Isamaa teelahkmel

Laupäeval, 10. juunil, seisab erakond Isamaa Tallinnas peetaval esinduskogul silmitsi suurte valikutega. Põhjusi murelik olla jätkub ja jääb ülegi. Esmalt tuleb erakonnale valida uus juht, sest istuv esimees Helir-Valdor Seeder  enam jätkata ei soovi. Vahest isegi on suurkogule sellest olulisem võtta ette tõsine sisekaemus, et leida väljumistee pikaajalisest madalseisust. Kui erakonna sees sellekohased  diskussioonid ka toimuvad, pole need paraku avalikuse ette jõudnud.

Viimased aastad ollakse krooniliselt virelenud madala toetuse käes ja oldud Riigikogu erakondade pingereas punane latern, mida on, tõsi küll, kuni viimaste parlamendivalimisteni suudetud korvata ennustustest tunduvalt kõrgemate tulemustega. Seda ühelt poolt oskusliku poliittehnoloogia, teisalt paarilt suurärimehelt saadud rahalise dopingu abil. Samas on üle elatud mitu sisemist raputust. Kõigepealt kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt endised erakonna Res Publica liikmed. Sellele järgnes nn kampsunite mäss, mis tõi kaasa pereheitmise ja Vabaerakonna moodustamise. Viimase saatuseks oli aga kulutulena läbi põleda ja sinna koondunud endised tollal Isamaaliidu nime kandva erakonna tagapinklased lõhkise küna ette jätta.  

Osalemine Jüri Ratase teises valitsuses koos Keskerakonna ja EKREga aga tekitas erakonna tõsiseid erimeelsusi, mille tagajärjeks oli paljude mässuliste erakonnast väljaheitmine või lahkumine. See päädis samuti uue erakonna Parempoolsed loomisega. Tollel, erinevalt Vabaerakonnast, Riigikokku asja ei olnud ja tõenäoliselt terendab ka neil ees vaikne hääbumine.

Viimased Riigikogu valimised olid Isamaa jaoks täielik läbikukkumine. Kaotati 4 saadikukohta, fraktsioon kahanes kolmandiku võrra, millega Isamaa muutus kõige väiksemaarvuliseks saadikurühmaks. Ent mis kõige hullem – esimest korda osutus Isamaa sisuliselt parketikõlbmatuks. Pikki aastaid kaalukeele rolli etendamisega oli selleks korraks lõpp. Ei aidanud ka Isamaa juhtide Seedri ja Reinsalu kintsukaapiv kaasakappamise EKRE vastu käivitatud infooperatsiooni kisakooriga, milles Ekspress Grupi väljaannete poolt seostati rahvuskonservatiive Vene eraarmee Wagneri juhi Jevgeni Prigožiniga. 

Kui aga asja teiselt poolt vaadata, siis rahvuslike huvide seisukohalt ei saa Isamaale EKREst distantseerimist ette heita. Seoses erakonna Eesti 200 tõenäolise valimiseduga, ei saanud Isamaa panustada Reformierakonnale altermatiivse koalitsiooni moodustamisele. Selleks poleks lihtsalt saadikukohti jätkunud. Jäi vaid loota, et neid loodavasse valitsusse kaasatakse. Samas oli ka Keskerakond andnud teada EKREle selja pööramisest. Sarnaselt Isamaale lootsid ka nemad  koos oravaparteiga valitsema hakata. Kuid kas tõesti ei olnud EKREst eemaldumise demonstreerimiseks muud võimalust, kui karjalambana kaasatraavimine eelnimetud alatu provokatsiooniga? Võib arvata, et sinna võisid ka mõned Isamaa saadikukohad kaotsi minna.

EKRE jaoks on ainus võimalus riigitüüri juurde saada  Keskerakonna kaudu. Jätame kõrvale utoopilise võimaluse, kus EKRE sarnaselt Ungari Kodanike Liidule Fidesz või Poola Õiguse ja Õigluse parteile (PiS) saab parlamendis absoluutse enamuse. Enamvähem sama ebatõenäoline on EKRE kaksikvalitsus Isamaaga. Sestap on EKREle ainus reaalne võimalus eelmiste valimiste järgse kolmikliidu naasmine.

Ent sellega oleks automaatselt kriips peal Isamaa senistel saavutustel riigielu eestistamisel: eestikeelsele kooliharidusele üleminekul. Rääkimata agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisest kohalike omavalitsuste valimisel. Keskerakond selleks sellele surmani vastu - need inimesed on ju Keskerakonna kaalukas toetajaskond. 

Meenutame, et EKREga ühte valitsusse minnes pidi ka Keskerakond tegema suuri ohverdusi. Kodurahu huvides oldi sunnitud tegema vangerdust Tallinna linnavalitsuses, pannes tuimalt tiksuva, ent kahjutu Taavi Aasa asemele, varjamatult venemeelse Mihhail Kõlvati. Teiseks kompromissiks oli avalikult eestivaenuliku Yana Toomi Brüsselisse läkitamine, kes samas jäi Keskerakonna aseesimeheks. Seega tähendanuks kolme praegu opositsioonis oleva erakonna baasil valitsuse moodustamine eelkõige eestikeelsele haridusele üleminekule piduri peale panemist, rääkimata Keskerakonna elektoraadi kärpimisest. Ja nagu ennegi nähtud, oleks koalitsioonikaaslased teinud süüdlasliku näo: "koalitsioonipartner ei lase".

Aga just eestikeelsele haridusele üleminek on pensionireformi kõrval olnud Isamaa lemmiklaps, mis  õnnestus viimases valitsuskoalitsioonis ka "välja pressida". Üritati ka vaenulike riikide kodanike hääleõiguse kallale minna ja keeleseaduse muutmise kaudu eesti keele õiguse tagamise kehtestamist avalikus ruumis, ent nendele katsetele panid sotsid jala ette. (Tundub, et kättemaksuks blokeeris isamaalasest justiitsminister Lea Danilson-Järg sotside algatatud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volituste laiendamise eelnõu.)

Alguse juurde tagasi tulles on paslik heita pilk Isamaa uue esimehe valimisele. Kui alates 2017. aastast erakonda tüürinud Helir-Valdor Seedet oli teatanud, et tema enam esimehena jätkata ei soovi, hüppasid kohemaid välja kaks pretendenti. Paljudele pettumuseks olid nendeks Urmas Reinsalu ja Tõnis Lukas, kelle kui „viltutallatud saabaste“ puhul oli raske loota vinduvale erakonnale uue elu sisse puhumist. 

Lisaks sellele on mõlemad juba seda ametit pidanud, seejuures võrdlemisi lühiajaliselt ja olematute saavutustega. Reinsalu oli aastail 2012-2015 erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, Lukas alates 2005. aastast kuni Isamaaliidu ja Res Publica ühinemiseni 2006. aastal viimane Isamaaliidu esimees. Kui peaks juhtuma, et Lukas ei osutu valituks, poleks see talle esimeseks korraks erakonna juhi valimisel „teiseks jääda“. 2. detsembril 1995 Estonia kontserdisaali aset leidnud ERSP ja Isamaa ühinemise suurkogul toimunud vastse ühenderakonna esimehe valimistel jäi ta alla Toivo Jürgensonile. Paradoksaalselt kallutasid vaekaussi Tartu ERSPlaste hääled, kes mõnevõrra ootamatult andsid oma eelistuse mitte kaaslinlasele Lukasele, vaid tallinlasele Jürgensonile. Põhjuseks Lukase üleolev suhtumine ERSPsse. 

Tundub, et Isamaa  madalseisud on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse aegadel oli erakonna eesotsas karismaatiline Mart Laar, ent tema mantlipärijate ajal oli toetusenumbrid jätnud alati soovida. Sestap peaks nii Reinsalu kui ka Lukas panema kahtlusenoodid helisema, sest võttes arvesse nende seniseid saavutusi erakonna juhtimisel, on raske eeldada, et nad osutuksid edukamaks praeguses olukorras. Ja üldse näib nende kandideerimine pigem  hädalahendusena välja, sest karismaatilisemaid ja liidriomadustega isikuid ei paista kuskilt. Mida teha? Kas osta sotside kombel juhiks sisse mõni parteitu prominent?

Kõige selle valguses on tõeliseks kergenduseks kolmanda kandidaadi esile kerkimine. Ehkki Lea Danilson-Järg on poliitikas uustulnuk ja Riigikogu valimistel äpardunud, näib temas siiski olevat materjali tipp-poliitikuks sirgumiseks. Erinevalt epateerivatest ning uhkeid poose võtvatest konkurentidest, meenutab ta oma vaikse põhimõtte- ja järjekindlusega natuke Seedrit ja kohati avaldub temas isegi rohkem eestimeelsust kui EKRE edurivil. Igatahes on temas sädet, mis ta rivaalide kolletes on ammu kustunud. 

Seega oleks Danilson-Järg Isamaale parim valik. Kui aga eelistatakse Reinsalu või Lukast, ootab Isamaad kardetavasti ees jätkuv seisakulik „peenhäälestamine“ opositsioonis ja lootus valitsuskoalitsiooni lagunemisele, et teel külmetava sandina reeotsale kutsutuks saada.

Obstruktsiooni kasutasid ka vangistatud dissidendid

Tänaseks on terve nädala kestnud kolme opositsioonierakonna algatatud obstruktsioon Riigikogus. Vastasrind püüab iga hinna eest takistada valitsuskoalitsioonil vastu võtmast seadusemuudatusi, millel puudub valijate mandaat. Kuna Kaja Kallase valitsus tunnetab hästi oma algatuste ebapopulaarsust, et mitte öelda alatust, otsustas valitsus minna täispangale ja saavutada kõigi seaduste kiirkorras vastu võtmine nn kobareelnõuna. Opositsiooni seni pruugitud takistusmeetmete, nagu seaduste menetlemise ummikusse ajamine, jaoks oli varutud tõhus vastumeede: siduda seaduste vastuvõtmine usaldusküsimusega. Nii loodeti seadusemuudatused enne Riigikogu suvepuhkust vastu võtta ja et sügiseks on rahvas kõik unustanud. Rahval on ju haugi mälu ja valimised on mägede taga. Läks aga sootuks teisiti. Valitsuskoalitsiooni blitzkrieg lendas vastu taevast. Seni luige, havi ja vähi kombel käitunud opositsioonierakonnad suutsid kõik vastuolud kõrvale heita ja leida tõhusa vasturelva valitsuskoalitsiooni sepitsuste nurjamiseks. Obstruktsiooniks sai  Riigikogu istungjärgu päevakorra vastuvõtmise takistamine.    

Vladimir Bukovski
https://www.wikidata.org/wiki/Q360471

Kui obstruktsiooni on seni harjutud pidama poliititse võitluse vahendiks, siis on huvitav teada, et seda on kasutatud ka muudes valdkondades. Nii näiteks on tuntud vene-nõukogude dissident Vladimir Bukovski (1942-2019) oma mälestusraamatus И возвращается ветер... (eesti k „Ja naaseb tuul…“ – EKSA, 2022) värvikalt kirjeldanud, kuidas Vladimiri vangla poliitvangid suutsid oma obstruktsiooni ehk massilise kaebuste kirjutamise kampaaniaga saavutada võidu vangla administratsiooni üle. 

Vladimiri vanglasse oli kokku korjatud kõige alistamatumad ja kangekaelsemad poliitvangid. Kuni 1975. aastani neid tööle ei sunnitud. Ent 1975. aasta kevadel tuli Moskvast käsk nad tööle panna. Vangid loomulikult keeldusid. Algas pikaajaline piiramisseisukord, kus kõiki „kuritahtlikke tööst keeldujaid“ pisteti kartserisse või viidi üle rangemale režiimile, keelati kirjavahetus ja kokkusaamised sugulastega ning võimalus osta vanglalavkast lisatoitu. Sõda oli halastamatu ja käis väljakurnamise peale. Igaüks sai aru, et kaotada ei tohi. Seepärast võtsid vangid lisaks tavalistele protestivahenditele – näljastreigid ja vabadusse smugeldatud teated vanglast valitsevast seadusetusest – kasutusele mõnevõrra ootamatu meetodi: ametlikud instantsid külvati sõna otseses mõttes üle kaebuste laviiniga.

Kehtivate seaduste kohaselt oli vangil õigus saata kaebusi mistahes riiklikusse või ühiskondlikkusse asutusse ja ametiisikule. Alates kaebuse sisseandmisest oli vangla kohustatud selle kolme päeva jooksul ära saatma. Selle aja jooksul pidi koostatama selgitav kaaskiri ja lisama väljavõtte kaebaja isiklikust toimikust. Kaebuse saajal tuli see sissetulevate paberite raamatus registreerida ja sellele kuu aja jooksul vastata. 

Kaebuste läbivaatamist reguleeris hulk seadusi ja instruktsioone. Praktikas ei andnud ühe kaebuse kirjutamine mingit tulemust. See saadeti „pädevale isikule“, st sellele, kelle peale kaevati. Tolle meelest oli kaebus loomulikult põhjendamatu. Enamasti keegi kaebusi lihtsalt ei lugenudki, vaid need saadeti kohe instantsi pidi allapoole.

Ometi olid kaebused isegi vanglas tulemuslikud, kui neid kirjutati tohutu hulk ja kõige ebapädevamatele instantsidele. Kaebus tuli koostada võimalikult lühike, selge ja eelistatavalt ühel leheküljel, vastasel juhul ei hakanud seda keegi lugema. Esitada oli vaja üksnes seaduse või instruktsiooni rikkumise fakt, sündmuse kuupäev, süüdlaste nimed ja viide seadusele või instruktsioonile, mida rikuti. Kaebama pidi kaebuse objektist kõrgemal oleva asutuse ülemale peale. Lisaks tuli kaebus kindlasti saata tähitud kirja ja väljastusteatega.

Sõja haripunktis kirjutas iga poliitvang kümme kui kolmkümmend kaebust päevas. Ühe päeva jooksul oli keeruline nii palju kaebusi koostada, seetõttu jagati teemad ära ja igaüks kirjutas omal teemal ning andis selle teistele maha kirjutamiseks.

Kõige parem oli adresseerida kaebusi mitte ametnikele, vaid kõige ootamatumatele inimestele ja organisatsioonidele. Näiteks kõigile ülemnõukogu, vabariigi-, oblasti- või linnanõukogu saadikutele, ajalehtedele ja ajakirjadele, kosmonautidele, kirjanikele, kunstnikele, näitlejatele, baleriinidele, keskkomitee sekretäridele, kindralitele, admiralidele, tööeesrindlastele, karjustele, põdrakasvatajatele, lüpsjatele, sportlastele jne.

Edasi kulgesid asjad järgmiselt. Vanglakantselei osutus kaebustega üle ujutatuks ega jõudnud neid ettenähtud kolmepäevase tähtaja jooksul ära saata. Saatmistähtaegade rikkumise eest said nad noomitusi ja jäid preemiatest ilma. Sõja kõige kuumematel päevadel kaasati vanglaülema korraldusega kantseleile appi kõik, keda võtta oli: raamatukogutöötajad, mittevangidest raamatupidajad, tsensorid, poliitosakonna ohvitserid ja operatiivtöötajad. Ka vangla kõrval asuva MVD õppeasutuse kursandid kupatati kantseleile appi.

Mida kõike nende kaebustega ei tehtud. Neid konfiskeeriti kottide kaupa ja varastati, vangidele ei antud paberit, ei müüdud ümbrikke ja marke, keelati saata tähituna ja väljastusteatega (et oleks mugavam varastada), anti välja spetsiaalne käsk, millega keelati kaebuste kirjutamine igale poole peale prokuratuuri ja MVD, pandi kaebuste eest kartserisse istuma. Mõned poliitvangid ei saanudki kartserist välja.

Ja milliseid vastuseid saadi! Hullunud ametnikud, kes ei jõudnud kaebusi läbigi lugeda, vastasid huupi, ajades segi nii adressaadid kui ka kaebused. Nad moonutasid ja võltsisid õnnetuid seadusi sellisel määral, et neid endid oleks selle eest võinud istuma panna. Näiteks kohaliku MVD valitsuse polkovnik vastas, et NLKP kongress ei ole ühiskondlik organisatsioon ja seetõttu ei tohtivat selle poole kaebustega pöörduda. Muidugi järgnes polkovniku peale kaebuste tulv. Vladimiri kohtunikud, olles maruvihased hagide kuhjade ja nõuete tõttu alustada kriminaaluurimist vanglaülemuste vastu, vastasid näiteks, et MVD ohvitsere ei saa nõukogude kohtu alla anda. Ei vaja vist suurt fantaasiat, et ette kujutada, millised vastused tulid näitlejatelt, baleriinidelt, sportlastelt, lüpsjatel ja põdrakasvatajatelt.

Kogu Nõukogude Liidu bürokraatiasüsteem oli sellesse sõtta kistud. Polnud sellist ametkonda või asutust, oblastit või vabariiki, kust ei oleks vastuseid saadud. Juhtus, et kaks instantsi andsid risti vastupidise sisuga vastuse ja sellisel juhul ässitati nad teineteise vastu üles. Bukovski on arvamusel, et kui asi oleks kestnud veidi kauem ja sellesse tegevusse oleks lülitunud kogu vangla, oleks kogu nõukogude bürokraatiamehhanism lihtsalt rivist välja läinud: kõik asutused Nõukogude Liidus oleks töö katkestanud ja hakanud meile vastuseid kirjutama.

Ent võimud andsid alla. Vanglasse läkitati kõrge komisjon. Vange see suurt ei aita, ent ometi leiab iga komisjon vanglajuhtkonna töös hulgaliselt puudujääke ja minnalaskmisi. Nende avastamiseks neid sinna saadetaksegi. Vanglaülemustel tehakse kõrvad tuliseks, keegi võetakse maha, keegi viiakse madalamale ametikohale, keegi saab noomituse.           

Kaks aastat kestnud võitluse järel piiramisseisukord tühistati. Vanglaülem vallandati ja saadeti pensionile, administratsiooni seas tehti veel mõned muudatused ja kõik jäi vaikseks. Moskva taganes oma korraldusest. 

Aeg näitab, kui kaua jätkub Riigikogu opositsioonil ühtsust ja vastupidavust, et oma ainsa võitlusvahendi, obstruktsiooni abil sundida võimukoalitsiooni kompromissi leidma. Loodetavasti ei kulu selleks kaht aastat nagu Vladimiri vangla poliitvangidel.

Ukraina „kuldsed kuuekümnendad“

Läinud sajandi kuuendat aastakümmet tavatsetakse pidada üheks järjekordseks murranguajaks 20. sajandi ajaloos. Ehkki see periood oli võrreldes mitme varasema ja hilisemaga suhteliselt rahumeelne, ei saadud ometi läbi ilma suurema sõjata. Jutt on muidugi Vietnami sõjast, mis tõi kaasa ennenägematu massiline sõjavastase liikumise. Lisaks sellele mahuvad maailma muutvate sündmuste sekka Aafrika riikide vabanemine koloniaalikkest, Kuuba raketikriis, Berliini müüri ehitamine, Hiina kultuurirevolutsioon, Praha kevad ja palju muud. Ja muidugi kosmoslennud, mis tipnesid inimese astumisega Kuu pinnale.

Ent pigem on kuuekümnendad tuntud kontrakultuuri ajastuna, mil USAs ning teistes lääneriikides leidsid aset sotsiaalsete normide revolutsioonilised muutused (sex, drugs and rock’n’roll). Need hõlmasid riietust ja meeste soenguid, muusikat, suguelu (seksrevolutsioon ühes rasestumisvastaste vahendite laialdase kättesaadavusega), kodanikuõigusi, sh naiste ja vähemuste õigused, haridust ning muid eluvaldkondi. 

Kümnendi lõpul puhkesid Prantsusmaal, Saksamaa Liitvabariigis (SLV) ja mujal massilised vägivaldsed üliõpilasrahutused. Tegutsema hakkasid mitmed promarksistlikud terrorirakukesed, nagu näiteks Bader-Meinhofi Punaarmee fraktsioon SLVs ja Punabrigaadid Itaalias. Atentaadides hukkusid USA president John Kennedy ja tema vend Robert Kennedy ning neegrite kodanikuõiguste eest võitlemise juhtkuju Martin Luther King.

Kõigel sellel oli suurem või väiksem mõju Nõukogude Liidu (NL) mõjusfääri kuuluvatele riikidele, kaasa arvatud NL. Pärast Stalini surma seal alanud ühiskonna liberaliseerumise protsessid, mis on tuntud Hruštšovi „sulana“, jätkusid täie hooga ka järgmisel kümnendil.

Eestis on seda aega nimetatud „kuldseteks kuuekümnendateks“. Ning põhjusega, sest võrreldes paari eelneva aastakümne ja järgneva ajaga, saab seda tõesti kuldajaks nimetada. Ent seda ilusat pilti jäid varjutama jätkuv okupeeritus, suletud piirid, mida vaid mõni õnneseen võis ületada, industrialiseerimise ettekäändel toimuv massiimmigratsioon eesmärgiga jätta eestlased vähemuseks oma kodumaal ja järjest süvenev venestamine.  

Eesti „kuldsete kuuekümnendatega“ sarnased protsessi toimusid ka mujal Nõukogude Liidus. Järgnevate ridadega on püütud heita pilka kuuekümnendatele Ukrainas, mis on tuntud kuuekümnendlaste  (ukr k шістдесятники) ajastuna.  

Ukrainlaste plaanipärane venestamine sai alguse kohe pärast Venemaa rüppe langemist, mis sai erilise hoo sisse nõukogude perioodil. 1920. aastatel toimus küll mõningane ühiskonnaelu ukrainastamine, kus tehti katseid seada sisse ukrainakeelne asjaajamine. Kuid juba 1930. aastate algul toimus kannapööre ja algas seninägematu venestamine. Ukraina rahvuslik kultuur ning keel said suhteliselt vabalt eksisteerida vaid Poolas, Ungaris ja Rumeenias, mille koosseisu olid I maailmasõja tulemusel läinud territooriumid, kus elas arvukalt ukrainlasi. Ent need alad okupeeriti ja annekteeriti järgmise maailmasõja lõpul NLi poolt ning liideti Ukraina NSVga, koos sellele järgneva „klassivaenlaste“ represseerimise, ukrainlaste küüditamise ja venestamise ning venelaste massiline sisserändega.

Lootused Ukraina kultuuriliseks renessansiks tärkasid alles pärast Stalini surma. Ehkki ühiskonna- ja kulutuurielu muutus tunduvalt vabamaks, ei tähendanud see, et oleks lakanud ukraina keele ja kultuuri süstemaatiline tasalülitamine ja ukrainlaste venestamine. Ent juba aastail 1958-1959 koostati mitmete kultuuritegelaste poolt protestiavaldusi uue haridusseaduse vastu, millega suurendati vene keele osatähtsust ukrainakeelsetes koolides. Need protestiavaldused vältasid mitmeid aastaid ja pälvisid rahvas seas suurt poolehoidu. Seda on peetud ukrainlaste avaliku vastupanu alguseks. 

Hruštšovi „sula“ laineil kerkis 1960. aastate algul esile arvukalt noori andekaid ukrainameelseid loomeinimesi, keda hakati nimetama kuuekümnendlasteks. Nimekamad neist olid kirjanikud Lina Kostenko, Vassõl Sõmonenko, Ivan Dratš, Vitali Korotõtš, Grõgir Tjutjunnõk, Volodõmõr Drozd, Mõkola Võngranovskõi, Vassõl Ševtšuk ja Ivan Svitlõtšnõi;  kunstnikud Alla Horska, Viktor Zaretskõi, Stefania Šabatura ja Boriss Tšitšibabin; kirjanduskriitikud Ivan Dzjuba ja Evhen Sverstjuk; lavastaja Les Tanjuk, filmirežissöörid Sergei Paradžanov ja Juri Iljenko; kunstikriitikud Roman Korogodskõi ja Juri Smirnõi, tõlkijad Hrõhorõi Kossur ja Mõkola Lukaš. Neile lisandusid mitmed rahvuslikult mõtlevad teadlased, publitsistid, filosoofid ja kunstnikud, nagu Vjatšeslav Tšornovil, Valentõn Moroz, Opanass Zalõvahha jt. Mainimata ei saa jätta ka nomenklatuurset filmirežissööri Oleksandr Dovženko’t, kes nõudis sotsialistliku realismi piiride avardamist loomingulises tegevuses, olles sellega kuuekümnendlastele inspireerivaks ja julgustavaks eeskujuks.

Kuuekümnendlased kujunesid Ukraina rahvusliku taassünni sümboleiks. Neil aastail tekkis aktiivne kultuurialane tegevus, mis ulatus ametlikest piiridest kaugemale. Korraldati omaalgatuslikke luulelugemisi ja kunstinäitusi, represseeritud kultuuritegelaste mälestusõhtuid, lavastati seni ideoloogilistel põhjustel põlu all olnud näidendeid ja koostati petitsioone ukraina kultuuri kaitseks. Nende looming ja ühiskondlik tegevus leidis elavat vastukaja nii intelligentsi kui ka lihtrahva seas. Suur oli nõudlus luuleraamatute järele, luuletusi õpiti pähe. Poeetide avalikud etteasted kogusid arvuka kuulajaskonna, ukraina rahvakunsti ja kaasaegse kunsti näitusi, aga ka ukraina rahvamuusika kontserte külastas palju inimesi. Kõik rahvapärane võeti vastu suure entusiasmiga. Kuuekümnendlaste tegevus tugines intelligentsi parimatele traditsioonidele, mida iseloomustasid püüdlused vaimse iseseisvuse, loomevabaduse, kodanikuühiskonna ja rahva teenimise ideaalide poole. Kuuekümnendate esimesed kõneisikud olid poetess Lina Kostenko ja Ukraina venestamise ja rahvusliku orjastamise vastu suunatud ägeda publitsistliku luule autor Vassõl Sõmonenko, keskusteks kujunesid Kiievi loomingulise noorsoo klubi „Сучасник“ („Kaasaegne“) ja Lvivi klubi „Пролісок“ (Lumikelluke), mis tegutsesid kohaliku komsomolikomitee egiidi all, ent millest kujunesid alternatiivse rahvuskultuuri loomebaasid. Noored rahvusaktivistid kasutasid komsomoliorganisatsiooni ära rahvuslike ideede propageerimiseks. 

Üheks esimeseks avalikuks rahvuslikuks manifestatsiooniks kujunes 1963. aasta veebruaris  Kiievi ülikoolis peetud ukraina kultuuri ja keele teemaline konverents, kus nõuti ukraina keele kehtestamist Ukraina NSV ametliku keelena ning ukrainlaste kui vähemusrahvuse õiguste taastamist Vene Föderatsioonis. Konverents, millest võttis osa ligikaudu tuhat inimest, kujunes rahvuslikuks demonstratsiooniks, mis heitis väljakutse kehtivale venestamispoliitikale. Kõige massilisemaks rahvuslikuks ürituseks kujunes 22. mail  peetav iga-aastane palverännak kuulsa Ukraina poeedi Tarass Ševtšenko (1814-1861) monumendi juurde tema sünnilinnas Kanivis Tšerkassõ oblastis. Sel kuupäeval oli poeedi põrm toodud Venemaalt Ukrainasse. Kuna Ševtšenko monumente oli pea kõigis suuremates Ukraina linnades, sai üldiseks traditsiooniks sel kuupäeval nende jalamile lilli asetada. Eriti massiliseks kujunesid need üritused Kiievis. Lilli toodi kogu päeva jooksul, kuid pärast tööpäeva lõppu kogunes monumendi juurde sadu peamiselt noori inimesi, kes lugesid endi ja ukraina klassikute luulet ning laulsid rahvalaule. Taaselustusid koljaadad, kus jõulude ja muude pühade ajal käisid karnevalikostüümides noored mööda maju ning laulsid jõululaulude kõrval ka rahvuslikke laule. Lauljatele tasuti raha ja maiustustega.

Kuuekümnendlaste ideed levisid üle kogu Ukraina, kuid keskuseks kujunes pealinn Kiiev, kuhu olid koondunud peamised kultuuriasutused ja suurem osa rahvuslikust intelligentsist. Kuuekümnendlaste peamisteks poliitilisteks eesmärkideks oli kehtiva režiimi demokratiseerimine, loominguvabaduse saavutamine, ukraina keele kehtestamine Ukraina NSV ametliku keelena ja venestamise lõpetamine. Ukraina iseseisvumisest avalikult veel juttu ei olnud. Kuuekümnendlaste kreedo väljendus Ivan Dzjuba 1965. aastal valminud kirjutises „Internatsionalism või venestamine“ („Iнтернаціоналізм чи русифікація?“), milles olid vaatluse all NLi rahvusprobleemid peamiselt Ukraina näidete põhjal. Kirjutis oli koostatud marksistlikelt positsioonidelt, kus venestamist kui stalinlikku kõrvalekallet leninlikust rahvuspoliitikast teravalt kritiseeriti. Trükivalgust see kirjutis siiski ei näinud, vaid levis omakirjastuslikke kanaleid pidi. 

Mõistagi oli kuuekümnendlaste kultuurialast ja rahvuslikku tegevust võimatu hoida ametlikus Prokrustese sängis. Ja võimudepoolsed vastumeetmed ei lasknud end kaua oodata. Alates 1963. aastast vallandus kuuekümnendate vastu suunatud ideoloogiliste süüdistuste laine. Eelkõige heideti neile ette natsionalismi. Ajakirjanduses, ametiühingute koosolekutel ja erinevatel koosviibimistel käivitati kuuekümnendate ahistamiskampaania. Keelustati kirjandus- ja kunstikohtumised ning loomeõhtud, keeldu trotsivad üritused aeti toore jõuga laiali. Kuuekümnendlaste keskusteks olnud loomingulise noorsoo klubid suleti. Aegamööda võeti enamikult kuuekümnendatelt võimalus oma teoseid avaldada, nad vallandati töölt ja nende vastu korraldati provokatsioone. Enne 22. maid hoiatati asutustes ja ülikoolides ebasoovitavate ilmingute eest, mis võivad aset leida Ševtšenko monumendi juures. Kes aga neist hoiatustes hoolimata üritustel osales, neid fotografeeriti salaja KGB poolt ning see tõi endaga kaasa mitmesuguseid pahandusi õppeasutuses või töökohal. Vastuseks hakkasid paljud kuuekümnendalased avaldama ja levitama oma loomingut omakirjastuses. Ent oli ka neid kuuekümnendlasi, kes läksid võimude poole üle, nagu näiteks V. Korotitš, I. Dratš, V. Drozd, teised  (L. Kostenko) seevastu lõpetasid üldse oma loomingu avaldamise. 

Ent võimude suhteliselt leebe käitumine ei kestnud kaua. Juba 1965. aasta augustis-septembris arreteeriti üle kogu Ukraina umbes 20 kuuekümnendlast. Kõiki neid süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas, ent võrreldes järgnevate aastatega olid karistused veel võrdlemisi kerged – mõnest kuust kuni kuue aastani range režiimiga vangilaagris. Mõnel õnnestus isegi  tingimisi karistusega pääseda. 1965. aastate arreteerimiste järel muutsid võimud avalike rahvuslike ürituste korraldamise peaaegu võimatuks. 1967. aasta 22. mail ajasid miilitsad Kiievis jõuga laiali Ševtšenko monumendi juurde kogunenud inimesed, kellest paljud lühiajaliselt arreteeriti.  

Kuuekümnendlaste liikumise finaaliks kujunes teine massirepressioonide laine 1972. aasta jaanuaris, mil Kiievis, Lvivis ja mujal Ukrainas arreteeriti üle saja isiku, nende seas hulk tuntud kuuekümnendlasi. Erinevalt 1965. aasta repressioonidest olid karistused tunduvalt karmimad:  valdavalt mõisteti maksimum – 7 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Lisaks sellele oli palju neid, keda vangistati nõukogude tegelikkust laimavate väljamõeldiste levitamise süüdistusel või kellele inkrimineeriti mõni kriminaalkuritegu. Arreteerimistega kaasnes hulgaliselt läbiotsimisi ja ülekuulamisi ning ka kohtuväliseid repressioone, mille käigus rahvusliku liikumisega seotud isikuid vallandati töölt ja visati välja kõrgkoolidest, noormehi aga saadeti sõjaväkke.

1972. aasta mais  võeti ametist maha Ukraina NSV kompartei esimene sekretär Petro Šelest, kellele Moskva pani süüks soosivat suhtumist natsionalismi. Ta asendati venestunud ja umbkeelse Volodõmõr Štšerbõtskõiga. Sellele järgnesid puhastused kõigil võimutasanditel, kus saadeti pensionile või kaotas ameti hulgaliselt ideoloogiatöötajaid. Analoogilise rehaga käidi üle ka kultuuri- ja teadusasutuste juhtkonnad. Samaaegselt suurendati oluliselt KGB koosseise täiendades seda peamiselt venelastega. Hüppeliselt suurendati telefonikõnede pealtkuulamist, kirjade läbivaatamist ning salajast ja avalikku jälitamist. Nende meetmete tulemusel kujunes Ukrainas välja atmosfäär, mis meenutas stalinistliku terrori aastaid. Igasugused rahvuslikud algatused suruti juba eos maha, rahvuslik liikumine suudeti preventiivsete repressioonidega peaaegu täielikult halvata.

Ent kuuekümnendlaste ideed elasid edasi ukrainlaste rahvuslikus vastupanuvõitluses, nagu näiteks Ukraina Helsingi grupi tegevuses, mille 41 liikmest moodustasid ülekaaluka enamuse endised kuuekümnendalased, kellest paljud liitusid grupiga vangistuses viibides. Kuuekümnendlaste vaim on edasi kandunud Ukraina rahvarindes Ruhh, Oranžis revolutsioonis, Maidani ülestõusus ja tänases võitluses vene röövvallutajate vastu. Ja seda ei suuda keegi väärata.   

 

Suri Leedu vabadusvõitleja Antanas Terleckas

Antanas Terleckas

Täna, 16. veebruaril 2023, Leedu Vabariigi 105. aastapäeval, lakkas tuksumas legendaarse vabadusvõitleja Antanas Terleckase süda. Juba varasest noorusest Leedu vastupanuliikumises osalenud Terleckas tuntakse peamiselt kui Balti apelli liikumise algatajat ja selle põhiautorit.

Balti apell ehk neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu kodaniku avalik märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus oli ajastatud avalikustada MRP 40. aastapäeval 23. augustil 1979.

Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla endised poliitvangid Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene dissidenti, nende seas akadeemik Andrei Sahharov. Tagantjärele liitusid sellega veel ka mõned eestlased, nagu Gulagi vangistuses hukkunud Tartu teadlane Jüri Kukk, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo. Balti apell avaldati välisajakirjanduses ja levis NSV Liidus laialdaselt omakirjastuslikul teel. Balti apelli otsese tulemusena võttis Euroopa Parlament Otto von Habsburgi algatusel 13. jaanuaril 1983  98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ning nõuti nende iseseisvuse taastamist.

Terleckasele läks Balti apell maksma 8 aastat vangistust. 30. oktoobril 1979 arreteeriti ta KGB poolt ja mõisteti Leedu NSV Ülemkohtu poolt kolmeks aastaks vangi ja viieks aastaks asumisele. Ta kandis vangistust Permi oblastis asuvas „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ vangilaagris BC 389/36, kus allakirjutanul oli au temaga isiklikult tutvuda. Asumisele saadeti Terleckas  Magadani oblastisse. Temaga koos kohtu all olnud Julius Sasnauskasele mõisteti viis aastat asumist.  

Terleckas sündis 9. veebruaril 1928 väiketalupoja peres. 1949. aastal lõpetas Vilniuse kaubandustehnikumi. Õppis Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonnas. 1954-1957 töötas NSVLi  Riigipanga Leedu filiaalis krediidiinspektorina, Vilniuse Linnavalitsuse juhataja asetäitjana ja õppis Leedu NSV TA Majandusinstituudi aspirantuuris.

Nagu ülalpool öeldud, liitus Terleckas vastupanuliikumisega väga noorelt. Nii nagu Niklus, Tarto, Udam ja Ratas olid Eesti vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, oli seda ka Terleckas Leedu vastupanuliikumises. Esimest korda arreteeriti ta 17-aastaselt 1945 süüdistatuna põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni kuulumises. Teistkordselt arreteeriti Terleckas 1957. aastal ja mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest neljaks aastaks Irkutski oblasti Taišeti vangilaagrisse.

Viimasest vangistusest vabanenuna naasis ta Leetu 1987. aastal osales innukalt Leedu vabanemisliikumises. Lisaks aktiivsele poliitilisele ja ühiskondlikule tegevusele oli ta viljakas publitsist ja mitme raamatu autor.

Eesti Vabariigi presidendi 16. mai 2013 otsusega omistati Terleckasele kui ka Sasnauskasele Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk.

Artikkel avaldati 16. veebruari 2023 Postimehe veebiväljaandes.

Krimmitatarlased – ukrainlaste salarelv Krimmi vabastamisel?

18. augustil kirjutas Postimees, kuidas Venemaa föderaalne julgeolekuteenistus (FSB) korraldati Krimmis operatsiooni väidetavate islamistide tabamiseks. Arvatavasti oli see vastureaktsiooniks viimasel ajal annekteeritud poolsaarel paiknevates Venemaa sõjaväeobjektides üha sagedamini aset leidvatele võimsatele plahvatustele ja tulekahjudele, mis on tekitanud röövvallutajatele suurt kahju. Krimmi okupatsiooni omavalitsuse teatel olla FSB purustanud islamistliku rühmituse Hizb ut-Tahrir rakukese, mille kuus liiget kinni peeti. Rakuke värvanud kohalikke moslemeid ja tegelenud terrorismiga. Ühtlasi teatati, et rühmituse tegutsemist koordineeriti muidugi terroristliku riigi Ukraina poolt.

Kui kõne all on Krimmis elavatest moslemid, siis nendeks saavad olla üksnes krimmitatarlased. Teise maailmasõja aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest Saksa okupantidega eest küüditati 18. mail 1944 kõik krimmitatarlased Kesk-Aasia näljasteppidesse. Ühtekokku deporteeriti ligikaudu 200 tuhat krimmitatarlast, kellest suur hulk hukkus talumatute transporditingimuste, harjumatu kliima, nälja ja orjatöö tagajärjel.

Sellele rahvale osaks saanud genotsiid on erakordne kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest, nagu tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt, keda samuti süüdistati  koostöö tegemises sakslastega, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles Kurjuse impeeriumi lagunedes.

Nn Hruštšovi sula aegu algas nuheldud rahvaste rehabiliteerimine ja neil võimaldati kodumaale tagasi pöörduda. Ent mingitel kaalutlustel ei  see käinud krimmitatarlaste kohta. Sellele vaatamata hakkasid nad tasahilju Krimmi naasma, ent kohale jõudnuid aeti kohemaid poolsaarelt välja. Samaaegselt puhkes krimmitatarlaste võitlus kodumaale naasmise eest, mis kujunes juudi väljarännuliikumise kõrval kõige massilisemaks opositsiooniliikumiseks. Lausaline  tagasipöördumine algas 1989. aastal ja 2000. aastate alguseks elas Krimmis ümmarguselt 250 000 tatarlast. 1991. aastal kutsuti kokku iga viie aasta tagant krimmitatarlaste poolt valitav esindusorgan Kurultai ja loodi krimmitatarlaste rahvuslike omavalitsusorganite süsteem.

Ent tagasipöördunuid ootasid ees diskrimineerimised tööturul ja olmetasandil. Eriti suured probleemid tekkisid seoses varem krimmitatarlastele kuulunud majade ja maaga, kuhu sisse kolinud kährikud ei tahtnud midagi kuulda nende tagastamisest endistele omanikele. Ometi suudeti võimude vastutegevuse kiuste suudeti üles ehitada rahvuskultuuri instrumendid, alates omakeelsetest koolidest, lõpetades omavalitsus institutsioonidega. Selleks kasutasid  krimmitatarlased osavalt ära Kiievi keskvalitsuse ja Krimmi venelastest juhtide vahelist vägikaikavedu. 

Krimmi annekteerimisega 2014. aastal sattusid sealsed tatarlase vihma käest räästa alla. Kuna okupatsioonivõimud kahtlustavad neid poolehoius Kiievile, kujutavad krimmitatarlased endast julgeolekuohtu ja vaenulikku vähemust, keda tuleb karmide vahenditega ohjeldada. Seetõttu on poolsaare põlisrahva asetanud üliraskesse olukorda. Venemaa anneksioon on kaasnenud krimmitatarlaste omavalitsusorganite süstemaatiline hävitamine,  nagu rahvaesinduse Kurultai täitevorgani Medžlise laiasaatmine, tatarikeelse telejaama sulgemine, aktivistide salapärased kadumise, läbiotsimised jm repressioonid.

Hiljutised Krimmi militaarobjektide "hooletust suitsetamisest tingitud" plahvatused ja sellega seotud arreteerimised, annavad alust oletusteks, et annekteeritud poolsaarel on tärkamas vastupanuliikumine. Venemaa FSB arvates on selle taga krimmitatarlased, kes käimasolevas sõja on ilmselgelt Ukraina poolt. Juhul kui kohalikel sissidel on tõepoolest Ukraina sõjaväe toetus, võib okupantide jalgealune Krimmis muutuda veelgi tulisemaks. Seda on juba haistnud venelastest uuskolonistid ja poolsaarel viibivad suvitajad. Alanud on paaniline põgenemine. Sellest aga võib paljugi järeldada.  

Banderalased. Relvastatud vastupanu Ukrainas 1940 1950

Stepan Bandera
https://en.wikipedia.org/wiki/Stepan_Bandera

Kaheksa aastat kestnud Venemaa madala intensiivsusega sõda Ukraina vastu eskaleerus käesoleva aasta 24. veebruaril Vene armee massilise sissetungiga Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Juhtus see, mida peljati, ent ei suudetud uskuda. Ent kõige uskumatum oli ukrainlaste südi vastupanuvõime ja võitlustahe, mistõttu Putini blitzkrieg’ist sai blitzpizdets.   

2014. aastal avaldasin pikema kirjutise „Rahvuslikust vastupanust Ukrainas“, milles andsin ülevaate ukrainlaste rahumeelsest vastupanust nõukogude okupatsioonile kuni iseseisvuse saavutamiseni. Järgnevate ridadega on tehtud katse vaadelda Ukrainas 1940.-1950. aastatel aset leidnud relvastatud võitlust, mis sarnaselt Eestis, Lätis ja Leedus toimunud metsavendlusega kestis 1950. aastate keskpaigani, ent oli tunduvalt massilisem ja organiseeritum. Tõenäoliselt võib just sealt leida ukrainlaste kangelasliku ja surmapõlgava vastupanu lätteid, mis on ilmekalt avaldunud 240 päeva kestnud Donetski lennujaama või sadakond päeva väldanud Mariupolit kaitsvate küborgide surmapõlglikus võitluses orkide ülekaalukate jõukude vastu.  

Erinevate vastupanuliikumiste kontekstis paistab ukraina vastupanu silma selle poolest, et omamata riiki, relvajõude, materiaalseid ressursse ning välisriikide toetust, suudeti ometi lühikese aja jooksul ja rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes organiseerida massiline üldrahvalik relvastatud vastupanu. Teiseks omapäraks oli see, et üheaegselt võideldi kahel rindel – nii Natsi-Saksamaa kui ka kommunistliku Nõukogude Liidu vastu. Lisaks sellele tuli lahinguid lüüa ka Moskva poolt toetatud partisanide ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakatega.

Hoolimata sellest, et ukrainlaste võitlus sai peamiselt välise toetuse puudumise ja ebasoodsa rahvusvahelise olukorra tõttu kaotuse osaliseks, võivad selle vastupanu kogemused olla Ukraina relvajõududele tänapäevavalgi kasutatavad. Et Ukraina sõjaväejuhid on seda arvesse võtnud, annab tunnistust nende osav ja üliedukas lahingutegevus ülekaaluka Venemaa sõjamasina vastu.

Tõenäoliselt arvestasid ukrainlased Venemaa vägede kallaletungi puhul eelkõige tõrjelahingute ja vastase väljakurnamise taktikaga ning päris kindlasti ka sissisõjaga. Ja just siin kulus 1940.-1950. aastate ukrainlaste relvastatud vastupanuliikumise kogemus marjaks ära.    Sissisõjaga arvestasid ka Ukrainat toetavad riigid, kes juba enne 24. veebruaril toimunud vaenuvägede mitmel rindel sissetungi varustasid ukrainlasi kergete tõrjerelvadega, nagu javelinid ja stingerid. Mida edukamaks ukrainlaste vastupanu osutus, seda enam hakkas lisanduma relvaabi, millest saab järeldada ainult üht: aidata saab ainult seda, kes end ise aitab. Hääletu alistuja jääb tühjade pihkudega.

Kogu teksti saab lugeda SIIT:

Kaks põrmutallatud kangelast

Nadija Savtšenko
wikipedia.org/wiki/Nadija_Savt%C5%A1enko

Kas keegi mäletab veel Nadija Savtšenkot? 11. mail 1981 Kiievis ilmavalgust näinud Ukraina esimest ja siiamaani ainsaks jäänud ründelennuki Su-24 ja helikopteri Mi-24 naissoost navigaatorit, venelaste sõjavangi, kellest kujunes Ukraina vabadusvõitluse kangelanna ja sümbolkuju.

2014. aastal puhkenud sõjategevuses Ukraina relvajõudude ja Venemaa poolt toetatud nn iseseisvate Luhanski ja Donetski rahvavabariikide väeüksuste vahel võeti Savtšenko 17. juunil Luhanski oblasti Metallisti küla lähistel Donetski separatistide poolt vangi. Ta paigutati Venemaal Voroneži uurimisisolaatorisse, kus ta viibis üksikvangistuses. Savtšenkole esitati süüdistus kaasosalisuses kahe Venemaa ajakirjaniku hukkumise põhjustamises. Septembris 2014 viidi Savtšenko üle Moskva kinnipidamisasutusse.

Kui venelased hellitasid lootust kasutada Savtšenkot propagandistlikel eesmärkidel, sundides teda avalikult telekaamerate ees süüd tunnistama, kahetsema ja Ukraina valitsust hukka mõistma, siis tuli neil kibedalt pettuda. Naine pidas end vangistuses üleval väga kindlameelselt ja kangelaslikult, keeldus vene keeles rääkimast ning pidas korduvaid näljastreike.

Loodetud propagandistliku edu asemel tuli Vene võimudel hoopiski vastupidist kogeda. Savtšenko vangistamine tekitas maailmas suurt vastukaja. Asjaolu, et tegemist oli naisterahvaga lisas tema suhtes kaastunnet. Vallandus ülemaailmne kampaania tema vabastamiseks, milles osales teiste hulgas ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Mitmesuguste vahendajate kaudu algasid läbirääkimised Savtšenko vabastamiseks, mille tulemusel 25. mail 2015 vahetati Savtšenko kahe Ukraina relvajõudude poolt vangistatud Venemaa eriväelase vastu. Ühe naise vastu said venelased kaks meest. Vormiliselt andis Venema president Putin armu Ukraina piloodile ja Ukraina president Porošenko Venemaa sõjaväelastele. Lõplik kokkulepe selle vahetusetehingu kohta oli saavutatud nn Normandia neliku riigipeade telefoniläbirääkimistel.

Vahetusprotseduur toimus Venemaa pinnal, Doni-äärse Rostovi lennuväljal, kust president Porošenko lennuk viis ukrainlanna kodumaale, Putini õhulaev aga lennutas Vene „rambod“ Moskvasse.

Ukrainas võeti Savtšenko vastu tormilise vaimustusega. Savtšenkost sai Ukraina Ülemraada saadik, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, 2017. aasta juulis teatas ta kavatsusest kandideerida Ukraina presidendiks. Samas oli ta muutunud äärmiselt kriitiliseks Ukraina valitsuse ja riigis vohava korruptsiooni suhtes.

Kogu see hiilgav karjäär purunes kildudes, kui Savtšenko 22. märtsil 2018 arreteeriti süüdistatuna terrorirünnaku kavandamises Ülemraada vastu. Seda siiamaani segast kriminaalasja uuriti kuni 16. aprillini 2019, misjärel vabastati Savtšenko vahi alt seoses eelvangistuse tähtaja täitumisega.

Sestsaadik pole Savtšenkost enam midagi kuulda olnud. Ometi oleks just praegu temast suur abi Ukraina meeleheitlikus võitluses okupantide vastu. Savtšenko võiks olla Ukraina Jeanne d'Arc, kes julgustaks mehi ja innustaks naisi surmavaenlasele vastu astuma. Kuid tundub, et isiklik solvumine on suurem kui mure hädaohus oleva kodumaa pärast. Tahaks loota, et see solvumine ei areneks kaastööks vaenlasega. Ajaloost võib selliseid juhtumeid palju leida.

Tiit Madisson paguluses
 

Savtšenko lugu tekitab tahtmatult paralleele meie tuntud vabadusvõitleja Tiit Madissoni (1950-2021) juhtumiga. Vähetuntud endisest poliitvangist Madissonist sai seoses 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusega korraldamise ja peakõnelemisega üleöö Eesti rahvuskangelane. Kuna ta aga pärast Hirveparki ei jätnud kasutamata äkitselt sülle kukkunud emigreerumisluba, mida oli aastaid tagajärjetult taotlenud, ja suundus Rootsi, jäi ta paratamatult kõrvale Eestis toimuvast taasiseseisvumisprotsessist. 

1990. aastal kodumaale naastes oli tal keeruline juba tekkinud poliitiliste rühmituste etteotsa asuda. Enamgi veel. Mitmesugustel põhjustel tekkisid tal lahkhelid endiste võitluskaaslastega ja üha suurem võõrdumine taasiseseisvunud Eesti arengutest. See rahulolematus tipnes 1996. aastal koostatud naiivsevõitu kirjatükiga „Eesti saatus“, mida kaitsepolitsei tõlgendas kui üleskutset valmistada Kaitseliidu abil ette sõjaväeline riigipööre ja luua selleks vastavad tingimused. Kuna Madissonil oli kehtiv tingimisi karistus mingi tühise majanduskuriteo eest, oli kohus sunnitud talle määrama 2-aastase vangistuse, millele liideti kaks kuud eelmise karistuse eest. 13. novembril 1997 vabastati Madisson Riigikogu poolt vastu võetud amnestiaseaduse alusel ennetähtaegselt.

Erinevalt riigipöörajast Savtšenkost, riigipööraja Madisson pildilt ei kadunud. 2001. aastal astus ta üleüldiseks hämmastuseks keskerakonda, ent juba järgmisel aastal lahkus sealt põhjusel, et tema uus kodupartei otsustas minna reformierakonna valitsusse. 2006. aastal liitus ta Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eesti Iseseisvuspartei nime kandvate pisierakondadega. 2009. aastal teatas ta koos Roman Ubakivi ja Robert Villiga Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Taasasutava Kogu loomisest. Ka see üritus lisandus Madissoni poliitiliste nurjumiste nimekirja.

Ent 2002. aastal sai Madissonist Lihula vallavanem, tema algatusel püstitati 20. augustil 2004 Lihulas  monument „60 aastat Eesti kaitselahingutest“, mis mõni aeg hiljem Juhan Partsi valitsuse korraldusel punase kraana ja politseivägivallaga teisaldati. Aga 2010. aastal sai Madissonil poliitikast isu täis ja ta asus koos abikaasaga elama Hispaaniasse. Kuus aastat hiljem oli ta Eestis tagasi, kuid suurde poliitikasse ta enam ei kippunud.

Öeldakse, et revolutsioon sööb oma lapsi. Parafraseerivalt võiks märkida, et sama teeb ka vabadusvõitlus oma kangelastega. Ent siinkohal säästan  lugejat heietustest, kuidas ambitsioonid ja võimed alati ei kattu ning miks sõjasangarid alati rahulikku ellu  ei sobitu.