorki linna. Edasi on antud põhjalik ülevaade ühiskonnaelu liberaliseerimisest pärast Stalini surma, „silmade avanemisest“ pärast Hruštšovi poolt kommunistliku partei XX kongressil peetud Stalini „isikukultust“ hukkamõistvast salajasest ettekandest, omakirjastuse levikust, avalikest luulelugemistest Moskvas Majakovski monumendi juures ja nende laialiajamisest võimude poolt, dissidentluse tekkimisest protestina kirjanike Andrei Sinjavski ja Julij Danieli arreteerimise vastu.

Suur osa raamatust on pühendatud akadeemik Sahharovi ja kirjanik Aleksandr Solženitsõni tegevusele, samuti nendevahelise poleemika analüüsile. Põhjalikult on vaadeldud ka tähtsamate dissidentlike organisatsioonide (Inimõiguste Initsiatiivgrupp, Moskva Helsingi grupp, Psühhiaatria poliitilistel eesmärkidel kuritarvituste uurimise töögrupp, Invaliidide õiguste kaitse initsiatiivgrupp jt) tegevust ning tähtsamaid omakirjastuslikke väljaandeid.

Luubi alla on autor võtnud ka dissidentlikus liikumises osalenud isikud, kelle kohta ta silmakirjatsemata kirjutab, et valdavalt olid nendeks juudid. Osa neist olid assimileerunud, osa mitte. Ühed soovisid emigreeruda Iisraeli (või sinna emigreerumise ettekäändel Nõukogude Liidust välja saada), teised seda ei soovinud. Autor peab juutide dissidentluses domineerimise põhjuseks eelkõige nende suurt kontsentratsiooni haritlaskonnas ja domineerivat rolli teaduses ja kultuuris. Aga samuti ka seda, et neil oli veel värskelt meeles Stalini aegsed juutidevastased kampaaniad, mida paljude lähedased olid omal nahal tunda saanud. Oma osa mängis siin ka venelastele igiomane antisemitism ja ksenofoobia, mis oli juba enne revolutsiooni ajendanud paljusid juudinoorukeid asuma võitlusse tsaarivõimudega. Tähelepanu on juhitud ka sellele, et paljud dissidendid olid Stalini poolt represseeritud revolutsionääride järglased (Pjotr Jakir, Pavel Litvinov, Jelena Bonner, kaksikvennad Roi ja Žores Medvedjev jmt). Siinkirjutajal tekib siin tahtmatu paralleel 1960. aastate komsomoliopositsiooni eestvedajatega, kelleks olid õde-venda Marju Lauristin ja Jaak Allik. Neist muidugi dissidente ei saanud, vaid „õigel ajal“ perestroika eestkostjad ning tuule suuna järgi loovijatena viimaks ka Eesti iseseisvuse taastajad.

Suur osa raamatust on pühendatud repressioonidele dissidentide vastu. Kirjeldatud on arreteerimisi, poliitilise kohtuprotsesse ja vangilaagreid ning poliitvangide ja nende sugulaste materiaalset abistamist. Kõrvuti kangelaslike ülesastumistega on ära toodud ka need juhtumid, kus võimud on suutnud dissidente murda ja panna neid oma tegevust hukka mõistma. Seda, et mõni vangistatud võimukriitik endale tuhka pähe raputas, oma tegevust hukka mõistis ja kutsus oma kaaslasi üles lõpetama „lääne eriteenistuste poolt mahitatud tegevus“ ei olnud palju kuigi palju, ent võimud üritasid oma propagandaks võtta neist maksimumi. Tegelikult ei olnud repressioonide peamiseks eesmärgiks dissidente vangilaagrisse või erirežiimiga psühhiaatrihaiglatesse saata – see oli poolik võit. Täielik triumf saabus siis, kui suudeti  panna mõni väljapaistev inimõiguslane, rahvuslik vastupanija, usuaktivist või sõltumatu vaimulik teleekraanil esinema ja oma tegevust hukka mõistma, sunniti patukahetsusega esinema välisajakirjanike ees või kirjutama artikleid ajalehte artikli. Vastutasuks oli vabadus, mis oli siiski mõru maiguga, sest endised sõbrad ja võitluskaaslased ei soovinud selliste renegaatidega mingit tegemist teha.

Peatükk raamatu lõpuosas, mis käsitleb poliitvangide vabastamist vangilaagritest, on pealkirjastatud intrigeerivalt – „Dissidentide vabastamine – triumf või kapituleerumine?“ Nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetute  vangilaagritest ja psühhiaatriakliinikutest vabastamise avalöök anti 1986. aasta lõpul, mil Gorbatšovi isiklikul osalusel vabastati Akadeemik Sahharov Gorki pagendusest. Dissidendid ja ka Lääne avalikkus oli aastaid nõudnud nõukogude poliitvangide vabastamist, kuid peale üksikute nimekamate (Vladimir Bukovski, Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Pjotr Vins jmt) väljavahetamise lääneriikides sissekukkunud spioonide vastu, ei olnud kedagi vabaks lastud. Gorbatšov, kes püüdis end Lääne silmis näidata edumeelse ja liberaalse reformaatorina, oli oma maine säilitamiseks sunnitud viimaks nendele nõudmistele järele andma. Kui vastumeelne see liigutus talle tegelikult oli, annab tunnistust sovetlikus stiilis läbi viidud vabastamisprotseduur, mis tehti poliitvangide jaoks väga alandavaks. Nimelt seati vabastamise tingimuseks, et poliitvang peab kirjutama avalduse, milles tunnistab oma süüd ja kohustub edaspidi hoiduma nõukogudevastasest tegevusest. Autor kirjutab, et taolise avalduse tegi ka akadeemik Sahharov, kes poetaks teksti siiski alternatiivi „välja arvatud erakorraliste juhtumiste puhul“. Akadeemik kutsus üles poliitvange tema eeskuju järgima, mis kutsus esile paljude dissidentide nördimuse. Sealjuures tuletati talle meelde kurioosumitena mõjunud näljastreiki, kus Sahharov nõudis oma sugulastele emigreerumise võimaldamist.   

Oli üksikuid poliitvange, kes sellele liimile läksid ja pääsesid vabadusse juba 1987. aasta algul. Enamusele oli selline tehing see aga põhimõtteliselt vastuvõetamatu ning nad keeldusid avaldusi kirjutamast. Võimud olid tupikus – poliitvangid tuli vabaks lasta, kuid seda ei tohtinud kõrgemalt poolt tulnud korralduse tõttu tingimusteta teha. Viimaks leppisid võimud sellega, et poliitvange kirjutavad ükskõik missuguse sisuga paberi, peaasi, et selles oleks lubadus hoiduda edaspidi nõukogudevastasest tegevusest. Lõpuks saavutati kompromiss: enamus poliitvange pani lihtsalt paberile, et pole kunagi nõukogude seadusi rikkunud ega kavatse ka edaspidi teha. Sellest võimudele piisas, kuid vabakslastud ise elasid oma järeleandmisi võrdlemisi raskelt üle. Seda enam, et leidus ka neid, kes keeldusid kategooriliselt igasuguse avalduse kirjutamisest ja viibisid seetõttu vangistuses kuni 1988. aasta lõpukuudeni. Nende meelekindlate sekka kuulus näiteks ka Enn Tarto.

Nii on nn avalduse alusel vabastatud dissidente hiljem süüdistatud võimudelt armu palumises ning nendega kompromissile minekus. Seda on teinud nii nende poliitilised vastased kui ka endised võitluskaaslased. Autor vahendab mitmeid arvamusi, mille kohaselt just dissidentide vabastamisprotseduuriga külvatud vastuolud ei lubanud dissidentidel edaspidi osaleda aktiivselt poliitilises elus ega opositsioonina ühineda. Teame, et poliitikas läbi löönud dissidente võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Andes dissidentide tegevusele kokkuvõtva hinnangu võrdleb autor neid poisikesega Anderseni muinasjutust „Kuninga uued riided“, kes sellal, kui kõik kiitsid kuninga uut rüüd, julges avalikult välja öelda, et kuningas on alasti. Poisikesega ei juhtunud muinasjutus suurt midagi, ent dissidentidele said tõe avalikustamise eest osaks karmid repressioonid. Nõudes võimudelt seaduste täitmist, üritades elada mittevabas riigis kui vabad kodanikud ja ilma valeta, avalikustades võimukuritegusid oma kodanike vastu ning Nõukogude ekspansionistlikku välispoliitikat, aitasid dissidendid avada Läänel silmad „töörahva paradiisi“ tegeliku olemuse suhtes. Mitmed dissidentide poolt sõnastatud ideed leidsid hiljem ellu rakendamist perestroika käigus. Ilmekaks näiteks olgu siinkohal akadeemik Sahharovi 1968. aastal ilmunud essee pealkirjaga „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“ jm kirjutised. Hindamatu on dissidentide panus Nõukogude Liidu lähiajaloo varjatud lehekülgede avalikustamisel (Solženitsõn, Anatoli Martšenko, Varlam Šalamov jpt), samuti tsensuurikammitsaist vaba vene kultuuri edasikandmisel.

 

Kirjutis avaldati 16.10.2015 ajalehes Sirp tublisti kärbitud kujul. Kärpeid autoriga eelnevalt ei kooskõlastatud.

 

---

[1] Vt Андрей Амальрик. Просуществует ли Советский Союз до 1984 года? - Фонд имени Герцена, Амстердам, 1970.

 

 

---

[1] Vt Андрей Амальрик. Просуществует ли Советский Союз до 1984 года? - Фонд имени Герцена, Амстердам, 1970.

Helsingi lepped – Nõukogude impeeriumi lõpu algus

40 aasta eest 30. juulist 1. augustini 1975 Helsinkis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamine, mille lõppaktile kirjutasid alla 35 Euroopa riigi (ainsana jäi kõrvale Albaania) ning Ameerika Ühendriigid ja Kanada, oli pöördelise tähtsusega sündmust, mida võib lugeda Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise alguspunktis. Toona, augustikuu esimesel päeval konverentsi lõppaktile allkirja andes riikide juhid, teiste hulgas ka NLiidu kompartei peasekretär Leonid Brežnev, seda muidugi ei tajunud. Külma sõja tingimustes kahe erineva maailmasüsteemi esindajate lepitusetenduse taustal ei saanud selline mõte pähe tulla isegi kõige teravamapilgulisemal sovetoloogil või kaugelenägevamal dissidendil. (Erandiks viimaste seas oli vaid Andrei Amalrik, kes 1968. aastal kirjutatud traktaadis „Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" („Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?") ennustas Punaimpeeriumi hukku sõjas Hiinaga). 

Riigijuhtide allkirjad saanud konverentsi lõppaktiga leppisid konverentsil osalenud riigid kokku strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtetes ning kinnitasid Euroopa sõjajärgsetete riigipiiride vääramatust. Seda peeti NLiidu välispoliitika suureks võiduks kergeusklike lääneriikide üle, kes tunnistasid oma  leppimist status quo säilitamises Euroopas. Senised vaidlusalused küsimused, nagu Saksamaa lõhestatus, rääkimata Balti riikide okupeeritusest, võeti Helsingis ametlikult päevakorrast maha.

Sellele vaatamata kujunes see võit NLiidule Pyrrhose võiduks. Nimelt sisalda­s Helsingi lepe ka inimõiguste kohta käivaid sätteid, milles deklareeriti, et inimõigused ei ole ühegi riigi siseküsimus, vaid rahvusva­heline probleem. Lõppakti nn kolmanda korvi sätted kohustasid Helsingi leppele alla kirjutanud riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vaba­dusi, sealhulgas sõna-, trüki-, koosolekute, poliitilistesse organisatsiooni­desse kuulumise, väljarännu, perekondade taasühine­mise ja muid õigusi ning vabadusi.

Üsna pea kujunes inimõiguste teema Nõukogude Liidu ja tema satelliitide jaoks väga tülikaks probleemiks, kuna arvukatel rahvusvahe­listel foorumitel tuli seista silmitsi inimõiguste rikkumise kohta käivate süüdistustega.

Helsinki konverentsil oli suur mõju ja tähendus nii Nõukogude Liidus kui ka teistes Varssavi pakti kuuluvates riikides tegutsevatele opositsiooniliikumistele. Esialgu oldi dissidentlikes ringkondades Helsingi lepete suhtes väga skeptilised, kuna oldi veendunud, et NLiit ei hakka iialgi täitma temale ebamugavaid inimõigusi käsitlevaid lepingusätteid.

Ent selles vaidluses jäid peale Armeenia Tea­duste Akadeemia korrespondentliige füüsika-matemaatikateaduste doktor Juri Orlovi ja tema poolehoidjate argumendid. Ka nemad möönsid, et NLiit ei hakka inimõiguste alaseid kohustusi iialgi täitma. Kuid õiguskaitsjate ülesanne peab seisnema selles, et pidevalt juhtida lääneriikide tähelepanu sellele, kuidas NLiit neid lepinguid ei täida ning murda Läänes levinud sallivat hoiakut Kremli käitumise suhtes enda poolt võetud lepingulistesse kohtustesse ehk „Müncheni-laadset hoiakut“.

Dissidendid, kelle põhitaktikaks oli seni olnud siseriiklikult kehtivate seaduste täit­mise nõudmine, said tänu Helsingi lõppaktile täiendavad argumendid ning asusid nõudma, et võimud täidaksid ka Helsingi lõppakti sätteid. Kuna oldi õigustatult skeptilised Nõukogude valitsuse valmiduse suhtes neid sätteid täita, otsustati luua vastavad seireinstitutsioonid. Nende ülesandeks pidi olema järelevalve Helsingi lepete täitmise üle, nende lepete rikkumiste juh­tumite fikseerimine ja avalikustamine. Mõistagi anti endale aru, millise väljakutse nad sellega võimudele esitavad ja ei hellitatud illusioone sellega paratamatult kaasnevate tagajärgede suhtes. Kuid ka siin otsustati toimida õiguskaitsjate omaseks saanud põhimõtete järgi – käi­tuda mittevabas riigis kui vabad kodanikud, muutmaks riigis valitsevat moraalset atmosfääri.  

12. mail 1976 korraldati Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi initsiatiivil pressikonverents, kus Orlov teatas Helsingi lepete täitmise  järelevalvegrupi NLiidus (Группа содействия  выполнению  Хельсинских  соглашений  в   СССР) moodustamisest. Moskva Helsingi grupi (MHG) nimetuse all tuntuks saanud rühmituse asu­tamisest teatava deklaratsiooni kohaselt seati eesmärgiks aidata kaasa julgeoleku- ja koostöö­nõupidamise lõppakti humanitaarosa sätete järgimisele. Edasi loetleti lõppakti inimõiguste alaseid punkte ning deklareeriti, et grupp hakkab vastu võtma Nõukogude kodanike kirjalikke kaebusi, mis puuduvad nende õiguste rikkumisi isiklikult nende kodanike suhtes. Neid and­meid kavatseti lühivormis edastada kõigi lõppaktile allakirjutanud riikide valitsustele ja üld­susele. Samuti seadis grupp endale eesmärgiks koguda üldsuse abil igasugust muud teavet nende sätete rikkumise kohta, seda teavet töödelda ning edastada lõppaktile allakirjutanud riikide valitsustele ja üldsusele. Iseäranis räigete rikkumiste puhul, nagu laste äravõtmine usklikelt vanematelt, psühhiaatria sundravi poliitilistel või religioossetel põhjustel, eriti dra­maatilised perekondade lahutamise juhtumid, südametunnistusvangide eriti ebahumaanse kohtlemise juhtumid, kavatseti pöörduda vahetult riikide valitsuste poole üleskutsega moo­dustada komisjone nende juhtumite uurimiseks kohapeal. Teatati, et MHG juht on Juri Orlov, liikmeiks ajaloolased Ljudmila Aleksejeva ja Mihhail Bernštam, Jelena Bonner (akadeemik Sahharovi abikaasa), tuntud teisitimõtleja ja endine poliitvang Aleksandr Ginzburg, füüsik ja sotsioloog Aleksandr Kortšak, Pjotr Grigorenko, geoloog Malva Landa, endine poliitvang ja kirjanik Anatoli Martšenko, orientalist ja filosoof Vitali Rubin  ning füüsik ja juudiaktivist Anatoli Štšaranski.

Moskvalaste algatus leidis järgimist ka mujal  NLiidus. 9. novembril 1976 moodustati grupp Ukraina Helsingi grupp (UHG), mida asus juhtima nimekas kirjanik ja en­dine Ukraina kirjanike liidu partorg Mõkola Rudenko. Suurem osa UHG liikmetest olid endi­sed poliitvangid. Stalini ajal olid rahvusluse eest okastraadi taga viibinud ukraina rahvusliku vastupanu grand old lady Oksana Meško ja ulmekirjanik Oless Berdnik. Ivan Kandõba ja Levko Lukjanenko olid põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmed ning viibinud selle eest vangistuses 1950.-1960. aastatel. Oleksa Tihhii ja Niina Strokataja olid arreteeritud kuuekümnendatel ja mõne aasta eest vangistusest vabanenud. Üksnes 1949. aastal sündinud Miroslav Marinovitšit ja temast kaks aastat vanemat Mõkola Matussevitšit ei olnud varem represseeritud. UHGga liitus ka erukindral Pjotr Grigorenko, kes oli samaaegselt ka MHG liige.

UHG pühendus peaaegu sajaprotsendiliselt tähelepanu juhtimisele Ukrainas 1930. aastatel alanud ja seni jät­kuva genotsiidi ning etnotsiidile. Muude probleemidega, nagu usklike tagakiusamine, juutide ja etniliste sakslaste emigreerumistaotlused, krimmitatarlaste võitlus Krimmi naasmise eest, tööliste probleemid, üldiselt ei tegeletud, vaid keskenduti üksnes ukrainlaste rahvusliku rõhumise küsimustele. Kuni 1980. aasta lõpuni ülli­tas grupp 30 deklaratsiooni ja pöördumist, sh 18 memorandumit ja infobülletääni, mis eran­ditult olid pühendatud rahvusküsimustele.

25. novembril 1976 moodustati Leedu Helsingi grupp (LHG). 1. detsembril 1976 Moskvas Juri Orlovi korteris toimunud pressikonverentsil välisajakirjanikele tegi Viktoras Petkus avalduse, milles teatas LHG moodustamisest. Leedu vastupanuliikumise ajalugu uuri­nud Thomas Remeikise hinnangul oli LHGs esindatud kõik Leedus tegutsevad vastupanu­voolud, nagu katoliku kirik, rahvuslik vastupanu, õigus- ja vähemuste kaitse. LHG juht, endine poliitvang Petkus. Katoliiklasi esindasid LHGs jesuiidi preester Karolis Garuckas, poetess ja endine po­liitvang Ona Lukauskaite-Poškiene ja Tomas Venclova ning vähemusrahvusi juudiaktivist füüsikadoktor Eitan Finkelštein, kellele oli keeldutud andmast emigreerumisluba. Oma avaldustes ei piirdunud LHG üksnes inim- ja usklike õiguste tagamise nõuetega. Grupp pidas vajalikuks rõhutada, et Leedu praegune staatus on tekkinud Nõukogude vägede 15. juunil 1940 Leedusse tungimise  tagajärjel. Seetõttu on Leedu okupeeritud riik, mis pole kunagi nõustunud enda inkorporeerimisega Nõukogude Liidu koosseisu.

14. jaanuaril 1977 moodustati Gruusia Helsingi grupp, mida asus juhtima teisitimõtle­jast kirjanik Zviad Gamsahhurdia. Gruppi kuulusid veel Thbilisi ülikooli kunstiloo kateedri laborant Beglar Bežuašvili, Gruusia NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Muinsuskaitse Inspektsiooni juhataja Viktor Rtskhiladze, Rustavi laulmise ja muusikatehnikumi õpetaja Teimuraz Džanelidze ning juudiaktivistidest vennad Issai ja Grigori Goldšteinid, kellele oli keeldutud võimaldamast emigreeruda. See grupp jõudis välja anda üksnes ühe dokumendi, kuna juba aprillis arreteeriti selle liidrid ning grupi tegevus lakkas.

1. aprillil 1977 asutati Armeenia Helsingi grupp. Seda juhtis majandusteadlane Eduard Arutjunjan, liikmeteks olid füüsik ja armeenia õigeusu kiriku diakon Robert Nazarjan, Thbi­lisi Polütehnilise Instituudi üliõpilane Samvel Osjan ning töölised Šagen Arutjunjan ja Ambartsum Hlgatjan. Arreteerimiste tõttu jäi ka selle grupi tegevus lühiajaliseks.    

Võimudepoolset vastulööki ei tulnud kaua oodata. Juba 1977. aasta algul arreteeriti kõigi Helsingi gruppide juhtisikud. Seejuures ei pööratud mingit tähelepanu maailma avalik­kuse teravale hukkamõistule. Rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid eesotsas Amnesty Internationaliga astusid välja vangistatud inimõiguslaste kaitseks. Lääneriikides moodustati mitmeid inimõiguste kaitse organisatsioone, mis võtsid oma hoolduse alla Nõuko­gude vangilaagrites ja eripsühhiaatriahaiglates kinnipeetavaid poliitvange ning algatasid laia­ulatusliku kampaania nende vabastamiseks.

Vaatamata repressioonidele suutsid Moskva ja Leedu Helsingi grupid oma tegevust jätkata kuni järgmise kümnendi algusaastateni. Kui MHG teatas 8. septembril 1982 avaldu­sega oma tegevuse lõpetamisest, siis LHG lihtsalt hääbus oma liikmete arreteerimise (Petkus), surma (Garuckas †1979, Lukaskaite-Poškiene †1983) ning emigreerumise (Venclova, Finkelštein) tõttu. Ukrainas arreteeriti aasta jooksul kõik UHG meessoost asutajaliikmed, ent nende asemele astusid uued inimesed. Mõnel neist lubati emigreeruda, kuid enamik arretee­riti. Kuna peaaegu kõik UHG liikmed viibisid okastraadi taga, alustas UHG tegevust poliit­vangilaagrites. Nendega liitusid seal ka vangistuses viibivad Niklus ja Petkus.

Ka Eestis tehti 1977. aasta algul katse moodustada Helsingi lepete täitmist seirav grupp, ent paraku ei olnud Eesti vastupanuliikumine veel selliseks avalikuks väljaastumiseks valmis. Kuna see ettevõtmine lõppes nurjumisega, löödi kaasa leedulaste alga­tusega asutada Eesti-, Läti-, Leedu Rahvusliikumise Peakomitee kui nende maade vastupanu­liikumiste tegevust koordineeriv organisatsioon. Paraku lõppes ka see üritus fiaskoga. Eesti Helsingi grupi loomise katsest saab lugeda rubriigis Kirjutised/Katsetest moodustada Eesti Helsingi grupp ja Eesti-Läti-Leedu Rahvuslii­kumiste Peakomitee.

Vabadusristlemine

Vahetult pärast Balti tribunali toimus Läänemerel Vabadusristle­mine (Baltic Peace and Freedom Cruise). Algatuse selleks oli teinud Läti Maailmanõukogu ja peagi liitusid üritusega paljud teisedki juhti­vad pagulasorganisatsioonid. Eesti pagulaste poolt ilmutas aktiivsust Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee esimees Ülo Ignats, Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejete Abistamiskeskuse aktivisti­dest kuulusid Vabadusristlemise korralduskomiteesse Jaak Jüriado ja Mart Kikerpuu. Ristlemiseks renditi reisilaev tähendusliku nimetusega Baltic Star (Baltikumi täht), mis võttis peale umbes 300 inimest.

Kuna nõukogude propaganda oli seoses Balti tribunali ja Vaba­dusristlemisega muutunud mõlema aktsiooni suhtes üha ähvardavamaks, pöördusid ristle­mise organiseerijad Rootsi mereväe poole palvega saada laevale mereväe eskorti või mingit muud kaitset. Rootsi sõjaväe staap lükkas taotluse tagasi põhjendusega, et Baltic Star ei sõida mitte Rootsi, vaid Panama lipu all ja seetõttu ei ole Rootsi asi laeva kaitsta.

26. juulil 1985 asusid vabadusristlejad Stockholmis laeva par­dale. Piki Leedu, Läti ja Eesti rannikut seilates korraldati laeval ettekan­deid ja meeleavaldusi ning heideti merre lilli ja pärgi mälesta­maks vabadusse põgenemisel hukkunud eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Nõukogude sõjalaevad hoidusid Baltic Star’ist eemale, neid ei ilmu­nud silmapiirile kogu ristlemise ajal. Kuid möödudes Hiiumaast kur­siga Helsingile kihutas Baltic Star’i poole suure kiirusega piirivalvekaa­ter, mis pöördus viimasel hetkel siiski kõrvale ja kadus, kuid ilmus varsti uuesti laeva kiiluvette, seirates alust kaugemalt.

28. juulil randusid vabadusristlemisest osavõtjad Helsingis. Soome pealin­nas tähistati kümne aasta möödumist esimesest Euroopa julge­oleku- ja koostöökonverentsist. Ristluses osalenute läbi linna Nõuko­gude Liidu Helsingi saatkonna juurde suundunud rongkäik sai soom­laste suure poolehoiu osaliseks. Helsingi demonstratsiooni peakõnele­jaks oli endine poliitvang, organisatsiooni European Resistance esimees Vladimir Bukovski. Seejärel korraldati pressikonve­rents, millel teiste seas olid vastajateks Andres Küng ja Juhan Kristjan Talve.

Vabadusristlemise toimumist iga hinna eest, kuid tulutult ära hoida püüdnud KGB andmetel võttis ristlemisest Baltic Star’il osa 168 lätlast, 52 leedulast ja 51 eestlast (lapsi arvestamata), kellest 100 olid tulnud USAst. Neile lisandus ligikaudu 70 ajakirjanikku. KGB oli oma „meetmetega“ suutnud takistada veekindlates pakkides kirjan­duse merre heitmist, mida meeleavaldajad olid kavandanud. Selle oli ära keelanud laeva kapten, kuna Baltic Star’i reeder Fredrik Sindahl oli enne Vabadusristlemist käinud Nõukogude Liidu Stockholmi saat­konnas, kus teda ilmselt põhjalikult hoiatati võimalike tagajärgede eest.

29. juulil 1985 toimus Stockholmis Sergeli väljakul meeleaval­dus, kus astusid üles Läti sotsiaaldemokraatliku liikumise veteran Bruno Kalniņš, endine poliitvang Bukovski, Rootsi moderaatide välja­paistev naispoliitik Margareta af Ugglas, Rootsi sotsiaaldemokraat­liku partei Euroopa asjade sekretär Gunnar Stenarv ja Rootsi Rahvapartei uus esimees Bengt Westerberg. Kremlit pahan­das eriti just tema sõnavõtt, kus ta kutsus üles asendama NLiidus kommunistlik režiim demokraatliku riigikorraga. Mõni päev hiljem, 2. augustil 1985 antigi TASSi teatega Westerbergile vastu­löök, milles „riigimehetarkusest koormamata ja poliitiliste kogemus­teta“ Riksdagi deputaati süüdistati selles, et ta „tuli publiku ette võõra maski all, hakkas kuulutama võõraid mõtteid“.

Vabadusristlemine toimus ajal, mil avalik vastupanu Eestis oli selle liidrite vangilaagrisse saatmise, arvukate läbiotsimiste ja ülekuulamiste ning muude repressioonide tagajärjel maha surutud. Seda aktiivsemalt tegutsesid aga pagulased, kelle aktsioonidest jõudis vaatamata raudsele eesriidele ikkagi ka Eestisse. Vabadusristlemisest ja Balti tribunalist andsid põhjaliku ülevaate raadiojaamad Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl. Salateid pidi jõudis okupeeritud Eestisse ka Vabadusristlemisest vändatud videofilm, mida siin suure huviga vaadati. Ainult mõni aasta oli jäänud Kurjuse Impeeriumi lõpliku kokkuvarisemiseni. Seda oli tollal küll raske ette näha, kuid vabaduslootusi aitasid ülal hoida Vabadusristlemine ja muud üritused.

Balti tribunal

Kolm kümnendit tagasi 23.–25. juulil 1985 peeti Taani Kuningriigi pealinnas Kopen­haagenis Balti tribunal NLiidu üle. Selle korraldas Balti Ülemaailmne Konverents (BÜK), mis esindas eesti, läti ja leedu pagu­laste keskorganisatsioone Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Vabade Lätlaste Maailmaföderatsioon ja Leedu Vabastamise Ülemkomitee. Tribunal sõnastas kolm eesmärki: juhtida maailma avalikkuse tähelepanu NLiidu okupatsioonile kunagi vabades ja iseseisvates Balti riikides, dokumenteerida Balti riikide elanike suhtes toime pandud kuriteod ja genotsiid, mõista hukka NLiidu okupatsioonipoliitika kui kuriteod inimsuse vastu.

SAS-Scandinavia hotelli konverentsisaali kogunes umbes 250pealine publik, milles olulise osa moodustasid rahvusvahelise ajakirjanduse esindajad. Tribunali istungi avas Euroopa Parlamendi asepresident Paul Möller. Põhiettekande esitas BÜKi esimees Olgerts R Pavlovskis, kes andis põhjaliku ülevaate Eesti, Läti ja Leedu ajaloost, riikluse kujunemisest, Balti riikide sõjaväelises okupeerimi­sest NLiidu poolt, okupatsioonivõimude repressioonidest ja genotsiidist Eesti, Läti ja Leedu elanike vastu, rahvastiku koosseisu muutmisest küüditamiste ja ümber­asustamispoliitika kaudu, eesti, läti ja leedu keelte, õppeasu­tuste ja kultuuri venestamisest, inimõiguste rikkumisest ja põhiliste poliitiliste vabaduste mahasurumisest, sõjaväebaaside rajamisest kogu Baltikumi ranniku ulatuses, eesti, läti ja leedu noorte mobiliseerimisest Nõukogude armeesse ja nende saatmisest Kuubasse, Vietnami ja Afga­nistani ning järjekindlast elamistingimuste moonutamisest, et teha võimatuks Eesti, Läti ja Leedu omariikluse taastamine. 

Pavlovkise ettekandes esitatud süüdistusi kinnitasid omapoolsete sõnavõttudega 15 tunnistajat, kelleks valdavalt olid kolmest Balti riigist Läände jõudnud endised poliitvangid, kuid oli ka välisreisilt mittenaasnuid. Eestit esindajatest oli Sergei Soldatov pärast kuueaastase vangistuse ära kandmist saanud 1981. aasta mais loa emigreeruda. Tema ettekanne käsitles peamiselt Eestis alates 1960ndate aastate teisel poolel tegutsenud demokraatide liikumiste tegevust, mis kulmineerus memorandumi saatmisega ÜROle. Samuti kõneles ta 1981. aasta sügisel Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise poolt levitatud lendlehtedest, mis kutsusid üles sel 1. detsembril 1981 pooletunnisele tööseisakule, mille käigus kavatseti nõuda Nõukogude vägede väljaviimist Afganistanist, sekkumise lõpetamist Poola siseasjadesse, poliitvangide vabastamist, ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Helsingi lepete täitmist jne. Veel rääkis ta sellest, et 1976. aastal mõisteti fabritseeritud süüdistuse alusel vangi tema poeg Aleksandr. Seejuures lubati poeg vabastada, kui Soldatov loobub avalikult oma vaadetest ja esitab armuandmispalve. Eestlastest esinesid tunnistajatena ka noor abielupaar Valdo Randpere ja Leila Miller. Olles ENSV delegatsiooni koosseisus 1984. aasta augustis Soomes Kotka merepäeva­del, põgenesid nad Rootsi ja palusid kuningriigilt poliitilist varjupaika. 1982. aastal TRÜ õigusteadus­konna lõpetanud Randpere oli mõnda aega töötanud ENSV justiits­ministri teise abina, sai temast peagi Eestimaa Lenin­liku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee propaganda ja kultuurmassilise töö osakonna instruktor. Tema abikaasa Miller õppis raamatukogundust Tallinna Pedagoogilise Instituudis ning esines lauljana leviansamblites „Kontor“ ja „Karavan“. Et välisreisile pääseda olid nad pantvangina sunnitud Eestisse maha jätma oma kolmeteistkümne kuu vanuse tütre Kaisa.  Mõlema ettekande põhiteemaks oli Eestis valitseva venestamise ning poliitiliste õiguste ja vabaduste puudumise kirjeldamise kõrval tütre kättesaamise küsimus. Olgu öeldud, et tänu rahvusvahelisele tähelepanule ja suurele toetusele kujunes võitlus see edukaks. Miller piketeeris pikka aega NLiidu Stockholmi saatkonna ees kuni pärast üle kahe aasta pikkust võitlust lubasid okupatsioonivõimud 23. novembril 1986 Kaisa viimaks oma vanemate juurde.

Põhiettekannet ja tunnistajate seletusi hindas kohtunike kollee­gium, kuhu kuulus nimekaid juriste, teadlasi ja poliitikuid, nagu Eu­roopa Nõukogu Inimõiguste Komisjoni esimees James Fawcett, Ühend­kuningriigi Kerston College’i teadlane ja vaimulik Michael Bordeaux, Rootsi endine valitsusliige Riigipäeva liberaalist saadik Per Ahlmark, Prantsusmaa Rahvusassamblee liige Jean-Marie Daillet ning rahvusvahelise õiguse professor Theodor Veiter (kolleegiumi esimees).

Nende hinnangu põhjal 26. juulil vastu võetud manifestis deklaree­riti, et omaaegsete sõltumatute riikide Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine ning annekteerimine on otseseks rahvusvaheliste sea­duste ju Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute rikkumise näiteks. Venelaste massiline immigratsioon on tõsiselt kahjustanud Baltikumi identiteeti ja poliitilist struktuuri, nõukogude korra tõttu on kannatada saanud keel, kultuur, religioon ning isegi ajaloo õppimine koolides. Balti riikide militariseerimine kujutab endast alalist meeldetuletust jätkuvast ohust maailmarahule. Baltikumi rahvaste õigus enesemäärami­sele tuleb taastada. Deklaratsioonis kutsuti üles tõsta­tama Baltimaade okupeerituse küsimus kõigil ülemaailmsetel foorumi­tel, nõudes Eestile, Lätile ja Leedule vabadust ning sõltuma­tust.