Miks toetab osa Euroopa Liidu riike Putinit?

Eesti peavoolumeedia ajakirjanikud, raadiohääled ning telenäod ammutavad välismaal toimuva kohta infot pea sajaprotsendiliselt ja kriitikavabalt lääne vasakliberaalsetest meediaväljaannetest. Siin pole eesti ajakirjanike käitumises midagi muutunud. Alles see oli, kui nende okupatsiooniaegsed eelkäijad, kellest nii mõnigi on praegugi ametis, kõrv kikkis Moskva poole vaatasid. Väliskommentaatorid, nagu Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder, Herbert Vainu, Peeter Kaldre jmt edastasid kohusetundlikult Kremli välispoliitilisi jutupunkte paljastades suure innuga lääne imperialistide sepitsusi ning ülistades NLiidu rahuarmastavat välispoliitikat. Selles kontekstis on lausa tragikoomiline, kuidas Mart Kadastik, kes praegu ajakirjanduse suukorvistamise eest hoiatab, kribas sellal Jaak Kalju nime all usinalt KGB tellimuslugusid. Tuleb välja, et Kadastiku arvates 1980. aastate okupeeritud Eestis ei olnud mingeid probleeme sõnavabadusega.

Oma hoiakutelt on lääne vasakmeedia äärmiselt kriitiline esmajoones Ühendriikide presidendi Donald Trumpi, aga ka mitme Euroopa Liitu kuuluva riigi suhtes, kes järgivad oma riiklikke huvisid. Need ent on tihtilugu vastukarva Saksamaa ja Prantsusmaa käepikendusena tegutsevale Euroopa Komisjonile (EK). Seejuures on Trumpi ja isepäised ELi riike kajastavate kirjutiste sisu ülimalt silmakirjanik, tulvil topeltstandardeid ja võlts kui neljarublane rahatäht.

Kõigepealt sattusid löögi alla Ungari ja Poola, hiljem on neile lisandunud Tšehhi ja Slovakkia. Pärast viimaseid parlamendivalimisi on „klubisse“ lisandunud ka Austria ja Itaalia.  

Ungari sattus ELi rünnakulaviini alla, kuna olles 2015. aastal sattunud immigrantide transiitmaa olukorda, otsustati võtta olukord kontrolli alla ja püstitada kutsumata külaliste takistamiseks füüsilised tõkked. ELi kriitikat peljates ei söandatud seda siiski teha enne, kui Austria hakkas kontrollima oma piiri Ungariga ja takistama immigrantide, kellest valdav enamik oli noortest meestest koosnevad Lääne sotsiaalsüsteemi huvisid lantivad sisserändajad, sisenemist. Immigrantide tulvale pandi piir peale, kuid sellel oli oma hind. Ungari muutus silmakirjalike ELi juhtide jaoks inimõigusi  jalge alla tallavaks paariariigiks, kuigi tegelikult oli päästis Ungari teistkordselt Euroopa moslemite tulvast.

Esimene kord oli 1683. aastal Viini all, mil Ungari andis suure panuse Türgi vägede purustamisse. Kara Mustafa Paša juhitud Türgi hiigelarmee üle saavutatud võidus mängis juhtrolli ka Poola, teine pahalane tänase ELi silmis.    

Kuigi formaalselt seisneb EK kriitika nii Ungari kui ka Poola suhtes demokraatlike vabaduste kitsendamises neis riikides, on tegelik põhjus keeldumises võtta sundkorras vastu sõjapõgenikeks tituleeritud majanduspagulasi Komisjoni poolt määratud kvootide alusel. Veidi vaoshoitumalt on sama liini järginud ka Tšehhi ja Slovakkia ning Austria. Sundkvootide kavale löödi hingekella pärast Itaalia parlamendivalimisi ja immigrantide vastase Põhjaliiga pääsemist Saapamaa valitsusse. Ning patuste seltskonda lisandus uus liige.

Kõiki neid riike, aga ka Kreekat ja Küprost, saadavad pidevad süüdistused Putini poliitika toetamises. Neid süüdistusi on pidevalt nämmutatud ka Eesti peavoolumeedias. Nii näiteks alles mõni aeg tagasi nimetas ajakirjanik Ainar Ruussaar Kuku raadio saates „Keskpäevatund“ Ungarit Kremli otseseks käepikenduseks ELis. Ruussaar on muidugi tuntud oma lapsemeelsete heietuste poolest, mis ilmselgelt põhjustavad meelehärmi ka tema saatekaaslastele, raadiokuulajatest rääkimata. Paljud on Ruussaare pärast selle saate kuulamisest üldse loobunud. Jutud käivad, et omal ajal kihutas Anvar Samost Ruussaare ERRi poliitikasaatest minema, kuna ei suutnud viimase suust tulevat lausrumalust taluda. Nüüd läks täide paljude Keskpäevatunni kuulajate ootus ja Ruussaar koondati Postimehest. Võib olla kindel, et täna sellele suurenes oluliselt ka „Keskpäevatunni“ kuulajaskond.

Samas pole Ruussaar sugugi ainuke peavoolumeedia ajakirjanik, kes on sarnaseid seisukohti avaldanud.

Kuigi Kreekale ja Küprosele ei saa suurt midagi ette heita immigrantide kohtlemise osas, kuulub neist esimese pattude registrisse eelarveliste kuritarvituste tõttu riigi pankroti äärele ajamine, teist on süüdistatud Venemaa päritoluga musta raha pesus.

Tekib küsimus, miks ometi on ülalnimetatud riigid, Poola väljaarvatud, tolerantsemad Venemaa tegemiste suhtes näiteks seoses Krimmi annekteerimise või agressioonis Ukraina vastu. Olgu märgitud, et see sallivus avaldub peamiselt deklaratiivselt. Faktiliselt siiski mingist otsesest toetusest rääkida ei saa. Olgugi et kõik need riigid on sõnades olnud vastu Venemaa sanktsioonide pikendamisele, ei ole seni keegi neist teinud tõsist katsetki sanktsioone ELi tasemel vetostada. Kui Venemaa vastaste survemeetodite toetamine on Putini käepikendus, siis on selliselt arvajate loogikaga midagi väga sassis.

Aga ikkagi, millest tuleneb mõne ELi riigi Venemaa toetamine olgu siis kasvõi sõnades. Näib, et siin on eelkõige tegemist trotsi demonstreerimine EK suunal. Kuna need riigid on ülalmainitud põhjustel kõik sattunud EK kriitikatule alla, tuleb nende Vene-sõbraliku käitumise tagant otsida pigem vastupanu Komisjoni ähvardusele vähendada arenguabi ja piirata hääleõigust, mitte aga siirast poolehoidu Putinile ja tema tegudele.

Sama kehtib ka erinevates Euroopa riikides üha enam toetust koguvatest rahvuslik-konservatiivsete liikumiste suhtes, keda ka Eesti peavoolumeedias on tituleeritud ksenofoobseteks populistideks ja äärmuslasteks. Nii Alternatiiv Saksamaale, Rootsi Demokraadid, Prantsusmaa Rahvuslik Liit, Gert Wildersi Vabaduspartei Hollandis, rääkimata Matteo Salvini Põhjaliigast Itaalias on kõik Kremli suured sõbrad. (Meie sulesepad on Kremli sidemetes üritanud süüdistada isegi EKREt, ent see on võrdlemisi hädiselt välja kukkunud.) Mõnda neist on süüdistatud isegi Moskvalt raha saamises, mis kõlab eriti kurjakuulutavalt. Vaevalt et Venemaal neile palju krabisevat anda on, aga teadaolevalt sai Marine Le Pen enne 2014. aasta presidendivalimisi laenu Vene omanikele kuuluvalt Tšehhi pangalt (First Czech Russian Bank – FCRB). Le Pen oli FCRBlt sunnitud laenu küsima põhjusel, et Prantsuse pankadest talle laenu lihtsalt ei antud. (Kõigi eurousklike meelehärmiks külastab Le Pen lähipäevil Eestit.)

Raske on uskuda, et ka Euroopa rahvuskonservatiivid tunneksid siirast poolehoidu Putini suhtes. Pigem on siin tegu olukorraga, kus taktikalistel kaalutlustel käsitletakse oma vaenlase vaenlast liitlasena. Just nagu Euroopa feministid näevad islamiste liitlastena rahvuslaste vastu, à la pigem lasen end moslemil vägistada, kui otsin kaitset Odini sõdalaselt. Mida aga moslemid feministidest arvavad, jäägu siinkohal kommenteerimata.

    

Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju

Taastatud Eesti Vabariigi põhiseaduse koostajad olid piisavalt ettenägelikud, et mitte anda vabariigi presidendile ülearu palju võimu. Ilmselgelt oli neil silme ees president Pätsi autoritaarne kuju, tänu kelle võimutsemisele pidi Eesti kogema nii vaikivat ajastut kui hääletut alistumist. Samas oli esimese iseseisvuse aegne nostalgia siiski veel piisavalt suur, et presidendi institutsioonist (mis siinkirjutaja arvates on Eesti suguse väikeriigi jaoks täiesti tarbetu) üldse loobuda. Põhiseaduse Assamblees (PA) jäi domineerima seisukoht, et president peab olema tasakaalustav arbiiter seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, moraalne tuletorn ja rahva ühendaja.

Et mitte anda presidendile täiendavaid võimuhoobasid, loobusid põhiseaduse koostajad ka presidendi otsevalimisest rahva poolt. Tollal oli otsevalimise tulihingeline eestvõitleja sini-must-valgestunud endiste kommunistide seltskond, kes nägid oma šanssi eelkõige Arnold Rüütlis. Samas ei pooldanud presidendi otsevalimist ei Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ega Rahvarinne, kes mõlemad oli PAs domineerivad jõud.

Äratab tähelepanu, et presidendi otsevalimist on eri aegadel toetanud just need poliitilised jõud, kellel on olnud oma kindel kandidaat sellele ametipostile. Lisaks Rüütli jüngritele oli otsevalimiste propageerija pikka aega Keskerakond, kes nägi presidendina oma suurt juhti ja õpetajat. Pärast Savisaare langust pole Keskerakond enam otsevalimisest juttu teinud. Käesoleval ajal on ainsaks rahva poolt otse valitava presidendi apologeediks jäänud Konservatiivne Rahvaerakond ja seda muidugi Mart Helmet silmas pidades.

Taastatud iseseisvuse ajal on jõutud katsetada kõiksugu presidentidega, nagu väidetav KGB agent, endine tippkommunist, väliseestlane ja naine. (Huvitaval kombel sama tüüpi presidendid olnud ametis ka naabermaades Lätis ja Leedus.) Igal neist olid omad head ja vead. Neist ehk Meri on jäänud meelde karismaatilise riigipeana, Rüütel omas rollis tasase ja tublina, Ilves eesti rahvast põlastava maailmakodaniku fassaadi varjus labase korruptandina. Ametis oleva presidendi maine on alles kujunemisel, ent ta on juba väga palju jõudnud ära teha, andmaks oma panuse presidendi institutsiooni autoriteedi õõnestamiseks.

Ekstsentriline kirjaniku ja filmimehe Lennart Meri ülistamises on peavoolumeedia küll igasuguse mõõdutunde minetanud. Hiljutine Meri 90nda sünniaastapäeva tähistamine jättis mulje, et tegemist on pigem Türkmenbašiga, mitte aga põhjamaise riigimehega. Selle iiveldama ajavalt kriitikavaba kiidulaulu kõrval on aga maha vaikitud mitmed tumedad varjud Meri elukäigus, alates kahtlustustest kaastöös KGBga (agent „Nikolajev“), kuni majanduslikest mahhinatsioonidest seoses majaehitusega.

Endised kommunistid võtsid revanši sajandivahetusel, mil Kadriorgu pääses endine kompartei nomeklaturnik Arnold Rüütel. Vaatamata tema punasele minevikule või hoopis sellest kammitsetuna oli just tema selline president, millist PA ette kujutas.

Mis aga puutub Toomas Hendrik Ilvesesse, siis tema joonistub välja kui undisputed heavyweight harvade Eesti poliitikas kaasalöönud ja läbi põlenud väliseestlaseste kurvas rodus. Algse päikesepoisi maine eesti rahvast põlastavate ja vaenavate väljaütlemiste, naiste vahetuste, aga eelkõige „ärmatamisega“ maha mänginuna, oli ta lõpuks sunnitud Eestimaa tolmu jalgelt pühkima. Kuna tema aeg-ajalt tehtavad avaldused kattuvad peavoolumeedia üldise hüsteeritsemisega, siis neid tiražeeritakse, ent nende mõju on pigem kontraproduktiivne.

Ja lõpuks naine, Kersti Kaljulaid, kes Luksemburgi kontrollikojast juhuse tahtel kõigile ootamatult Kadriorgu lennutati. Habrast autoriteeti tunnetades üritab Kaljulaid iga hinna eest oma halli hiire kujundist lõviks rabeleda, kuid kipub aeg-ajalt käituma kui viinalattu sattunud joodik.

Algus oli ju suurepärane. Kontrastiks oma korruptandist eelkäijale, loobus ta residentsist ja eelistas oma kodus elamist. Ent kohe tuli tõsine vääratus seoses keeldumisega osalemast ametisse nimetamise päeval tema auks korraldatavast tänujumalateenistusest.   

Mida aeg edasi, on asjad ikka rohkem ära käest läinud – ei möödu päevagi, kui proua president ei figureeriks lehtedes või teleekraanil, kusjuures iga asja kohta on tal midagi öelda. Paraku pole need etteasted alati adekvaatsed ja neist jääb tihtilugu mulje kui pooletoobisest seenelisest, kes saabub koju korvitäie kärbseseentega: Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju!

Igale poole sekkumisega meenutab ta pigem agarat ämma, kes oma nina noorpaari igale toimingule sisse pistab, kui riigipead. Enamasti on need tühilasud, nagu bravuurikas Narva asumine mõneks ajaks, mis ei aidanud kuidagi kaasa Eesti riigi viimisele Narva ega toonud mingit kasu ka narvakatele. Ainult suurt hulk rahva raha pilluti tuulde presidendi ja tema pridurkade söötmiseks-jootmiseks-majutamiseks. Kohtumine Putiniga oli aga propagandistlik lotovõit, pime juhus nagu presidendiks saaminegi. Mis aga samuti midagi kaasa ei toonud.

Kuid kõige tõsisemaks etteheiteks on olnud otsene poliitikasse sekkumine ja poole valimine. Mis ime siis, kui väga paljude silmis on Kaljulaid pigem Brüsseli virtin, mitte aga kogu Eesti riigipea. Samas ei anna Kaljulaid endale ilmselt üldse aru, et tema võimupiiridesse ei kuulu näpunäidete andmine, kelle poolt ei sobi hääletada või oma maitse kohase valitsuse kohandamine. Vastuvoolu ujudes lõhestab ta veelgi enam rahvast, ent samaaegselt õõnestab ta ka omaenese jalgealust.  

Kuid iseäranis häiriv on Kaljulaidi puhul silmakirjalikkus ja topeltstandardite kasutamine, milles on ta olnud oma Euroopa isandate usin õpilane. Mida muud arvata tema seenelise pusaga primadonnatsemisest Riigikogus valitsuse ametisse määramisel. Samas on kõigil hästi meeles Kaljulaidi üleskutse andestada raseda naise lumme paisanud ja jalahoopidega peksnud NO99 teatrijuht Tiit Ojasoole ning premeerida teda rammusa tellimusega lavastada vabariigi aastapäeva etendus. Samal ajal sai anonüümsetete allikatele tugineva naisepeksu süüdistusega Marti Kuusikule osaks demonstratiivne hukkamõist. Ainult pime ja kurt ei adu, et Ojasoo puhul oli tegemist omaga, kelle kuritegu andestatakse, teise puhul aga vaenlasega, kes kuulub (õnneks moraalsele) hävitamisele.

Ükski varasem president, isegi mitte Ilves, ei ole suutnud häälestada enda vastu nii palju inimesi kui Kaljulaid. Kahjuks ei ole ametisse asunud koalitsiooni plaanidesse presidendi institutsioonist loobumise algatamine. Ent võib olla päris kindel, et järgmine president ei ole Kersti Kaljulaid.   

Lähiajaloost: Jüri Toomepuu jüngrite kallaletung Linnart Mällile

Pärast Indrek Tarandi poolt vallandatud intsidenti EKRE rändepakti vastasel  meeleavaldusel tõusis taevani valitsuserakondade hädakisa vägivalla ilmumisest Eesti poliitikasse. Seejuures tehti selle juhtumi eest ainuvastutavaks EKRE, samal ajal kui tüli algatajast Tarandist kujunes Indrek Suurkannataja. EKRE vastase sõjakäigu kuldraamatusse kuulub kindlasti sotside ja ajakirjanike vaimse ema Marju Lauristini paristus, mille kohaselt tõi EKRE Eestisse islamistliku poliitkultuuri. See lausung leiab kaheldamatult kõrge koha silmakirjalikkuse ja demagoogia meistriklassis, millist Lauristini usinamatelgi õpilastel annab järgi teha. Sama ajal ei liiguta Lauristini üldsegi tõsiasi, et erakonda Eesti 200 kuuluv sakslasest punaprofessor korraldas Vabaduse väljakul just islamistide stiilis provokatsiooni, kasutades inimkilbina sülelast,. 

Ka opositsiooni kuuluvad Reformierakond ja Vabaerakond ei ole suutnud jätta ründamata nendega koos vastasrinda esindavat EKREt. Paraku jääb Kaja Kallase ja Andres Herkeli väljaütlemistest mulje kui Venemaa riigiduumas tegutsevatest pseudoopositsioonilistest liberaaldemokraatidest ja kommunistidest, kes otsustaval hetkel on siiski alati Putini poolel. 

Näägutajate koori on püüdnud hoolega võimendada nn peavoolumeedia, ent videosalvestused Lossiplatsil toimunust on inimestele selgelt ära näidanud, kui lühikesed on valeuudiste jalad.

Ja muidugi ei ole suutnud kasutada võimalust vait olla president, kelle ka muudest avaldustest ja tegutsemisest (kus ta saamatult üritab järele ahvida Evelin Ilvest) jääb mulje, kui perenaisest, kes innukalt tahab süüa teha, aga ei oska seda üldse. Või kui veel otsekohesem olla, siis paratamatult tekivad paralleelid Mäeotsa Jeppega.

Tegelikult ei ole poliitiliste meeleavalduste ajal aset leidnud kähmlused midagi enneolematut ka Eestis. 1930. aastate algul oli üsna sagedased vabadussõjalaste löömingud nende koosolekuid segavate sotsidest rünnakrühmlastega.

Väiksemaid kokkupõrkeid tuli ette ka juunipöörde käigus. Üks sellistest leidis aset 17. juulil Tallinnas, mil juunikommunistide poolt organiseeritud rongkäik suundus Pikale tänavale tervitama NLiidu saatkonda. Otse saatkonna rõdul viibivate Moskva emissaride silme all puhkes kähmlus kolonnis punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO – rahvasuus tuntud kui „röövlid omavahel“) tegelased püüdsid lippu ära võtta, ent selle kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad. Ühisel jõul suudeti RO rünnakud tagasi lüüa, ent lipp kisti võitlustuhinas ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.

Kuid ka lähiajaloos on olnud juhtum, kus miitingulised on omavahel karvupidi kokku läinud. 19. mail korraldas ERSP Tallinna piirkond Toompea lossi ees meeleavalduse, kus nõuti mittekodanike ilma jätmist valimis- ja kandideerimisõigusest. Nimelt oli Riigikogu vastu võtnud kohalike omavalitsuste volikogude valimiste seaduse, mille kohaselt anti  mittekodanikele aktiivne valimisõigus, s.o õigus nendel valimistel hääletada. Kuigi analoogilist valimisõigust praktiseeriti tollal vaid mõnes üksikus Euroopa riigis, oli see üks paljudest Euroopa Nõukogu ja OSCE soovitustest Eestile, mida Mart Laari valitsus, püüdes olla paavstist suurem katoliiklane, kuulekalt täitma tõttas. Riigikogul jätkus siiski meelekindlust mitte anda mittekodanikele õigust kandideerida volikogudesse, vaatamate sellele, et praeguste sotside eelkäija valimisliit Mõõdukad seda innukalt ja häälekalt taotles. (Olgu märgitud, et hoopis sirgeselgsemalt käitusid kohalike valimiste küsimuses lõunanaabrid lätlased. Hoolimata sellest, et muulaste osakaal oli neil Eestiga võrreldes tunduvalt suurem, said õiguse valida kohalike omavalitsuste volikogusid üksnes Läti Vabariigi kodanikud.)

ERSP meeleavaldusel leidis aset füüsiline kokkupõrge ERSP aseesimehe Linnart Mälli ja meeleavaldusel osalenud valimisliit Eesti Kodaniku liidri Jüri Toomepuu poolehoidjate vahel. Oma kõnes ühines Mäll  meeleavaldusel esitatud nõudmistega. Ent sõnavõtu teise poole pühendas ta Jüri Toomepuu kritiseerimisele, kutsudes üles teda mitte usaldama, kuna Toomepuu olevat petnud väikerahvaid. Ühel Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üritusel esinedes oli Toomepuu lubanud igati seista väikerahvaste eest, ent Riigikogus ta neid ei toetanud. Meeleavaldusel osalenud Toomepuu toetajad hakkasid selle avalduse peale Mälli plakatitega togima. Saanud löögi vasaku põse pihta jättis ta sõnavõtu pooleli. Üksnes Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Rein Helme sekkumine hoidis ära suurema löömingu.

Erinevalt eelmise aasta lõpusündmustel aset leidnud intsidentidest, ei poliitiliste erakodade juhid ega ka president Meri selle sündmuse kohta arvamust ei avaldanud. Üksnes ERSP Tallinna piirkonna juhatus tegi 20. mail avalduse Mälli ja Toomepuu toetajate vahel aset leidnud intsidendi kohta. Selles märgiti, et Mälli ülesastumine ajal, mil piketeeriti ühise eesmärgi nimel, oli ERSPd kompromiteeriv ning avaldati arvamust, et ERSP volikogul tuleks kaaluda võimalust teha Mällile ettepanek astuda tagasi erakonna aseesimehe kohalt. Volikogu ei pidanud vajalikuks Mälli, kes oli tegelikult kallaletungi ohver, kuidagi karistada ning silmapaistev orientalistika korüfee jäi oma parteilisele ametikohale edasi.          

Pankur ja trellid. Danske panga ainetel.

Romulus Tiitus. Nokk kinni, saba lahti... Valimik satiiri ja huumorit. - Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1960, lk 50.

Hilinenud järelehüüe sõbrale ja kaasvõitlejale

Avastasin mitmekuise hilinemisega, et 13. juunil on julm vikatimees viinud manalateele Rein Arjukese (sünd 20. veebruaril 1941). Ehk vabandab minupoolset mittemärkamist asjaalu, et kuigi oli Arjukese puhul tegemist tuntud vabadusvõitleja, poliitika- ja ühiskonnategelasega, ei leidnud tema lahkumine kajastamist suuremates meediaväljaannetes. Mis sest, et tegemist oli Simisalu matkakodu elupõlise juhataja, tuntud loodusmehe, Albu vallavanema, Albu valla aukodaniku (2013),  Riigikogu VII koosseisu liikme ning Valgetähe teenetemärgi kavaleriga (2001).  

Olgu lisatud, et Arjukese kuulub nende 14 isiku hulka, kes 21. jaanuaril 1988 läkitasid massiteabevahenditele ja ENSV Ministrite Nõukogule ettepaneku Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamiseks, mis kaitseks „eesti rahva huve praeguses riiklikus situatsioonis ja oleks rahvuslikuks opositsioonirühmituseks EKPle“. Tema oli ka ERSP asutajaliige ning ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Arjukese oli ka üks Eesti Vabariigi põhiseadusele aluseks olnud projekti autoriteks, kuuludes Jüri Adamsi poolt juhitud töögruppi.

Tema elutööks oli aga Simisalu matkakodu juhtimine. Simisalu keskuse rajamise aegu 1977. a kolis ka Rein oma perega Simisallu, millest sai talle kodu elu lõpuni.

1982. aasta jaanipäev Simisalu matkakodus, mille KGB tembeldas natsionalistlikuks koosviibimiseks (sborištše). Fotol vasakult Arvo Pesti, Erna Tarto (seljaga), Urmas Inno, Enn Tarto ja Karin Inno. Istuvad Eve Pärnaste ja Lagle Parek.

Oluline roll oli Arjukesel ka okupatsioonivastases vastupanuliikumises. Tema vastasseis võõrvõimuga sai alguse klaasitehnoloogia õpingutest Tallinna Ehitustehnikumis, kus  kursuseõeks oli Lagle Parek. Sealt sai algase nende elukestev sõprus ja ühine vastupanuvõitlus. Esialgu moodustus maailma näha soovivatest kursusekaaslastest matkaseltskond, kes autostopitas mööda impeeriumi avarusi. Noortekogum, kuhu muuhulgas kuulus samuti vastupanus nähtamatut ent olulist rolli etendanud Õie-Mai Matveus (hiljem Laarman) ja Leili Tammjõe ning teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa, korraldas koosviibimisi, kus arutati kõiksugu maailmaasju. Nende väitluste tulemusena idanes idee võtta midagi ette, et ei ununeks mälestus kunagi eksisteerinud Eesti Riigist ning et see teadmine kinnistuks eestlaste meeltes ja südames. Selleks tuli võimalikult palju suhelda ning matkamine ühitati rahvusliku selgitustöö tegemisega. Moodustati matkaklubi nimetusega „Lempo“, mille juhiks sai Arjukese. Vormiriietuseks oli punased pagunitega särgid. Muidugi sattusid punasärklased peagi KGB tähelepanu orbiiti. Noormehed saadeti sõjaväkke, neiude puhul rakendati hirmutamistaktikat profülaktiliste vestluste kujul. Ja lool oligi lõpp.

Ent lõpp ei olnud vastupanuliikumisel ega Arjukese osalemises selles. Tema tegeles aktiivselt omakirjastusliku ja keelatud kirjanduse levitamisega, samuti lõi kaasa 1970ndatel aastatel tekkinud avalikus vastupanuliikumise aktsioonides. Iseloomult tagasihoidlikuna ei mänginud ta selles küll juhtivat osa, ent andis allkirja mitmele vastupanuliikumise kollektiivsele protestikirjale.

Jaanipäev Simisalus, foto 2. Vasakult Eve Pärnaste, Erik Udam, Mati Kiirend ja Rein Arjukese.

Avalikul vastupanuliikumise liikmetel kujunes tavaks koguneda Simisalu matkakodusse jaanipäeva tähistama. Arjukesele nuheldi selle eest KGB-poolt ametliku hoiatusega nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest. Süüdistuseks olid natsionalistlikust koosolekust osavõtmine Simisalu matkakodus ning kahele avalikule kirjale allakirjutamine. Lisaks sellele teostas KGB Arjukese kodus mitmeid läbiotsimisi ja teda kuulati korduvalt üle seose mõne vastupanuliikuja arreteerimisega.

Arjukese osales aktiivselt Eesti taasiseseisvumise eest peetavas võitluses ning vastse riikluse ülesehitamisel. Ent kõige suurem oli tema panus Simisalu matkakodu käigus hoidmisel ning looduse kaitsel.

Puhka rahus, kallis sõber.

  

Pahupidipööratud frits

Hampelmannina riigikogu platsil etelnud ja sealt rahvusliku jalajäljega tagumikul taanduma pidanud Tarand on juba saanud endale jüngri. Eile Vabaduse väljakul toimunud Suveräänsusliikumise Tark ja Terve Eesti korraldatud meeleavaldusel korraldati uus intsident. Seekordseks kolumatsiks oli keegi lapsevankrit inimkilbina kasutanud võõramaalane. Hiljem selgus, et segaduse põhjustajaks osutus Florian Hartleb, politoloog, erakonna Eesti 200 liige ja Merkeli alam. Hartlebi sõnul olevat teda häirinud eelkõige plakatite sisu, mis olnud suunatud tema ja ta poja vastu, kes olevatki immigrandid: „Mina elan Eestis juba neli aastat, mul on eestlannaga poeg, kellel on nii Saksa kui Eesti kodakondsus. Meie olemegi immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli,“ ütles Hartleb.

Selle jutu peale jääb üksnes nentida, et tegemist on järjekordse punaprofessoriga, kelletaolisi migratsioonipumpadeks muutunud ülikoolid odava raha eest palkavad. Igatahes jääb enda immigrandiks tituleerimist mulje, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava teadlasega, vaid vahuse suuga Antifa propagandistiga. Kuidas saab Euroopa Liidu kodanik olla immigrant Euroopa Liidu riigis?

Aga imestada pole siin midagi. Pole saladus, et Eesti ülikoolidesse satuvad enamasti küündimatud ja kasina reputatsiooniga õppejõud. Sama on seis kõiksugu ekspertidega muudes valdkondades. Nii on see olnud iseseisvumise taastamisest alates ja lõppu ei paista.

Mind on alati hämmastanud, kui hõlpsalt ajupestav rahvas on sakslased. Fenomen on seda kummastavam, kui võtta arvesse sakslaste hiigelsaavutusi kultuuri, teaduse ja majanduse valdkonnas. Ometi paistab, et üksnes rängad üleüldised katastroofid on suutelised sakslasi tõsiasjadele ilma kõverpeeglita vaatama. Olgu selleks siis lüüasaamine Teises maailmasõjas,  naiste massiahistamine uusaastaöises Kölnis või immigrantide poolt sooritatud ja eelkõige naiste vastu suunatud vägivallakuritegude plahvatuslik kasv. Paraku juhtus nii, et pärast natsismi purustamist kalduti teise äärmusesse, kus hakati eitama ja isegi põlastama rahvusriiki, oma rahvust ning kristlikke traditsioone.

Isikliku kogemuse sakslaste ajupestusest sain juba 1970ndate aastate algul. Õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus külastada turismigrupi koosseisus Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Reisi programmis oli ka kohtumine sealse noorkommunistide ühingu Freie Deutsche Jugend (FDJ) liikmetega. Olgugi üritus arenes lõbusaks olenguks ühe ohtra õlle, šnapsi ja tantsu-lauludega, oli enamiku meie grupi jaoks võrdlemisi häirivaks sinistes pluusides FDJlaste agar „Druzhba-Freundschaft’i“ ja NLiidu ülistamine. Pidasime salamisi plaani fritsud täis joota, et näha mis juttu siis nende suust tuleb. Aga jäime pika ninaga, sest isegi vindisena ajasid saksad ikka oma joru. Omaette mõtlesin, et mis laulu te oleksite küll laulnud 30-40 aastat varem, Hitleri ajal.

Mis aga puutub fašistiks sõimamisse, siis seda on iga eesti mees Nõukogude armees kuulda saanud. Aga mitte ainult nemad ja mitte ainult seal. Olles sattunud konflikti kohalike vatnikutega, on selliste „komplimentide“ osaliseks saanud väga paljud eestlased. Nii et Kamerad Hartlebil Eestis mõttekaaslastest küll puudu ei tule. Ainult et „väike trummilööja“ võiks endale aru anda, millist kurja on tema esiisad Eesti suhtes läbi aegade toime pannud. Alustada võiks ta Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle eest vabandamisest.

Seoses fašistiks sõimamisega meenub üks teine juhtum. Süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas kandsin 1980ndate aastate algul karistust Permi oblastis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris. Sedasorti vangilaagreid, mis on tuntud ka poliitvangi laagrite nime all,  oli üle impeeriumi kokku neli meestele (3 range režiimiga ja üks erirežiimiga) ning üks naistele, mis asus Mordva ANSVs. Kinnipeetavateks olid nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud, aga ka spioonid, kodumaa reeturid (kelleks olid peamiselt välismaale põgenejad), terroristid ehk lennukikaaperdajad ning sõjakurjategijad. Viimaseid oli arvuliselt kõige rohkem, kuni kaks kolmandikku kogu kontingendist. Nende seas oli mõni üksik 25aastast karistust täisistuv metsavend Ukrainast või Baltikumist, ülejäänud aga olid sõja ajal peamiselt politseinikena sakslasi teeninud ukrainlased ja valgevenelased. Olgu märgitud, et suurem jagu neist oli koputajad. Vangi olid nad pandud 1970ndatel aastatel vallandatud kampaania raames. Mõni neist, kes oli 1950ndatel ennetähtaegselt vabastatud, arreteeriti 20 aastat hiljem uuesti, et istuda täis need aastad, mis 15st puudu jäid.

Kord olin tunnistajaks tülile kahe endise polizei vahel. Kui mattidest ja joppidest väheks jäi, virutas üks lauale trumpässa sõimastes vastast fašistiks. See aga läks pöörasesse raevu ja hüüdega „fašistiks nimetamist ma sulle andeks“ ei anna, sööstis rusikad rullis oponendile kallale. Kaasvangide vahelesegamine hoidis siiski suurema kakluse ära.

Mis puutub meie peavoolumeediasse, siis siiamaani on see Hartlebi juhtumit kajastades suutnud olla võrdlemisi erapooletu. Ent teades Marju Lauristini poolt üleskasvatatud leheneegrite moraali (või õigemini selle puudumist), pole raske ennustada, kuidas ekskommunist Kalle Muuli oma raadiosaates maalib järjekordse õõvastava pildi, kus rusikakangelase osas on Martin Helme asemel seekord Odini sõdalased. (Olgu siinkohal lisatud, et ka Lauristin ise on ahastanud fašismi taassünni pärast Eestis. See juhtus pärast Trivimi Velliste kõnet 11. septembril 1988 Lauluväljakul toimunud koosolekul „Eestimaa laul“.) Ning sarnaselt küla äärel haugatanud penile ühinevad kisakooriga nii ERRi onjutavad arvamusliidrid (kellel soovitaks logopeedi poole pöörduda) kui ka muud „eksperdid“. Õnneks aga on juhtunust piisavalt videosalvestusi ning sõltumatuid kanaleid mille kaudu saab valevoogude asemel tõde ammutada.    

Põlvili ekre toetajate ees ehk kuidas Ajalugu kordub farsina

See tüütuseni korratud tõetera sai kinnitust 26. novembril Riigikogu esisel platsil. Algamas oli EKRE poolt korraldatud meeleavaldus, millega protesteeriti Eesti liitumise vastu ÜRO rändeleppega. Tund aega hiljem oli Riigikogus algamas erakorraline istung menetlemaks sotside ja keskerakondlaste poolt algatatud parlamendi avalduse eelnõu rändeleppe asjus.

Arvukate meeleavaldajate sekka oli end poetanud ka sotsidest riigikogu liikmeid, kelle  ilmselgeks eesmärgiks oli koosolek üle võtta ja EKREle koht kätte näidata. Neid aga kõnelema ei lubatud.

Erinevalt oma tsiviliseeritud parteikaaslastest ei kavatsenud  Indrek Tarand sellega leppida. Kuidas on võimalik, et Euroopa Parlamendi saadikule endale sõna ei anta! Täis otsustavust lollile massile koht kätte näidata, tungis Tarand poodiumile, haaras mikrofoni ja üritas sõnavõttu alustada. Rahval jäi siiski tema ülim tõde kuulmata, sest Tarandi etteaste lõppes haledal kombel Riigikogu esisel platsil püherdamise ja EKRE toetajate ees põlvitamisega.

Vaevalt, et Tarandi etteaste puhul oli tegemist erinevustega europarlamendi ja Eesti rahvaesinduse poliitkultuuris. Pigem tuleb põhjusi otsida Tarandi karakterist, mida on alati iseloomustanud ülbus, arrogants ja täispuhutus, tükis suure hulga teatraalsusega. Kõik see, lisaks poliitilise konjunktuuri ülitäpne ärakasutamine, oli talle toonud enneolematult suure häälesaagi üle-eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Eelmistel valimistel kogunes hääli küll tunduvalt vähem, ent siiski piisavalt, et end uuesti Brüsselisse sisse seada. Kõik märgid aga näitavad, tulevaste valimistega asjad nii roosilised ei ole. Seda oli mõistnud ka Tarand, kes otsustas  hüljata põhimõttelise erakonnavastalise rüü ja valida enampakkumiselt välja sotside tehtud pakkumine. Nõnda sai Saulusest Paulus…

Paratamatult tekib siin võrdlus vananeva diivaga, kes ilu närbudes on tähelepanu saamiseks kõigeks valmis. Mõistagi sai lumisest ja räsitud Tarandist kohemaid peavoolulehtede kaanepoiss ja telesaadete täht. Ainult on küsitav, kas nutulaul osaks saanud nahatäiest, mis oli täiel määral tema enda poolt provotseeritud ja ära teenitud, ka Pärnumaa valijate seas tunnustust leiab. Muidugi leidub üksikuid lihtsameelseid, kelle heietusi á la „ma ei taha elada Eestis, kus Tarandit pekstakse“ õukonnalehed meelsasti avaldavad.

Tasub meenutada, et see ei olnud Tarandi jaoks esmane taolise show’ga üles astuda. Nii näiteks läks ta 1990. aasta oktoobris toimunud Eesti Kongressi III istungjärgul kodukorda eirates omavoliliselt kõnetooli ja pidas seal maha terava sõnavõtu Eesti Komitee tegevuse suhtes ning kutsus üles Kongressi ja Komiteed laiali minema.

Seekord teda keegi kõnetoolist maha ei tõstnud, kõne võeti kongressi liikmete poolt õlakehitusega vastu. Küll aga oli see maiuspalaks tolleaegsele peavoolumeediale, mis oli vaenulik Eesti kodanike komiteede liikumise suhtes ja ülistas sellele vastanduvat Rahvarinnet.

Varem agaralt muinsuskaitseliikumises osalenud Indrek Tarand oli mingil ootamatult muutunud Eesti Kongressi, mille eesotsas olid paljud tema endised kaasvõitlejad, vihaseks vaenlaseks. Võimalik, et selle vaenulikkuse tagamaid maksab otsida Tarandi kõrvalejätmisest Kongressi juhtide seast.

Nii näiteks oli Indrek Tarand kahasse vend Kaarliga 23. mai Edasis avaldanud kirjutise „Konserv kui kompromiss“, mis oma stiililt tuletas meelde omaaegseid paskville Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) vastu. Andres Tarandi pojad, kes hiljem tsareevitšiteks ristiti, nimetasid ERSPd fanaatikute fraktsiooniks, „kes meelsasti reserveeriks endale vabaduse taastamise ainuõiguse”. Fanaatikuid valdavat hirm, et äkki jõuab keegi neist ette. Noored kirjamehed läksid koguni nii kaugele, et võrdlesid ERSPd bolševikega: „Taktikaliste võtete arsenal kattub, ka keelekasutuses on vähe erinevusi märgata. Tekib kiusatus ERSP nimele „E” järele sulgudes „b” lisada – E(b)RSP.” Edasi loetlesid autorid võrdluse aluseid, milleks nende arvates olid asutajaliikmete „ühine minevik (vanglad, asumised, pagendus) ja ühised harrastused (märgukirjade ja lendlehtede koostamine, keelatud kirjanduse tõlkimine ja levitamine)”. Teiseks toodi esile „maailmavaate rajamine ühele tõele (siis Marx, nüüd õiguslik järjepidevus), millest kujundatud ideoloogia on dogmaatiline ja paindumatu”. Kolmandaks sarnasuseks oli „inimeste seast n-ö õigete eraldamine (siis proletariaat, nüüd EV kodanikud)”. Neljandaks ühisjooneks oli „kõigi vahendite lubatavus oma tõe realiseerimisel”. Kehtiv seadus on tühine ning sellele allumine kahjulik tegevus, mida harrastavad reeturid (klassivaenlased-menševikud, roosad isamaamüüjad). Viienda ja viimase võrdluse aluseks oli märterluse propageerimine. Ülejäänud leheruum kulutati Ülemnõukogu tegevuse ülistamisele ning ERSP poolt propageeritava õigusliku järjepidevuse liini mahategemisele, mis tipnes soovitusega konserveerida ka kontinuiteediidee koos Eesti Komitee ja ERSP mõjulise sisepoliitilise sehkendamisega.  

Nagu näha on praeguseks adressaat muutunud – ERSP asemele on asunud EKRE. Ent igaüks, kes loeb Tarandi argumente ja süüdistusi EKRE suunal silmab, et need ei erine kuivõrd toonastest rünnakutest ERSP ja Eesti Kongressi aadressil. Ja nii nagu toona, on peavoolumeedia Tarandi poolel, ainult et toona heakskiitvalt, nüüd aga haletsedes. Ja mõlemal juhul mõistagi hurjutades Tarandi antipoode – ERSPd ja EKREt. 

Aga, nagu öeldud, kordub ajalugu farsina. Eesti sisepoliitisel suunavalikul jäi peale ERSP ja Eesti Kongressi poolt propageeritud õigusliku järjepidevuse liin, millele rajaneb Eesti tänane riiklus. Tarandi, kompartei, Rahvarinde ja Ülemnõukogu poolt propageeritud nn kolmanda vabariigi tee lükati eesti rahva poolt ajaloo pühkmekasti. Võttes arvesse terve mõistuse naasmise ilminguid Euroopasse ja esmajärgus Ameerika Ühendriikidesse, võib olla kindel, et ka nüüd on Tarand endale võtnud Ivan Sussanini rolli.

Foto: Tairo Lutter, Postimees